esmaspäev, 29. oktoober 2018

Kes ei tööta, see ei söö

“Oh, mis te nüüd, tagasi pole vaja!” olin ma lahkuse etalon, kui oma kolmeeurost kohvi ostsin (doteeritud kohvilas 1.61). Tervelt 9 senti jäi onule. 




Kohvi ostes täheldasin, et prantsuse keelt räägin ma veidi kõrgema hääletooni ja uhkema olemisega. Kuidas keel, nõnda meel. Eesti ja hispaania keeli vaheldades ei märka toonivahet, küll aga tempo ja ellusuhtumise. Sest aega on, tark ei torma, mañana on ka päev. Ja pasado mañana. Teisalt aga. Pole vaja pikalt seletada, kohe asja tuuma juurde. Vähem möla, pikem samm, täna tehtud, homme hooleta. Naljakas oli ennast hetkeks kõrvalt vaadata. Kuidas prantsuse provva oma kolmeeurost kohvi (doteeritud kohvilas 1.61) palub lahkelt kohvimusjöölt. “Kas sai piisavalt? Ei, ei, tagasi pole vaja.” Don’t spend it all in one place, now.

*

“Ma teadsin, et sa seda ütled. Ma sinu pärast panin. Ma tean, kuidas sulle putukad meeldivad,” kommenteerib kolleeg oma kõrvarõngaid, kui kompliment käes. Vaat siis, mis maine. Aga ikka ainult need... liblikad-kiilid-mesimummud. Ilusad ja head. Mitte rõvekoledad putukad. Surulased. Herilased. Ämblikud. (Sisesta külmavärinad.) Prussakad. (Oksendan veidi suhu.) Tänan, ei.

Aga raagritsikas ja muidu ritsikas oleks jälle okei. Teistmoodi ilge. Aga mitte rõve. Huvitav, selline. Ehtena, mitte elutoa kapi taga, kui suvel aken liiga hilja õhtusse lahti ununeb.

*

See kolmeeurone kohv (doteeritud kohvilas 1.61). Aga miks ma ei või seda endale lubada? Miks ma pean sööma ainult kodus? Soovitatavalt kõige odavamaid makarone ja turistieine lihakonservi. Sest mu tööandja leiab, et mulle makstud palk on sellele raisatud? Et mulle maksmine on raiskamine? Aga tehku siis ise ära see töö, mitte ärgu raisaku oma raha. Mina arvan, et ma ei teeni raha ainult selleks, et maksta üüri (sest andeks, mis pank annaks vanemahüvitise ajal eluasemelaenu? Naisterahvale? See pole riski väärt.) ja osta bussikuukaart, töövahetsõiduks. Ma ei ela tööandja jaoks. Ma elan enda jaoks ja nende asjade ja inimeste jaoks, keda ma tähtsaks pean. Ja kui ma tunnen, et mu tööandja mind väärtustab ja hoiab, siis ehk veidi talle ka. Aga kui ta ütleb, et mina pole väärt kolmeeurost kohvigi... mkmm. 

Pealegi. Kodust kaasatoodu on lõunaks otsas (hiljemalt). Kes mu pärastlõunase töö siis ära teeb? Mina olen masin, mis muudab kofeiini sõnadeks.




Kolmeeurone kohv. Kas kellelgi oli vaja sümbolit, millega liberaalsed lumehelbekesed üles kütta? Kummutagem oma kolmeeurosed kohvid kurgust alla, lumehelbekesed, ja laskugem laviinina. 

Kolmeeurone kohv. Mitmeeurone mersu tal endal on, huvitav? 


Kohv ja sitikad ja klient, kes ei tulnudki kohale, kuid kelle jaoks tuli ikkagi töö ära teha. Sest töö kiidab tegijat. Klient on kõigest kuningas.




teisipäev, 9. oktoober 2018

Argivestlusi

Ma: “Süües kasvab isu.”

Ta: “Suur tükk ajab suu lõhki.”

Ma: “Küsija suu pihta ei lööda.”

Ta: “Kes lööb, see armastab.”

Ma: “Kes armastab, see hammustab.”

Ta: “Ära hammusta kätt, mis sind toidab.”

Ma: “Kes ei tööta, see ei söö.”

Ta: “Kuidas töö, nõnda palk.”

Ma: “Teise silmas pindu näeb, oma silmas palki mitte.”

Ta: “Ilu on vaataja silmades.”

Ma: “Pill tuleb pika ilu peale.”

Ta: “Ilu ei kõlba patta panna.”

Ma: “Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad.”


*


Mäletaks vaid, millest me rääkisime. Meeles on ainult see, et kontekstist tulenevalt oli see ekstralõbus.


*


Ainult et süües saab kõht täis. Ja nii suur tükk, mis suu lõhki ajaks, ei mahugi suhu. Pealegi. Mitte kellegi suu pihta ei lööda. Kes armastab, see ei löö. Ega hammusta. Kui hammustada kätt, mis toidab, on ka toitev. Mõne (nt minu) töö ajal ei saa üldse süüa. Palju inimesi on alamakstud, palk pole töö vääriline. Kui sul pind (või palk) silmas on, mine kohe EMOsse, eks? Kõik on isemoodi ilusad. Pill tuleb väsimusest. Raha ka ei kõlba patta panna. See, et mõlemad on mustad, ei tähenda, et konkreetses olukorras võib üks neist vastutust ja tagajärgi ignoda.


Vanad eestlased olid veidi lihtsameelsed, mulle tundub. On küll löövad lausejupid, aga harva on asjad nii lihtsakoelised.


*


Selle peaks plakatiks printima ja linna peale üles panema.



Prioriteedid. Vanasti olid lastekodulapsed, sellised, kes imikust saati seal elasid, selgelt ära tuntavad kerge vaimse-sotsiaalse puudujäägi tõttu. Sest puudus kiindumussuhe inimesega. Nüüd teeme ise kõik lapsed selliseks. Madalaim ühine nimetaja või midagi. Tehke sellest vanasõna, vanad eestlased.


teisipäev, 2. oktoober 2018

Minu soovil, havi käsul...

Stseen algab.

Siseneb näitleja, vasakult. 
Leiab kuldkalakese.

Kala: “Ma täidan su kolm soovi, kui mu vette tagasi viskad.”
Õnneseen: “Ma soovin, et juuksed püsiksidki sellised, nagu juuksurist välja astudes.”

Kuldkalake vaikib, mõtleb. 
Kuldkalake plahvatab.
Tühjad pihud.

Stseen lõpeb.



Soengulast tulles.

*

Ma reetsin oma juuksuri. Oma juuksuri, kelle juures olen 25 aastat käinud. Ma pole midagi muud nii kaua teinud. Abieluski olen olnud osakese sellest. Aga vaat see suhe, mida annab juba püsisuhteks nimetada. Püsiks abielu sama kaua, oleks fantast. Mida kõike mu vahva juuksur pole pidanud tegema ja/või viisakaks siluma... juuksed teatavasti on taastuv ressurss ja selles vaimus ma olengi need 25 aastat elanud. Ja pärast kõike seda lähen ma teise juurde. Okei, oleksin pidanud teadma. Millal enne kaugsuhetest on asja saanud? Vahel, jah. Aga noh.
Aga maksin selle eest ka kallist hinda. No nii 4-5 korda kallimat kui oma juuksuri juures. Ega ma ei eeldanudki tegelikult, et siin mail 12-16 euro eest pesu ja lõikuse saab. Hea, et niigi läks.

Olen rahul. Kui vaid see kuldkala poleks plahvatanud.

*

Beebil tulevad hambad. Ma usun, et sellega on kõik öeldud. Kes teab, see teab.

Mina enne ei teadnud. Eelmisel beebil tulid justkui muuseas need hambakesed. Lups, ja valmis. Lups ja teine. Lups, lups, lups. Aga vaat magada ei mõistnud see laps. Värske üsaviljake seda viimast oskab. Aga vaat need hambad, need tuleb sõna otseses mõttes igeme seest välja sügada. Kratsida. Kraapida ige maha selle pisikese valge pärlikese pealt.

Mis siin muud enam öelda, kui et 🎶 elu on üks hädaorg...

esmaspäev, 17. september 2018

Mõisa köis ja oma köis

Kuhu sa jätad selle tühja kohvitassi? Miks banaanikoored siin on? Kelle taskurätik siin on? Miks on diivani patjade vahele pressitud beebi ujumistrikoo? Kes selle musta mähkme prükki peab viima? Kelle kahvel on põrandal? Kas märjad rätikud jäetakse hunnikusse maha? Või voodile? Mis ajast see poolik saiake siin on?

Meil on tassid otsas. Ma ei leia taskurätti. Trikoo on kadunud. Kahvleid on kuidagi väheks jäänud. Kus meil kõik rätikud on? Miks voodi märg on? Kuule, midagi haiseb.

Ma saan aru, et nõuka ajal kolhoosis oli poogen, kes mida kaasa vedas ja mis kuhu vedelema jäi. Ja ammu-ammu mõisa ajal oli täiesti ükskõik, kui köie teine ots mööda maad järele lohises. Mõisa oma ju. Yolo.

Aga see on meie ainus köis, nii et korja oma ots heaga üles ja pühi puhtaks. Vaatame, kas sest enam asja saab, või on lohisedes täitsa ära kulunud. Sina tassid oma otsa, mina enda oma. Sest see on meie endi kuradima köis ja teist meil kusagilt võtta pole.

Mõisast ehk saaks. Aga seal on need na ära kulund.

pühapäev, 9. september 2018

Kelly Sildaru päästab maailma

Maailmalõpu kell on selline vahva vidin, mille ports teadlasi 1947. aastal välja mõtles, näitamaks suhtelist aega selleni, mil inimkond endale ise otsa peale teeb. Ilmselt said need teadlased indu II maailmasõjast ja tuumapommide kasutamisest meie poolt meie endi peal. Kõige kaugemal oleme lõpust olnud ehk ligi 15 minutit, külma sõja ajal oli kaks. Praegu on kell jälle 23.58 ehk siis meie ja ise-tehtud-hästi-tehtud lõpu vahel on kaks minutit. Good times had by all!


Aga pole muret, sest vaadake:




Küll on hea, et Delfi ja Google pead kokku panid ja aru said, et Kelly tugev sooritus aitab seiereid tagasi keerata ja maailmalõpuohtu edasi lükata. Vahepeal küll maadles Sildaru vigastusega ja eks selleks siis nihutatigi kella jälle minutike edasi praeguse aja peale. Õnneks sai Kelly jälle suusad alla. Seekord. Meie kõigi nimel, Kelly, tuult suuskadesse ja hoia ennast!


***


Emadus on ka, vähemalt siis, kui sellega veel harjunud pole ja liigselt närvirakke veel alles on, veidi nagu too maailmalõpu kell. Et sa käid ringi, malbe ja armastav pereema, aga iga hetk oled kaks sekundit plahvatusest. Loed kümneni. Toimib. Meenutad, et karjumine mõjub laste arengule halbasti. Toimib. Oled nagu keeristormi silmas oma zen’iga ja siis järsku... Snap! Ei, veel mitte, aga sa tunned, et kaks sekundit on kõik, mis lahutab sind ja sinu asemele tekkivat seenekujulist pilve.


Mitte et sellest mingit kasu oleks. Ega keegi selle plahvatuse peale oma sokke ja mänguasju kokku ei korja ja putru suhu kühveldama ei hakka. Lihtsalt võrrandisse lisanduvad ehmatusest nutta üürgavad lapsed. Sedan’d vaja oli...


Nagu kallis sõber leidis, üle pika aja mu neljasega trehvates: sul veab, et sa nii armas oled. 


*


Palun seda teksti mitte lastekaitsele näidata. Tänks. (Tekst on puhas ilukirjanduslik liialdus ja reaalsest elust sama kaugel kui maailmalõpu kell maailmalõpust.)


*


Aga ikkagi. Netis tuulates ei leidnud. Miks on kell praegu just kaks minutit keskööst? Ja kuidas nad selle üldse paika panid, et nii lähedal keskööle? Millega võrreldes me endale kahe minuti pärast otsa pale teeme? Kas aluseks on see, et miljardite aastate pärast teeb päike meiega nagunii üks-null? Alates planeedi Maa tekkimisest? Internet kahjuks ei valgustanud mind sellest. Aga äkki sina tead? Ütle mulle ka, kraaps-kniks-aitähh!


*




Naljakas. Minu oma vabastati vist hea käitumise eest poolteist kuud varem. Tubli, beebi!


Kuigi mo poolest võinuks sa ikka oma aja täis istuda. Rehabilitatsioon ikkagi. 


Seoses selle va lastemajandusega oli hiljaaegu veel üks hetk. See hetk, kui sa tahaks oma last kaitsta ja vaadata, et ta kogeks ainult parimat ja positiivset ja vahvat... aga sa ei saa, sest sa nagunii ei saa igal hetkel kohal olla ja teiseks ta peab ise avastama seda imelist ja rõvedat ja toredat ja haiget ja ilusat ja haisvat ja ikka imelist maailma. Aga ta on neljane! Kas tõesti juba nüüd? Ma pole ju andnud talle koiki vajalikke oskusi ja tööriistu sellega toime tulemiseks! Hell, mul omalgi veel pole koiki vajalikke tööriistu sellega toime tulemiseks. Kust neid saab? Kus on see Bauhof, kust selliseid tooriistu saab? Kas selleks Bauhof polegi puhas ehituspood vaid pigem elustiilipood ja müüb kassa juures veini? Alkohol pole ju lahendus! Või on? Vanad roomlased kaanisid kogu aeg veini. Maybe they were on to something.


***


Septembris ei jookse. Lihtalt endale meeldetuletuseks.


teisipäev, 4. september 2018

Kaklusklubi

Stseen algab.


Lähen poole-viiesele lasteaeda järele. Näeb mind, lippab juurde, kallistab.


Laps: “Mina ei löönud mitte kedagi.”

Ma: “Kas keegi ütles õpetajale, et sa lõid?”

Laps: “Ei. Aga keegi teine lõi, mitte mina.”

Ma: “Sa oled väga tubli, et ei löönud. Aga mis siis juhtus?”

Laps: “Noo... kõik lõid. Ei, kõik ei löönud, üks laps ei löönud, teised kõik lõid. See laps olin mina.”


Stseen lõppeb.


*


No et... okei. Väga hea, kui tema ei löönud, me oleme sellest rääkinud küll kodus. Aga siiski on veider ette kujutada, et teisel lasteaiapäeval juba selline suur lööming nelja-viieaastaste seas toimus. Jah, paarikaupa jageletakse mänguasjade üle küll, aga et kõik kohe. Ja kui tõesti toimus, et siis tema hoidus sellest ja üldine hullus teda ei nakatanud.


Veel veidram on mõelda, et oli lööming, aga et mitte juhuslik ja kogemata, vaid et too malbe olemisega õpetajanna korraldab kolmandale lasteaia-aastale kaklusklubi. Eeldatavasti ise siis on ohutus kauguses ja näksib popkorni. Sest miks mitte.


Aga veel veidram on mõelda, et mingit löömingut ei olnudki, vaid mu oma neljasel said jageluses sõnad otsa, sest ikkagi mitte-emakeelne keskkond, ja pani sõbrale tou kirja. Kui ta kodus midagi maha ajab või sassi keerab, siis ka tema ei teinud, vaid väike vend. Vahel on mitu väikest venda, sest ta oma hinnangul üks väike vend nii suurt segadust ei jõua tekitada.


Äkki oli lihtsam emmele öelda, et mitte tema, vaid teised. Parim kaitse, noh:






Peab vist jälle lapse-ema-suhete põhialused üle rääkima. Et ma olen alati tema poolt, ükskõik, mis ta tegi ja kes alustas, ja et ainus, mille pärast ta riielda saab, on see, kui ta valetab. Kui tõtt räägib, siis saame rahulikult hakkama ja olen alati tema poolt.


Mis on muidugi täielik jama. Aga usutav, onjo? Ja kui seda piisavalt korrutada, siis võib-olla ongi varsti nii, mu enda poolt ka.


Kuigi ma eelistaks muidugi seda kaklusklubi ja popkorniga versiooni.

esmaspäev, 3. september 2018

Laps mängib

Laps mängib oma toas.


Laps, üks nukk: “Ema, tule mängima!”

Laps, teine nukk: “Oota, ma joon kohvi ära, siis tulen.”


Valus. Järgmine kord võtan kaasa selle näkase kohvi, mille pärast lapsel pole ema, kellega mängida.




Nõup, not even close, lady.

reede, 31. august 2018

Vahetevahel on vahedel vahed vahel

See vahede jutt kõlab nagu keskmine maniakaaldepressiivik. Et kurbusel on ilgelt õnnelik viilakas vahel. Või mugavuspagulane, kes suviti kodumaal käib ja sügisel jälle minema lendab nagu rahvuslinnuke. Täielik katastroof, pärast kolme eesti-kuud tagasi olles ei maitse mitte. Miski. Õigesti. Isegi kohv mitte. Toidust rääkimata. Kaasavõetud pudruhelbed ka ei sobi, sest kohalik piim ja või. 




Sure või nälga.



Nälga, ma ütlen. 
Osad käivad Saksamaalt süüa ostmas. Kas me sellist Euroopat tahtsimegi?

*

Midagi sisukat mul pole kirjutada küll, ega ma’s mingi blogija pole. Ja kui mõne kehva nalja saab abikaanele (ja kõigile teistele, kel kõrvad peas) ära rääkida, siis polegi otsest tungi seda enam kirja panna. Kirjutada oleks iseenesest küll, sellest näiteks, mil määral Grey Anatoomia Euroopas vett peab (spoilers: ei pea väga) ja kuidas Eestis ja Belgias enneaegse lapsega haiglaelu kõrvutuvad (spoilers: Eesti võidab), aga selleks oleks aega vaja ja kellel seda aega on, kui töö ja laps ja teine laps ja 39,7 palavik esimesest tööpäevast kohe ette näidata ja elu üldse nagu seiklus tundub. Dr Google on sama tumba kui perearst selle palaviku osas. Ainult et üks laiutab käsi ja teine, yup, you’ve guessed it...



Oli tore, kuniks see kestis.

neljapäev, 26. juuli 2018

Taukari ninakollidest ja elurõõmust

Hommikuti asja must ei saa, kui sind pole lähedal, pole lähedal, laulab Taukar. Ilmselgelt on see ood hommikukohvile! Olen 100 protsenti nõus, Taukar. Ka minust pole asja enne, kui olen oma kofeiiniringe jälle tööle saanud.

Ja ma tean, et ma sind enam tagasi ei saa, aga ausalt, saan hakkama, laulab Taukar teist laulu. Kuuleme seda autos üsna tihti lapsega ja arutasime ükskord, millest see laul räägib. Ninakollidest, otseloomulikult! Taukari lood on nii fantastiliselt maalähedased, igapäevased, igaüks saab hõlpsalt samastuda. Ainult et miks see ninakoll salaja teatris käib, küsib laps. No eks ikka selleks, et teatris ega üldse, tegelikult, ei ole soovitatav nina nokkida. Aga kui seda teed, siis ikka salaja. Ja kui koll sõrme otsas, siis on ju “sinu käsi tema käes”.
Õhtul voodisse läen, see on tegemata jäänd... no eks sa nuuska siis see koll välja, on lihtsam magada.

Hirmus allegoorilised, muidugi, on need laulutekstid. Esmapilgul tundub, et tavaline armastuslaul, aga sisesta väike diskursuseanalüüs ja pauh! on päris tähendus käes. Oh seda Taukarit küll. Mõistukõnemeister.





Öösiti, kui beebi ei maga, no enne keskööd, sest tegelikult ta magab päris hästi (o no, ma loodan, et ma ära ei sõnand...), aga õhtud kipuvad pikaks venima - see on meelisaeg ringi vahtimiseks... ühesõnaga öösiti, kui beebi ei maga, olen paari nädalaga tekitanud harjumuse järelvaadata tolle päeva “Minu köök on parimaid”, MKRe. Ja sellega seoses avastasin, et, ja selleni ma tegelikult tahtsingi jõuda, ma ei tea, mis see Taukari jutt sisse sõitis siia postitusse... et on üks lihtne nipp, kuidas on võimalik süüa ükskõik mida. Isegi kehvasti kokatud toitu. Isegi seda, mis sulle absull ei maitse. Jah, isegi keedupeeti! Kapsarulle! Keedupeeti kapsarullidega!

Selleks on vaja vaid natuke fantaasiat. Ei, sa ei pea ette kujutama, et tegelikult see hirmus toit on su absoluutne lemmik. Hoopis tuleb ette kujutada, et oled kas kohtunik Pete või kohtunik Manu (või mõne ekstra hullu roa korral NII Pete KUI Manu). Nemad peavad ju igasugust toitu sööma. Degusteerima kõiki kooslusi taldrikul. Ja seda kõike absoluutse pokkerinäoga, mille tagant võib arvustuseks tulla “parim söök, mida saate ajaloo jooksul olen maitsnud, 10 punkti,” aga ka “siin on kõik valesti, üks punkt”. Proovisin, töötab. Tuleb ainult kehastuda kohtunikuks ja mõelda, MIKS see nii hea või halb on.

Ja nad ütlevad, et telekat vaadates tegelikult ei õpi midagi. Psh.


Et kuidas positiivseks jääda. Kõiges on võimalik leida midagi head. 

Aga blogisid lugedes on ka voimalik. Näiteks ma ise ei saanud arugi, mil määral mõtteis on mustad pilved võimust võtnud, aga siis lugesin Indigoaanlase sarjaspikripostitust ja see viimane lõik, lubage tsiteerida:
“Victoriat vaadates mõtlen ma alati, et kas ei ole imeline, kuidas ühel inimesel on nii suurepärane saatus. Elas pikalt, tervena. Oli ilus (seriaali järgi otsustades), tark, õnnelikus abielus. Sai olla monarh ajal, mil maailm muutus....”

No vat. Kuna Vici leinaaeg oli nii pikk, siis mulle on tast kujund jäänud mustakandva prouana. Ja pikemalt ei mõtlegi. Aga see must rüü ei tähenda, et ta oleks õnnetu olnud. Kõigil ülalnimetet põhjustel ei olnudki ta seda. Ometi elas ta Victoria-ajastul. Kus minusugused printsessid herneteral ammugi toime ei tuleks. Ja oli õnnelik! Mis õnn on selle kõrval veel elada meie ajal! Meil on kõik olemas! Toit laual, tervis teatud mööndustega, töö olemas, isegi päike paistab sel suvel eriti soojalt... kohe rõõm on elada sedasi! Ja need mustad murepilved - see on kõik mõttetu ja ebaoluline, kui pea persest välja tõmmata ja veidi ringi vaadata. Sest tegelikult kõik sujub ja on lausa imeline. Vahel ma mõtlen, et miks on vaja blogisid lugeda, raisatud aeg ja ressurss ja teiste inimeste elud. Aga kui teiste mõtted aitavad pea enesehaletsuse liiva alt välja tõmmata, siis. Siis, siis, siis.



Siis ei lähegi see viimane pildike enam nii väga hinge.

Aga Taukar laulab ikkagi ninakollidest.

reede, 13. juuli 2018

“Unistuste SOS”

Abikaan vaatab “Autode SOSi”, kus unarusse jäetud romusid taastatakse. Ämm vaatab “Unistuste aedasid”, kus unarusse jäetud ahermaad uhketeks iluaedadeks vuntsitakse. Abikaan leiab lahkelt, et mul on vaja endale leida mingi sarnane saade, omale sobival teemal, mida vaadata.

Aga mul on saateid endale sobivail teemadel, mida vaadata. “Doctor Who” viimane Capaldi hooaeg on vaatamata. Seda Sandra Oh uut sarja tahaks vaadata. “Handmaid’s Tale’i” teine hooaeg. Need tulid kohe, mõtlemata. Kui kaks sekundit kauem mõelda, leiaks veel. Aga mida pole, on see hetk, millal maha istuda ja vaadata.
Õndsad on need, kelle kodune tööjaotus ja isiklik kurnatus (pigem selle viimase puudumine) võimaldab selliseid hetki, kus pole vaja midagi asjalikku teha. Ja kus ei kuku unedeta unne ära. Õndsad on need, kes ei märka neid asju, mis on vaja ära teha.

Ehk siis et on küll. Aga võrrandis tundmatu, mis tuleks välja arvutada, on aeg. Hey, Maths, solve yer own problems, I got plenty of me own.

Taustaks ei saa ka mängima panna neid asju, mida tahaks vaadata, sest noh, tahaks ju vaadata neid. Mitte minutit siit ja hetke sealt. 

Ideid? Valemeid? Võrrandeid? Võrratusi? Kuidas sina aega leiad? Või sul lihtsalt ON aega? Kui nii, siis kes on sinul see inimene, kellel ei ole sellist aega, sest sinul on? Või on temal ka? Kust ta sai? Tahaks ka...

Ühesõnaga, life coach’i oleks tarvis. Ühte sellist tean ka, mitte ametlikku life coach’i, vaid inimest, kes alati oskab õige sõna öelda või suuna kätte anda. Aga tal on juba amet. Ega ma ei jaksaks teda pidada ka. 

Kas siuke saade on ka, kus unarusse jäänud pereemadele uuesti unistuste elu sisse puhutakse? Minu unistused oleks sellised head ja odavad täita. Oleks vaid seda aega... Saate teemalugugi teada. Noh, et tulevad espetsialistid ja ütlevad, et sina, sina nüüd hakkad ise oma peput pühkima ja tossukrõpse kinni panema. Ja sina, siin on sulle nimekiri asjadest, mida sa igapäevaselt märkama peaksid. Jaluta maja sellega läbi. Pesumasinal vajuta seda nuppu. Ära unusta enne pesu sisse panna. Pesu seest eemalda enne masinasse pistmist lapsed. Sedasorti saade. Sedasorti juhiseid vajavatele abitutele. Ema (või vastava koosluse kurnatu) samal ajal nosib näksivalikut (soolased, magusad ja vedelad) ja vahib sarju ja loeb raamatuid ja käib jalutamas ja trennis ja. Tehtagu ära. Volunteerun osalejaks.

teisipäev, 3. juuli 2018

Kuri ema ja hea ema

Neljane, õhtul voodis, une-eelsed venitustaktikad. 


Ta: “Teeme nüüd nii, et sina oled laps ja mina olen ema ja räägin sulle unejuttu. Tule siia, ma võtan su kaissu, et sa ei kardaks, sest see on hirmus jutt.”

Ma: “Hästi, teeme nii.”

Ta: “Elas kord üks tüdruk. Tal oli ema. See oli kuri ema. Ükskord tüdruk vaatas multikaid. Ja siis! Kuri ema pani teleka kinni.”

Ma: “Kas mina olen ka kuri ema?”

Ta: “Ei, sina oled praegu ju laps ja mina raagin sulle muinasjuttu. Aga see on hirmus jutt, ma võtan su kaissu, siis sa ei karda.”

Ma: “Olgu siis.”

Ta: “Ja siis! Ta hüppas teleka hoopis katki! Edasi! Tuli talv. Ja tulid jõulud. Ja jouluvana tõi kuuse alla kingitusi. Ja siis! Tuli karu. Ta tuli tuppa. Kuri ema ehmatas. Sest laps oli seal peal ja suur karu tuli tuppa. Ja sii-iis! Karu sõi kurja ema ara. Ja sealt kasvas lahke ema. Nagu sina. Ja nad elasid elu lopuni.”

laupäev, 26. mai 2018

Kui Murphy seadused kehtiksid...


Kui Murphy seadused tõesti kehtiksid, siis lastaks meid kohe-kohe siit tulema.

Head like a sieve
Miks? Sest mälupidamatuse käes kannatavale mulle on hakanud õdede-arstide nimed meelde jääma. Ja mitte ainult, vaid ka nägudega oskan kokku panna neid. 

(Pilt: Head like a sieve - soovitan linki klõpsata, Sieve-Steve'il on stoori ka.)  

Meil on siin Eugenie, Virginie, Valerie, Petra, Anna, Anne, Sophie, Anne-Sophie, Noelle, Manoelle, Claudine, Marilyn, Marie (times three)...

Maried on ainsad, kelle näod meeles pole. Pole ka üldse kindel, et neid kolm on. Vähemalt kolm, aga vabalt ka rohkem. Kui siin lauldaks “Seitset pruuti”, siis oleks see umbes sedasi: 

Encore Marie en lundi,
Marie en mardi,
Marie en mercredi,
Marie en Jeudi
et le vendredi avec Marie
et samedi avec Marie
et dimanche avec Marie potelée

Ja iga päev oleks erinev Marie, muidugi.
Ma ei oska prantsuse keelt, kohvi ostmine ja elementaarsed viisakusavaldused ei lähe arvesse. Seega tõlkis nädalapäevad guugeltränsleit ja potelée’ni viis tränsleidist leitud tõlkevasteid täpsustav pildiotsing. Aga seegi ei tähenda, et ma viimast Maried poleks just kapsapeaks või autorehviks sõimanud.



Ikka Eva esmaspäev
Terese teisipäev,
Karoliina kolmapäev,
Anette neljapäev
ja reedel Roosike
ja laupäev Liisake
ja pühapäeval paks Pauliineke.

Võtke heaks, kellel automaagiliselt laul peas kaasa mängima hakkas ja nüüd kummitab. 
Curly Stings jättis ka sellele liiderdajate laulule oma märgi. Noh, sest et ei ole nii, et mingi tossike Nipernaadi siin tõmbab naisterahvaid läbi nagu kevadine tuul. Ainult sellest laulda oleks seksistlik. Mõlematpidi on lihtsalt liiderlik ja see on okei, sest see on isikuomaduste puudu- ja/või ülejääk, mitte poole inimkonna ärakasutamine, naeruvääristamine, kõrvale jätmine, diskrimineerimine, objektina, mitte subjektina käsitlemine.


Ikka Elmar esmaspäev
ja Teodor teisipäev,
Kirill mul kolmapäev
ja Neeme neljapäev,
ikka reedel Ruudike
ja laupäev Laurike
ja pühapäeval paks Benjamiinike.
 
Lisapluss - kui imetamise ajal lapsele ümisedes ühe versiooni kõik 7 nime kohe ei meenu, kui vaja oleks, siis kahe versiooni peale tuleb 7 nime kokku küll. Ja laps saab maast-madalast midagi avaramat omale maailmapildiks kui see va patriarhaar-heteronormatiivne paradigma. Win-win!

***

Isikuomadustest rääkides...
Nägin fuajees mööda tuiskamas Maailma Parimat Ämmaemandat (MPÄ), kes juhuslikult sattus meie sünnitust vastu võtma. Peab ta nime välja uurima. Ja kui kunagi peaks veel selle hulluse ette võtma, milles ma sügavalt kahtlen, impordib ta kas või Eestisse. Mina igatahes keeldun ilma temata sünnitamast tulevikus.

Terve see kogemus... Kas ma tegin kuue aasta eest õige valiku, kui läksin edasi õppima ja jõudsin omadega siia? Või oleks pidanud valima teise variandi, mis laual oli, teise tee, alustama nullist, õppima õeks või ämmaemandaks, mis puhul, isegi kui kõik muu raseduse ja sünnitusega oleks samamoodi välja kukkunud, oleksin ma kodule oluliselt lähemal? Kas ma mõtlen seda sellepärast, et MPÄ nii hea oli?

Kas see tuleneb inimtüübist, minust, et kui mõne eluala esindaja muljet avaldab, siis tahaks kohe sama asja ja sama hästi teha, et teistel sama hea kogemus oleks? Et mõni teine minu asemel mõtleb lihtsalt, et vaat kuidas vedas, et just see MPÄ meile sattus, aga ma nüüd lähen istun kontoris edasi?

Või ei ole asi üldse minus, vaid mõni inimene mõjubki nii innustavalt, et enamik naisi, kelle beebid MPÄ ilmale aitab, tahaks ise ka teistele seda kogemust edasi anda?

Ta nime peaks igatahes välja uurima kuidagi. Korra trehvasime teda kogemata toidupoes, nüüd siin. Järgmine kord tuleb meeles pidada nime küsida.

Nii palju küsimusi, väga vähe vastuseid. Kes vastused ära sõi?  Ja kes seedis? Ja kuhu need jõudsid?

kolmapäev, 23. mai 2018

Suck it, Sylvester



Ma pole seda laulu kuulanud... no kümme aastat vähemalt, kui mitte rohkem. Lambist hakkas Sylvesteri asemel kummitama ja kui juutuubisin, siis hops, kõik sõnad tulid meelde.

Ay, no hay que llorar, que la vida es un carnaval, es mas bello vivir cantando... 💃🏻

Muuseas, trouwens, nagu välja tuleb, siis fiesta on see, millega vastsündinud ihuviljake öösiti tegeleb ja mistõttu ta päevad otsa põõnab nagu nott. Kuidas seda öö-ja-päeva-režiimi paika tagasi sai?

Sellega seoses veel üks kummituslik earworm (miks eesti keeles kummitab, aga inglises on uss kõrva pugenud?) - seda pole oma 15 aastat kuulanud, aga unimütsi kaisutades hakkab kohe mängima. 



Mm, Smashing Pumpkins. Siis, kui Billy Corgan polnud veel ebameeldivalt lolliks läinud, vaid alles meeldivalt hull. Good old times.

Ajud on ikka veidrad asjad. Mahutavad palju ja osa jama jääb sinna igaveseks alles. Aga mis on abikaane telefoninumber? Vaat seda need kurrukesed salvestada ei suuda.

esmaspäev, 14. mai 2018

Isiklik bard ehk Kui sa tunned, et sa enam ei jaksa

Stars Hollow linnakeses oli linna tänavalaulik, kohalik bard, kes “Gilmore Girlsi” taustamuusikat tegi, vahel õnnestunumalt, vahel vähem tabavalt olukorda peegeldades-võimendades.

Mulle tundub, et mul võiks praegu Eplik kitarriga sabas käia ja mu isiklikku bardi mängida. Maksta ma talle ei jaksaks, aga ega “Gilmore Girlsiski” maksut mehele - ikka müts või kitarrikast ees, kopkad sees. Tehtagu ära.

Sõnaga. Kõigepealt see. 


Kui sa tunned, et sa enam ei jaksa, veidi veeeel, Sylvesteeeer, veidi veeeeel...

Ja noh. Mis muud kui Maiuuuuu asendada isikliku nimega. Klapib.


Maiuuuu on piimaautooooo....

Armunute ja murtud südamega rahva kohta öeldakse, et vahet pole, mis laul parasjagu tuleb, mõlemad leiavad, et see laul on üks-ühele neist ja nende olukorrast. Ma ei tea, ilmselt olen korraga armunud uude titte ja samas kelle süda ei murduks, kui laps oleks haiglas. Kahekordselt siis, vahet pole, mida see Eplik tinistaks, ikka klapiks, kui kas või paar rida kokku langeb.


Praying for a better day, trying to spend the day away...  

Muusika on hea. Nagu oleks normaalne inimene või midagi. Endal pole meeles ega mahti kogu aeg kedrata midagi taustaks. Selleks olekski hea, kui Eplik sabas käiks ja leelotaks.