pühapäev, 10. mai 2020

Emadepäev on imedepäev 🎶

Pealkiri on “Lotte lugudest”, kust mujalt. See laul, millega nad oma emi (emasid, noh. “Emu” ju pole.) üllatasid. Ups, spoilerid. Pärast aastat 2017 hakkab iga kord, kui keegi emadepäevast räägib, peas see mängima. 




Vaatasin lapsega kohaliku lastelaulusaate korontiiniaegsete koduvideote emadepäevaklippe, kus lapsed mängisid, et nemad on oma peres emad ja mis need emad siis teevad. Läbivalt oli näha, et emad triigivad, koristavad, kokkavad ja veedavad oma õhtud lapsi magama pannes. Ja muidugi joovad veini ja teevad palju pilte, mida instagrammi panna. Sounds legit.




Kui kõik hästi läheb, siis meie pere kasvab varsti. Ei ole enam kaks last ja karulaugupesto, vaid kaks last, koer ja karulaugupesto. Nagu “Kaheksa väikest, kaks suurt ja veoauto”, selle vahega et meil pole šanssigi kuhugi metsavaikusse kolida. Veoautot ka pole. Ega kaheksat last. No olgu, ei ole samamoodi. Aga vähemalt vanaema on. Lausa kaks! Kui lapselt küsida, siis lausa kolm.


Praegu kosub pisike veel mamma kaisus. Nii pisike, et mahtus pihku ära, kui vaatamas käisime. Ja see pihk pärast ei sügelenud ega midagi, nii et koeraallergiat õnneks pole. Kassid ja õietolm (ja tubane tolm õietolmuhooajal) on endiselt seis võitluses mina vs loodus. Aga sellest pisikest mutukast kasvab kuidagiviisi umbes 40-kilone volask. Mu suurem lapski ei kaalu nii palju. Kaks tükki kokku ka mitte. Küll aga on mu suurem beebike kuidagi kasvanud nii kolakaks, et 122/128 pidžaamad on kukekad. Millal? Millal, ma küsin, kui ta alles sündis!?




Pika koridori seina mööda jooksev riiul ja kutsikatuba olid karikaid ja medaleid täis. Annab lootust, et ongi korralik kasvataja, mitte kutsavabrik, eks? Kuigi eks igaüks võib netist karikaid kokku osta. Aga miks sa peaks ennast sellega vaevama, kui sa vabrikant oled? Ja miks on sul neli kapitäit tõuraamatuid ja ainult ühte tõugu kutsikaid müüdki? Sedasi küll vabrikandiks ei saada.


Esimesed maasikad said ka rõdukastis valmis piisavalt punaseks, et polnud kahju emadepäeva puhul ära noppida. Mulle meeldib ikka kodune “Polka” rohkem kui see siinne “Koroona” sort. Magusam. Aga ka sellel põle väga viga, maasikam kui kevadised poemaasikad igatahes.


Ja igatahes oli täna üle aaaastate parim emadepäev, sest kogu pere oli samas riigis ja mitte keegi polnud haiglas tuubide all. Kui kõik on hästi, peab olema õnnelik!

esmaspäev, 20. aprill 2020

See hetk, kui äratus on kell 2.28, sest kuuene on su voodiservas ja sosistab sulle väga lähedalt ja haledalt näkku, et tema ei saa endale tekki sirgu peale. Laps suunata pissile, siis oma voodisse, tekk peale (sirgu!) ja kusskuss magame ja tagasi oma voodisse.



See teine hetk veidi hiljem, umbes 4.30 ajal, kui on äratus, sest kuuene on jälle su voodiservas ja sosistab sulle väga lähedalt näkku, et nüüd on kaisuloom päriselt kadunud ja tekk kukkus ka voodist maha. Laps tagasi oma voodisse, kaisuloom padja kõrvalt kaissu ja tekk peale (sirgu!) Kusskuss ja magame edasi nüüd kõik on hästi ja siis tagasi oma voodisse. Õnneks on teki all veel soe.


Ja see hetk, kui äratus on kell 5.55, sest kuuene on jälle su voodiservas ja sosistab sulle jälle. “Emme, sa oled kõige parem!”

teisipäev, 14. aprill 2020

Piinlik

Kui äratus on öösel kell 1.39, sest sa kuuled kuidas kuuene mööda tube ringi kondab. Õhtune “mul pole vaja pissil käia, ma alles käisin” on siiski osutunud hädavajalikuks ja lapse äratanud, aga oma unises olemises ei saa ta ise aru, miks ta parasjagu seal on, kus ta on, ja kuhu ta läheb, aga siiski läheb. Vahepeal mühatades, kui poolkinnisilmi millelegi otsa mütsab. Siis tuleb laps sülle haarata, potile kanda, ära hädaldada ja tagasi oma voodisse viia. Tekk peale ja magab hommikuni.

Ja siis kui järgmine äratus on 2.49, sest üks peaaegu-kahene moosirull vaatab sind su voodiservast, kuhu ta hiirvaikselt on matkanud, suurisilmi ja mängulusti täis. Siis tuleb laps sülle haarata ja läbilõikavalt norskavale abikaasale sülle torgata. Kaks kärbest ühe hoobiga. Tekk peale ja magan hommikuni.

🧶

6, lennujaamas pärast vanaema ära saatmist, kui auto poole jalutasime ja ma laulda ümisesin: “Emme, mul on praegu NII piinlik.”
Ma: “Kas mu laulu pärast? Sa ju tead, et kui laulu tuju on, siis tuleb laulda, ükskõik kui õigesti või valesti.”
6: “Ei, selleks, et vanaema ära läks.”

Ahah, pijnlijk. Valus.

*

6: “See on üks tubli laps, vaata kui piinlikult ta ootab.”
Ma: “Kas kannatlikult?”
6: “Jah.”

Sest piinlik kõlab nagu pijnlijk ja kannatus on ka valus. Ja kannatus (kannatlikkus) ja kannatus (valu kannatamine) on ju meie keeles üks ja sama. Piinlik lugu!

🧶

Vahel on ikka veel päris piinlik*. Aga siis ma võtan rohtu või (ja) püüan aju ümber programmeerida ja siis on vähem. Nii piinlik enam pole, kui siis, kui. Teaduse jõud. (Ja klassi priimusest -oloog. Ja enda lolliks maksmine.)

*Lapse leiutatud tähenduses, jah.

Tibu, tibu, tibu, tibu

Ma olen töötanud kolme ettevõtte seitsmes kontoris, kodus enne lapsi ja meha (õnnis), kodus laste ja miistega (not ideal), välismaal asutustes.





Ma olen elanud korteris, neljas jagatud korteris, majas, üürikorteris ja üürimajas.





Mul on olnud neli autot, peres aegade jooksul kaks lisaks, kokku kuus.

Kaheksa jalgratast kolmerattalisest praeguse kasutatud kollase kolksuni.

Kaks last ja üks laenulaps aastaks.

Kolm ja pool koera.
Kolm hamstrit.

Kaks õppelaenu, üks makstud, teine peaaegu. 




21 riiki, osas neist pikemalt, osast läbi sõites näinud.

Nüüd on mul kümme väikest kõrvitsataimebeebit ja üheksateist suvikõrvitsataimebeebit. Tibusid loeme sügisel.

Sada grammi lehti, 50g parmesani ja pähleid, sutsu soola jm ja larakas oliivõli. Kui oma peenras karulauk kasvab, siis peab ju tegema. Ma olen nüüd üks nendest inimestest vist. Kaks last ja karulaugupesto.

Käimasoleva viisaastaku jooksul kukub järgmine kümnend. Kas lasersõda või paintball või batuudikeskus, selles on küsimus. Whether tis nobler to suffer the shots and paintbullets of outrageous fortune, or to jump off a trampoline to a sea of foam blocks? Kui klassikuid parafraseerida. Õnneks veidi on veel aega. 



Lõpuks saab kõik korda. Kui pole veel korras, siis pole veel lõpp.

laupäev, 28. märts 2020

Elu isolatsioonis

16 päeva on kestnud, kestab kuni 19. aprillini esialgsetel andmetel. Siis vaadatakse, kas pikendatakse veel või lastakse jälle mitmekesi metsavahele ja mänguväljakutele luusima. Siis muidugi keegi ei taha enam, sest saab ju. Rabad jäävad tühjaks, diivanid saavad oma some-zombidest kartulid tagasi. Kumb on maailma lõpp?








Mina...
  • Tõstsin pojengid naadipesast päikse kätte. Juba pistsid uues kohas oma punased tutikesed värske õhu kätte.
  • Istutasin paar tubast potilille ümber. Ühest täpilisest begooniast sai lausa neli uut. Tegelikult peaks kõik teised tubased ka ümber istutama, kas või samasse potti, kus praegu, lihtsalt värske mullaga ja natukene juuri lahti siputama.
  • Pistsin roniroosid aia äärde kasvama. Lootus on, et ronivad tsipa kõrgemale ja varjavad veidi tänavavaadet. Ja kunagi õitsevad. 
  • Tagumise aiajupi veider ja seletamatu auk, mis siiski ei osutunud maa-aluste elanike katusekorteriks, leidis endale täpselt sobiva valge sõstra põõsabeebi. Sest valge sõstar = koduaed.
  • Ühte päikselisse põõsaalusesse läks piparmünt. Sest koduaiast peab värsket teed saama.
  • Ja maasikaid ka. Aga need läksid kasti, mitte maha. Et ei pea kummardama ja. Maasikatega läks veel nii, et tõime need veidi enne karantiini kehtestamist. Kast tuli nädal hiljem ja alles pärast taimede mulda saamist vaatsin, mis sort on. Koroona.


  • Arvestades, kui hästi suvi- ja tavakõrvitsa seemned vannitoa aknal idanevad, tuleb mul sügisel hakata taluturul seda kraami müütamas käima, sest ise küll kõike seda söödud ei saa. Aga siis meenus, et see olen ju ikkagi mina ja pisitaimed rändavad varsti alla aeda. Küll ma nad seal kogemata välja suretan.
  • Tagumise aiajupi samblamuru olen paar korda läbitorkinud, aga seemnepuisteni pole veel jõudnud. Aega on veel, ilmselt lausa 19. aprillini, aiatöid ajada.
  • Abikaan võttis kevadpuhastuse ette. Sest a) igaüks läheb lolliks omamoodi ja b) ta peaks praegu magistritööd kirjutama. Häšštääg proud wifey.
  • Politsei pidas mind 10 aastat noorema kolleegi emaks. Nii siis nii. Karantiiniaeg ikkagi, ei hakka ametiisikuga vaidlema. Pealegi, Argentiinas tehakse nalja 26-aastaste vanaemade teemal, asi see siis 10selt alustada, kui loodus lubab (märkus 10-aastastele, kes seda lugema juhtuvad: ei. See on nali. Ei mingeid beebisid enne, kui teil koolid läbi on, on aru saadud? Ei ole kiiret selle asjaga, sinu väärtus inimese ja naisena ei sõltu sellest, kas või kelle peenis sul sees on käinud. Pealegi hakkad sa seda tõeliselt nautima alles paaaaaalju hiljem ja praegu tõesti ei anna see sulle mitte midagi peale keeruliseks elatud elu.)
  • Aeda kasvas batuut.
  • Muru niitis ennast ise ära.

Toit pole veel poest otsa saanud. Seepi tuuakse ka jooksvalt juurde. Tundub, et vaktsiini-testi-ravi poole loobitakse ka praegu veidi rohkem raha, nii et lootust on.
Ja mis ma saangi muud teha, kui. Kui legosid ehitada ja torne laduda ja peppasid värvida ja keelt torru ajada ja kuts läks karja linta lönta ja tänada õnne, et kahesele ei pea sugulastest pungil sünnipäevapidu tegema, sest. Ja 20 piires liita-lahutada ja tähti maalida ja häälikuid häälida ja vetsupaberirullidest märtsijäneseid meisterdada ja patsulaule laulda ja geopeitust mängida ja mida veel sellele esimese klassi jütsile välja mõeldakse. Kui veab, saab mõne raamatu ka veel kätte võtta, enne kui. Enne kui “elu” edasi läheb. Seni läheb lihtsalt elu edasi.


Hinga. 

reede, 20. märts 2020

Avalik vabandus

Nagu “Final Destination”, eks. See film. No et surm on ettemääratud ja igaühel on oma aeg ja sellest ei pääse. Kui ühte surma väldid, tuleb homme uus katse.

Nii et ma vabandan südamest kogu maailma ees, et ma septembris arstile läksin, mitte ei alistunud oma saatusele ja lahtise turvavööga vastu elektriposti ei sõitnud. Nüüd on “Lõpp-punkt” täie hooga käimas ja collateral damage lihtsalt hoomamatu.

Halb nali. Aga see hoiab elus.



Kevad tuli. Ootamatult. Uskumatu, et sel aastal KA kevad ikka tuli. Ma juba arvasin, et jääb olemata, sest koroona.



Social distancing. Sotsiaalne isoleerimine? Pikivahe hoidmine. Ma mõistan, et see võib raske olla. Kui sa oled harjunud hommikul tööle minnes tee pealt kohvi võtma. Trennis käima. Tööl lobisema. Oledki selline sotsiaalne ja aktiivne ja väljapoole elav inimene. Aga sissepoole elajad on selleks kogu oma elu harjutanud. Need meemid, et kui sa avastad, et uued karmid sotsiaalse pikivahe hoidmise reeglid on su igapäevaelu. 
Ma olin viis kuud järjest kodus just. Kuu aega saingi tööl käia, enne kui lõpp-punkt laia vikatiga tõmbama hakkas.

K ütles, et ta tahaks ka selles olukorras positiivseks jääda. Ka? Kas ma, morbiidsusehunnik, olen siis positiivne? No et ta tahaks ka asja huumoriga võtta. Ega peale kodusolemise ei saagi ju muud parata sinna. Mis see muudab, kui ma ei püüa oma olemist veidi kergemaks teha sedasi? Tal ongi vist raskem kui mul, ta on harjunud väljapoole elama.

Pidage vastu ja hoidke end!

Kas need, kes usuvad, ütlevad, et olge hoitud, ja need, kes ei usu, et hoidke end? Kas need, kes usuvad, teevad ka enda hoidmiseks kõik, mis võimalik, et nende hoidja neid hoida saaks? Siis pole ju lõppeks vahet.
Mu laps ütles vahepeal midagi tarka jumala kohta, naistepäeva kontekstis.

Kuuene: “Ma tean, miks naistepäev tähtis on! Sest vanal ajal arvasid poisid ja mehed, et need, kellel nokut ei ole, ei saa osasid asju teha. Aga MEIE juba teame, et sa ei juhi autot ilma püksteta ja valima minnes on ju ka püksid jalas, nii et vahet pole, kas sul on noku või ei.”

Ühiskonnaõpetuse tund jätkus.

6: “Aga igas riigis ei ole nii, mõni riik on veel vana aja moodi ja seal ei tohi naised kõike teha. See pole üldse KiVa. Kõige tähtsam on, et me oleksime üksteise vastu head.”

Ja edasi usuõpetus.

“Miks? Hmm, nad arvavad, et nende jumal ütles nii, et naised ja tüdrukud ei tohi. Aga TEGELIKULT ei ütle jumal midagi. Ainult seda, et me peame üksteise vastu head olema. Muud asjad on inimesed välja mõelnud.”

Kuskil olla ka mingi uurimus, et mitteusklike perede lapsed, kes pole usuõpetust saanud, olla empatilisemad ja kaastundlikumad. 

On mis on. K kardab majandustagajärgi, mis võib rohkem kahju teha kui viirus ise. Mina jagan hommikuvõimlemise videot.  Elu läheb edasi. (Lihtsalt osade jaoks tsipa teistmoodi.)






teisipäev, 10. märts 2020

Kiire küsimus seoses koroonaga

Faktid: kõige paremini aitab nakkust vältida sooja vee ja hariliku seebiga kätepesu ja käsi peab pesema piisavalt kaua. Ja piisavalt kaua tähendab kaks korda sünnipäevalaul (võtsin aega, 20 sekundit).


Või siis sedasi.


Küsimus: siis miks õpetab Jänku-Juss lastele, et piisav aeg kätepesuks on üks “Sepapoisid”? (Võtsin aega, 15 sekundit.)

Kas Jänku-Juss tahab, et me ära sureme?