neljapäev, 13. juuni 2019

Prügikasst

Täna algas hommik tänavalt prügi kokku kraapides. Ikka sõna otseses mõttes. Tegelikult on üsna mitmed neljapäevad alanud tänavalt prügi kokku kraapides. Mida julgemaks naaber läheb, seda rohkem on vaja kraapida. Kass on palju sellise näraka kohta öelda. Umbes kolme kassi suurune “kohev” elajas (paks, noh). Eks ta selleks olegi nii paks, et nii palju mahlast prügi öösiti saab.

Kasside vastu pole mul muidu midagi. (Midagi peale allergia.) Seni, kuni neid ei lasta öösel vastu prügipäeva õue või kuni nad naabrite lillesibulaid ära ei jära või naabrilaste liivakasti täis ei lase. Räägin kui see sibulate ja liivakastiga naaber. Ühesõnaga, õuekassid on värdjad nagu ka nende omanikud. Toakassid on okei. Omanikud ka.

Tahaks öelda, et plusspool sellel, et päev algab tänavalt prügi kokku kraapides, pidžaamas ja uneuduste silmadega, see silver lining, see tilk mett tõrvapotis oleks see, et pärast seda saab päev ainult paremaks minna. Aga ma ei ütle seda, sest ma pole selline optimistlik naiivitar. Sest ma tean, et kui päev algab tänaval prügi kokku kraapides, siis võib juhtuda, et ülejäänud päev kulgeb samas võtmes. 

Vanaema juures haarasin ükskord terrassile vedelema jäänud veepüssi ja liivakastikusik sai tugeva sortsu oma nahal tunda. Pärast seda hoidsimegi veepüssi terrassil. Siinne närakas põgeneb ka kõvema aknast käratatud KASSASAAD peale kodu poole. Tema jaoks oleme meie need tänamatud närakad, kes hoovi veetud linnuraibet millekski ei pidanud. Värske liha ju. Veidrikud.

Mida teha? Sest meil on siin siuke prügimajandus, et kolmapa õhtul viid kotid maja ette ja neljapa hommikul u poole viiest poole kümneni, sõltub tuule suunast ja prügimeeste eelmise õhtu pidudest, viiakse minema. Kas panna neljapäevahommikuks äratus ja loota, et prügimurdja hommikul oma tiiru ei tee? Või minna pisikese plastkonteineri teed - et uhame oma kotid sinna ja prügionud võtavad välja. Kas võtavad? Kurat seda teab. Ideid?

Sööks ta siis vähemalt selle kõik ära, mis ta välja kisub. Ahne see meie naabrite prügikasst.


And that’s the long and the short of it.

Kuidas sinu päev algas? Kohe palju paremini, kui siuke võrdusmoment tekkis, eks? Võta heaks! Järgmisel neljapäeval jälle!

reede, 17. mai 2019

Muidugi ma vaatasin Eurovisiooni poolfinaale

Muidugi vaatasin, kõiki kolme vaatasin. Või vähemalt proovisin.


Ukraina enne Krimmi annekteerimist


Esimene poolfinaal oli teisipäeval, poole kõrvaga kuulasin laule, ühe silmaga vaatasin ka. Belgia ülekande ajal ei ole lauludel supakaid. Kust ma siis teadma pean, millest need on? Vahel, muidugi, on hea, kui sa ei tea, millest laul räägib. Abikaan on mul näiteks ära keelanud hispaaniakeelsete laulude, mida järjest rohkem nii siin kui Eestis autoraadiost lastakse, tõlkimise ja sisukirjeldused. Et las olla niisama hea biidiga lõbus laul edasi, tema ei pea teadma, et keegi ära tappis ennast või kellegi teise. Aga raske on vaadata ja hinnata, kui sa ei saa aru, kas see, mida sa praegu kuuled on niisama onomatopoeetiline inin või lihtsalt kehva hääldusega inglise keel. Noh, see eurovisiooni ametlik keel, globish. Vaba silma ja kõrvaga tegin viimase keelekursuse koduseid ülesandeid. Või ei, ametlikult ei antud kodus lahendada, aga mitteametlikult pidi eelmise päeva materjali siiski une pealt ette kandma. Ja sinna vahele panin kirja need laulud, mis pilku-kõrva piisavalt köitsid, et harjutused hetkeks kõrvale jätta. Ja ma ei pea silmas, et olid “head”, vaid et erinesid millegi poolest sellest üldisest taustaeurokast. Kokku saime üheksa ja et oleks kümme edasipääsejat, pookisime Soome veel otsa, nii naabruskonnapoliitiliselt.

Tulemus: 7/10 (naabruspoliitika järgimine oli viga).

Kolmapäeva õhtul oli teine Eurovisiooni poolfinaal  Esinesid neli härrat ja kaks prouat mittemidagiütlevate ja pealiskaudsete üheminutiste soolodega. Lõpuni ei vaadanud ja edasi ei pääsenud keegi. Asi läks rahvusvahelise žürii kätte, kes pärast rahvahääletuse tulemuse väljakuulutamist sel tuleval pühapäeval hakkavad oma kaalusid sättima, et selle poolfinaali võitja välja selgitada. Igav. Isegi telefonihääletus ei toiminud, pidi neti kaudu jeblama, id kaardi pinn see ja id kaardi pinn too.

Aga vähemalt oli neljapäevaks jälle aru pähe võetud ja jätkati vanaviisi. Õnneks või kahjuks siis enam koolitöid teha ei olnud ja kuna kohalik telekas üle ei kandnud, siis tuli rottida ETVst. See muidugi tähendas Reikopi ja lauludel supakaid, nagu ikka Eestis kombeks. Kuna tundus, et traditsioonilise vaatamisega siit poolfinaalist paberile ühtki edasipääsejat kirja ei saa, sundisin ennast telefoni scrollima, et tekitada sarnane “tegelen muude asjadega ja panen kirja, mis üldisest foonist eristub” olukord. Lõpuks pigistasime lausa 12 edasipääsejat kirja ja elimineerisime Šveitsi ja Aserbaidžaani. Viga. Lõpptulemus taas 7/10. Tegelik võitja oli Twitter, nagu Eurovisiooni ajal ikka. Neljapäevane eriauhind läheb kasutajale @polaarkaru: “Tore, et Armeenia ja Aserbaidžaan on teineteisest esinemisjärjekorras võimalikult kaugele pandud. Oleks ju piinlik lava pealt tulles kokku joosta ja karjatada "Karabahh on meie!".


Mõnel on jalkatulemusi ennustav krabi või kala, mõnel valib tulemuse kilpkonn. Meil on mudilane. Suunamudija? Tulemusemudija?


Finaali proovime BBCst kätte saada, vähemalt oleks GH tuntud headuses. 
Tervislikum oleks homme ja ülehomme varakult magama minna ja lasta mõlema Eurovisiooni viimased vaatused mööda minna. Mõistlik oleks ennast enne uut nädalat välja puhata, küll ajalehed hommikul pasundavad, kes võitis, kes kaotas, kes millise naabri poolt hääletas ja milliseid fraktsioone nüüd looma hakatakse. See ei muuda ju midagi, kui ma mõni tund hiljem teada saan. Ja teatud pühapäevase tulemuse teadasaamine võib une üldse silmast väga kaugele paremale ära pühkida. 
Aga millal ma varem mõistlik olen olnud?

teisipäev, 14. mai 2019

¡Anda, Lucia!

Ongi selleks korraks kõik. Ise olen enam-vähem rahul tulemusega. Ajasin kõik asjad kohalikus keeles ja võõrkeeltest pruukisin enamasti emakeelt (igapäevased videokõned perega) ja korra ka inglist (et streigi tõttu maha jäänud kohvrike prantsuse keelt emakeelena kõnelevate isikute kaudu endale välja rääkida). Aga muud sotid kõik kohalikus, seega sain päris põhjaliku ülevaate oma passiivsete oskuste ulatusest ja sellest, mis veel tööd vajab. 































Kas sai nüüd ikka iga nurga alt palme? Ilmselt mitte. See vääriks eraldi postitust, kui veidrad ja võluvad need puud ikka on. Huvitav, kas kohalikud mõtleks meite kuusikusse või kaasikusse sattudes sama? Või Saaremaa kadakastel heinamaadel uitades? Pagan, nüüd tuli hoopis koduigatsus.




Klapib. Mängis uberis teel lennujaama. Selles uberis, mille ma tellisin pärast seda, kui olin 20 minutit oma ette tellitud taksot oodanud. Ootamatu, kuna lennujaam-linn-ots sujus vägagi täpselt nendega. Samas ei ole ootamatu, sest mis ma neist ikka ootan, tean ju küll, kuidas asjad käivad. Häšštääg stereotüübid häšštääg manjaana.
Hirmus kahju oli ära tulla, aga mis sa, naene, ikka teed, kui rohkem põle ühekorraga ette nähtud ja pealegi ei jõua kauem ilma latsekesteta olla kah. Que lastima, pero adiós, me despido de ti y me voy! Õnneks koju jõudes vähemalt ei sadanud, nagu ilmateade ähvardas, aga 15 kraadi jahedam on ikka. Pole ime, et kodused nöhas on. 

Augustis uuesti, aga ma ei hakka parem praegu mingeid illusioone looma endale, et sama äge on. Esteks on hoopis teistmoodi. Ja teiseks on ootused kursusele selle võrra kõrgemad, kuivõrd esimene sats ei osutunud selliseks poolpettumuseks nagu kahe aasta tagune kursus. Kirss tordil - seekord polnud ühtegi terrorirünnakut! Mõnikord mul on natukene kahju nendest inimestest, kes pole kunagi aktiivsete terroristidega samma linna sattunud, sest nad ei oska hinnata seda, kui midagi nii hullu ei juhtu. Aga siis mulle meenub, et hoopis neil on vedanud, et nad pole kunagi selliste haigete saikode otsa sattunud, saati veel kolm korda.

Koera saba veel, kohalik intensiivkursus. Kui see kõik nii ebameeldivalt sotsiaalne poleks, siis võiks see ehk isegi äge olla. Ma saan aru, et see viimane keelekoolitus ongi just minusugustele kujundatud st sisaldab palju praktilist katsetamist ja harjutamist. 




***
No põhimõtteliselt on nii, et see eelnev on kõik tolle hetke emotsioonide ajel kirja pandud, vast ongi hea endal just seda aasta või viie pärast lugeda. Ma mõtlesin aega anda ja üle lugeda, ümber kirjutada, aga las ta olla. Pealegi kõik teavad, et soojas läheb ajutegevus aeglasemaks (eks ole, teadus! 13% langeb. Ja kes teadust ei usu, siis Pratchett!!! Detritus jt. Ja kes teda ei usu, siis nonde arvamus ei lähe üldse arvesse, sest Pratchett).

Praegu käib juba uus kursus. Esimesed emotsioonid? Nutan ja õpin. Ja hea, et see hispaania oma alla sai tehtud. Muidu ainult nutaks. (Ei nuta tegelikult, aga hirmsasti tahaks.) Tase on kursusel hea ja õpetaja võtaksin kohe oma alaliselt keelekasvatajaks, aga kardetavasti ei suudaks teda kinni maksta. Tore on näha, kui inimesed teevad oma tööd entusiasmi ja armastusega, ja sealjuures veel hästi.
Kuuekesi oleme, üks nägu isegi tuttav. Nemad on nullist alates koos õppinud, veidi võõrkeha tunne on. Eks neil ka, tundmatu suurus nende grupis. Ei meeldi. Aga kasulik on. 
Kaks päeva maas, kolm veel. Nutan ja õpin.

Aga lapsed on mul toredad. Et ma teaks.

*

Eelmine laul mängis taksos ära tulles, aga tana hakkas see ketrama peas, pärast x aastat viimati kuulamist. Aegunud hispaania popp, mis te must ikka ootate? Hoy me iré y llevare entre mi equipaje las ganas de volverte a ver.



esmaspäev, 6. mai 2019

Whoa...

Kuidagi jube raskeks läks järsku. 

Koolis tõstsid taset ja kojuminek on ka alles saja aasta pärast. No kuulan, mis ma kuulan, kuulan kas või kõrvad peast, aga no ei kuule. Vähemalt mitte enne, kui õps ütleb ette, mis väljendit ma kuulma peaks. Siis kuulen, jah, peaaegu päevselgelt. Lisaks sellele, et ma ei kuule, on vahva see, et ma kahtlen kõiges, mida ma kuulen. Sest selle taseme kuulamisülesannetes on juba lõksud üleval. Ja kust ma pean teadma, kas see, mis ma kuulsin, on õige vastus, või nad tahavad, et ma arvaksin, et see on õige, aga tegelikult on mingi salakaval trikk. Häšštääg vandenõuteooriad.



Vähemalt on õues soe ja naabruskond kui postkaart. Peaks mõnipäev veel neid postkaardimaju pildistama minema. Sest et kui need pole instas, siis ma pole neid näinudki, eks ole. (Vähemalt ma ise tean, et mul on somesõltuvus. Esimene samm paranemise poole, probleemi tunnistamine. Aga ma olen kuulnud, et see 12 sammu programm olla usklikele, nii et ma ei kiirusta järgmiste sammudega, eks? Siis läheb veidi kauem aega selle möödapääsmatu läbikukkumisega, kus ma peaks Issand Jumal Jeesusallahi poole pöörduma.)

Been there, passed on that.




Aga ikkagi. Esmaspäevad, äm ai rait?


Jaiks, ja pärast seda tuleb VEEL üks nädal ebamugavustsooni ja seda oluliselt jahedamas kliimas.

Suvise kursuse ootused on oluliselt kõrgemad, kui praeguse omad olid. Seekord seadsin eesmärgiks mingi põranda enda jaoks paika saada (check!) ja siis ehk veidi kõrgemale ronida (ya veremo’, eh). Vähemalt on PLN, eks. Või vaadelda seda nagu inimkatset, et kui kaua keskmine inimene (alandlik allakirjutanu (kuigi ma alla ei kirjuta ju, aga las ta olla)) ebamugavustsoonis vastu peab, enne kui lolliks läheb (noh, veel rohkem). Sest teadus! 

*

Teate, asi pole üldse esmaspäevades ega minus. See kuradima troonide kuradima mäng, ma ütlen. Neljas osa oli no selline pettumus, et ei teagi kohe, kelle peale kuri olla. Enda peale vist, et seda tulemas ei näinud. Nii juhtub, kui sa liiga optimistlikult kätte lähed. Nätaki! ja pettumus. Aga kas ma’s õpin? God, no.




pühapäev, 5. mai 2019

¿Que pasó en España?

Pues, para empezar tengo que admitir que ni necesito ni me intresa el castellano escrito. Lo que necesito para comunicar ya tengo y lo que me falta de trabajar con la idioma no voy a conseguir con ejercicios de gramática y tal. Õnneks mu õpsid said ka sellest kohe kenasti aru ja nii olengi juba nädala eratundides vaevelnud kuulamisharjutustega, mis on mu oskuste piiri peal. Üsna kõva ebamugavustsoon, eriti sellisele “viielisele”, nagu mu taastusravi terapeut mind mu suhtumise pärast nimetas, kelle jaoks vigade tegemine pole võimalus. Parem siis juba kõik minna. Läksid pulgad, mingu ka trumm jms. Jah, isiklik areng ootab mind ees, kui ma lisaks arusaamisele, et vead on head ja parem on teha pool rehkendust, andes endast parima, kui üldse mitte, teades, et nagunii kogu rehkendust teht ei saa, why bother even starting. Arvatavasti jään elu lõpuni tegelema teadliku eneseületusega, et oleks pool rehkendustki tehtud. Sest perfect is the enemy of good ja kogu see ülejäänu. Kas sellist perfektsionismi ka diagnoositakse? On kellelgi professionaali soovitada? (Haha, nagu seda peale su enda keegi loeks (siiski, tsau, Kadri!))

Grupitunnid on ka head, sisaldavad palju arutelu ja kinnistamist, tuupimist mitte. Nii et paistab, et koolivalikuga läks õnneks.

Grupitundides oleme kolmekesi koos noorukese prantslanna ja veidi vähem, ent siiski noorukese venelannaga. Täitsa huvitav on neid kuulata - enam-vähem samasugune jutt tuleb sealt nagu ma ise mäletan end suust välja ajavat 20selt. Oh teid, lapsukesi! Aga ega ma ei surgi ka (kui siis imevähe, õpetaja lõbustuseks, kes mu vanune). Las arvavad. Elavad natuke, küll siis ise näevad. Prantslanna on siin keelt õppimas, elab siin, kuni mõtleb välja, mis elult tahab. Hetkel huvitab massaaž, alt-meditsiin ja esoteerika. Arved maksab isa. Venelanna arvete kohta ei tea, aga tema ka elab siin ja õpib keelt. Tublid noored, et nii kaua on keeletundides vastu pidanud. Paljud sisserändajad loobuvad pärast algelise B-taseme saavutamist, nagu teatakse.


El Torcal de Antequera. Oli 200 miljonit aastat tagasi merepõhi, vesi uuristab põnevaid kujundeid-mustreid.


Vat sedasi teeb loodus. Ei ole inimese laotud.


Aga see on juba küll inimese laotud, Dolmenes de Antequera. U 4500 a tagasi elas siin ca 100-pealine inimkari, kellest töövõimelisi (e kivilahmakate vedamiseks sobilikke) oli u 50 ringis. Aga miks nad need ehitasid?
Vaat sellepärast:




Jumalanna, arvasid need kivilohistajad. Kalevipoja haud, a maha matmata jäänud, leidis eestlane. Poteito-potaato. La Peña de los Enamorados, armunute nägu. Olla olnud kunagi, kui araablased veel siin elasid (u 700 kuni 1400 maj), aga kristlasi ka juba oli, üks kristlik neiu ja araabia noormees (või vastupidi, või kaks neiut või kaks noormeest, ühesõnaga, keegi täpselt ei tea, aga) olla armunud ja kuna üks oli araablane, teine kristlane, oli armastus keelatud. Ronisid noored siis üles näomäele ja hüppasid alla, et järgmises elus koos olla või midagi muud sellist rumalat.

Ekskursioonil tutvusin ka teiste õpilastega - ameeriklane, kes õpetab siin inglist ja õpib keelt, pensionärpaarike, puhkusel paariks nädalaks ja õpivad keelt, mu ämma-äia meenutav paarike, nädal puhkust ja õpivad, UKst hiljaaegu sisserännanu, kes ei kavatse koju naasta enne pensionipõlve. Käiaksegi oma vähest puhkuseaega koolipingis kulutamas. Enesetäiendamise huvides. Does not compute. Aga arvestades, kui palju on neid ja mind on üks, olen mina see imelik, kes puhkuse tahaks veeta koduaias lilli rohides. Lastega liivakastis. Rannas. Metsas lonkides. Päike, lilled, heinamaa. Aga samas, nemad saavad iga päev kodus ja kodumaal elada. Eks sellest see erinevus.

Mida veel? Ahjaa, Belgia stiilis hüvastijätu sain ka. Ootasime tunnikese lennukis ja siis lahkusime ilma pagasita, sest pagasiosakond leidis, et oleks sobiv aeg etteteatamata streigiks. Üsna kena, sest lisaraskuseta ja otseteed minnes maandusime ikka enam-vähem õigel ajal. Ainult et kohver tuli minust kaks päeva hiljem. Pereema (eneseületus! Peres ööbimine! Suhtlemine kohalikega! Kolm linnukest kirjas.) surus mulle vastuväiteid kuulamata pesuasjad ja vajalikud asendusriided sülle. Üldse on tore proua. Tütar meenutab ka kedagi tuttavat. Ja boonuseks ootamatu kutsa, keda kõrva tagant ja kõhu alt sügada.

Seekord elan koolile lähemal, 10-15 minutit jala minna. Eelmine kord oli esimesel nädalal vaja 45 minutit rongiga itta sõita, siis 10 minutit jala. Aga elukoht oli muinasjutuline ja teistele puhkuseks parim. Naabritel oli must kass, kes meie tegemisi jälgis. Teisel nädalal tuli rongiga sõita tunnike itta ja 10 minutit jala. Kah kena koht. Naabritel oli must kass, kes meie tegemisi jälgis. Ja kolmandal nädalal tuli sõita bussiga pool tundi lõunasse ja 10 minutit jala visata. Ja naabritel oli must kass, kes meie tegemisi jälgis. Coinkidink? (See: Ned Flanders.)
Seekord pole muud transporti vaja peale kondimootori ja rannapromenaadile, mis aknast ei paista, aga mida on kuulda, olen isegi jooksma jõudnud. Hommikul, enne kui liiga kuumaks läheb. Kool pole kesklinnas, vaid rahulikumas idaosas, see oli teadlik valik. Järgmine kord tulen samma kanti, aga siis enam mitte üksi.

Rääkides üksitulekust, siis lapsed ka kodus pärast esimest õhtust videokõne ei ole enam karjunud, pisarad voolamas. Pool on tehtud, pool on alles. Viis päeva eneseületust veel, siis on kaks kursust maas ja viimane vaja üle elada. Siis on juba valimised ja saab rahulikult tagasi tööle minna.



Oh, well, I’m screwed then. (Nali, chicas.)

pühapäev, 28. aprill 2019

Üks maas, kaks veel

Et kui takso suudad lennujaama vastu tellida ja hinna kokku leppida telefonis, kus öeldakse, et sorri, ma inglist ei räägi, kas siis on pigem A2 või B1 kirjas?




Eelistaks muidugi pügala või paar kõrgemat, aga kui flirt ära jääb, siis sobib ideaalselt ka see.

See esimene eelmisest halapostitusest tuttav koolitus sai kahe päevaga otsa ja lõpuks, kui etlesime klassikalisi briti komöödiasketše, tuli tõdeda, et head õpetajad on nagu head koomikud - nad toovad su samm-sammult mugavustsoonist välja, ebamugavustsooni, and that’s where the magic happens. No et isiklik areng ja/või huumor ja/või kõik eelnevad variandid. Kui keelt ei kasuta ega aktiivselt ei tegele selle harjutamisega, siis muidugi on tulemus selline nagu esimese päeva esimene sats. Aga kahe päevaga jõuda teise päeva eelviimase-viimaseni JA sketšid? Annab lootust. Muidugi oli koolitusel ka paar sellist tüüpi, kes tegelikult oma perfektse keelekasutuse ja aktsendiga sellest vist suurt kasu ei saanudki. Aga teise päeva lõpuks oli grupi tase palju ühtlasem - võib-olla olid need koolitaja poolt gruppi istutatud sellid? No nii teistele motivatsiooniks? Mine tea... igatahes toimis.

Ja siit, ebamugavustsoonist, tulebki minna järgmisele kursusele. Vähemasti lennujaamast öömajja saan. Mis homme hakkab saama ja mida näitab ametlik tasemetest (kahjuks nad seda restoranitesti vist ei aktsepteeri?), see selgub juba ebamugavustsoonis.

Kui kogu hala ja ärevus kõrvale jätta, siis tegelikult on see isegi täitsa põnev! 

Eile panin igaks juhuks nimekirja paberile, mida kaheks nädalaks on vaja kaasa pakkida. No et kui kiireks või ähmiseks läheb, siis põhivarustus on olemas. Kui see oleks nüüd komöödiasketš, siis järgmine stseen oleks see, kui ma Malagas kohvri avan ja seal on... riiete jms asemel see paberike nimekirjaga.

Ma tean, naljakas. Võtke heaks. Huumor ikka aitab ärevuse vastu. (Onju?)

laupäev, 20. aprill 2019

Kes jõuab rohkem küsida?

Püha taevas, kuhu kadus märts? Ja enamik aprilli takkapihta? Kas keegi veebruari sai kätte? Kuidas see üks koolitus juba järgmine nädal on? Kas ma tõesti pean juba nädala (NÄDALA??) pärast Malagasse põrgulaagrisse (andeks, curso super extra intensivo’le) lendama? Kas ma mitte ei pidanud kõnesid kirjutama mitu nädalat varem? Kas ei pidanud kordama, tuupima, eelmise intensivo ekstensiivseid lisamaterjale? Kas mind saadetakse, kilbil muidugi, koju tagasi ja ma hülgan oma lapsukesed asja eest, teist taga? Kas öeldakse üldse nii? Või öeldakse hoopis tühja asja pärast? Kas imposter syndrome’ile on maakeeles viisakat vastet? Kas see tunne kunagi üle ka läheb? Millal? Kas uus õpetaja on sama äge ja laia silmaringiga ja vahva huumorimeelega nagu Cesar? Kas nad saavad aru, et mulle on vajalikum arusaamine kui tilded ja esdrujula’d? Kas nad on piisavalt paindlikud, et seda ka arvesse võtta või tõmban kaks nädalat, hambad ristis, vihikusse joonlauaga värvilisi jooni grammatikakonspektide vahele? Kas ma joonlaua leian üles? Kas mul on joonlauda? Kas ma julgen näpata lapsukeselt mõne värvilise pliiatsi seks otstarbeks? Kas tal on mõni terve pliiats veel? (Hahahhahahhahha hahahhhaaahaha hahahahahaa, kõõks. Hea nali. See on üks asi, mida ta ilmselt ei märkagi, neid paari puuduvat pliiatsit oma pliiatsimeres.) Aga ikkagi, kas ma minikursuse kõned saan kokku? Mina? Päriselt? Kas kellegi teise kursuse kvaliteet sõltubki päris-päriselt minu kokkupusserdatud kõnedest? Kas see on see hetk, kui nad avastavad, et ma olen neil need aastad vaikselt nahka üle kõrvade vedanud? Või Malagast naastes? Või Hispaania-järgse kohaliku hispaania-intensiivi järel? Et millal see sündroom üle läheb? Miks ma üldse sinna kaheks nädalaks lähen, lapsi hüljates, kui tagasi tulles nagunii aju sodiks tambitakse? Kuidas ma enne seda, kui hispaania keele kursusele lähen, hispaania keele piisavalt hästi selgeks saan, et ma endale päris häbi ei teeks? Kas ma mitte seda eelmine kord ka ei küsinud endalt? Kuidas see laps siis ütleski? Kas nii, et emme, ära muretse, kui sa mõnda asja ei oska, küll sa koolis õpid? Kuidas ma jätan siukse tarkpea maha? Kes seal sedasi mu life coach siis on? Kas ma suren maha selle päikese all seal? Kas ma kodu-kooli vahelt mujale kui poolsurnult voodisse jõuan? Kuidas, jumala pärast, ma ennast JÄLLE, olen suutnud selle sama reha otsa ajada? Kas selle pärast, et ma tegelikult jumalat ei usu? Et tuli nagu jumal juhatab, aga kuna usku pole, et siis ei juhata ka? Kas ma siia kirjutamise asemel peaks hoopis magama minema, ja uskuma, et ehk hommik on õhtust targem, nagu emme ütles? Kas tuli nüüd rohkem küsimusi kokku, kui sada tark vastata jõuaks?



Hingame sügavalt sisse. Välja. 
Kes on täiskasvanud inimene? Kes vastutab ise oma otsuste ja valikute eest? Kes on lapsevanemavastutust jagava kaastäiskasvanu ja oma kutsikad õpetanud iseseisvalt hakkama saama? Kes juhib ise oma elu ja otsuseid ja mõtteid? Who’s a good girl? Who’s a good girl?







Yes, you are! Yes, YOU ARE a good girl!

Okay, thanks! Good talk, you! Yes, I mean you. You’re reading this now. You. You did this. Thanks! Be proud of you. You are also a good girl and/or boy (circle as appropriate). Switching to English may be appropriate, considering the mini-training I’m about to mess up for someone with my... NO! Shhh. Good girl. Grownup decisions and responsible et cetera (see above). Good. Girl.

PS! There was a movie (or a book) once where the protagonist-kids realized that grownups don’t actually call themselves grownups. Only kids call them that. Grownups call themselves ‘adults’. Just saying. Am I my own nagging inner voice? Stop it. You’re embarrassing yourself publically. 

Oopsie.