kolmapäev, 23. mai 2018

Suck it, Sylvester



Ma pole seda laulu kuulanud... no kümme aastat vähemalt, kui mitte rohkem. Lambist hakkas Sylvesteri asemel kummitama ja kui juutuubisin, siis hops, kõik sõnad tulid meelde.

Ay, no hay que llorar, que la vida es un carnaval, es mas bello vivir cantando... 💃🏻

Muuseas, trouwens, nagu välja tuleb, siis fiesta on see, millega vastsündinud ihuviljake öösiti tegeleb ja mistõttu ta päevad otsa põõnab nagu nott. Kuidas seda öö-ja-päeva-režiimi paika tagasi sai?

Sellega seoses veel üks kummituslik earworm (miks eesti keeles kummitab, aga inglises on uss kõrva pugenud?) - seda pole oma 15 aastat kuulanud, aga unimütsi kaisutades hakkab kohe mängima. 



Mm, Smashing Pumpkins. Siis, kui Billy Corgan polnud veel ebameeldivalt lolliks läinud, vaid alles meeldivalt hull. Good old times.

Ajud on ikka veidrad asjad. Mahutavad palju ja osa jama jääb sinna igaveseks alles. Aga mis on abikaane telefoninumber? Vaat seda need kurrukesed salvestada ei suuda.

esmaspäev, 14. mai 2018

Isiklik bard ehk Kui sa tunned, et sa enam ei jaksa

Stars Hollow linnakeses oli linna tänavalaulik, kohalik bard, kes “Gilmore Girlsi” taustamuusikat tegi, vahel õnnestunumalt, vahel vähem tabavalt olukorda peegeldades-võimendades.

Mulle tundub, et mul võiks praegu Eplik kitarriga sabas käia ja mu isiklikku bardi mängida. Maksta ma talle ei jaksaks, aga ega “Gilmore Girlsiski” maksut mehele - ikka müts või kitarrikast ees, kopkad sees. Tehtagu ära.

Sõnaga. Kõigepealt see. 


Kui sa tunned, et sa enam ei jaksa, veidi veeeel, Sylvesteeeer, veidi veeeeel...

Ja noh. Mis muud kui Maiuuuuu asendada isikliku nimega. Klapib.


Maiuuuu on piimaautooooo....

Armunute ja murtud südamega rahva kohta öeldakse, et vahet pole, mis laul parasjagu tuleb, mõlemad leiavad, et see laul on üks-ühele neist ja nende olukorrast. Ma ei tea, ilmselt olen korraga armunud uude titte ja samas kelle süda ei murduks, kui laps oleks haiglas. Kahekordselt siis, vahet pole, mida see Eplik tinistaks, ikka klapiks, kui kas või paar rida kokku langeb.


Praying for a better day, trying to spend the day away...  

Muusika on hea. Nagu oleks normaalne inimene või midagi. Endal pole meeles ega mahti kogu aeg kedrata midagi taustaks. Selleks olekski hea, kui Eplik sabas käiks ja leelotaks.

pühapäev, 13. mai 2018

Emadepäev

Algas blogist, mida ma loen, käis edasi läbi blogide  mida ma ka loen, kuni tekkisid mõtted. Mida mul ikka emadepäeval teha, kui üks laps on 2000 km eemal ja teine 200 m kaugusel haiglas?

Kas magad laste lõunaune ajal koos nendega?

Suurem ei maga juba üle aasta lõunaund ja väiksem magab 3/4 päevast maha, aga seda hetkel kellegi teise valve all. Mina üksi magan lõunaund, keegi minu lõunaune ajal koos minuga magada ei taha. Nende kaotus!

Milline beebitarvik oli sinu jaoks kindel must have?

Hmm. Kas beebiraamatud on beebitarvikud? Mul oli paar naljakat beebiraamatut. Kirjutatud kahasse isast koomiku ja beebispetsi poolt, teine kahe emablogija oma. Ilma nendeta oleks küll hoopis teine elamus olnud, ma kardan. Ei tea, kas enneaegsete haiglabeebide teemat ka keegi sedasi huumoriga lahanud on mõnes raamatus? Ilgelt kuluks ära praegu.

Nimeta üks asi, mille enne lapse saamist ostsid, ent mida kordagi ei kasutanud.

Ma ostsin enne esimest üldse vähe. Enamik kraami oli teise ringi värk, tulnud soojade soovitustega eelmistelt omanikelt ja kasutusse ka võetud. Ei tule ette, et oleks midagi... ei, siiski. Ostsin purgi tsinksalvi, mähkmelööbe tarbeks. Aga esteks tuli tasuta apteegipakkidest sama salvi pisem potska, ja teiseks kasutasin enamasti riidest mähkmeid, mis ei ajanud punetama ega tekitanud löövet. Rändas kasutamata prükki, umbes sada aastat hiljem.

Kuidas sa oma lapsi distsiplineerid?

Peksa ei anna ja nurka ei pane. Peamiselt selleks, et see oleks ressursi raiskamine - nii praeguse, sest kesse viitsib, kui tulevase, sest kesse jaksab kogu seda teraapiat kinni maksta? 

Seletan ja räàgin. Põhjus ja tagajärg. Mitte ainult teda puudutavate asjadega seoses, vaid laiemalt, kui midagi näeme. Ei tulegi ette, et oleks pidanud mõne tema pahanduse pärast distsiplineerimise peale mõtlema. Ainus, mis on, on komme jätta asju, kuhu need kukuvad. Neljane ikkagi. Aga siis on reaalne oht, et keegi peab seda asja prügiks ja viskab ära. Seda meenutades on hetkega lahendatud olukord. Reaalselt pole muidugi keegi kunagi ta asju prükki visanud selle pärast, et laokil on.

Kas sa oled alati lapsi tahtnud? Kui mitte, siis millal tundsid, et nüüd oled laste saamiseks valmis?

Ma olen mitu korda olnud kindel, et mina ei saa kunagi lapsi. Esteks leidsin seda siis, kui sain esimeses klassis teada, kust lapsed tulevad. No thanks, mate, mina küll nii ei tee. Teiseks siis, kui keskkoolis-ülikoolis olin, ülimalt enesekeskne ja oma silmaringi arendamise peal väljas. Kuidas mul peaks aega ja tahtmist teiste jaoks jaguma? Pass.

Valmis laste saamiseks? Ma pole praegugi valmis laste saamiseks. Mida rohkem ma tean, mis võib minna valesti, mis võib nendega kasvades juhtuda, kõik see halb, mida ma kontrollida ei saa, meid ümbritseva maailma seisukord... seda vähem olen ma valmis lapsi saama.

Kas üldse ja kui jah, siis mitut last veel tahaksid?

Eee.. ma pole teistki veel koju kaasa saanud. Aega on selle kiire asjaga. Mitte väga palju, muidugi, ma olin teise ajalgi juba edasijõudnud eas noor ema, kes lisateste väärib riigi kulul. 

Kui niisama saab, siis võtaks küll veel. Aga kui ise peab jälle valmis meisterdama... siis teeksin vist pigem plastiliinist.

Kas sinu suhe partneriga on peale laste saamist muutunud?

Ma hindan südamest seda, et ma pole üksikema. Ja et ma mingit mölakat omale ei valinud. Ega ma enne seda muidugi ei teadnudki, kui oleks liiga hilja olnud. Uued tahud, uus sügavus - midagi sellist diipi.

Millised on sinu suhted sõpradega peale laste saamist?

Ma olin kehva sõber enne lastesaamist ja olen seda seni. Aga me oleme kõik vist sellised, sest kui korra aastas jälle trehvame, siis on ikka kõik nii kuis ikka. Seda vanade sõpradega. Uusi on tekkinud ka. Pärast laste saamist, lastega seoses, aga mitte ainult lasteteemadel suhtlemiseks. Või siis just selleks, et oleks, kellega lasteteemadel suhelda.

Milline on su unistuste puhkus koos lastega? Aga lasteta?

Koos lastega võiks rentida matkabussi ja sõita nädalakese Šotimaal ringi. Ilma lasteta võiks sedasama teha, aga siis tahaks hirmsasti seda kunagi koos lastega korrata, et nendega seda elamust jagada. See kehtib vist iga reisi kohta.

Kõrvaaugud beebile – ei või jah?

Ei. Peamiselt selleks, et beebidega on niigi vaja sada asja ära majandada ja mingi mulgustamine tundub liigne ressursikulu. Kui tahab, küll jõuab ise ka kunagi teha.

Vann või dušš? Ja millal selleks tavaliselt vaba aja leiad, kas päeval või hilja õhtul?

Jah. Ja jah, aega ka leiab selleks. Vannis käimiseks kahjuks vanni alati ei leia.

Kas oled tagasi oma rasedus-eelses kaalus?

Muidugi olen. Kahe nädala eest sünnitasin teise lapse, olen täpselt raseduse eelses kaalus. Noh, raseduse-eelne kaal ja siis teine samasugune ka, mis asub suuresti mu lõualoti lotis. Ja kaal on ka sama, mis enne rasedust, digitaalne ja näitab aiateibaid vahel. Mis see küsimus oli? Kelle ema?

Kas eeldad, et su lapsed lähevad kunagi ülikooli? Või lased neil ise otsustada, mida nad teha tahavad?

Mingi valik tuleb teha. Kutsekas, õpipoiss, ülikool. Hea, kui on eesmärk ja elab sellest ära. Enesega toime tulev inimene, noh. Ma võin aidata suunata või esitada küsimusi, mis aitavad neil endil leida vastuse sellele, mida nad teha tahaks mõndagi aega - ei pea kohe, prauhti, keskapingist elu lõpuni plaani paika panema. 

Lõpeta lause: Sa tead, et oled ema, kui…

… sa lapse saad. You can’t really miss it. It hurts like a sumbitch. Ja siis see veider pisike asi kasvab sulle südame külge. 

Kas tunned enamasti, et saad asjadega hakkama? Lastega tegelemise kõrvalt koristamise, pesu pesemise, iseenda korras hoidmisega jne?

Varem või hiljem kõik laheneb. Enamiku asju saab edasi lükata, kuni need lahenevad nii- või naapidi. Kuigi mingi elementaarne puhtus/hügieen siiski saab säilitatud.

Kas sätid iga päev oma juuksed soengusse või paned need lihtsalt hobusesabasse?

Ma kammin iga päev juukseid. (Peaaegu.) Hiljuti avastasin enda jaoks krunni. Või mitte krunni, see oleks juba kõrgem pilotaaž, selleni ma ei küündi. Hobusesaba, millel viimane juuksekummist läbitõmbamine on poole peal. Isegi kirjeldada ei oska seda. Soenguspets.

Kui tihti saad sa täiesti üksi olla?

Ma olen praegu ka üksi. Liiga tihti, kui seda ei taha, ja kaugeltki mitte küllalt, et mõtteidki koguda, kui seda tahaks. Nagu ikka, rohi rohelisem... Aga. Kui ma oleks tahtnud täiesti üksi olla, siis mul poleks lapsi. 

Millise nõuande annaksid esmakordselt emaks saanud iseendale?

You’re doing a great job! (Thanks, I’m getting good at this.)

//Teen kohvi välja sellele, kes guugeldamata teab, kust see pärit on.//

Mida sa mäletad neist päevadest, kui su lapsed sündisid?

Et oli hommik, siis oli väga märg. Üks hetk oli valus, siis oli väga valus. Ja siis alles läks valusaks. Ja lõpus oli laps ja elu läks edasi.

Mida sa armastasid raseduse juures? Mida vihkasid?

Armastasin, et päevi polnud, peamiselt selleks, et polnud sellega kaasnevat migreeni. Ja vihkasin... noh, see, et lõpus beebi antakse haiglast kaasa (KUI antakse, eks ole. Pisemat veel pole antud.) kaalub kogu selle ilguse üles. 

Milliste hüüdnimedega oma lapsi kutsud ja kuidas need nimed tekkisid?

Variatsioonid nende nimedest. Pluss suuremale on miskipärast Mummu külge jäänud minu suust. Pisemale pole veel mingi veidrus külge jäänud. Teflonbeebi.

Milliste momentide üle lapsevanemaks olemise juures oled kõige uhkem ja millised hetked panevad sind end läbikukkununa tundma?

Ma olen uhke, kui ma näen, kuidas mu suurem vabalt suhtleb ja on asjalik ja abivalmis. Seda muidugi teistega ja satun seda nägema poolkogemata või kuulen küla pealt. Minuga on memmekas kuubis, käsitu-jalutu, kes midagi ise ei oska. Ma liialdan, aga vahel tundub. Läbikukkunud ema olen siis, kui kannatus katkeb. Kes see karjub lapse peale? Õnneks ma teen seda nii harva. Aga siiski. Hea ema ju seletab rahulikult.

Läbikukkunud? Näiteks siis, kui ebapädev emakakael väljutab silmaterakese mitu-mitu nädalat enne õiget aega. Hea ema oleks tahtejõuga vee tagasi sisse imenud ja emakakaela kinni nöörinud. 

Mis on emaks olemise juures kõige raskem?

See, et neist tuleksid endaga toime tulevad ja teiste ning ümbeitsevaga arvestavad inimesed. Kuidas kurat ma seda peaksin veel saavutama? Eeskujuga? Ma ei tule ju isegi omadega toime.

Kumb meeldib sulle rohkem, kas lapse beebi- või väikelapseiga?

Beebid ei oska sõnadega oma mõtteid, tundeid, soove ja vajadusi väljendada. Aga samas nad ei tujutse ega karju. Igal plussil on omad miinused ja igal miinusel omad plussid. Mõlemad meeldivad ja ei meeldi ka.

Millist nõu annaksid oma lastele, kui nemad ühel päeval lapsevanemad on?

Kui tahad, et sul oleks vaba aega ja vaba raha, siis ära saa lapsi. Kui sa tahad perekonda ja seltskonda ja jagada seda fantastilist maailma, mille sa endale loonud oled, siis ära stressa selliste pisiasjade pärast nagu vaba aeg ja vaba raha. Muu kaalub selle sajatuhande kordselt üles ja hakkama saad ikka. 

Mis iganes juhtub, mina olen teile alati olemas. Ma olen a-la-ti teie poolt, vahet pole, mis on või kes tegi.



J’❤️maman

reede, 11. mai 2018

Kust lapsed tulevad?

Kunagi ennemuistsel ajal, kui ma valmistusin oma esmasündinu väljutusmenetluseks, räägiti perekooli loengus (Pelgulinna raseduskeskuses, mitte selles perekoolis, kus käod koos käivad), kuidas tuhusid üle elada. Toona kirjutasin kogu tarkuse kõrva taha, aga teooriast praktikasse jõudis sellest umbes ümmargune null. No lihtsalt nii šokeerivalt valus oli. Mis hingamine? Mis kuradi lained? Ma olen pooleks murdumas! Kogu epiduraal, mis teil majas on, asap!

Nagu profipoliitik, kel pole valdkonnaga mingit puutumust, aga märk on vaja maha jätta, midagi ära teha. Õpime töö käigus, heal juhul protsessi lõpuks saame aru, mida tegelikult vaja oleks.

Aga seekord tuli teooria meelde. No hingasin. Isegi ei möiranud (oma arust) madalalt nagu emalõvi, vaid hingasin. Hästi vaikselt. Maybe if I’m really quiet the next contraction won’t know I’m here? Kõige hullem tuhu oli kuskil keskel, kus alles läks korralikult valusaks. Siis, kui katsetasin lgp loengupidaja nõuannet kujutada ette, et ma olen rannas, loksun madalates soojades lainetes. Hinga sisse, üks, kaks, kolm, neli, laine tuleb, hinga välja - üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, laine läheb. 


Õhk imesoe, vesi troopiline supp. 

No kuulge. Mis happy place see selline on, kus sa külmetad madalates lainetes (sest mitte augustikuine Hispaania, vaid ikka see mida tunned, Lohusalu-Meremõisa-Laulasmaa kargab nullhetkel automaatselt ette, eks ole) ja liiv läheb nende paganama lainetega igale. Poole. Vahele. Ja hõõrub. Ja ogalikud... valus.


Õhk 21, vesi 17. Suvi!

Õnneks andis maailma parim teadmanaine (sage-femme) mulle suure pehme padja kaissu. Puhta püüriga. Nii et järgmiseks tuhuks tuli automaatselt parim happy place - oma voodi, puhta voodipesuga. Mis oli samaaegselt keisrilõike laud. Sest seda ma ootasin, kui nullist peaaegu lõpuni tuhusid valutasin.


See pole minu voodi. Akent on liiga palju. Ei, aknakatteid on liiga vähe. Kuidas sa magad seal, internetiinimene?

Seega tõetera seal on - happy place ja hingamine teevad asja üleelatavamaks. Lihtsalt et rannas loksumise näide... võiks mitte ainus näide olla.



See meeldiks vist kõigile emadele. 
Samas üks meeskolleeg kahtles, kui avaldasin soovi lastesünnitamine ema-isa vahel võrdselt jagada, kas mu sookaaslased oleks nõus sellest ainu... õigusest (?) loobuma. 
Kui see oleks bioloogiliselt võimalik, kas on tõesti naisi, kes ei oleks? Kas sina oleksid nõus pooled oma lapsed laskma nende isal kanda ja sünnitada? Kui see mõte sulle veider tundub, siis miks?
Või tehisemakas - kas see beebi oleks vähem sinu oma, kui sa piinlema ei peaks? Nagu surrogaatema, aga teine naine ei pea ka piinlema.
Kas see tehnoloogia, nagu rahvasuu sarnastel teemadel on õhku visanud, oleks juba olemas ja kasutusel, kui mehed sünnitaks?

neljapäev, 10. mai 2018

Tasuta ja tasuga teraapia

Vahel on vaja sätendavaid susse, sest kõik muu on tuhmunud.


🎶 Sära-sära, papuke, tõsta tuju natuke! 🎶

Tasuta teraapia see muidugi pole, läikiva kraami ostmine. Tasuta teraapia on pigem sellest siia kirjutamine. (Mil määral seegi tasuta on, tasuks on need sõnad ja pildid, mille guugel meelde jätab ja maha müüb. Tasuga.) See pole, kusjuures, depressiiviku appikarje. Olen küll depressiivik, suuremas ohus pärast sünnitust, aga appi karjuks ikka sinna, kus sest ka tolku on - professionaalide pihta. Tallinna Lastehaiglas nimetavad nad osakonna psühhe hingehoidjateks. Siin on lihtsalt laste intensiivi psühholoog. Isegi mitte -iaater, aga võib-olla käibki siin asi nii, et ka -oloogid saavad kraami välja kirjutada, mitte ainult -iaatrid. Seni pole teada saanud, ehk ei saagi. Esialgu aitab läikivatest asjadest ka.

Tegelikult mul ongi soolas üks postitus päris asjadest, läikivatest asjadest. Aga ei ole isu ega mahti seda valmis kirjutada. Nimetagem seda sünnitusjärgseks kirjutamisblokiks. Ma ei tooda sõnu ega mõtteid, praegu toodan haruldasemaid kehavedelikke. Sekka tavalist silmavett. Sest hoormoonid.

*

Oma transfeeri kodule lähemale ootame nagu Godot’d. Selle vahega, et seltsimees G annab enne näole, kui meie transfeer teoks saab. 

Aga jääme positiivseks. Sest esteks läikivad asjad ja teiseks, kus ma’s ei säilita mingitki optimismi, kui preili Fonzie nii tublisti eeskuju näitab. The Fonz says: ‘Heyyy!’


Pöidlad püsti!

Ja pöidlad pihku, et saaks varsti kui mitte koju, siis vähemalt kodumaalegi!

neljapäev, 26. aprill 2018

Kuidas teha süüa ehk 25 lihtsat sammu õhtusöögini


Paar päeva varem:


  1. Telli netist kastiga retseptid ja koostisosad. 
    (Boonuseks vaata aknast, kuidas kuller su maja üles ei leia ja õnnetult ringi tiirutab. Halasta kullerile.)
  2. Pista kraam kappi ootama.


Söögiteo päeval (aega kulub 40 min*):


  1. Tõlgi võõrkeelsed juhised google translate’i pildifunktsiooniga arusaadavaks.
  2. Otsi kappidest jupid kokku. Tuleta meelde, mis kuhu kappi sai.
  3. Tee pilti. 

  4. Otsi veel, raudselt midagi on puudu (seesamiseemned).
  5. Jätka seemneteta.
  6. Kiida ennast tubli leidmistöö eest, lõika arbuus lahti ja premeeri end.
  7. Vahi internetti ja unusta, et pidid kokkama.
  8. Vaata kella ja kiru natuke.
  9. Tükelda ja lõika asju juppideks.
  10. Kahtle guugli tõlkes ja loe originaali. Saa asjadest sotti.
  11. Otsi mööda maja kääre taga.
  12. Tee pilti. Pictures or it didnt happen. 

  13. Kui sa pole padurase, vala endale klaas veini. Oled selle ära teeninud. Võta lonks veini ja jätka.
  14. Järgi juhiseid ja võrdle tulemust retsepti piltidega. Jää endaga rahule, meisterkokk.
  15. Tee jälle pilti. 
    L



  16. Pista kraam ahju.
  17. Tee salat ja kaste.
  18. Võta kraam ahjust.
  19. Tee pilti. 

  20. Serveeri. 

  21. Naudi puhast kööki, sest et sa ise kokkasid ja oled maagiline olend, kes ei lagasta kogu kööki ära kokates, nii et pärast veel pool tundi kraamima peaks. (Tervisi abikaanele!)
  22. Vaata, kuidas teised söövad ja sina ei saa, sest sul on lõunastest võikudestki veel hirrrmsad kõrvetised, sest et sa padurase oled. Ja kui seda ka sööks, siis istuks jalle pool ööd kõrvetistega üleval.
  23. Näri arbuusi, see ei aja asja vähemalt hullemaks.**



* Vottis aega tund ja 45 min


** Arbuus ajas asja hullemaks


PS. Muidugi ma sõin seda (keda sa lollitad, nagunii istud pool ööd üleval, sööd või ei söö. Häšštääg sadahädaeestisada). Ja see oli hea. Mis iganes see oli. Mu keeleoskus pole piisavalt hea. Pitsarulli ja spinatistruudli love child.


PPS. Ma eelistaks iga kell, et need 25 lihtsat sammu oleksid voodist/diivanist söögilauani, kus ootab juba kellegi teise kokatud õhtusöök. Aga iga kord ei saa, vahel peab ise ka panustama. Ehk on pärast tänast paariks aastaks rahu majas. Häšštääg naiivitar.

neljapäev, 19. aprill 2018

Tempel mällu igaveseks

Oma elu lihtsamaks elamise nimel olen juba mõnda aega FBd puhastanud. Maha võtnud kõiksugu meeldimisi kõiksugu lehtedelt, kõiksugu jälgimised on ka maha võetud. Nii kui miski ette hüppab, jälle maha. Eesmärgiks on, et jääks kas ainult inimesed sinna seinale jooksma või siis inimesed ja sekka need vähesed laikidega lehed, mis tõesti huvitavad (aga tegelikult selliseid lehti vist üldse pole). Seda kõike selleks, et algoritmid ei näidanud ühel ilusal hetkel enam ühtegi päris inimest. Ainult seda lehte ja neid uudiseid ja toda ajatapusaiti. No olen ajaga üle saanud sellest pidevast FOMOst, et kõike on vaja jälgida ja kõigega kursis olla. Mis mul sest? Ega oma elu elamata jää, kui mõni asi minust mööda läheb. Ongi rahulikum. Saabki süveneda. (Aga päris nii ikka ka ei saa, et üldse FB maha jätaks. Sõltlane siiski. Saadagu aru.) Neid laike oli eri lehtedele lihtsalt nii palju kogunenud, et võta neid maha palju tahad, ikka kasvab lohele uus pea otsa tagasi. No ei jõua kogu rehkendust korraga. Isegi poolt ei jõua. Seega jooksevad feed'i ikkagi mingisugused asjad, mis tegelikult ei huvita. Ja muidugi sõprade-tuttavate laigitud lehtedelt viskab ka aeg-ajalt artikleid-reklaame vahele. Ühest sellisest jäigi silma väljamaa ajatapusaidi üleskutse kommenteerida, mis lapsepõlves nähtud film su kogu eluks armistas. Too tuttav oli ka sinna kommenteerinud, et temal oli selleks "Bämbi".

Mulle "Bämbi" mingit traumat ei tekitanud. Võib-olla selleks, et ma olin raamatukoi juba titest saati ja sain oma kitseseikluse kätte raamatust, mitte filmist. Äkki filmis oligi nii palju traumeerivam SPOILERS see ema mahalaskmine? Noh, et juhuks kui lugupeetud lugeja ei teadnud, et Bämbi ema maha lasti, siis oli hoiatatud hetk tagasi. Mind see igatahes ei morjendanud, aga kujutan ette, kuidas see võib olla küll too tempel mällu igaveseks.

Omagi lapsel on kindlasti juba mitmeid asju mällu tembeldatud. Ta oma jutu järgi seesama "Eesti jõulud", mida me Nukuteatris vaatasime. Sest hundid. "Coco", sest luukered. "Paddington", sest see paha. "Boss beebi", sest see paha, kes emme ja issi ära viis. Mis tahes lastekas, kus on mõni pahalane.Ta on meil selline empaat, emasse. Kuigi mul on see ajapikku tekkinud vist, lapsena küll ei meenu, et oleks miski sedasi traumeerinud.

Aga siiski, aga siiski. Kindlasti ju midagi on, mis templi lapsele mällu lõi. Mis filme või multikaid ma vaatasin? Igasugu nõukamultikaid. Igasugu suurtefilme. Ulmeid ja olmeid. Grimmide muinasjutte. Lasteaias kasvataja poeg ja teises lasteaias söögitädi tütar on ainsad, mis siiani negatiivsetest kogemustest meeles. No need kõige suuremad peksjad ja kolkijad, kelle vägivallale mingeid sanktsioone ei järgnenud, sest nende käes oli võim. Riielda sai see, kes peksa sai, kulm verd jooksmas.

Aga filmid... "Tuulest viidud"? Võib-olla see jättis templi mällu igaveseks. Sest Scarlett ja "I'll think about that tomorrow. I can't stand to think about it today. But I can stand it then. At Tara. After all, tomorrow is another day." Mälu järgi, ilmselt polnud päris nii. Ja ma ei taha sellega öelda,et ma kujutaksin ette. et ma olen mingi 21. sajandi mugavuspagulasest Scarlett O'Hara. Kui, siis mingisugune veider kombo Scarlettist ja Rhett Butlerist.

Ma usun,et need kaks on mind rohkem mõjutanud kui mis tahes muud väljamõeldud tegelased kokku. (Isegi päkapikud, jah! Kelle jaoks pidi hea laps olema. Aga ainult detsembris.)


Scarlett meenutab mulle natukene ka Holly Golightlyt. Filmist, mitte raamatust. Ei saa öelda, et nad oleksid kardinaalselt erinevad, aga sarnased nad tegelikult ju ei ole. Ma ei teagi, mis neis teineteist meenutab. Ja millega ma siis samastun. Ilmselt oleks pidanud selle läbi mõtlema, enne kui internetti üles panen. Sest see samastutav ühisosa, nagu kindla peale välja tuleb, on nagunii midagi jaburat. A la pinnapealsed ja sisutühjad inimesed. 

Aga parem omaenda pinnapealsus kui kelleltki teiselt üle võetud sügavamõttelisus.Onju?



Võib-olla ma peakski läbi mõtlema, milline ma olen ja milline olla tahaks. Ma pean ennast üldiselt igavaks inimeseks. Samas mul ei ole endal endaga kunagi igav. Alati on midagi teha või lugeda või lakke vahtida või. 

Aga ei. Ei mõtle sellele.

Sest nagu ütlesid klassikud, kes lõid lapsele templi arenevate ajukurdude vahele - I'll think about that tomorrow.

*

Tegin lopuks siiski kaneelisaiu. Ilma defitsiittoote, kardemonita. Ahjuplaaditäis headust, aga juba esimesest tulid kõrvetised. Elagu paduraseda elu. Aga. Ma olen absofakingläbijaluudselt veendunud, et see pool teelusikat kardemoni oleks olnud too imerohi, tänu millele poleks kõrvetisi tulnud.

*

Sõnu pean ka sööma. Pärast seda, kui leidsin lausa kahe massmoepoe naisteosakonnast taskutega pidžaamapükse. Äkki on maailmas siiski midagi paremuse poole liikumas? Sellisel juhul maitsevad need söödud sõnad päris hästi, sellise võrdsuse mekiga.

*

Aga mis sind lapsepõlves armistas? Kas ka lasteaias omavolitsevad-isevalitsevad  kasvatajate lapsed? Mõni film? Miks?
Millal sa viimati sõnu sõid ja kas maitses?
Ja kas su kodupoes kardemoni on?