Mõistus ja tunded

Ma ei oska midagi öelda. 

Vahel pole sõnu vajagi, need rikuks kõik ära.

Hoian kõik endale.

Aga ma jätan selle siia.

See meeldis mulle kunagi ta plaadi peale kõige rohkem (sest ma kuulasin seda esimesena, kui teisteni jõudsin, siis meeldisid need ka sama palju. Ma olengi siuke lihtne. Ütleks sorri, et see hispaania keeles on, aga oma blogi, ise tean, mis teen. Taustamuusikavalikut heaks ei kiida.)

#jutujaht: sinnani on maad kaksteist miili

Oranže lehti tuul mu ette pikib,

maha rebinud on need ta puult.

Mõni kirju leht ka näkku tükib,

mõtteis tänan ja siis kirun tuult.

Ei ole päri- ega vastutuul ta;

mind hoiab lõksus, keerutab mu ümber.

Läbi mantli kontideni murda

pole miski sügistuulel ülbel.

Soe tuba kuskil ootamas on mindki:

neli seina, lagi, makstud rent.

Küte huugab, huugab kütte hindki.

Toas ootab suveleitsak, ent

Jussikese suvemaale tee on pikk -

maad sinnani on kaksteist miili.

Null koma kolmteist nulli ja kuus parsekit

ja 20 kilti, seda tean ma niigi.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~

Jutujaht

Seekord läks väheke nihu. Upsi.

Vahel tikub melanhoorne 16-aastane nii kõvasti välja, et ei anna teda kuidagi vaiki sundida.

Kannatame ära ja siis on mitu head aega jälle rahu majas.

Suur maalritöö

Ma oleks ehmatanud, et sügise värve järjest enam näha on ja tibude lugemise aeg käes, aga õnneks on tänavakunstnik siin nii selgelt õpikust maha maalinud, et see ei peta kedagi pärislehe pähe ära. 

Vedas.

Seekord veel.

Joie de vivre

Ükskord vajutas shiatsu-onu mul korraga naba vastu selgroogu ja pealae keskele sõrmejälje ja kaks päeva hiljem tulin ma lapsi kooli viimast, ratas pepu all ja soe kevadtuul näkku vuhisemas, ja liialdamata üle aastate (isegi ei suuda kokku lugeda üle mitmete, aga paljude), tundsin siirast ja tohutut, rinnus sillerdavat rõõmu, et sellel hetkel elus olen.

Lihtsalt endale siia meenutuseks.

Et on võimalik veel tunda seda, mida ma tol hetkel tundsin.

All is not lost.

Ja palun mitte valesti aru saada, eks. 

Ma annan endale täielikult aru, et see “joie de vivre” punktide vajutamine langes 100% kokku teaduspõhise ravimikokteili mõjuma hakkamisega, kokteili, mille komponentide paika timmimise kallal oleme -iaatriga mõned head aastad pidevat tööd teinud. Rääkimata -oloogide puhkusereisidesse ja laste hambaklambrifondidesse panustamisest, eks.

Millal sina viimati elurõõmule näpu peale panid?

Aga puu otsa ronisid, lihtsalt selleks, et puu oli seal ja sina ka? Või vihmas näo taeva poole ja keele suust välja ajasid?

All is not lost.

Jõuavad kohale järgmisel päeval

Hotell oli selle kohta ilmselge liialdus. Hallituse ja niiskuse lõhn, aukuvajunud madratsiga voodi, vaevu oma neljal laiali vajunud jalal püsti seisev tool väikese kulunud kirjutuslaua juures. Vannituppa polnud ma veel vaadanud, aga kujutasin värvikalt ette, mis seal oodata võis.

Ohkasin, vajudes väsinult tooli, mille jalad seepeale mu all veel mõne sentimeetri jagu laili vajusid. Hoidsin endiselt spordikoti sangast, kott põlvedel, seljakott seljas.

Nii see siis olema saabki. Mina. Üksi. Siin. Mädanen koos selle odava toaga. Selles “hotellis.”

Ümisesin tuba takseerides “mõtteis lahkuda võid, mil vaid soovid, aga päriselt siit sa ei saa…” 

“Nii siis nii,” ütlesin end püsti ajades, samahästi nii endale, sest teha polnud enam midagi, kui ka nende võimalikele, ei, tõenäolistele seintesse varjunud prussakatele, et nad siit toast eemale hoiaksid. See tuba on võetud. Siin hallitan nüüd mina. Muigasin oma keele- ja sõnamängu peale.

Lasin spordikotil sõrmede vahelt põrandale kukkuda ja ajasin koti seljast - see põntsas tuhmilt spordikoti kõrvale. Vaatasin mõtlikult põrandat ja otsustasin, et targem oleks kotid lauale tõsta. Las need väikesed rõvedikud vähemalt töötavad veidi selle nimel, et mu kotti pugeda. Ma poeksin nende asemel ise ka. Seal on palju mugavam, kui siin toas.

Piilusin vannituppa, tuld põlema panemata, et esmamulje jalust ei lööks.

Küll need ülejäänud muljed ka kohale jõuavad. Aga täna pole see päev, mõtlesin täisriides voodikattel lamades. 

Selleks on homme.

***

Jutujaht

Kaamos (siin on ka kutse, kirjeldus ja lõpus veel jutulinke)

Perenaine

5500

Testament? Justament!

Isegi kui maist vara napib, tasub koostada testament või siis lihtsalt oma soovid kirja panna.

Muidu murravad pead, et mis ja kuidas kadunukesele meeldiks.

Mul siin hakkab juba vaikselt looma.

Esteks palun matustele palgata mustas mantlis ja kaabuga vanem näitleja, kes matustel õues eemalt vaatab ja siis mustade klaasidega autoga minema soidab. Kui sajab, siis ka teine näitleja, mustas mantlis, kes esimese kohal vihmavarju hoiab. Et siis jääb mulje, et ma olen elanud ühiskondlikult kasu- või kahjulikku salaelu. Ja on, mida peielauas rääkida.

Teiseks palun palgata vikatimehe kostüümis näitleja koos vikatiga, kes jalutab ringi ja teeb vanematele, aga miks mitte ka noorematele silma ja sosistab aeg-ajalt “peatse kohtumiseni”.

Kolmandaks paluks matusetalitajal üks spets matusekimp visata pärast matusetalitust, selg ees, leinajate jm ärasaatjate sekka, et näha, kes on järgmine.

Ja neljandaks.

Neljandaks paluks mind matta mu raamaturiiulis.

Tähendab, tuhastada.

Tuha sängitamiseks tellin pisema raamaturiiuli. 

Ja kui laval on püss, peab see ka pauku tegema. Ole lahke!

Normaalsus on taastumas

Miks ma tunnen, et normaalsus on taastumas?

Maailmas ju mitmed lained laksuvad rannal, kus kolmas, kus neljas, kus delta, kus juba (varsti) oomega…

Kui seitsmene kolmeselt kooli (ehk siis kooliga seotud lasteaeda) läks, toimus enne esimest septembrit klassiga tutvumise üritus. Kõik lapsed said koos vanemate ja õdede-vendadega minna oma uut klassi ja uut õpetajat uudistama. Selleks oli ette nahtud paar-kolm tundi, mine millal tahad.

Ja nii iga aasta, sest igal aastal õpetaja vahetub ja vahetub ka klassiruum. Nii kooliga seotud lasteaiaastmes kui koolis-koolis.

Enne kui kolmene sel sügisel kahepooleselt kooli (ehk siis kooliga seotud lasteaeda) läks, sai samuti õpetaja ja klassiga tutvuda. Selleks oli ette nähtud 15 minutit eelnevalt kokku lepitud ajal, mil teisi lapsi ligi polnud. Tunne ja õhkkond oli väga kliiniline.

Eile aga käisime mõlema lapsega nende uusi klasse ja õpse vaatamas. Selleks oli kogu koolile ette nähtud paar-kolm tundi. Kooliõu oli rahvast täis, tõsi, klassi lubati kuni kolm pere korraga. Aga tunne ja õhkkond olid lõbusad ja meenutasid K-eelseid aegu.

Räägitakse küll neljandast lainest, kuid siin kandvat haigestumise jämedat otsa vaktsineerimata inimesed, keda riigis kokku on u 30% ja meil Flandrias veidi alla 20%. Õhus on tuntav ootus piirangute edasisest lõdvendamisest (maske peab praegu kandma vaid siseruumides-poodides jne) ja mingigi normaalsuse taastumisest.

Vahet hoiame ikka (1,5m) ja ka käte puhastamiseks on igal pool vajalikud vahendid. Aevastame-köhatame küünarnuki-õndlasse (mis selle koha päris nimetus on?) Avalikus ruumis on köhatamine, muidugi, k-eelse ajaga umbes 143% vähenenud.