reede, 13. juuli 2018

“Unistuste SOS”

Abikaan vaatab “Autode SOSi”, kus unarusse jäetud romusid taastatakse. Ämm vaatab “Unistuste aedasid”, kus unarusse jäetud ahermaad uhketeks iluaedadeks vuntsitakse. Abikaan leiab lahkelt, et mul on vaja endale leida mingi sarnane saade, omale sobival teemal, mida vaadata.

Aga mul on saateid endale sobivail teemadel, mida vaadata. “Doctor Who” viimane Capaldi hooaeg on vaatamata. Seda Sandra Oh uut sarja tahaks vaadata. “Handmaid’s Tale’i” teine hooaeg. Need tulid kohe, mõtlemata. Kui kaks sekundit kauem mõelda, leiaks veel. Aga mida pole, on see hetk, millal maha istuda ja vaadata.
Õndsad on need, kelle kodune tööjaotus ja isiklik kurnatus (pigem selle viimase puudumine) võimaldab selliseid hetki, kus pole vaja midagi asjalikku teha. Ja kus ei kuku unedeta unne ära. Õndsad on need, kes ei märka neid asju, mis on vaja ära teha.

Ehk siis et on küll. Aga võrrandis tundmatu, mis tuleks välja arvutada, on aeg. Hey, Maths, solve yer own problems, I got plenty of me own.

Taustaks ei saa ka mängima panna neid asju, mida tahaks vaadata, sest noh, tahaks ju vaadata neid. Mitte minutit siit ja hetke sealt. 

Ideid? Valemeid? Võrrandeid? Võrratusi? Kuidas sina aega leiad? Või sul lihtsalt ON aega? Kui nii, siis kes on sinul see inimene, kellel ei ole sellist aega, sest sinul on? Või on temal ka? Kust ta sai? Tahaks ka...

Ühesõnaga, life coach’i oleks tarvis. Ühte sellist tean ka, mitte ametlikku life coach’i, vaid inimest, kes alati oskab õige sõna öelda või suuna kätte anda. Aga tal on juba amet. Ega ma ei jaksaks teda pidada ka. 

Kas siuke saade on ka, kus unarusse jäänud pereemadele uuesti unistuste elu sisse puhutakse? Minu unistused oleks sellised head ja odavad täita. Oleks vaid seda aega... Saate teemalugugi teada. Noh, et tulevad espetsialistid ja ütlevad, et sina, sina nüüd hakkad ise oma peput pühkima ja tossukrõpse kinni panema. Ja sina, siin on sulle nimekiri asjadest, mida sa igapäevaselt märkama peaksid. Jaluta maja sellega läbi. Pesumasinal vajuta seda nuppu. Ära unusta enne pesu sisse panna. Pesu seest eemalda enne masinasse pistmist lapsed. Sedasorti saade. Sedasorti juhiseid vajavatele abitutele. Ema (või vastava koosluse kurnatu) samal ajal nosib näksivalikut (soolased, magusad ja vedelad) ja vahib sarju ja loeb raamatuid ja käib jalutamas ja trennis ja. Tehtagu ära. Volunteerun osalejaks.

teisipäev, 3. juuli 2018

Kuri ema ja hea ema

Neljane, õhtul voodis, une-eelsed venitustaktikad. 


Ta: “Teeme nüüd nii, et sina oled laps ja mina olen ema ja räägin sulle unejuttu. Tule siia, ma võtan su kaissu, et sa ei kardaks, sest see on hirmus jutt.”

Ma: “Hästi, teeme nii.”

Ta: “Elas kord üks tüdruk. Tal oli ema. See oli kuri ema. Ükskord tüdruk vaatas multikaid. Ja siis! Kuri ema pani teleka kinni.”

Ma: “Kas mina olen ka kuri ema?”

Ta: “Ei, sina oled praegu ju laps ja mina raagin sulle muinasjuttu. Aga see on hirmus jutt, ma võtan su kaissu, siis sa ei karda.”

Ma: “Olgu siis.”

Ta: “Ja siis! Ta hüppas teleka hoopis katki! Edasi! Tuli talv. Ja tulid jõulud. Ja jouluvana tõi kuuse alla kingitusi. Ja siis! Tuli karu. Ta tuli tuppa. Kuri ema ehmatas. Sest laps oli seal peal ja suur karu tuli tuppa. Ja sii-iis! Karu sõi kurja ema ara. Ja sealt kasvas lahke ema. Nagu sina. Ja nad elasid elu lopuni.”

laupäev, 26. mai 2018

Kui Murphy seadused kehtiksid...


Kui Murphy seadused tõesti kehtiksid, siis lastaks meid kohe-kohe siit tulema.

Head like a sieve
Miks? Sest mälupidamatuse käes kannatavale mulle on hakanud õdede-arstide nimed meelde jääma. Ja mitte ainult, vaid ka nägudega oskan kokku panna neid. 

(Pilt: Head like a sieve - soovitan linki klõpsata, Sieve-Steve'il on stoori ka.)  

Meil on siin Eugenie, Virginie, Valerie, Petra, Anna, Anne, Sophie, Anne-Sophie, Noelle, Manoelle, Claudine, Marilyn, Marie (times three)...

Maried on ainsad, kelle näod meeles pole. Pole ka üldse kindel, et neid kolm on. Vähemalt kolm, aga vabalt ka rohkem. Kui siin lauldaks “Seitset pruuti”, siis oleks see umbes sedasi: 

Encore Marie en lundi,
Marie en mardi,
Marie en mercredi,
Marie en Jeudi
et le vendredi avec Marie
et samedi avec Marie
et dimanche avec Marie potelée

Ja iga päev oleks erinev Marie, muidugi.
Ma ei oska prantsuse keelt, kohvi ostmine ja elementaarsed viisakusavaldused ei lähe arvesse. Seega tõlkis nädalapäevad guugeltränsleit ja potelée’ni viis tränsleidist leitud tõlkevasteid täpsustav pildiotsing. Aga seegi ei tähenda, et ma viimast Maried poleks just kapsapeaks või autorehviks sõimanud.



Ikka Eva esmaspäev
Terese teisipäev,
Karoliina kolmapäev,
Anette neljapäev
ja reedel Roosike
ja laupäev Liisake
ja pühapäeval paks Pauliineke.

Võtke heaks, kellel automaagiliselt laul peas kaasa mängima hakkas ja nüüd kummitab. 
Curly Stings jättis ka sellele liiderdajate laulule oma märgi. Noh, sest et ei ole nii, et mingi tossike Nipernaadi siin tõmbab naisterahvaid läbi nagu kevadine tuul. Ainult sellest laulda oleks seksistlik. Mõlematpidi on lihtsalt liiderlik ja see on okei, sest see on isikuomaduste puudu- ja/või ülejääk, mitte poole inimkonna ärakasutamine, naeruvääristamine, kõrvale jätmine, diskrimineerimine, objektina, mitte subjektina käsitlemine.


Ikka Elmar esmaspäev
ja Teodor teisipäev,
Kirill mul kolmapäev
ja Neeme neljapäev,
ikka reedel Ruudike
ja laupäev Laurike
ja pühapäeval paks Benjamiinike.
 
Lisapluss - kui imetamise ajal lapsele ümisedes ühe versiooni kõik 7 nime kohe ei meenu, kui vaja oleks, siis kahe versiooni peale tuleb 7 nime kokku küll. Ja laps saab maast-madalast midagi avaramat omale maailmapildiks kui see va patriarhaar-heteronormatiivne paradigma. Win-win!

***

Isikuomadustest rääkides...
Nägin fuajees mööda tuiskamas Maailma Parimat Ämmaemandat (MPÄ), kes juhuslikult sattus meie sünnitust vastu võtma. Peab ta nime välja uurima. Ja kui kunagi peaks veel selle hulluse ette võtma, milles ma sügavalt kahtlen, impordib ta kas või Eestisse. Mina igatahes keeldun ilma temata sünnitamast tulevikus.

Terve see kogemus... Kas ma tegin kuue aasta eest õige valiku, kui läksin edasi õppima ja jõudsin omadega siia? Või oleks pidanud valima teise variandi, mis laual oli, teise tee, alustama nullist, õppima õeks või ämmaemandaks, mis puhul, isegi kui kõik muu raseduse ja sünnitusega oleks samamoodi välja kukkunud, oleksin ma kodule oluliselt lähemal? Kas ma mõtlen seda sellepärast, et MPÄ nii hea oli?

Kas see tuleneb inimtüübist, minust, et kui mõne eluala esindaja muljet avaldab, siis tahaks kohe sama asja ja sama hästi teha, et teistel sama hea kogemus oleks? Et mõni teine minu asemel mõtleb lihtsalt, et vaat kuidas vedas, et just see MPÄ meile sattus, aga ma nüüd lähen istun kontoris edasi?

Või ei ole asi üldse minus, vaid mõni inimene mõjubki nii innustavalt, et enamik naisi, kelle beebid MPÄ ilmale aitab, tahaks ise ka teistele seda kogemust edasi anda?

Ta nime peaks igatahes välja uurima kuidagi. Korra trehvasime teda kogemata toidupoes, nüüd siin. Järgmine kord tuleb meeles pidada nime küsida.

Nii palju küsimusi, väga vähe vastuseid. Kes vastused ära sõi?  Ja kes seedis? Ja kuhu need jõudsid?

kolmapäev, 23. mai 2018

Suck it, Sylvester



Ma pole seda laulu kuulanud... no kümme aastat vähemalt, kui mitte rohkem. Lambist hakkas Sylvesteri asemel kummitama ja kui juutuubisin, siis hops, kõik sõnad tulid meelde.

Ay, no hay que llorar, que la vida es un carnaval, es mas bello vivir cantando... 💃🏻

Muuseas, trouwens, nagu välja tuleb, siis fiesta on see, millega vastsündinud ihuviljake öösiti tegeleb ja mistõttu ta päevad otsa põõnab nagu nott. Kuidas seda öö-ja-päeva-režiimi paika tagasi sai?

Sellega seoses veel üks kummituslik earworm (miks eesti keeles kummitab, aga inglises on uss kõrva pugenud?) - seda pole oma 15 aastat kuulanud, aga unimütsi kaisutades hakkab kohe mängima. 



Mm, Smashing Pumpkins. Siis, kui Billy Corgan polnud veel ebameeldivalt lolliks läinud, vaid alles meeldivalt hull. Good old times.

Ajud on ikka veidrad asjad. Mahutavad palju ja osa jama jääb sinna igaveseks alles. Aga mis on abikaane telefoninumber? Vaat seda need kurrukesed salvestada ei suuda.

esmaspäev, 14. mai 2018

Isiklik bard ehk Kui sa tunned, et sa enam ei jaksa

Stars Hollow linnakeses oli linna tänavalaulik, kohalik bard, kes “Gilmore Girlsi” taustamuusikat tegi, vahel õnnestunumalt, vahel vähem tabavalt olukorda peegeldades-võimendades.

Mulle tundub, et mul võiks praegu Eplik kitarriga sabas käia ja mu isiklikku bardi mängida. Maksta ma talle ei jaksaks, aga ega “Gilmore Girlsiski” maksut mehele - ikka müts või kitarrikast ees, kopkad sees. Tehtagu ära.

Sõnaga. Kõigepealt see. 


Kui sa tunned, et sa enam ei jaksa, veidi veeeel, Sylvesteeeer, veidi veeeeel...

Ja noh. Mis muud kui Maiuuuuu asendada isikliku nimega. Klapib.


Maiuuuu on piimaautooooo....

Armunute ja murtud südamega rahva kohta öeldakse, et vahet pole, mis laul parasjagu tuleb, mõlemad leiavad, et see laul on üks-ühele neist ja nende olukorrast. Ma ei tea, ilmselt olen korraga armunud uude titte ja samas kelle süda ei murduks, kui laps oleks haiglas. Kahekordselt siis, vahet pole, mida see Eplik tinistaks, ikka klapiks, kui kas või paar rida kokku langeb.


Praying for a better day, trying to spend the day away...  

Muusika on hea. Nagu oleks normaalne inimene või midagi. Endal pole meeles ega mahti kogu aeg kedrata midagi taustaks. Selleks olekski hea, kui Eplik sabas käiks ja leelotaks.

pühapäev, 13. mai 2018

Emadepäev

Algas blogist, mida ma loen, käis edasi läbi blogide  mida ma ka loen, kuni tekkisid mõtted. Mida mul ikka emadepäeval teha, kui üks laps on 2000 km eemal ja teine 200 m kaugusel haiglas?

Kas magad laste lõunaune ajal koos nendega?

Suurem ei maga juba üle aasta lõunaund ja väiksem magab 3/4 päevast maha, aga seda hetkel kellegi teise valve all. Mina üksi magan lõunaund, keegi minu lõunaune ajal koos minuga magada ei taha. Nende kaotus!

Milline beebitarvik oli sinu jaoks kindel must have?

Hmm. Kas beebiraamatud on beebitarvikud? Mul oli paar naljakat beebiraamatut. Kirjutatud kahasse isast koomiku ja beebispetsi poolt, teine kahe emablogija oma. Ilma nendeta oleks küll hoopis teine elamus olnud, ma kardan. Ei tea, kas enneaegsete haiglabeebide teemat ka keegi sedasi huumoriga lahanud on mõnes raamatus? Ilgelt kuluks ära praegu.

Nimeta üks asi, mille enne lapse saamist ostsid, ent mida kordagi ei kasutanud.

Ma ostsin enne esimest üldse vähe. Enamik kraami oli teise ringi värk, tulnud soojade soovitustega eelmistelt omanikelt ja kasutusse ka võetud. Ei tule ette, et oleks midagi... ei, siiski. Ostsin purgi tsinksalvi, mähkmelööbe tarbeks. Aga esteks tuli tasuta apteegipakkidest sama salvi pisem potska, ja teiseks kasutasin enamasti riidest mähkmeid, mis ei ajanud punetama ega tekitanud löövet. Rändas kasutamata prükki, umbes sada aastat hiljem.

Kuidas sa oma lapsi distsiplineerid?

Peksa ei anna ja nurka ei pane. Peamiselt selleks, et see oleks ressursi raiskamine - nii praeguse, sest kesse viitsib, kui tulevase, sest kesse jaksab kogu seda teraapiat kinni maksta? 

Seletan ja räàgin. Põhjus ja tagajärg. Mitte ainult teda puudutavate asjadega seoses, vaid laiemalt, kui midagi näeme. Ei tulegi ette, et oleks pidanud mõne tema pahanduse pärast distsiplineerimise peale mõtlema. Ainus, mis on, on komme jätta asju, kuhu need kukuvad. Neljane ikkagi. Aga siis on reaalne oht, et keegi peab seda asja prügiks ja viskab ära. Seda meenutades on hetkega lahendatud olukord. Reaalselt pole muidugi keegi kunagi ta asju prükki visanud selle pärast, et laokil on.

Kas sa oled alati lapsi tahtnud? Kui mitte, siis millal tundsid, et nüüd oled laste saamiseks valmis?

Ma olen mitu korda olnud kindel, et mina ei saa kunagi lapsi. Esteks leidsin seda siis, kui sain esimeses klassis teada, kust lapsed tulevad. No thanks, mate, mina küll nii ei tee. Teiseks siis, kui keskkoolis-ülikoolis olin, ülimalt enesekeskne ja oma silmaringi arendamise peal väljas. Kuidas mul peaks aega ja tahtmist teiste jaoks jaguma? Pass.

Valmis laste saamiseks? Ma pole praegugi valmis laste saamiseks. Mida rohkem ma tean, mis võib minna valesti, mis võib nendega kasvades juhtuda, kõik see halb, mida ma kontrollida ei saa, meid ümbritseva maailma seisukord... seda vähem olen ma valmis lapsi saama.

Kas üldse ja kui jah, siis mitut last veel tahaksid?

Eee.. ma pole teistki veel koju kaasa saanud. Aega on selle kiire asjaga. Mitte väga palju, muidugi, ma olin teise ajalgi juba edasijõudnud eas noor ema, kes lisateste väärib riigi kulul. 

Kui niisama saab, siis võtaks küll veel. Aga kui ise peab jälle valmis meisterdama... siis teeksin vist pigem plastiliinist.

Kas sinu suhe partneriga on peale laste saamist muutunud?

Ma hindan südamest seda, et ma pole üksikema. Ja et ma mingit mölakat omale ei valinud. Ega ma enne seda muidugi ei teadnudki, kui oleks liiga hilja olnud. Uued tahud, uus sügavus - midagi sellist diipi.

Millised on sinu suhted sõpradega peale laste saamist?

Ma olin kehva sõber enne lastesaamist ja olen seda seni. Aga me oleme kõik vist sellised, sest kui korra aastas jälle trehvame, siis on ikka kõik nii kuis ikka. Seda vanade sõpradega. Uusi on tekkinud ka. Pärast laste saamist, lastega seoses, aga mitte ainult lasteteemadel suhtlemiseks. Või siis just selleks, et oleks, kellega lasteteemadel suhelda.

Milline on su unistuste puhkus koos lastega? Aga lasteta?

Koos lastega võiks rentida matkabussi ja sõita nädalakese Šotimaal ringi. Ilma lasteta võiks sedasama teha, aga siis tahaks hirmsasti seda kunagi koos lastega korrata, et nendega seda elamust jagada. See kehtib vist iga reisi kohta.

Kõrvaaugud beebile – ei või jah?

Ei. Peamiselt selleks, et beebidega on niigi vaja sada asja ära majandada ja mingi mulgustamine tundub liigne ressursikulu. Kui tahab, küll jõuab ise ka kunagi teha.

Vann või dušš? Ja millal selleks tavaliselt vaba aja leiad, kas päeval või hilja õhtul?

Jah. Ja jah, aega ka leiab selleks. Vannis käimiseks kahjuks vanni alati ei leia.

Kas oled tagasi oma rasedus-eelses kaalus?

Muidugi olen. Kahe nädala eest sünnitasin teise lapse, olen täpselt raseduse eelses kaalus. Noh, raseduse-eelne kaal ja siis teine samasugune ka, mis asub suuresti mu lõualoti lotis. Ja kaal on ka sama, mis enne rasedust, digitaalne ja näitab aiateibaid vahel. Mis see küsimus oli? Kelle ema?

Kas eeldad, et su lapsed lähevad kunagi ülikooli? Või lased neil ise otsustada, mida nad teha tahavad?

Mingi valik tuleb teha. Kutsekas, õpipoiss, ülikool. Hea, kui on eesmärk ja elab sellest ära. Enesega toime tulev inimene, noh. Ma võin aidata suunata või esitada küsimusi, mis aitavad neil endil leida vastuse sellele, mida nad teha tahaks mõndagi aega - ei pea kohe, prauhti, keskapingist elu lõpuni plaani paika panema. 

Lõpeta lause: Sa tead, et oled ema, kui…

… sa lapse saad. You can’t really miss it. It hurts like a sumbitch. Ja siis see veider pisike asi kasvab sulle südame külge. 

Kas tunned enamasti, et saad asjadega hakkama? Lastega tegelemise kõrvalt koristamise, pesu pesemise, iseenda korras hoidmisega jne?

Varem või hiljem kõik laheneb. Enamiku asju saab edasi lükata, kuni need lahenevad nii- või naapidi. Kuigi mingi elementaarne puhtus/hügieen siiski saab säilitatud.

Kas sätid iga päev oma juuksed soengusse või paned need lihtsalt hobusesabasse?

Ma kammin iga päev juukseid. (Peaaegu.) Hiljuti avastasin enda jaoks krunni. Või mitte krunni, see oleks juba kõrgem pilotaaž, selleni ma ei küündi. Hobusesaba, millel viimane juuksekummist läbitõmbamine on poole peal. Isegi kirjeldada ei oska seda. Soenguspets.

Kui tihti saad sa täiesti üksi olla?

Ma olen praegu ka üksi. Liiga tihti, kui seda ei taha, ja kaugeltki mitte küllalt, et mõtteidki koguda, kui seda tahaks. Nagu ikka, rohi rohelisem... Aga. Kui ma oleks tahtnud täiesti üksi olla, siis mul poleks lapsi. 

Millise nõuande annaksid esmakordselt emaks saanud iseendale?

You’re doing a great job! (Thanks, I’m getting good at this.)

//Teen kohvi välja sellele, kes guugeldamata teab, kust see pärit on.//

Mida sa mäletad neist päevadest, kui su lapsed sündisid?

Et oli hommik, siis oli väga märg. Üks hetk oli valus, siis oli väga valus. Ja siis alles läks valusaks. Ja lõpus oli laps ja elu läks edasi.

Mida sa armastasid raseduse juures? Mida vihkasid?

Armastasin, et päevi polnud, peamiselt selleks, et polnud sellega kaasnevat migreeni. Ja vihkasin... noh, see, et lõpus beebi antakse haiglast kaasa (KUI antakse, eks ole. Pisemat veel pole antud.) kaalub kogu selle ilguse üles. 

Milliste hüüdnimedega oma lapsi kutsud ja kuidas need nimed tekkisid?

Variatsioonid nende nimedest. Pluss suuremale on miskipärast Mummu külge jäänud minu suust. Pisemale pole veel mingi veidrus külge jäänud. Teflonbeebi.

Milliste momentide üle lapsevanemaks olemise juures oled kõige uhkem ja millised hetked panevad sind end läbikukkununa tundma?

Ma olen uhke, kui ma näen, kuidas mu suurem vabalt suhtleb ja on asjalik ja abivalmis. Seda muidugi teistega ja satun seda nägema poolkogemata või kuulen küla pealt. Minuga on memmekas kuubis, käsitu-jalutu, kes midagi ise ei oska. Ma liialdan, aga vahel tundub. Läbikukkunud ema olen siis, kui kannatus katkeb. Kes see karjub lapse peale? Õnneks ma teen seda nii harva. Aga siiski. Hea ema ju seletab rahulikult.

Läbikukkunud? Näiteks siis, kui ebapädev emakakael väljutab silmaterakese mitu-mitu nädalat enne õiget aega. Hea ema oleks tahtejõuga vee tagasi sisse imenud ja emakakaela kinni nöörinud. 

Mis on emaks olemise juures kõige raskem?

See, et neist tuleksid endaga toime tulevad ja teiste ning ümbeitsevaga arvestavad inimesed. Kuidas kurat ma seda peaksin veel saavutama? Eeskujuga? Ma ei tule ju isegi omadega toime.

Kumb meeldib sulle rohkem, kas lapse beebi- või väikelapseiga?

Beebid ei oska sõnadega oma mõtteid, tundeid, soove ja vajadusi väljendada. Aga samas nad ei tujutse ega karju. Igal plussil on omad miinused ja igal miinusel omad plussid. Mõlemad meeldivad ja ei meeldi ka.

Millist nõu annaksid oma lastele, kui nemad ühel päeval lapsevanemad on?

Kui tahad, et sul oleks vaba aega ja vaba raha, siis ära saa lapsi. Kui sa tahad perekonda ja seltskonda ja jagada seda fantastilist maailma, mille sa endale loonud oled, siis ära stressa selliste pisiasjade pärast nagu vaba aeg ja vaba raha. Muu kaalub selle sajatuhande kordselt üles ja hakkama saad ikka. 

Mis iganes juhtub, mina olen teile alati olemas. Ma olen a-la-ti teie poolt, vahet pole, mis on või kes tegi.



J’❤️maman

reede, 11. mai 2018

Kust lapsed tulevad?

Kunagi ennemuistsel ajal, kui ma valmistusin oma esmasündinu väljutusmenetluseks, räägiti perekooli loengus (Pelgulinna raseduskeskuses, mitte selles perekoolis, kus käod koos käivad), kuidas tuhusid üle elada. Toona kirjutasin kogu tarkuse kõrva taha, aga teooriast praktikasse jõudis sellest umbes ümmargune null. No lihtsalt nii šokeerivalt valus oli. Mis hingamine? Mis kuradi lained? Ma olen pooleks murdumas! Kogu epiduraal, mis teil majas on, asap!

Nagu profipoliitik, kel pole valdkonnaga mingit puutumust, aga märk on vaja maha jätta, midagi ära teha. Õpime töö käigus, heal juhul protsessi lõpuks saame aru, mida tegelikult vaja oleks.

Aga seekord tuli teooria meelde. No hingasin. Isegi ei möiranud (oma arust) madalalt nagu emalõvi, vaid hingasin. Hästi vaikselt. Maybe if I’m really quiet the next contraction won’t know I’m here? Kõige hullem tuhu oli kuskil keskel, kus alles läks korralikult valusaks. Siis, kui katsetasin lgp loengupidaja nõuannet kujutada ette, et ma olen rannas, loksun madalates soojades lainetes. Hinga sisse, üks, kaks, kolm, neli, laine tuleb, hinga välja - üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, laine läheb. 


Õhk imesoe, vesi troopiline supp. 

No kuulge. Mis happy place see selline on, kus sa külmetad madalates lainetes (sest mitte augustikuine Hispaania, vaid ikka see mida tunned, Lohusalu-Meremõisa-Laulasmaa kargab nullhetkel automaatselt ette, eks ole) ja liiv läheb nende paganama lainetega igale. Poole. Vahele. Ja hõõrub. Ja ogalikud... valus.


Õhk 21, vesi 17. Suvi!

Õnneks andis maailma parim teadmanaine (sage-femme) mulle suure pehme padja kaissu. Puhta püüriga. Nii et järgmiseks tuhuks tuli automaatselt parim happy place - oma voodi, puhta voodipesuga. Mis oli samaaegselt keisrilõike laud. Sest seda ma ootasin, kui nullist peaaegu lõpuni tuhusid valutasin.


See pole minu voodi. Akent on liiga palju. Ei, aknakatteid on liiga vähe. Kuidas sa magad seal, internetiinimene?

Seega tõetera seal on - happy place ja hingamine teevad asja üleelatavamaks. Lihtsalt et rannas loksumise näide... võiks mitte ainus näide olla.



See meeldiks vist kõigile emadele. 
Samas üks meeskolleeg kahtles, kui avaldasin soovi lastesünnitamine ema-isa vahel võrdselt jagada, kas mu sookaaslased oleks nõus sellest ainu... õigusest (?) loobuma. 
Kui see oleks bioloogiliselt võimalik, kas on tõesti naisi, kes ei oleks? Kas sina oleksid nõus pooled oma lapsed laskma nende isal kanda ja sünnitada? Kui see mõte sulle veider tundub, siis miks?
Või tehisemakas - kas see beebi oleks vähem sinu oma, kui sa piinlema ei peaks? Nagu surrogaatema, aga teine naine ei pea ka piinlema.
Kas see tehnoloogia, nagu rahvasuu sarnastel teemadel on õhku visanud, oleks juba olemas ja kasutusel, kui mehed sünnitaks?