esmaspäev, 29. oktoober 2018

Kes ei tööta, see ei söö

“Oh, mis te nüüd, tagasi pole vaja!” olin ma lahkuse etalon, kui oma kolmeeurost kohvi ostsin (doteeritud kohvilas 1.61). Tervelt 9 senti jäi onule. 




Kohvi ostes täheldasin, et prantsuse keelt räägin ma veidi kõrgema hääletooni ja uhkema olemisega. Kuidas keel, nõnda meel. Eesti ja hispaania keeli vaheldades ei märka toonivahet, küll aga tempo ja ellusuhtumise. Sest aega on, tark ei torma, mañana on ka päev. Ja pasado mañana. Teisalt aga. Pole vaja pikalt seletada, kohe asja tuuma juurde. Vähem möla, pikem samm, täna tehtud, homme hooleta. Naljakas oli ennast hetkeks kõrvalt vaadata. Kuidas prantsuse provva oma kolmeeurost kohvi (doteeritud kohvilas 1.61) palub lahkelt kohvimusjöölt. “Kas sai piisavalt? Ei, ei, tagasi pole vaja.” Don’t spend it all in one place, now.

*

“Ma teadsin, et sa seda ütled. Ma sinu pärast panin. Ma tean, kuidas sulle putukad meeldivad,” kommenteerib kolleeg oma kõrvarõngaid, kui kompliment käes. Vaat siis, mis maine. Aga ikka ainult need... liblikad-kiilid-mesimummud. Ilusad ja head. Mitte rõvekoledad putukad. Surulased. Herilased. Ämblikud. (Sisesta külmavärinad.) Prussakad. (Oksendan veidi suhu.) Tänan, ei.

Aga raagritsikas ja muidu ritsikas oleks jälle okei. Teistmoodi ilge. Aga mitte rõve. Huvitav, selline. Ehtena, mitte elutoa kapi taga, kui suvel aken liiga hilja õhtusse lahti ununeb.

*

See kolmeeurone kohv (doteeritud kohvilas 1.61). Aga miks ma ei või seda endale lubada? Miks ma pean sööma ainult kodus? Soovitatavalt kõige odavamaid makarone ja turistieine lihakonservi. Sest mu tööandja leiab, et mulle makstud palk on sellele raisatud? Et mulle maksmine on raiskamine? Aga tehku siis ise ära see töö, mitte ärgu raisaku oma raha. Mina arvan, et ma ei teeni raha ainult selleks, et maksta üüri (sest andeks, mis pank annaks vanemahüvitise ajal eluasemelaenu? Naisterahvale? See pole riski väärt.) ja osta bussikuukaart, töövahetsõiduks. Ma ei ela tööandja jaoks. Ma elan enda jaoks ja nende asjade ja inimeste jaoks, keda ma tähtsaks pean. Ja kui ma tunnen, et mu tööandja mind väärtustab ja hoiab, siis ehk veidi talle ka. Aga kui ta ütleb, et mina pole väärt kolmeeurost kohvigi... mkmm. 

Pealegi. Kodust kaasatoodu on lõunaks otsas (hiljemalt). Kes mu pärastlõunase töö siis ära teeb? Mina olen masin, mis muudab kofeiini sõnadeks.




Kolmeeurone kohv. Kas kellelgi oli vaja sümbolit, millega liberaalsed lumehelbekesed üles kütta? Kummutagem oma kolmeeurosed kohvid kurgust alla, lumehelbekesed, ja laskugem laviinina. 

Kolmeeurone kohv. Mitmeeurone mersu tal endal on, huvitav? 


Kohv ja sitikad ja klient, kes ei tulnudki kohale, kuid kelle jaoks tuli ikkagi töö ära teha. Sest töö kiidab tegijat. Klient on kõigest kuningas.




teisipäev, 9. oktoober 2018

Argivestlusi

Ma: “Süües kasvab isu.”

Ta: “Suur tükk ajab suu lõhki.”

Ma: “Küsija suu pihta ei lööda.”

Ta: “Kes lööb, see armastab.”

Ma: “Kes armastab, see hammustab.”

Ta: “Ära hammusta kätt, mis sind toidab.”

Ma: “Kes ei tööta, see ei söö.”

Ta: “Kuidas töö, nõnda palk.”

Ma: “Teise silmas pindu näeb, oma silmas palki mitte.”

Ta: “Ilu on vaataja silmades.”

Ma: “Pill tuleb pika ilu peale.”

Ta: “Ilu ei kõlba patta panna.”

Ma: “Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad.”


*


Mäletaks vaid, millest me rääkisime. Meeles on ainult see, et kontekstist tulenevalt oli see ekstralõbus.


*


Ainult et süües saab kõht täis. Ja nii suur tükk, mis suu lõhki ajaks, ei mahugi suhu. Pealegi. Mitte kellegi suu pihta ei lööda. Kes armastab, see ei löö. Ega hammusta. Kui hammustada kätt, mis toidab, on ka toitev. Mõne (nt minu) töö ajal ei saa üldse süüa. Palju inimesi on alamakstud, palk pole töö vääriline. Kui sul pind (või palk) silmas on, mine kohe EMOsse, eks? Kõik on isemoodi ilusad. Pill tuleb väsimusest. Raha ka ei kõlba patta panna. See, et mõlemad on mustad, ei tähenda, et konkreetses olukorras võib üks neist vastutust ja tagajärgi ignoda.


Vanad eestlased olid veidi lihtsameelsed, mulle tundub. On küll löövad lausejupid, aga harva on asjad nii lihtsakoelised.


*


Selle peaks plakatiks printima ja linna peale üles panema.



Prioriteedid. Vanasti olid lastekodulapsed, sellised, kes imikust saati seal elasid, selgelt ära tuntavad kerge vaimse-sotsiaalse puudujäägi tõttu. Sest puudus kiindumussuhe inimesega. Nüüd teeme ise kõik lapsed selliseks. Madalaim ühine nimetaja või midagi. Tehke sellest vanasõna, vanad eestlased.


teisipäev, 2. oktoober 2018

Minu soovil, havi käsul...

Stseen algab.

Siseneb näitleja, vasakult. 
Leiab kuldkalakese.

Kala: “Ma täidan su kolm soovi, kui mu vette tagasi viskad.”
Õnneseen: “Ma soovin, et juuksed püsiksidki sellised, nagu juuksurist välja astudes.”

Kuldkalake vaikib, mõtleb. 
Kuldkalake plahvatab.
Tühjad pihud.

Stseen lõpeb.



Soengulast tulles.

*

Ma reetsin oma juuksuri. Oma juuksuri, kelle juures olen 25 aastat käinud. Ma pole midagi muud nii kaua teinud. Abieluski olen olnud osakese sellest. Aga vaat see suhe, mida annab juba püsisuhteks nimetada. Püsiks abielu sama kaua, oleks fantast. Mida kõike mu vahva juuksur pole pidanud tegema ja/või viisakaks siluma... juuksed teatavasti on taastuv ressurss ja selles vaimus ma olengi need 25 aastat elanud. Ja pärast kõike seda lähen ma teise juurde. Okei, oleksin pidanud teadma. Millal enne kaugsuhetest on asja saanud? Vahel, jah. Aga noh.
Aga maksin selle eest ka kallist hinda. No nii 4-5 korda kallimat kui oma juuksuri juures. Ega ma ei eeldanudki tegelikult, et siin mail 12-16 euro eest pesu ja lõikuse saab. Hea, et niigi läks.

Olen rahul. Kui vaid see kuldkala poleks plahvatanud.

*

Beebil tulevad hambad. Ma usun, et sellega on kõik öeldud. Kes teab, see teab.

Mina enne ei teadnud. Eelmisel beebil tulid justkui muuseas need hambakesed. Lups, ja valmis. Lups ja teine. Lups, lups, lups. Aga vaat magada ei mõistnud see laps. Värske üsaviljake seda viimast oskab. Aga vaat need hambad, need tuleb sõna otseses mõttes igeme seest välja sügada. Kratsida. Kraapida ige maha selle pisikese valge pärlikese pealt.

Mis siin muud enam öelda, kui et 🎶 elu on üks hädaorg...

pühapäev, 9. september 2018

Kelly Sildaru päästab maailma

Maailmalõpu kell on selline vahva vidin, mille ports teadlasi 1947. aastal välja mõtles, näitamaks suhtelist aega selleni, mil inimkond endale ise otsa peale teeb. Ilmselt said need teadlased indu II maailmasõjast ja tuumapommide kasutamisest meie poolt meie endi peal. Kõige kaugemal oleme lõpust olnud ehk ligi 15 minutit, külma sõja ajal oli kaks. Praegu on kell jälle 23.58 ehk siis meie ja ise-tehtud-hästi-tehtud lõpu vahel on kaks minutit. Good times had by all!


Aga pole muret, sest vaadake:




Küll on hea, et Delfi ja Google pead kokku panid ja aru said, et Kelly tugev sooritus aitab seiereid tagasi keerata ja maailmalõpuohtu edasi lükata. Vahepeal küll maadles Sildaru vigastusega ja eks selleks siis nihutatigi kella jälle minutike edasi praeguse aja peale. Õnneks sai Kelly jälle suusad alla. Seekord. Meie kõigi nimel, Kelly, tuult suuskadesse ja hoia ennast!


***


Emadus on ka, vähemalt siis, kui sellega veel harjunud pole ja liigselt närvirakke veel alles on, veidi nagu too maailmalõpu kell. Et sa käid ringi, malbe ja armastav pereema, aga iga hetk oled kaks sekundit plahvatusest. Loed kümneni. Toimib. Meenutad, et karjumine mõjub laste arengule halbasti. Toimib. Oled nagu keeristormi silmas oma zen’iga ja siis järsku... Snap! Ei, veel mitte, aga sa tunned, et kaks sekundit on kõik, mis lahutab sind ja sinu asemele tekkivat seenekujulist pilve.


Mitte et sellest mingit kasu oleks. Ega keegi selle plahvatuse peale oma sokke ja mänguasju kokku ei korja ja putru suhu kühveldama ei hakka. Lihtsalt võrrandisse lisanduvad ehmatusest nutta üürgavad lapsed. Sedan’d vaja oli...


Nagu kallis sõber leidis, üle pika aja mu neljasega trehvates: sul veab, et sa nii armas oled. 


*


Palun seda teksti mitte lastekaitsele näidata. Tänks. (Tekst on puhas ilukirjanduslik liialdus ja reaalsest elust sama kaugel kui maailmalõpu kell maailmalõpust.)


*


Aga ikkagi. Netis tuulates ei leidnud. Miks on kell praegu just kaks minutit keskööst? Ja kuidas nad selle üldse paika panid, et nii lähedal keskööle? Millega võrreldes me endale kahe minuti pärast otsa pale teeme? Kas aluseks on see, et miljardite aastate pärast teeb päike meiega nagunii üks-null? Alates planeedi Maa tekkimisest? Internet kahjuks ei valgustanud mind sellest. Aga äkki sina tead? Ütle mulle ka, kraaps-kniks-aitähh!


*




Naljakas. Minu oma vabastati vist hea käitumise eest poolteist kuud varem. Tubli, beebi!


Kuigi mo poolest võinuks sa ikka oma aja täis istuda. Rehabilitatsioon ikkagi. 


Seoses selle va lastemajandusega oli hiljaaegu veel üks hetk. See hetk, kui sa tahaks oma last kaitsta ja vaadata, et ta kogeks ainult parimat ja positiivset ja vahvat... aga sa ei saa, sest sa nagunii ei saa igal hetkel kohal olla ja teiseks ta peab ise avastama seda imelist ja rõvedat ja toredat ja haiget ja ilusat ja haisvat ja ikka imelist maailma. Aga ta on neljane! Kas tõesti juba nüüd? Ma pole ju andnud talle koiki vajalikke oskusi ja tööriistu sellega toime tulemiseks! Hell, mul omalgi veel pole koiki vajalikke tööriistu sellega toime tulemiseks. Kust neid saab? Kus on see Bauhof, kust selliseid tooriistu saab? Kas selleks Bauhof polegi puhas ehituspood vaid pigem elustiilipood ja müüb kassa juures veini? Alkohol pole ju lahendus! Või on? Vanad roomlased kaanisid kogu aeg veini. Maybe they were on to something.


***


Septembris ei jookse. Lihtalt endale meeldetuletuseks.


teisipäev, 4. september 2018

Kaklusklubi

Stseen algab.


Lähen poole-viiesele lasteaeda järele. Näeb mind, lippab juurde, kallistab.


Laps: “Mina ei löönud mitte kedagi.”

Ma: “Kas keegi ütles õpetajale, et sa lõid?”

Laps: “Ei. Aga keegi teine lõi, mitte mina.”

Ma: “Sa oled väga tubli, et ei löönud. Aga mis siis juhtus?”

Laps: “Noo... kõik lõid. Ei, kõik ei löönud, üks laps ei löönud, teised kõik lõid. See laps olin mina.”


Stseen lõppeb.


*


No et... okei. Väga hea, kui tema ei löönud, me oleme sellest rääkinud küll kodus. Aga siiski on veider ette kujutada, et teisel lasteaiapäeval juba selline suur lööming nelja-viieaastaste seas toimus. Jah, paarikaupa jageletakse mänguasjade üle küll, aga et kõik kohe. Ja kui tõesti toimus, et siis tema hoidus sellest ja üldine hullus teda ei nakatanud.


Veel veidram on mõelda, et oli lööming, aga et mitte juhuslik ja kogemata, vaid et too malbe olemisega õpetajanna korraldab kolmandale lasteaia-aastale kaklusklubi. Eeldatavasti ise siis on ohutus kauguses ja näksib popkorni. Sest miks mitte.


Aga veel veidram on mõelda, et mingit löömingut ei olnudki, vaid mu oma neljasel said jageluses sõnad otsa, sest ikkagi mitte-emakeelne keskkond, ja pani sõbrale tou kirja. Kui ta kodus midagi maha ajab või sassi keerab, siis ka tema ei teinud, vaid väike vend. Vahel on mitu väikest venda, sest ta oma hinnangul üks väike vend nii suurt segadust ei jõua tekitada.


Äkki oli lihtsam emmele öelda, et mitte tema, vaid teised. Parim kaitse, noh:






Peab vist jälle lapse-ema-suhete põhialused üle rääkima. Et ma olen alati tema poolt, ükskõik, mis ta tegi ja kes alustas, ja et ainus, mille pärast ta riielda saab, on see, kui ta valetab. Kui tõtt räägib, siis saame rahulikult hakkama ja olen alati tema poolt.


Mis on muidugi täielik jama. Aga usutav, onjo? Ja kui seda piisavalt korrutada, siis võib-olla ongi varsti nii, mu enda poolt ka.


Kuigi ma eelistaks muidugi seda kaklusklubi ja popkorniga versiooni.

esmaspäev, 3. september 2018

Laps mängib

Laps mängib oma toas.


Laps, üks nukk: “Ema, tule mängima!”

Laps, teine nukk: “Oota, ma joon kohvi ära, siis tulen.”


Valus. Järgmine kord võtan kaasa selle näkase kohvi, mille pärast lapsel pole ema, kellega mängida.




Nõup, not even close, lady.

reede, 31. august 2018

Vahetevahel on vahedel vahed vahel

See vahede jutt kõlab nagu keskmine maniakaaldepressiivik. Et kurbusel on ilgelt õnnelik viilakas vahel. Või mugavuspagulane, kes suviti kodumaal käib ja sügisel jälle minema lendab nagu rahvuslinnuke. Täielik katastroof, pärast kolme eesti-kuud tagasi olles ei maitse mitte. Miski. Õigesti. Isegi kohv mitte. Toidust rääkimata. Kaasavõetud pudruhelbed ka ei sobi, sest kohalik piim ja või. 




Sure või nälga.



Nälga, ma ütlen. 
Osad käivad Saksamaalt süüa ostmas. Kas me sellist Euroopat tahtsimegi?

*

Midagi sisukat mul pole kirjutada küll, ega ma’s mingi blogija pole. Ja kui mõne kehva nalja saab abikaanele (ja kõigile teistele, kel kõrvad peas) ära rääkida, siis polegi otsest tungi seda enam kirja panna. Kirjutada oleks iseenesest küll, sellest näiteks, mil määral Grey Anatoomia Euroopas vett peab (spoilers: ei pea väga) ja kuidas Eestis ja Belgias enneaegse lapsega haiglaelu kõrvutuvad (spoilers: Eesti võidab), aga selleks oleks aega vaja ja kellel seda aega on, kui töö ja laps ja teine laps ja 39,7 palavik esimesest tööpäevast kohe ette näidata ja elu üldse nagu seiklus tundub. Dr Google on sama tumba kui perearst selle palaviku osas. Ainult et üks laiutab käsi ja teine, yup, you’ve guessed it...



Oli tore, kuniks see kestis.