Unenäobotaanika

Hommikul ärgates teadsin 100% kindlalt, et keskhommikunäks on arbuus, sest et olin paraja jupi seda imelist suhkruveeköögivilja* eile poest koju vedanud.

Arbuusikunst internetist

Aga mida pole, on arbuus. Nagu. Ma käisin eile poes. Ja kui reaalseks võivad unenäod minna, et poeskäik kordub üks-ühele, ja tiiserina lisaks tuleb unes arbuus. Sest et kui ma hakkasin järele mõtlema, kuidas ma olin puuviljaleti juures toimetanud, siis tõesti, tolles poes ei olnud lahtilõigatud arbuusi.

What a rip off. Alateadvus, meil on vaja üks tõsine vestlus maha pidada.

“Arbuusipea”, Matthew Franck

~~~~~~~~~

* Arbuus on tegelikult puuvili, sest minu jaoks on vahetegemine kasutuses, mitte botaanikas. Ma ei kasuta seda soolases eines, vaid puuviljasalatis ja puuviljasnäkina. Täpselt naguma tomatit kasutan köögi-, mitte puuviljana. Botaanika-šmotaanika, oma elu, ise tean, mis teen ja arvan.

Jaitsegaamennaja darooga

Ma siin mõtlesin ükspäev murust ja munakividest ja kõrgetest kontsadest ja paljajalukingadest. Ja et kuidas seletada kellelegi, kellel pole puutumust kroonilise valu või kroonilise haiguse või ATH või autismi või serotoniini- ja dopamiini regulatsioonihäiretega. 

See on nii, et sulle antakse paar kontsakingi ja juhatatakse munakiviteele. Ja kuidas sa seal siis komberdad ja kukud ja komistad, kuni leiutad ise omale toimetukumehhanismid - konts kivi keskele ja muud seesugust. Ja kuidas kõrval keegi kõnnib ka munakividel, aga tennistega, või ka kontsadega, aga siledal kõnniteel. Ja kuidas nad siis naeravad, et kuidas sa siis hakkama ei saa, nemad ju samas kohas ja saavad. Ei ole ju nii raske! Aga nemad ei ole ju samas kohas. Ja on ikka küll kuradima raske. Eriti kui mõni veel vahepealt tuleb ja jala ette paneb. Siis saad lõpuks õiged rohud või areneb teadus või tuleb õige diagnoos ja vastavad tõestatult toimivad, enda leiutatust lihtsamad toimetulekumehhanismid. Aga munakivid ja kontsad jäävad. Lihtsalt sa tead, et neilt kõrvaltnaerjatel ei olegi nii raske kunagi olnud, ja lepid, et vahel kukud.

Jaitsekaamennaja

Tahaks oma lastele kontsade asemel paljajalutenniseid ja munakivide asemel sujuvat metsateed.

Aga astuma peab. Vahel edasi, vahel sammuke tagasi ja uuesti. Minul ongi nii, et ma saan ainult ühe sammu korraga. Vahel sedagi ei. Aga mingi multitasking ja saja palli korraga õhus hoidmine, hard pass. Mul on niigi raske, nii et üks samm, üks asi korraga. Aga kurat, ei saa ju nii - alati on sada asja ja kõik üksteise otsas, üksteise sabas. Õnneks mul on südamedaam, kes abiks. Sest neil, kes suudavad, ei ole vaja teha nii palju paberimäärimist, kui neil, kes ei suuda ja peavad selle tõestamiseks määrima määratult palju paberit. Vast oleks ma üksi puhtalt pühast vihast kogu selle ebaõigluse üle ka vaikselt toime tulnud selle paberimäega, aga õnneks ei pea kunagi seda teada saama.

Sillake oaasi

Nüüd on mul tänaseks B-aku tühi, C juba kasutuses, lusikad otsas ja kartulike kahvleid täis, nii et sellest, ülalolevaga haakubast teemast mõni teine kord. Aitäh ära kuulamast!

Pilved, nööriga koos

Kirjaoskajad

Enne kui ise pea padjale sain, käisin piilumas, kuidas lapsed magavad - et kas peab ristipidi keeranud isendi tagasi pikuti sikutama või on padja asemel 38 kaisukat jne.

Leidsin padja kõrvalt kirjakese:

Pildil kujutatud toode võib tarnitavast erineda. Noh, et ei ole peaaegu kirjaoskaja ükssarvik vaid ise tehtud inime.

Ei olnud “kini” veel kellelgi.

Mul endal ilmselt vajusid enne “kini”.

Sellel pildil on värvukeseversioon minust.

Ma ei tea, kas ma olin vaimselt õiges hetkes või ongi nii hea äpp (kasutan tasuta versiooni), aga aitab küll häid ja vajalikke harjumusi kujundada. Soovitan.

Kes ei tahaks olla kui linnukene oksa pääl?

Kõik oleme.

But why tho…?!

Palun keerake kuskil radikad kinni.

Meenutan seda, mis läind, ehk leevendab:

Lumi. Võtaks praegu kohe mitu kilo, palun.

Poest on jää otsas.

Proua minu ees ostis viimased seitse kilo.

Biznizplan! Teen ise ja kogun ja ootan järgmist kuumalainet ja siis löön putka püsti.

Kui Murphy seadused veel peavad, siis peaks mu biznizplan kliimasoojenemizele kiirelt pidurit tõmbama. 

Võetagu heaks!

Rõdudest

Vahel ma mõtlen, et need inimesed, kes kusagil kõrgema korruse rõdul suitsu teevad, on seal selleks, et alla hüpata. Et teevad veel viimase suitsu ja siis vaatavad, kas on veel hüppamiseisu või ei. Ja siis ei hüppa.

Aga see pole ka nagu põhjus, et uuesti suitsetama hakata. See on tänapäeval väga kallis hobi.

Pluss ma elan teisel korrusel nüüd. 

Klaas vett ajab sama asja ära harilikult.

Minu oma on nagu mets.

Kui seda horisonti ees ei oleks…

Mida ma peale 40sena lastelt õppinud olen:

1) Ühelt isiklikult toona viieselt seda, et vikerkaar ei olegi kaar, vaid täisring. Horisont lõikab meie jaoks selle pooleks. Mis on muidugi loogiline, kui selle peale veidi mõelda, aga kellel siis selliseks elektiivseks mõttelõnga veeretamiseks aega oleks. Hea kool, lapsevanem ka õpib. Tema nimetas seda “vikerkaarepalliks”, nii meiegi nüüd.

Vikrkaarepall

2) Ja teiselt, kes toona ja seni üksteist on, õppisin seda, et ma olen tegelikult lohemadu või draakon, sest et kui ma mõne ilusa kivi koju viin, siis võib seal aare sees olla. Ma lihtsalt veel ei oska leida, miukse sees sellised kalliskivid on. Kallid on mu ilusad kivid mulle nagunii.

Shiny 

Kakskeelne riik

Selle aasta oktoobris saab 10 aastat Belgiat täis. 

Juubel! See mitteametlik, ma muidu tean küll, et 50 on ametlikult. (Aga kui “peale” ja “pärast” on tänapäeval mõlemad “pärast” (olgugi et “alla” ja “enne” mõlemad “enne” pole, mäherdune grammatiline diskrimineerimine!) ja “dekaadki” on vabaks lastud, las minna seegi.) Pean vaatama, kas 3. või 6., enam ei mäleta täpselt - vist 3. tulin ja 6. oli esimene tööpäev. Igatahes tulin ma siia ainult kolmeks aastaks, klassikaline lugu. Mu esimese üürikorteri omanik oli eestlane, tuli ka kolmeks aastaks, aga 18 aasta eest tol hetkel. Nagu “Hotel California”, selles mõttes.

X marks the spot

Belgia teatavasti on kakskeelne riik (okei, ametlikult kolmkeelne, aga ma olen juba nii kaua siin elanud, et arvan nagu enamik kohalikke, et see pisike saksakeelne triibuke seal piiri ääres on küll nunnu, aga päriselt ei lähe arvesse.) Kuna mu esimene pikem periood möödus flaamikeelses osas ja lastel see ka koolikeel, siis keskendusin rohkem sellele ja leidsin, et kellel seda prantsuse keelt ikka vaja on. Ongi hea, kui ei oska. Näiteks kui Brüsselis politsei tee äärde tõmbab ja sina prantsust ei parleeri ja paljud neist pealinnas, olgugi et ametlikult peaks, flaamsi ei spreeki, siis saab kergemini minema. (Kogemus puudub, aga nii räägitakse.)

Kuniks.

Kuniks ma leidsin hiljaaegu (selle aasta alguses, aga aeg lendab, eks) kogemata ühe imehea arsti - kuhu südamedaam kaasa tuli, tõlkima, sest arst on ainult prantsuskeelne. (Selleks ka muidugi tuli kaasa, et hirmus pakiline värk ja mures ja nii.) Ja selleks oli see arst, et esimene vaba aeg ja kohe järgmisel päeval. Ja she’s a keeper, see arst. (Südamedaam on ka muidugi a keeper.) 

See oli see hetk, kus ma otsustasin, et aitab. Õpin ära. Muud selle eriala arsti ei taha. Aga parem oleks, kui saaks ise suheldud.

Kunagi proovisin veidi duolingoga õppida ja eks pea kümne aastaga on üht-teist ise ka külge jäänud, nii et kui praegu kursusele läheksin, siis kvalifitseeritaks mind “false beginner’iks” ehk et midagi jagab, nälga ei jääks, kui vaja süüa osta-tellida, aga alustab nullist, sest ajavormidest ega muust grammatikast ei tea ööd ega mütsi.

Kursustele veel ei lähe. Ei jaksa.

Aga silmad hoian lahti:

Seda vist kasutati dinosauruste, mammutite ja dodo peal.

Ja veel: rongis oli klaasi purustamise haamri juures kirjas “marteau”. Kas vesimart? Või on nimi Martin siis “väike haamer”? Lõbus on umbkeelne olla. 

Aga sedasi õpin, omaette.

Tegelikult ostsin selle suuremale lapsele, kes teist või kolmandat aastat koolis prantsuse keelt õpib. Et las loeb koomuskit ja kui mõni sõna on võõras, saab oma frans-nederlands sõnastikust järele vaadata.

Mina vaatan guuglist nagu täiskasvanu, sest mul pole ekraaniaja piiranguid ja nii. Seni olen ainult ühe sõna otsinud, muidu piisab kontekstistki.