pühapäev, 10. mai 2020

Emadepäev on imedepäev 🎶

Pealkiri on “Lotte lugudest”, kust mujalt. See laul, millega nad oma emi (emasid, noh. “Emu” ju pole.) üllatasid. Ups, spoilerid. Pärast aastat 2017 hakkab iga kord, kui keegi emadepäevast räägib, peas see mängima. 




Vaatasin lapsega kohaliku lastelaulusaate korontiiniaegsete koduvideote emadepäevaklippe, kus lapsed mängisid, et nemad on oma peres emad ja mis need emad siis teevad. Läbivalt oli näha, et emad triigivad, koristavad, kokkavad ja veedavad oma õhtud lapsi magama pannes. Ja muidugi joovad veini ja teevad palju pilte, mida instagrammi panna. Sounds legit.




Kui kõik hästi läheb, siis meie pere kasvab varsti. Ei ole enam kaks last ja karulaugupesto, vaid kaks last, koer ja karulaugupesto. Nagu “Kaheksa väikest, kaks suurt ja veoauto”, selle vahega et meil pole šanssigi kuhugi metsavaikusse kolida. Veoautot ka pole. Ega kaheksat last. No olgu, ei ole samamoodi. Aga vähemalt vanaema on. Lausa kaks! Kui lapselt küsida, siis lausa kolm.


Praegu kosub pisike veel mamma kaisus. Nii pisike, et mahtus pihku ära, kui vaatamas käisime. Ja see pihk pärast ei sügelenud ega midagi, nii et koeraallergiat õnneks pole. Kassid ja õietolm (ja tubane tolm õietolmuhooajal) on endiselt seis võitluses mina vs loodus. Aga sellest pisikest mutukast kasvab kuidagiviisi umbes 40-kilone volask. Mu suurem lapski ei kaalu nii palju. Kaks tükki kokku ka mitte. Küll aga on mu suurem beebike kuidagi kasvanud nii kolakaks, et 122/128 pidžaamad on kukekad. Millal? Millal, ma küsin, kui ta alles sündis!?




Pika koridori seina mööda jooksev riiul ja kutsikatuba olid karikaid ja medaleid täis. Annab lootust, et ongi korralik kasvataja, mitte kutsavabrik, eks? Kuigi eks igaüks võib netist karikaid kokku osta. Aga miks sa peaks ennast sellega vaevama, kui sa vabrikant oled? Ja miks on sul neli kapitäit tõuraamatuid ja ainult ühte tõugu kutsikaid müüdki? Sedasi küll vabrikandiks ei saada.


Esimesed maasikad said ka rõdukastis valmis piisavalt punaseks, et polnud kahju emadepäeva puhul ära noppida. Mulle meeldib ikka kodune “Polka” rohkem kui see siinne “Koroona” sort. Magusam. Aga ka sellel põle väga viga, maasikam kui kevadised poemaasikad igatahes.


Ja igatahes oli täna üle aaaastate parim emadepäev, sest kogu pere oli samas riigis ja mitte keegi polnud haiglas tuubide all. Kui kõik on hästi, peab olema õnnelik!