Või mis kukesammul…

… ülehomme ärgates on juba hulka valgem!

Sest kodus ei kõigu talvine ja suvine päevapikkus nii muinasjutuliselt kui lapsepõlve võlumaal (ehk et Eestis.) Talvel on küll pimedam ja suvel päevad pikemad, aga … võrreldamatu.

Hakkab kukesammul valgemaks minema

Jōulud olid muinasjutulised.

Lumi oli kohev, randa jalutama minnes oli patsahkam luiki rannavees, lapsed kaklesid omavahel minimaalselt ja ainult ühe korra ähvardati mulle politsei kutsuda, see-eest aga vahetult enne jōululaupäeva ōhtusööki ja laste ees. Pere on parim!

Palusin juba -oloogilt kojujōudmise järgsel hommikul tunnike minu jaoks kōrvale panna.

Lastel oleks ilmselt ka vaja kuidagi seda koos asjatundjaga seedida. Kõigil, mitte ainult isiklikel, aga … nõuga ei ulatu ja jõuga ei saa.

Katus ikka pea kohal (mitte päris see, mis plaanis oli), toit laual (ka mitte algne plaan), lapsed (välisel vaatlusel) terved, tänan küsimast.

Vara

Uni läks tund enne äratuskella. On see reisiärevus või märk millestki suuremast, ei tea. 

Pea kümme aastat pole juhtunud, et uni ära läheks. Ei, mitte ainult hommikul, üldse. Isegi siis, kui tookord puhanuna ärkasin, oli kella peale.

Küll ta tagasi tuleb, kui aeg lapsi kooli viia või lennukile minna.

Aknast alla tänavale vaadates tundus hetkeks, et lumi on maas.

Aga ei, suurlinna valgusreostus siiski. 

Kui eriti hästi läheb, näeb õhtuks lume ära! Hoidke oma vihmapilvede lukud kinni, eks?

Hispaanlased ütlevad nii varase kella kohta, et sel kellaajal pole veel isegi tänavaid veel välja pandud.

Ma ei tea, mis kandi omad.

Hispaania on suur ja lai, vaevalt et neil igal pool samad ütlemised on. 

Näed, isegi oma blogipostituses hedge’in. Ise on täiskasvanud inimene, ise kirjutab ja oma kõrvaga on hispaanlase suust kuulnud, aga ikka muudkui. Ärge õpetage oma tütreid omaenda arvamusi pisendama. Las tuleva põlve naistel olla ka see keskpärase mehe enesekindlus.

Vaimusilm

Kas te teadsite, et ei pea hirmutama naabreid ja sõpru, kui tahad täiest kõrist karjuda, aga samas ei pea seda ka sees kinni hoidma, kuni see internal screaming on kõik, mis sa oma mõtteis kuuled?

Et ongi kohe päris selline soovitus, et kujutle end vaimusilmas näiteks kuhugi kuuvalgele kaljunukile või päikse kätte männimetsahõngulise mere äärde või kuhu tahes, ja siis see sina, kes seal seisab, see saab täiest kõrist karjuda, kuni jaksab.

Nutmisega sama.

Noh, et kui kellelgi võiks seda taktikat nüüd pühade aegu tarvis olla, siis võtke heaks. Tasuta teraapia.

Meil käivad päkapikud

Jep. Käivad.

Aknalaual on isegi päris sussid! Sünnipäevadeks saime. Varasemalt on lapsed ikka kohaliku kombe ja kodus paljajalu käijate lastena tosse kasutanud. Nüüd oleme tsiviliseeritud. On küll mugavam. Õige suss peab olema lihtsalt. Soem. Aga mitte liiga soe. Pehmem. Legode vastu muudmoodi ei saa. 

Ja mis meie perele kõige enam istub - shiny! Aga stiilselt. Isiklike jalgade otsas käivad valged. Ma tean, ma ka poleks uskunud. Aga näe, nagu rusikas silmaauku.

Ja siis käivad meil veel piilumas Spiekpietje’d ja Spiekgrietje’d, et misukesi koerusi, kaslusi ja tublidusi lapsed teevad. Sest et me siin vaikselt sulandume kultuuriruumi ja kui Sinterklaas (kes on sama palju “jõuluvana” nagu kolm kuningat (kolm astronoomi, aga noh, poteito, potaato)) on oma aurulaevaga Hispaaniast kohale jõudnud, siis. Siis on nii.

Ja siis käivad meil veel Elf’id-On-The-Shelf’id, sest tädi ja nõod elasid kakspoolaastat Ameerikas.

Jah, osa pilte on tumedamad, osad erksamad. See on see, kui sa ei oska Androidi kasutada ja pead leppima näritud õuna pildikvaliteediga.

Tänavu ei ole poe-advendi-kalendreid (siinmajas, teises majas olla küll). Sest et advendiaja ja jõuluootuse 24 aknakesest saaks ainult 10 õigel päeval lahti koukida ja mis mõte sel siis enam on, kui iga päev mitu tükki saab. Tegime hoopis ise vetsupaberirullidest, pakkimispaberist, kommidest ja vidinatest advendikalendrikuuse! 24 rulli, kummalegi 12 aknakest, millest viimased 3 avatakse eestisselennupäeva hommikul, aga kolmest kaks on topeltpakitud ja lahti tohib teha viimased kaks alles siis, kui lennukis turvavöö märgutuli kustub. Advendikalender ja lennukitegevus koos, ise ka ei suuda ära uskuda, kui kaval ma vahel olen.

Fljessuu raadiilass joolotška…

Aga kõige rohkem rahul olen ma ikkagi meie jõuluteemaliste õhtujuttude advendikalendriga!

Et selline asi olemas on, sain ma teada, kui suurem laps juhtus sündima Mutukamoosi pisemaga samas kuus, ja FB vastavad grupid, eks. Jep, siis kui Eveli oma tarkusi jagas, ammu aega tagasi, sain teada. Ja nüüd, kõva kaheksa (no nii umbes) aastat hiljem jõudsin lõpuks teostuseni ka!

Mulle meeldib, lastele meeldib, raha kulus selleks rõõmuks mi-ni-maalselt, mis meeldib kõige enam mu uuele sissetulekule (mis on liikunud (samadel -oloogilistel põhjustel) kaalunumbrile vastupidises suunas. Ehk et pöördvõrdeline, aga see tõusev on õnneks lineaarne, samas kui too langev eksponentsiaalne.)

Katus pea kohal, toit laual, lapsed (välisel vaatlusel) terved, tänan küsimast.

Jõuluootus - on.

Lootus lund näha - ei ole. (On ikka - äkki saate nii teha, et see jõululaupäevani püsiks, palun?)

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa…

… ja nii kui maha puutus, hakkas suuulaaamaaaa!

Oldagu lahked, teie lumi ja meie lumi:

Pool meetrit ja pool millimeetrit. 

Aga mu lapsed jõudsid lumesõja maha pidada ja -oloog ehitada minilumememme.

Ja teate, mis?

See tuli tal nii nunnu välja, et ta ei raatsinud sel sulada lasta ja tõi uue sõbra tuppa sügavkülma. Mõni inimene kohe oskab elada.

Kummitusmaja

[Pätsasin kõik sõbranna tumblrist, mitmest postist kokku, sest ta lihtsalt on nii hirmus äge. Tema omakorda jagas edasi muudest tumblritest.]

Day 24093
This is my house.
I won’t allow anyone to harm it.
There should have been no more intruders after the last one.
I do not want these people here. They will leave-

Day 24095
They are siblings. They are loud. 
Always singing and talking and stomping. As if they must be louder than anything else.

Day 24106
There are bolts on the door now. Bolts and hideous, gaudy new locks.
How dare they-

Night 24112
I was going to fill the night with terrors. But he woke up screaming before I began. She came running from the other room. They sleep right across the hall from each other, with the doors on a crack. 
…they are young, are they not, to be living on their own. Was I ever so young?

Day 24114 
She has fixed the squeak in the door at the top of the stairs. 
It never squeaked when I still lived.

Day 24121 
The noise of the doorbell scares them. But they get so many deliveries.
It is a good bell. It has worked all these years-
I can see one of the men coming now with his packages, trudging up to the door.
…perhaps if I knock before he is here, they will come and look before he can sound the bell.

Day 24129
He is planting flowers in boxes on my windowsills.
I always wished I could have some flowers.

Night 24137
She is afraid of the dark. I could see it in her eyes when she got out of bed.
…I lit the lamps for her.

Day 24142
They have moved the couch to the sun spot a little to the right of the window.
That is where I used to have my armchair.
It is the only sensible place for it.

Day 24163
Sometimes the noises of the world are suddenly too much for him. He winces and tries not to sway his head.
This is my house. 
…I can keep it calm and quiet for a while.

Day 24178
She just got a phone call and now they are both laughing.
Laughter is a good sound, isn’t it.
They said this house has been good luck…

Night 24205
They are singing in our kitchen.
He found my cookbook in the gap at the back of the kitchen cabinet and now they are trying to cook.
They wanted to start with the soufflé. They don’t even know how to make béchamel!
I turned the page to the casserole instead.

Day 24236
This is my house.
These are my boarders.
I won’t allow anyone to harm them.

(Luuletusekrediit: laurasimonsdaughter tumblrist)

Ilm on, vahelduva nähtavusega

Mõni hommik ei ole õhtust selgem.

Uneaeg

Üks käratas lastetoas just teisele: “Ole vait ja jää magama!”

Tuled läksid kustu 19.45 (hilja peale jäime, aga noh, kes olen mina, et mitte lubada veel viis minutit omaette voodis lugeda, kui palutakse), ma loodan, et pärast tundi omavahel rõõmsat sädistamist jäävad nüüd magama ka.

Muidu on hommikul ka viie lisaminuti anumine.

Mul enne oli reegel, et kell 20 on tuled kustus, aga pärast sügisest laululaagrinädalavahetust ei saadudki enam unevõlast lahti ja nüüd alustame kell 19. Siis saab hommikul ka seitsmest üles ja 8.30 on valmis kulbiga tarkust ammutama.

Mis ajal teil lapsed magama lähevad?

Ja mis kell sa tegelikult tahaks, et tuled kustus oleks?

Mis ajal sa ise tahaks magama minna?

Ja millal päriselt lähed?

Kas jääd ka? Aga lõpuks? Või alles vastu hommikut?

Minu viib juba vähemasti 5 aastat (mõni üksik erand korra-paar aastas) uni kaasa kohe, kui pea patja puudutab. Vahel juba enne, kui pea padjal. Ei ole vahet, millal kohvi joon või kaua päeval magan. Vahel on kohvist hoopis tolku magamajäämisel - et pole enam nii üleväsinud, et uinuda isegi ei suuda. Märtsist alates pole und ka suurt näinud, vahel harva midagi ekstraveidrat, nii et hea meel lausa, et üles ärkasin. 

Need üksikud korrad ongi vist olnud hea meel, et jälle üles ärkasin.

Kui juba üleval ja leppinud sellega, siis on okei. Eriti kui lapsed on minu juures. Ja igasugu vahvaid asju ja toredaid inimesi on ja. Aga arvestades, kui palju ma olen investeerinud oma vaimsesse tervisesse ja kui vähe oli vaja, et mind ikkagi täiesti jalust maha tõmmata tookord, siis noh. Oleks võinud midagi kasulikumat selle rahaga teha. Näiteks hunnikusse ajada ja tuli otsa pista. Oleks sooja vähemalt saanud. Vahukomme toki otsas küpsetada või midagi.

Jajah, hommik on õhtust targem. Nii on.

Miks ei võiks kogu päeva nii olla nagu hommikul, enne kui jaks otsa saab (harilikult tunni-paariga).

Aga ükskord ma ärkasin puhanuna. Ja rõõmsana. Ja see kestis mitu-mitu kuud! 

Nii et ma tean, et saab ka teisiti.

Aga kuidas sinna jõuda?

Kuidas sina?

Kus häda näed laita, seal tule ja aita (siin ja mind, palun)

Kuulge, kolm lugejat, tšau! 

Pöördun palvega otse teie poole - äkki keegi on käinud pulmas kunagi või on lihtsalt nutikas või sõnadega osav või teab kedagi, kellelt küsida, kes oleks kunagi pulmas käinud või lihtsalt nutikas või oskab sõnu.

Mis selle asja nimi on, mis pulmas tehakse, kui paar sisse tuleb ja külalised on kahel pool ja tõstavad kaasatoodud lilled üles nagu erm… nagu kadalipp, aga hea ja ilus. Mida sõdurid või korbid mõõkadega teevad ja mõnes USA pulmas kirikust väljuvale või pulmapeolt lahkuvale paarile säraküünaldega?

Frida kindlasti oleks teadnud

Noh, et kui mõni on seda mitmes pulmas näinud tehtavat nagu see olekski kombeks, aga “see lihtsalt on nii, ma ei tea, miks või kuidas seda nimetatakse”, aga tahaks väljamaalastele seletada, mis asi või. Kas teie teadsite, et lilledega pulma minek polegi igal pool tavaline? Vastupidi, väidetakse, et väga tavatu. Aga miks neil lilleneiud siis ikkagi on, kui nad lilleneiud ei ole? 

Üldse on pulmadega sedasi, et need meie eesti omad on paras palagan, nagu rahvateatriskäik. Aga ega teised paremad ole - mõnes kultuuris, kui uhkes kleidis pruute poleks, ei saakski aru, kas on Mari pulmad, vanaema juubel või metsamajandamisühistu direktori pensionile saatmine. Meil vähemalt saab kontvõõras kohe aru, kuhu ta sattunud on.

Aga ikka selle lilletunneli või lillekoridori kohta - misasi see siuke on? 

Ette tänades,

kniks ja kraaps!

Aga mida sina kogud?

Mina kogun, nagu on aastatega selgunud:

Aastaid kogun ka, igal sünnipäeval saan ühe juurde. Aga seda koguvad kõik. Kuigi vist mitte, mõni ei saagi kahekümnekuuendat, vaid igal aastal jälle 25. Ja nii 60 aastat jutti. Aga sellised vist koguvad 25ndaid eluaastaid, nii et jah, aastaid koguvad kõik.

Aa jaa! Allergiaid kogun ka! Alustasin alles hiljaaegu, 2015 lõpus. Aga vaat kui uhke kogu juba on!

Koerad ja tolmlevad saarepuud on kõige hirmsamad krüptoniidid.

Klassikaline kassipildipostitus (klikbeit)

Meil sajab siin taevast korraga igasugu asju alla. 

Vihma ja päikest ja muid sügisvärve.

Lausa topelt, maandus otse ukse alla, siiapoole metsa

Jagasin instastooris siukest pilti:

Vastuse sain ka!

Mulle võib alati ägedatest kividest pilte saata.

Tavalistest ka.

Silmad. Ükskord oli selline meem (no mitte kitsas tähenduses, vaid laiemas (vanainimesele on kõik, mis internetis on, üks meem kõik)), et “vahel avaldub enda vaimse tervise eest hoolitsemine selles, et ostad suure koti plastsilmi (googly eyes, noh), vandalismikavatsustega.”

Üks hea sõber saatis sellise pildi. Sest et ma igal pool südamekujulisi kivisid, prügi, plekke ja muid enam-vähem südamekujulisi asjapulki ja jubinaid näen. Jep, olen corny ja cringe. Parem seda kui tige ja sapine.



No mul pole kassipilte, noh.

Värskeid koerapilte ka ei ole.

Ülehomme on allergoloog, aga ega suurt lootust arenguid näha just pole, julgen oletada viimase aja neljajalgsetega seotud kogemuste pinnalt.

Vahel jääb mõni remondis rekka või metsatukk ette.

Onju kohe veidi kergem seest, kui sõbralikud silmad vastu vaatavad?

Novembriit, kolmas

37,5

37,7

38,1

Vastupidises vanusejärjekorras. Ei tohi hunti kutsuda, tuleb metsast välja (noh, need novermbriidi-mittenovembriidi pealkirjad…)

Kujutagem ette, et see on lihtsalt sünnipäevase nädalavahetuse “jetlag” ja hommikuks on kõik õhtused aegluubis liikuvad punetava palega pooluimased ennast jälle inimeseloomaks maganud.

Jep, tordisoov oli “maavanaema kausikook” ehk suuuuuur ports Eaton Mess’i 

Oloog andis koduseid ülesandeid. Stiilis, et kui iga päev kümme kätekõverdust teed ja viis ringi ümber maja jooksed, siis on piisavalt jaksu ja võhma, et hädaolukorras haiglasse lipata, hädaline süles. Ainult et hädaline olen ma ise ja lippavad mõtted. 

Kui ma kõik, mida tahaks, kirja paneks, ei tea, kas internet diagnoosiks ja raviks mu kohe kenasti ära või saadetaks buss järele ja viidaks valge pikavarrukaga särgiga vaiksesse majja ära?

Ei taha koduseid ülesandeid.

Tahan võluvitsa.

Aitäh.

Novembriit, mis ma tahtsingi kirjutda

Tuli meelde, mis mõte eelmist postitust alustades oli.

Viimane oktoobrinädal möödus nii, et lapsed saime reedel koolist kätte, mind saadeti kohvi jooma ja südamedaam viis lapsed raamatupoodi emale sünnipäevakinke valima (eelarve oli minu poolt, aga olevat natukene lõhki läinud, sest raamatupoed, noh).

Sest mul oli sünnipäev! Juhuu! Erinevalt eelmisest aastast jalanumber koos aastanumbriga ei vahetunud, seega see enam ei klapi, aga ju see oligi pigem juubelikingitus looduselt (ja paljajalujalatsitelt).

Kingituseks sain…

Onju äge! Juba teist aastat on mul päris sünnipäev, kus ma ise ei kingi endal ei lilli ega torti ega kõiki kingitusi! Nagu oleksin jälle seitsme(teist)aastane ja sünnipäevad oleks mingi päris asi!

Kaks hommikut oli hommikusöögiks tort, küpsetasin nädala sees portsu kardemoniga kaneeli- ja portsu šokolaadisaiu, olemasolevast, sest invaliidid üldiselt poest kalleid küpsiseid ei osta, et lastele snäkiks kaasa pakkida. Õnneks on pärmitaigen ka teraapia eest, sest nagu plakat köögis ütleb: ma küpsetan saiu, sest teistele rusikaga näkku löömisele vaadatakse viltu.

Nädalavahetusel oli pikkade suguseltsivestluspäevadega kutsete üleandmine. Nüüd ongi veel ainult minu kohalikud ja ainult minu Eesti-sõbrad veel ilma. Osadel on vähemalt info, kus ja kunas. Sugulased on vähemalt teenindatud.

Kui eks küsis enne lastega-seonduva-seadustamise notarit, et kuidas siis läheb ka, siis noh… ma päris nii ei öelnud, aga kui eraelu poleks paigas ja õige, siis … ma parem ei. Rasked otsused õigel ajal (või viis aastat liiga hilja, sõltub kuidas vaadata) kinkisid vähemalt selle, et eraelukorvis on värsked munad. Mis siis, et muud korvid mädanevad.

Täna plaadin kööki.

Eile tegin kalligraafiat.

Homme mõtlen sellele, mis oma eluga peale hakata. 

Kohe näha, et eestlane.

Novembriit

Popid lapsed teevad novembriblogimist, et iga päev sulg tindiseks saada. Mulle see meeldib, siis on tihemini lugemist! Ja idee poolest meeldiks ka ise nii teha, aga ma isegi ei. Hea, kui iga kuu ühega hakkama saan. Kirjutada oleks küll, aga mõtete ajal pole mahti, ja kui maht jälle suureneb, siis on mõtted juba omateed edasi triivinud ja nii ta läheb. Isegi nädala õhtusöögipostitust ei saa teha, mitu korda olen proovinud, aga üle kahe päeva (ja see on mitme nädala peale rekord!) pole meeles kirja panna. Tagantjärele meenutada ka ei anna, sest ei mälukaart on arvatavasti vett saanud või midagi, sest jupsib, noh.

See siin on pilt eelmisest täiskuust (mitte üleüleeilsest). Ise tegin. Pildi, mitte täiskuu. Kunst, eksole. Igaüks nii ei oska. Ega ise ka enam ei oskaks.

Teised popid lapsed (isiklikest suurem) panid täna ise omaalgatuslikult päevalaagrisse jalga retuusid (ja pika pusa), sest eile üks teine laps oli nii olnud (kuigi tol olid metsamatkaks kilepüksid ka peal, eesti lapsed ikkagi), saamata aru, et temal endal on silma ja stiili ja mu arust teised ikka rohkem piiluvad tema järgi riidesse panna. Vaene laps. Minul oli vähemasti tema vanusena selge, et nii on. (Kas ka nii oli, on iseasi, muidugi, aga harilikult on nii, et mul tuleb mõte, mida ja kuidas selga panna, ja siis ei ole kuskilt võtta, aga poole kuni paari aasta pärast tuleb uksest ja aknast seda.) Eneseusu ja -kindluse poolest me siin majas muidu ei hiilga jah.

Vahepeale sedasi, et muidu on seitsmendal korrusel küll kaunis elada, üle (mitmerealise ja -liigilise) tee on park ja puha. Eriti riigipühade ja autovabadusepäeva aegu. Aga kui akna taga Ciarán aknaklaase kimbutab ja rõdupõõsaid ähvardab ära röövida, siis on päris hirmus küll. No eeldame siis, et see pole esimene tugevatuulinetorm siinkandis ja kui 1962st aastast katus peal ja klaasid ees on püsinud, vast veab selle korra ka välja. Iseasi, kui maja enne näiteks kaheksa- või üheksakordne oli. Siis võiks vist muretseda küll. See pole vist asi, mida kinnisvarakuulutustes peab välja tooma, aga vast nad midagi ikka oleks teinud seitsmenda korra rahva kaitseks, kui kaheksas pealt ära lendas, eks? Nii et rahu, ainult rahu. Puud on ka kenasti madalamal, ei tohiks katusesse kukkuda. Kui tuul neid just üles ei tõmba ja siia kõrgele ei keeruta… 

Siin pildil on täiskuu ja tänavalaternad

IGATAHES. Katus on tormituultest hoolimata veel pea kohal, toit laual (kuigi lapsed igisevad ülepäeviti nii, nagu ma kannaks neile mürki ette. Viimasel ajal vähem, sest et kasvatuslikud jõupingutused ja esimest korda elus teise täiskasvanu bäkapp, ma tean, maagia!), lapsed (välisel vaatlusel) terved (nöha pole siinmail haigus, eks. Sügaval koroonakriisiski pidi muude sümptomiteta tatise ja köhase kooli saatma, sest et “kui me igal tatisel lapsel lubaks koju jääda, siis oleks kool nädalaga täitsa tühi”. Õnneks siin kliimas ei löö kohe kõrvapõletitkuks, ptui-ptui-ptui.)

Siin on ainult tänavalaternad ja väiketondid.

Tegelikult mul postitust alustades oli mõte ka, millest kirjutada, aga sissejuhatusega läks lappama ja siin me nüüd oleme.

Oktobriit

Ma otsustasin, et mul on kogu aeg järjest paremini. (Isegi kui postitus poole kirjutamise peal haihtub ja otsast peab alustama. Kõlab nagu esimese maailma mure, eks?)

Mis siis, et tundub raskem. Sest et august välja ronides hakkad rohkem asju märkama, aga aju märkab-mäletab viisil, mis lihasmälus on - ehk et negatiivset. 

Peabki ju raske olema, kui kogu aeg ülesmäge läheb.

Allamäge, vaat see on nagu muuseas ja nagu lepse reega. Niiet kui miski liiga lihtsalt läheb, siis ongi ärevus laes, eks. Puhas loogika ja elust enesest.

Tuleb välja, et mitte igas keeles ei lähe ülesmäge hästi. Ega allamäge halvasti. 

Võib-olla polegi üldse mäge?

See pidada tähendama, et mitte ta ei aja seda jurakat mäe tippu ja kui kohale jõuab, siis saab maailm otsa, selleks ei jõuagi kunagi kohale, vaid et ei saagi kunagi kohale jõuda, sest et ei ole ülesmäge, vaid on aina edasi ja iga samm edasi, iga kiviveeretus, pöörab selle va mao tulevikust olevikku ja seega on iga samm uus võimalus. Et nagu andvat lootust, ütleb internet.

On ainult siin ja on ainult praegu.

Mida tahab mulle selgeks teha nii mu kognitiivkäitumuslik kui ka meelerahu-kärarikkas-maailmas soolapuhuja. Jah, mul on mitu rauda tules, võtan igasugu abi vastu, kuigi lõppeks räägivad nad kõik sama juttu, lihtsalt teiste sõnadega. Kuidas saada hakkama ühiskonnas. Sellega seoses: kas kellelgi on pakkuda nõiamaja sügavas metsas (mitte küpsistest ja kommidest, palun, sinna tulevad igasugu väänikud segama ja lõhkuma)? Vastutasuks võin uriseda möödujate peale ja hirmutada väikseid lapsi.

Eternal sunshine of the spotless mind

Töövõime? Endiselt olematu, tänan küsimast.

Autosõit ka pigem vastunäidustatud ja ööpäevast jagub ärkvelolekuks murdosa.

Aga eile tuli girl dinner’ist südameke.

Kuidas teised saavad?

Kuidas sina saad? Jah, sina. Kuidas?

Üks loll arst (!) ütles mulle, et see on kõik mu peas. Nagu ma ise ei teaks! Kui see vaid töötakski nii, et keegi ütleb: “Mõtle positiivselt!” ja mõtledki! Igasugune ärevus ja võimukuritarvitaja poolt “destroyed identity” (teise arsti sõnad) oleks nullitud. Peoga pühitud. Eternal sunshine of the spotless mind.

Ja siis sõber pluss kolleeg pluss tuntud blogija (tšau!) (kolm eri inimest, eks) kirjeldavad üks ühele kogemust ADDga ja raviga ja mina ei taha isegi mõelda, et see polegi mu isiksus ja ma pole 40 aastat niisama tühikäigul popsutanud.

Aga lapsed on nutikad ja ilusad. Objektiivselt.

Nii et midagi on ikka hästi ka.

Mis siis, et tilga meena tõrvapotis.

Ma ei peaks üldse vinguma, ma tean.

Peaks näitama kui tubli ja tugev ma olen ja keskenduma positiivsele ja siis olekski kõik varsti hästi.

Aga las see olla siin. Jälg maas. Juhuks kui.

Võib-olla on see selline felt cute might delete later värk*.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

*Postitus või mina?

Intuitiivne õpe

Viisin lapsed hommikul kooli, sellega minu esmavastutava lapsevanemanädal lõppes. Uus algab järgmisel reedel, kui nad koolist välja lastakse.*

Sellega seoses, ja tulenevalt sellest, et ma unustasin seekord lapsühikud endid eluks vajalike oskuste koolitusse kaasata, võtsin nende vooditelt linad pessu. 

Ja avastasin, kuidas viiene lugema õpib.

See, muide ja muidugistki, toimub suletud ukse taga, kui mina oma arust olen nad juba tuttu pannud.

Ja ma pole “Karnevali ja kartulisalati” matemaatikapadja juttu ka viimased aastad unejutuks lugenud. 

Intuitiivne! 

Alternatiivne! 

Järelikult ja ilmselgelt ka efektiivne!

~~~~~~~~~~~~~

* Vahepealsed nädalad olen endiselt lapsevanem, muidugi. Need ajad täidan hetkel -oloogi näpunäidete järgi miniedulugusid (mikro- pigem (okei, nano- (okei, olgu, pikoedulugusid))) treides. Sekka võimaluste piires igapäevasest tänapäevast välja astudes ja koduseinte vahel alpimägist, laanesügaviku metsamühisevat ja ookeaniäärset sanatooriumikeskkonda jäljendades. 

(Kui keegi tahab teha gofundme või hooandja minu isikliku enda nädalaks tõelisesse alpimägisesse, laanesügaviku metsamühisevasse ja ookeaniääsesse sanatooriumisse saatmiseks, siis annan selleks siinkohal oma loa.)

~~~~~~~~~~~~~~

Lapsed on terved, katus pea kohal, toit laual, tänan küsimast.

Perseiidide sadu

Suvine kodumaalolek on isamaa pääsukestele alati liiga lühike. Mida ma siis poolest juulist saati teinud olen? Mitte perseiidide sadugi.

Ma arvan, et kui ma oleks õpetaja, siis ma oleks hobikorras poolte oma algklassilaste vanemad ära diagnoosinud.

Juuksed kammitud, eripaarist sokid? Emal ADD. Tubli vanem.

Juuksed kammimata, sokid erinevad? Lahutatud teisese lapsevanema nädal. Tubli vanem.

Juuksed kammimata, aga sokid samast paarist? Teisese vanema uus, lastetu kaaslane* vastutab. Tubli vanem.

Kas laps on koolis? Tubli vanem.

Pestud-kustud-kammitud? Tubli vanem.

Uni täis magatud, kõht täis söödud. Istu, lapsevanem, viis pluss.

Mis ma ikka vingun. Kuniks nad kooli jõuavad… 

Telefoni lukuekraanipilt on kaks triibulises särgis last puu otsas, ühel ühes jalas erkkollane, teises oranžimustakirju sokk, teisel roosasinisetriibuline ja niisama roosa. Kammitud. Puu otsas. Tublid lapsed. Ise ronisid.

Parim soovitus, mida ma kuulsin eile ehk siis veidi rohkem kui 20 aastat liiga hilja: ära vali ülikooli eriala selle järgi, mida sa tahaksid õppida - õppida on kõike põnev. Vali selle järgi, kuidas sa tahaksid oma elu elada. (Ja arvesta, et see ei pea igavene eriala olema.)

Viisin just ema lennujaama, läks Islandile tantsima. Päris õudne hakkas, nädala pärast peab seal juba ise platsis olema, lapsed näpu otsas. Ei taha! Vihkan reisimist! Kas ei saaks korrakski ilma Euroopat mööda ringi paarutamata?! Ega vist… 

Peaaegu-südamekujuliste-kivide-kollektsioon laieneb. Kuidas siin nii palju südamekujulisi kivisid on? Tegelikult vist igal pool. Mõne kivi puhul on rohkem kujutlusvõimet ja armumist vaja kui teise puhul. Jagub mõlemat, tundub mulle selle järgi, et kui need koju kaasa võtta, siis peaks neile eraldi kohvri leidma**. 

Ja mida ma siis teinud olen? Perseiide tõesti pole näinud (veel, tipnevat 12/8, aga olla nähtav kaks nädalat enne ja pärast ka, lootust veel on***).

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

* typo. Kirjutasin “kaslane”. Mu ekraaniklaviatuuri A-täht kipub kinni kiiluma. Aga mõnele inimesele sobivadki kassid paremini kui koerad koduloomaks. Ma olen rohkem koerainimene. Senimaani olin vähemalt. Nüüd olen allergik. Kas ma üldse enam inimenegi olen?

** leidsin. Tegelikult nii palju neid polnudki, aga üks kaltsuvaip noorte tantsupeo pisikeste võimlejate värvides ja kokku ostetud raamatud ka.

*** pilves ja sajune, ei näinud. Väsinud ka, ammu magasin kui piisavalt pimedaks läks.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

Postitus on latergram. Saabusime üle(-üle?)eile.

Kodus on juba sadanud ja säranud ja topeltvikerkaaretanud.

Tere tulemast koju!

Koletised

Ma pole ammu enam esimeses nooruses, nii et mul on elus ikka paganama hästi läinud, et alles viienda kümnendi algusaastal esimest korda koletisi omal nahal tunda saan.

AS Koletised (või OÜ? Filmist tundus pigem suurem operatsioon kui OÜ võimaldaks, aga ma ei tea neid asju.)

Mu õega juhtus see juba lapsepõlves, nii üks esimese kümne teises pooles. Isiklik lapsühik 1.0 on õnneks veel puutumata noist koletistest, aga lapsühikul 2.0 on juba kaks korda käinud. Paras õudus, aga vähemalt ei juhtunud minu vanemdamisvalvekorra ajal.

Puukidest räägin, jah.

Mu esimene instinkt oli kuuri kirve järele minna ja vasak käsi poolest küünarvarrest maha raiuda, bensiiniga üle valada ja ära põletada. Vasaku käe randmele oli ennast sisse seadnud nimelt. Südamedaami kannatlikul toel otsisin siiski eemaldaja ja koukisin välja. Imepisike oli, pärast mullatööd käsi küürides seda veel ei olnud, nii et tuli kas hiljem möödaminnes koera sügades temalt või lapsi magama pannes neilt, nendega oli rohkem kokkupuudet. Vaesekesed!

Nad leidsid ka kuskilt puugi vist ja põrutavad nüüd ummisjalu vastassuunas nagu iga intelligentne olend teeks.

Vaktsineeritud on meil kõik. Aga ikkagi. Fuih!