5G ja magnet

Note to self. Sain täna esimese sutsu 5G-vaktsiini ja tundub, et juba on magamistoas, kuhu muidu wifi väga kehvasti ulatub, kuidagi parem signaal. (Wifi ja 5G on eri asjad, aga ega see kedagi nagunii ei huvita. Ühed tapjasignaalid kõik.)

Teise sutsu järel peaks siis kenasti maksimaalne signaalivõimsus käes olema. (Thehehe “käes olema”.)

Magnet juba töötab. Kuidas muidu seletada seda, et rahulikult koridoriseina vastu toetatud metallkonstrukrsiooniga triikimislaud just siis kukub, kui ma mööda lähen, ja just vasta sutsukätt, hm? 

Mõni ajupestud lammas ütleks nagunii, et kukkus selleks, et mu kojujõudmisest elevil peni sinna otsa tuterdas ja selle ümber ajas. Aga ma küll ei näe siin mingit kausaalset seost. 

Peni. Ilus, aga ülbe. Ja loll nagu lauajalg. Kõigi tarkuste ema ehk internet teab, et algul saad kutsika ja aju saadetakse 2-3 aastat hiljem järele. Ainult aasta-paar veel!

Sisalikukeelt pole veel täheldanud. Tinnitus pole ka vähemaks jäänud ja serotoniin ega dopamiin pole iseeneseslikku taastootmist ajus alustanud. Võib-olla pärast teist süsti! Jaanipäevaks korras, siis saab mu jaanipeole kutsuda, jagan meeleldi seltskonnale tugevat 5G signaali.

Klassikaline jaaniilm, 14 kraadi ja sajab. #koduigatsus

Miks minna otse, kui ringiga saab ka?

Kuidas parandada rebenenud krõpsupakki? 

Lifehacker arvab, et nii - kasutad augurauda jne jne.

Aga kui sul pole augurauda? 

Või viitsimist pikalt jännata?

Ära muretse, Hõbe tõttab appi!

1) Hangi pakk krõpse.

2) Ava pakk krõpse - ups rebenes liiga palju, krõpsud võivad laiali pudeneda, oi oi.

3) Söö krõpsud kähku ära (enne kui laiali pudenevad või parv näljaseid ritsikaid lapsed need avastavad.

Ja ongi mõne lihtsa sammuga probleem lahenenud!

(Tänan kuulamast! 1.50 kassasse, palun.)

Eurovisiooni poolfinaalid

Et kõik algusest peale ära rääkida nagu oli, tuleb alustada sellest, et ma ei vaadanud neid eurolaule tutvustavaid saateid ETVst. Algul ei teadnud, siis ununes ja siis ei saanud enam järelvaadata. Nii et poolfinaalide eel olin puhas leht (isegi Uku laulu pealkirja pidin guugeldama, sest esteks oli “Eesti laul” ammu ja minu mälu on teatavasti hea, aga lühike, ja teiseks polnud Uksik mu lemmik (ja kuna mu mälu on nagu on, siis ma ei mäleta enam, kes mulle sealt üldse meeldisid. Selleks tulebki blogisse kirja panna, pärast hea välismälust vaadata)).

Seega euronädalal oli plaanis vaadata mõlemat poolfinaali ja laupäeval suurt šõud. Ostsin spets näkse ja limpse selleks isegi valmis. 

Ma ei teagi, miks, aga kui hakkasin telekava kerima, et vaadata, millal hakkab, mõtlesin isegi vahepeal, et kas mul on vale nädal? Miks seda saadet siin ei tule ega tule? Lõpuks kell 22 muidugi tuli. (Meie ajas siiski kell 21, aga sellegipoolest.) Kas see on alati nii hilja olnud või olen mina vana? (See on retooriline küsimus, ma tean küll vastust, eks.)

No igatahes kell 21 kohaliku aja järgi olin ma magama pannud pisema ja põõnasin rahulikult juba suuremat käbi magama pannes ise ka. Upsi. Skrollisin pärast hambaid pestes (sest mul polnud ju plaanis magama jääda ja vales kohas kah, seda seljavalu, mis seal hommikuni magades pärast oleks, ei väänaks hr Shiatsu isegi minema) delfi ja HLNi live blogide lõppu, et tulemusi näha. (HLNi huumor oli muidugi omaette saavutus - “teisena saab finaali... Iisrael???” Ja muidugi see emotsionaalne “üheksandana on finaalis... BELGIAAAAAAAA!!!!!!!!!” aww nunnu!)

Järelvaatamisest siiski õnnestus vaadata:

1) Leedu - i mostly dance alone anyway ja tavaliselt to the music in my head, nii et tubli, Leedu! Soovin edu! 

2) Sloveenia - miks arvatakse, et trauma ja traumast taastumine on inimese arenguks vajalik? Ei ole! Trauma on trauma, ka ilma selleta saab “iseendaks” ja “võrratuks” areneda. Mulle ilgelt meeldiks, kui ma siiamaani mingi mõnusa vati sees elaks, ei teaks midagi üksikemandusest, joodikisandusest, kooli kõrvalt töölkäimisest, vägivaldsetest suhetest, manipuleerimisest, rahamuredest, surnud lastest, katkenud rasedustest, haiglas torude otsas olemisest jne jne JNFE. Mulle meeldis see teine halleluuja rohkem. Me oleme sündinud, et elada, mitte et võidelda, lady.

Nii et much nope. 

3) Venemaa - mis, mis, Marko? Pahameeletorm Venemaal, sest liiga femikas, geimeelne ja mõnitav? Mulle meeldib see laul juba enne, kui see alanudki on! Laulust endast oli ka aru saada, miks see finaali edasi sai. 

4) Rootsi - nojah. 

5) Austraalia... minuti pidasin vastu, siis panin teleka kinni. Hoian oma puhta lehe siis finaali jaoks.

Eile oli plaanis teisena esinev Uksik ära vaadata ja siis põhku pugeda, aga olin juba kell 20 õndsas unes (seekord lausa pestud hammastega ja õiges kohas).

Ja Rents kirjutas, et pole seda nalja üldse vaja, antagu auhind lihtsalt Itaaliale üle. Finaalis kohtume, Itaalia.

Eeldusel, et ma ei maga juba. Ja uute rohtudega pole siin ilmas miski kindel. Peale selle, et palju und on vaja selleks, et neurotransmitterid paremini töötaks.

Aga kõige tähtsam küsimus on ju siiski - kas Island ikka pääses oma 110% võidulauluga otse finaali? 

Veidi veel, Sylvester, veidi veel

Kaksasin lumeroosilt närbunud oksad ja neilt omakorda lõikasin maha viisakamad tutid, pistsin vaasi.

Tol päeval ma vist muud ei jaksanudki.

Viisin peni värskesse õhku. Veel aasta hakul, kui käisime lund otsimas, keeldus ta kuhugi mujale pissimast kui meie koduaeda. Vii jalutama, kaua tahad, hoidis koduni kinni. Lund otsima minnes pidas 12+ tundi vastu, enne kui kell 4 hommikul (ja too öö viisime me teda kordamööda iga tunni tagant välja, et ta jumala eest ei plahvataks, sest kesse hakkab seda airbnb’d maast laeni koerakusest puhtaks küürima?) mägilinnakesse uue järve tekitas. Aga nüüd hiljaaegu on ta avastanud märgistamise. Vasja oli siin! Ja siis ta märgistabki iga viie sammu tagant. Ainult et ta on pirakas ja tema sirtsutamine on iga kord võrdeline meie lahkunud spanjeli põietäiega. Ega ta ei oska veel piiri pidada ka, kui paljust märgistamiseks piisab ja kuhu on mõistlik ja kuhu mõttetu märk maha panna. Alguse asi, harjutamine teeb osavamaks.

Olime kokku kolmveerand tundi õues. Täna ma vist muud ei jaksagi.

Laupäeval paistis saju vahelt taevast. Kruvisin taeva peegli kokku. Vast peab rõdul ilmale kauem vastu kui puit. Tol päeval rohkem ei jaksanudki.

Mõne nädala eest olin ostnud piletid ja pannud meile koroonatingimusi järgides kinni saabumisaja kuninglikku kasvuhoonesse, mis aastas kuuks lihtrahvale avatakse. Tol hommikul ma peale ärkamise rohkem ei jaksanudki. Aga protestida ka ei jaksanud, viidi kohale ja talutati aiast läbi. Käbid (7 ja 3) tegid pilte (umbes 400), mina tegin umbes neli pilti, et pildistavaid käbisid pildistada. Ühe vihmaselfi tegin ka. Tuleb välja, et ma oskan paremini ilma ennustada kui sünoptikud, et kaks nädalat varem panin külastuseks kinni tolle ainsa tunni pühapäevast, mil ei sadanud. Nõiaveri, eks ole. Minnes ja tulles sai auto korraliku pesu. Kahju, et seepi enne peale ei pannud. 

Oli ilus. Aga ootused olid kõrgemad. Aga muidugi on need 19. saj klaas-ja-teras lillemajad muljetavaldavad. Isegi kui nende sisu pole. Elu õppetund: hoia ootused alati madalad.

Aga järgmise päeva lusikas läks käiku.

Sõber käib aeg-ajalt toeks. Tema jaksab meie mõlema eest. 

Everything is fine. Laias laastus ongi ju. Lähedalt ei tasu uurida, seda teevad -iaatrid ja -oloogid niigi ja nemad plaanivad juba ainuüksi minu arvete najal puhkemaju Vahemere ääres ja kõigile järeltulijatele hambaklambreid.

Tahtsin tegelikult hoopis seda kirjutada, kuidas haigusleht on nagu nõks-22 (kas sa teadsid, et catch-22 on eesti keeles sedasi? Ma ei. Ja et see 22 ei oma muud tähendust, kui et kirjastaja valis kõla pärast. Eesti keeles kõlab veel paremini), aga ... jah, you guessed it, ei jaksa.