Nutad, elad kaasa. Algusest peale oled hoiatatud, kellele see nali hästi ei lõpe. Aga pahalased on ka kaasaelatavaks kirjutatud, nii et pärast ei oska isegi tige olla kellegi peale. Siis peab Fredi enda peale tige olema. Urr.
Ei mallanud oodata, kuni “Võitjad” (Karulinna sarja kolmas ja viimane) eesti keeles välja tuleb (17.01 lubab Rahva Raamat), lugesin ingliskeelset eraamatut. Oli küll kahju, aga mis sa hädaga teed, kui on vaja.
Haarav ja sügav nagu Backman ikka. Isegi kui hoki on sinu jaoks “kõigest mäng”, saad aru, mida see nende inimeste jaoks tähendab. Ainult kõike.
Saab omaette ka lugeda, aga mina soovitaksin ikka “Karulinnast” alustada ja “Meie teie vastu” ka. Siis saad võimalikult tugeva laksu vastu hingekeeli sellest va kolmandast osast.
Kallistage oma lapsi.
Armastage neid tingimusteta ja võidelge nende eest.
Oma lapsed ju.
Nii palju halba jääks maailmas olemata.
Teisi lapsi ka. Neid, keda ei kallistata.
See pole, muide, kuidagi vastuolus teise äsjaloetud raamatuga - sotsmeediaplahvatuse Exploding Unicorn ehk James Breakwelli “Bare Minimum Parenting: The Ultimate Guide to Not Quite Ruining Your Child” (nt “Laisk lapsevanem: hea lapse mitte päris lõplikult rikutud lapse kasvatamise teejuht”).
Kah eraamatuna, sest oli vaja kohe peale ilmumist osta, aga ei taht tollimaksu maksta. Lugema hakkamine võttis muidugi omajagu aega nagu ikka, nii et oleks päris eksemplari kah tollivabalt kätte saanud, aga no kui on vaja, siis on vaja, mis sa hädaga ikka muud pihta hakkad.
Breakwell toob sissejuhatuses ära eesmärgid, millest juhinduda, kui sa ei taha olla hakkaja lapsevanem ega ka keskpärane, vaid täpselt nii laisk, et sa oma last päris ära ei riku - nagunii komistavad nad lõppeks elus eakaaslastega enam-vähem samade kivide otsa, ainult et laisa vanema lapsed tulevad endaga paremini toime, sest see ongi ju eesmärk: 1) et ta suudab end ära elatada, 2) et ta poleks täielik sotsiaalne hälvik (think sarimõrvar jms) ja 3) et ta ei süüdistaks sind kõiges, mis ta elus viltu läheb.
Breakwell toob sissejuhatuses ära eesmärgid, millest juhinduda, kui sa ei taha olla hakkaja lapsevanem ega ka keskpärane, vaid täpselt nii laisk, et sa oma last päris ära ei riku - nagunii komistavad nad lõppeks elus eakaaslastega enam-vähem samade kivide otsa, ainult et laisa vanema lapsed tulevad endaga paremini toime, sest see ongi ju eesmärk: 1) et ta suudab end ära elatada, 2) et ta poleks täielik sotsiaalne hälvik (think sarimõrvar jms) ja 3) et ta ei süüdistaks sind kõiges, mis ta elus viltu läheb.
Mulle tundub see laisa vanemluse kohta päris suur suutäis. Kas pole?
Aga tegelikult on ta nelja lapse isana kirja pannud oma kogemuse, kuidas lapsi kasvatades säilitada tervet mõistust (niivõrd, kui see üldse võimalik on) ja mitte alluda survele muutuda helikopteriks. Ikka läbi sotsmeediast tuttava huumoriprisma.
Mulle meeldib. Nagu tore kolleeg ütleb: “Laisal vanemal on virgad lapsed.”
Ja kes siis ei tahaks virku lapsi? Ma küll tahaks!
(Tšau, tore kolleeg!)
Kolmanda raamatu olen ka juba uuel aastal läbi saanud, alustasin eelmise aasta viimastel päevadel.
Rainbow Rowelli (mäherdune fantastiline nimi!) Simon Snow sarja kolmas ja viimane. Selle aasta kolmest esimesest kaks on oma sarja kolmandad (ja viimased). Kahjuks avastasin selle alles nüüd, seega jäi kübaratrikk tegemata. Mis seal’s ikka.
“Any Way The Wind Blows” (nt “Kuhu tuul ka ei viiks”) toob tegelased tagasi Inglismaale ja tõmbab nende loole joone alla - lugu ise muidugi läheks edasi, aga ju nad elavad pärast viimast lehekülge õnnelikult elu lõpuni. Mis Simoni sabast ja lohetiibadest saab, jääbki lahenduseta, aga ju need ka nii või naapidi õnneliku lõpu leiavad. Agatha leiab ka eluarmastuse, nii nunnuuuu!!! Eriti isikliku mätta otsast.
Sõnaga, kolm raamatut (neli, kui “Fangirl” sekka arvata, ja mina isiklikult leian, et just tollest peakski alustama nende lugemist, isegi kui ei arva sekka) mittepotterimaailmalikust võlumaailmast, kus värsked koolilõpetajad ja mittelõpetajad peavad toime tulema ettekuulutuste, sugulaste, sõprade ja iseendaga. Väga vahva lugemine. Mulle meeldisid eriti nood mittepotterlikud (ladinakeelsed, koolis õpitud, sama-särk-sobib-kõigile-lahendused) loitsud ja lausumised! Kõnekäänud ja muud levinumad ütlemised, mida tuntumad ja kasutatumad, seda võimsamad. No näiteks et “iga roju oma koju” aitaks uitama läinud isepäise oina aedikusse tagasi. Ja “tühi kõht on kõige parem kokk” töötab ühe jaoks nagu “lauake, kata end” teise jaoks. Võluvits peab ikka olema, ilma ei saa.
Ilusad noored inimesed päästavad igasuguste takistuste kiuste üksteist ja maailma. Hea lugemine vanainimesele, kes hea meelega maailma päästaks, aga peale ringmajanduse ja lahkuse suurt midagi peale hakata ei oska. (Ega viitsi - kes mul keelab ise minna Ukrainasse venelasi peksma. Keegi ei keela. Aga vaat ei taha.)
Kah eraamatuna, sest sarja kaks esimest olid ka eraamatud. Ainult “Fangirl” ise on riiulis. Kes tahab?
See on selline veidi Rieli “Vaiguse” atmosfääriga, kõhe, lootustandev ja siis jälle kõhe. Just see teeb selle kõhedaks, et see on kõik võimalik. Kõik ei ela linnas või külas naabrite silma all, ja keegi ei tea... igatahes, mulje on sügav.
See on teistmoodi ghost’imise lugu, selle sõna kaasaegsemas tähenduses. Aga samas ka ekraanisõltuvusest ja veidi fantaasiat ka. Kõige lihtsama definitsiooni järgi (Angela Carter ehk on selle nii sõnastanud, tundub mulle?) on fantaasia ja ulme see, kui tavalised inimesed on erakordses või enneolematus maailmas, ja maagiline realism see, kui erakordsed või enneolematud (a la tiibadega lendnaised või...) harilikus maailmas. Või ka: kui üleloomulikke lugusid räägitakse nii, nagu need oleksid igapäevased. See kummituslugu tundub mulle sinna viimasesse kategooriasse kuuluvat; näpuotsaga maagiat ja surakas realismi. Siiamaani mõtlen sellele, kuigi lugesin eelmise aasta ühe esimese raamatuna.
