Kuvatud on postitused sildiga Lugemik. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Lugemik. Kuva kõik postitused

esmaspäev, 9. jaanuar 2023

Fredrik Backman, mine õige sinna, kuhu päike ei paista

Teatavasti asub see koht, Fredi, Lancre’i kandis Jäärapea mäestikus (Ramtops, noh, oli ju kuidagi tõlgitud?; Kettamaailma geograafia); mitte segi ajada teatavate inimkeha õõnsustega.

Nutad, elad kaasa. Algusest peale oled hoiatatud, kellele see nali hästi ei lõpe. Aga pahalased on ka kaasaelatavaks kirjutatud, nii et pärast ei oska isegi tige olla kellegi peale. Siis peab Fredi enda peale tige olema. Urr.

Ei mallanud oodata, kuni “Võitjad” (Karulinna sarja kolmas ja viimane) eesti keeles välja tuleb (17.01 lubab Rahva Raamat), lugesin ingliskeelset eraamatut. Oli küll kahju, aga mis sa hädaga teed, kui on vaja.

Haarav ja sügav nagu Backman ikka. Isegi kui hoki on sinu jaoks “kõigest mäng”, saad aru, mida see nende inimeste jaoks tähendab. Ainult kõike.

Saab omaette ka lugeda, aga mina soovitaksin ikka “Karulinnast” alustada ja “Meie teie vastu” ka. Siis saad võimalikult tugeva laksu vastu hingekeeli sellest va kolmandast osast.



Kallistage oma lapsi.
Armastage neid tingimusteta ja võidelge nende eest.

Oma lapsed ju.
Nii palju halba jääks maailmas olemata.

Teisi lapsi ka. Neid, keda ei kallistata.

See pole, muide, kuidagi vastuolus teise äsjaloetud raamatuga - sotsmeediaplahvatuse Exploding Unicorn ehk James Breakwelli “Bare Minimum Parenting: The Ultimate Guide to Not Quite Ruining Your Child” (nt “Laisk lapsevanem: hea lapse mitte päris lõplikult rikutud lapse kasvatamise teejuht”).


Kah eraamatuna, sest oli vaja kohe peale ilmumist osta, aga ei taht tollimaksu maksta. Lugema hakkamine võttis muidugi omajagu aega nagu ikka, nii et oleks päris eksemplari kah tollivabalt kätte saanud, aga no kui on vaja, siis on vaja, mis sa hädaga ikka muud pihta hakkad.

Breakwell toob sissejuhatuses ära eesmärgid, millest juhinduda, kui sa ei taha olla hakkaja lapsevanem ega ka keskpärane, vaid täpselt nii laisk, et sa oma last päris ära ei riku - nagunii komistavad nad lõppeks elus eakaaslastega enam-vähem samade kivide otsa, ainult et laisa vanema lapsed tulevad endaga paremini toime, sest see ongi ju eesmärk: 1) et ta suudab end ära elatada, 2) et ta poleks täielik sotsiaalne hälvik (think sarimõrvar jms) ja 3) et ta ei süüdistaks sind kõiges, mis ta elus viltu läheb.
Mulle tundub see laisa vanemluse kohta päris suur suutäis. Kas pole?

Aga tegelikult on ta nelja lapse isana kirja pannud oma kogemuse, kuidas lapsi kasvatades säilitada tervet mõistust (niivõrd, kui see üldse võimalik on) ja mitte alluda survele muutuda helikopteriks. Ikka läbi sotsmeediast tuttava huumoriprisma.

Mulle meeldib. Nagu tore kolleeg ütleb: “Laisal vanemal on virgad lapsed.” 
Ja kes siis ei tahaks virku lapsi? Ma küll tahaks!
(Tšau, tore kolleeg!)

Kolmanda raamatu olen ka juba uuel aastal läbi saanud, alustasin eelmise aasta viimastel päevadel.





Rainbow Rowelli (mäherdune fantastiline nimi!) Simon Snow sarja kolmas ja viimane. Selle aasta kolmest esimesest kaks on oma sarja kolmandad (ja viimased). Kahjuks avastasin selle alles nüüd, seega jäi kübaratrikk tegemata. Mis seal’s ikka.

“Any Way The Wind Blows” (nt “Kuhu tuul ka ei viiks”) toob tegelased tagasi Inglismaale ja tõmbab nende loole joone alla - lugu ise muidugi läheks edasi, aga ju nad elavad pärast viimast lehekülge õnnelikult elu lõpuni. Mis Simoni sabast ja lohetiibadest saab, jääbki lahenduseta, aga ju need ka nii või naapidi õnneliku lõpu leiavad. Agatha leiab ka eluarmastuse, nii nunnuuuu!!! Eriti isikliku mätta otsast.

Sõnaga, kolm raamatut (neli, kui “Fangirl” sekka arvata, ja mina isiklikult leian, et just tollest peakski alustama nende lugemist, isegi kui ei arva sekka) mittepotterimaailmalikust võlumaailmast, kus värsked koolilõpetajad ja mittelõpetajad peavad toime tulema ettekuulutuste, sugulaste, sõprade ja iseendaga. Väga vahva lugemine. Mulle meeldisid eriti nood mittepotterlikud (ladinakeelsed, koolis õpitud, sama-särk-sobib-kõigile-lahendused) loitsud ja lausumised! Kõnekäänud ja muud levinumad ütlemised, mida tuntumad ja kasutatumad, seda võimsamad. No näiteks et “iga roju oma koju” aitaks uitama läinud isepäise oina aedikusse tagasi. Ja “tühi kõht on kõige parem kokk” töötab ühe jaoks nagu “lauake, kata end” teise jaoks. Võluvits peab ikka olema, ilma ei saa.

Ilusad noored inimesed päästavad igasuguste takistuste kiuste üksteist ja maailma. Hea lugemine vanainimesele, kes hea meelega maailma päästaks, aga peale ringmajanduse ja lahkuse suurt midagi peale hakata ei oska. (Ega viitsi - kes mul keelab ise minna Ukrainasse venelasi peksma. Keegi ei keela. Aga vaat ei taha.)

Kah eraamatuna, sest sarja kaks esimest olid ka eraamatud. Ainult “Fangirl” ise on riiulis. Kes tahab?

reede, 6. jaanuar 2023

Lollus. Lollus ja uhkus.

Ma ei saa. Ma. Ei. Saa.




Ma ei saa aru. Kõigepealt n-ö valged valed. Nagu need oleks … mittevaled. Ja varjamine. Mitte kogu loo või tõe rääkimine. Milleks? Milleks sa teed sedasi endale või teistele? Sest siis on pärast mingi vale, millega sa seda valget lapid. Või midagi, mis on sellega seotud, mille kohta valetad. Ja nii edasi ja nii edasi veereb see lumepall, kuni ongi suured valed ja kogu su elu on üks vale ja varjamine. 

Nagunii pooled neist pisikestest on täiesti läbinähtavad ja pole mingit põhjust, miks peaks valetama mingi mõttetu pisiasja kohta. (Vt ka gaslighting’u esimesed sammud, aga see on teine teema.)

Ja siis inimesed mõtlevad, et miks kõik alati pekki läheb.

Missa valetad? Miks sa ei võinud öelda, kuidas asi oli?!

Aga ei, mina pean ikka lugema ja lugema, kuidas pisiasjad, väikesed valed, viivad paratamatu kaose ja õnnetu lõpplahenduseni. Sest inimesed on “inimesed” ja Fredrik Backman on see sitapea, kes tunneb inimhinge ja on selle kõik usutavalt kirja pannud.

Parem oleks, et see ei lõpe nii, nagu ta tahab, et ma arvaksin, et see lõpeb. Sest siis ma viskan raamatu vastu seina ja olen oma telefonist ilma, sest “Winners” ehk Karulinna kolmas osa on mul e-raamatuna (ingl k), mitte eestikeelse paberraamatuna nagu esimesed kaks osa.

Siis olen telefonist ilma ja millega ma siis oma lastest pilti teen?! Seda sa tahad, jah, Fredrik, et nad arvaks, et ma ei armasta neid, sest ma pole nende lapsepõlve igast hetkest 34 pilti teinud nagu teised emad?! 

Hull mees.

Aga loen ikka, sest käest ära panna ka ei saa. Nagu rongiõnnetus - hirmus vaatepilt, aga pilku pöörata ei suuda.




Koristada oleks ka vaja. 
Ei saa raamatut käest panna.




teisipäev, 11. oktoober 2022

Lugesin raamatut


Aga ma olengi väga lihtne inimene.

Inimestele meeldib inimesi sorteerida. Et kas Gryffindor või Slytherin (Ravenclaw), Sniff või Muumimamma (tavaline tuutu muumitroll, kes tahaks olla Nuuskmõmmiku moodi, aga välja kukub Tuu-Tiki (või siis Tuu-Tiki, emb-kumb)), “Golden Girlsist” ma suurt ei mäleta, vaatasin küll palju, kui see kunagi Soome pealt jooksis, aga nii palju tean ikka, et Betty White ma pole. Äkki see, kes ühe ema oli ja igal pool magama jäi? Aga tal oli kõige kõvem seltsielu vist, nii et kah ei ole nagu.




Myers-Briggs olevat nagu horoskoop töökeskkonna tarbeks. Priimaks tiimiks peetakse seda, kus mitte ei vali endasuguseid, vaid just võimalikult erinevaid. Loogiline, kui inimesed erinevalt mõtlevad, suurt ja väikest pilti oma nurga alt näevad, eks. INFP (või INFJ, mine sa võta kinni).

Siis on veel Gretchen Rubin ja “The Four Tendencies”, päris täpne ja läbinägelik. Obliger. “Sa võid minu peale loota ja mina loodan selle peale, et sa loodad minu peale”. Tubli väliste ootuste täitja, raskused sisemiste ootuste täitmisega. Tubli tüduk 1.0, jep.

Ma lihtsalt tahan, et kõik oleks hästi. Kõigil.

esmaspäev, 26. aprill 2021

4+1 raamatut

Tuleb kirjutada, mis vaja, enne kui saab oma aju uutesse raamatutesse uputada.

Esiteks rubriik “Mida kuradit ma just lugesin!?”


Alyssa Cole “When No-one Is Watching”

Nagu. Stephen Kingiga sa vähemalt tead ette, et kuskil Kirde-Ühendriikide väikelinnas hakkab midagi juhtuma. Ja et see õõnestab su seest ära.
Aga see!? Päris hull, see on nii reaalne, ma tean, et sellised asjad toimuvad kogu aeg, aga kes ütleb, et see taust pole seal selline nagu AC kirjutab? 
Kuidas toimib “gentrification”, kuidas tõrjutakse poppidest piirkondadest põliselanikke välja, kuidas rikka peale kohtu hambad ei hakka ja kuidas sinagi võid jääda sinu vastu välja töötatud süsteemi hammasrataste vahele.
Väga hea lugemine oli. Haaras kaasa ja väntsutas läbi ja kui otsa sai, siis oli selline tunne nagu rubriigi pealkiri. Lugesin kähku ühe naistega otsa.

Edasi, rubriik “Naistekad”


Ella Quinn “The Most Eligible Lord of London”

Kaks atraktiivset rikast lordi, üks esimese hooaja näitsik ja mis neist edasi sai. Kui tisside ja peeniste kirjeldused kõrvale jätta, siis oli täitsa kena lugemine. Arenes vaikselt, “Hüljatute” sarnaseks rinnust-kinni-ja-nägupidi-mutta tunnetekiskujaks ei hakanud, Suur Pööre pannuks ajastule omaselt ahhetusest lehvikuga õhku vehkima, aga lehvikut polnud käepärast. Ülemereterritooriumitega seotud süžeeliini tahtnuks pikemalt lahti lugeda, see lõpp oli nadi. Muidu oli hea “palate cleanser”. Netflixist vaataks hea meelega, seal polnud vähemalt “Bridgertonis” neid tukslevaite kreemjate rindade ega peeniste kirjeldusi. Võib olla “B” raamatus ka pold? Ei tea. Igatahses lugeda rohkem ei soovi.

Edasi. Rubriik “Eelista eestimaist” 


Triinu Meres “Kuigi sa proovid olla hea”

VVNi “Kuigi sa proovid olla hea”, mida ma pikalt olen püüdnud kätte saada (kas te teate, mida raamatupoed küsivad väljamaiste saatmiste eest? Vat selleks.) ja lõpuks elisaraamatust leidsin. Esimene jutt oli nagu sissejuhatus, maailma tutvustus. Oi, mulle meeldivad alternatiivajalood! Nagu eelroog ja isutekitaja. See esimene. Ja siis teine amps. Ja siis pearoog. Esiteks. Need maailmad! Nagu päris! Ja hoopis teistmoodi. Samamoodi nagu “Lihtsates valikutes”. Läbimõeldud ja elluäratatud maailmad, mis ongi. Mitte pole lihtsalt taust. Ja inimesed - naised! Mõtlevad loomad, mitte seinakaunistused. Võttis kaasa ja oli mõnus sõit. Kahju, et otsa sai.
Nüüd tahaks magustoitu ka, palun.
Läheb kindlati ülelugemisele.

Ja siis lõpetuseks see. Mis rubriik see on? “Tahaks ära surra, aga tegelt nagu ei taha ka” vist.


Matt Haig “Keskööraamatukogu”

Lugemise ajal kummitas kuklas, et mida see meenutab. Praegu kirjutades mõtlesin välja, et põmst sama nagu “Harry Augusti esimesed viisteist elu”.
Aga samas täitsa teistmoodi. Lihtsalt et kõik need erinevad elud, mis sa saad elada. Kuidas üks valik teise universumi loob. Midagi meenutab veel. Kes tuletab meelde, mis raamat too oli?
Klassikaline depressioon, eks? Oma elu ja oma valikud ja oma kahetsused ja. Lihtsalt ela, kullake. Elu mõtte üle juurdlemine on pöördvõrdelises seoses elu mõttekusega, nagu üks koolivend kunagi leidis.
Teooria on lihtne. Praktika... praktikas neelan tablette ja loen raamatuid, et mitte oma eluvalikutele silma vaadata. 

Huhh, kõik. Nüüd saab “Langustid” ja “Kadunud sõbrad” ette võtta. Esialgu tunduvad üsna ühte auku olevat. Eks näis.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

Aa. Ja see “pluss üks.”


Becky Chambers “The Long Way to a Small Angry Planet”

Teate, ma ei raatsi seda lugeda. Nagu instas kirjutasin, on see nii mõnusa “Firefly” fiilinguga, et lihtsalt ei taha, et see lõppeks. Õnneks on see neljast esimene. Avastasin sarja tänu “Willoughby Book Clubile”, mille kuuekuise tellimuse omale jõuluks lubasin. Iga kuu saadavad vastavalt sinu lugemismeeldimistele ja stiilile raamatu. Seni klapib. Nad, kavalpead, saatsid mulle selle sarja kolmanda osa. Lugesin tollest esimese peatüki (hetkel rubriigis “Mida kuradit ma just lugesin!?”) ja otsustasin, et ei. Algusest peale või üldse mitte.
Ja hea oli, et algusest peale, sest appi kui hea! Hoian seda nagu magustoitu. Nagu viimast eurot. Nagu midagi ekstrahead. Nagu sitta pilpa peal? Miks meil on selline ütlemine? Et kui hoiad midagi head, siis nagu sitt pilpa peal? Et ettevaatlikult? Miks vanad eestlased pilpa peale kakasid? Ja miks nad seda pilbast koos väljaheitega transportisid? Ja kuhu? Ja miks?

laupäev, 6. märts 2021

Aidake paremini elada, palun

Nimelt. Kuidas on nii, et inimestel on kodus raamaturiiul ja see on ilusti servast servani täis?
Et ei ole tühje auke ega üleääreajamisi?
Minul on kõike vaheldumisi, ühes otsas on auk ja siis on virnas raamatud, mis riiulisse ei mahu. Täitsa nirmaalne ju? Ajakirjaklantspilti sellest küll ei tee, aga raamatud nob, need elavadki ja liiguvadki ju.

Mure sellest, et tänases katkuelus on palju videokõnesid. Ja osa inimesi istub kaamera ees nii, et selja taha jääb raamaturiiul. Ja see on kenasti, ajakirjapildilikult servast servani täis! Kuidas?
Kas neil on siis teises kohas teine, ujuva täituvusega riiul?

Kas nad kunagi ostsid raamatuid, aga enam ei osta?
Kuidas?
Ma tahan ka riiulit, kus silm puhkab peal, aga see ei ole ju võimalik. Või on?

Sõnaga, aidake paremini elada! Ma tean küll, et siia vähemalt kolm inimest eksib - mis seis teil riiulitega on ja kuidas te selleni olete jõudnud?



Isegi seda pisikest nurgakest ei õnnestu päris sirgena hoida.

neljapäev, 7. jaanuar 2021

Kummitab

Mõni raamat on igav ja unustatav. Mõni haarab kohe alguses endasse ja kui otsa saab, on nagu maailmalõpp. Ja siis on veel sellised kavalad. Lugedes ei anna väga suurt elamust, aga see õhustik, mis ta tekitab, see jääb veel pikalt sinusse. Või siis, kui kõik tükid lõpuks oma kohale klõpsatavad, siis on selline.... õige tunne. Või mis tabavad seda täpselt õiget vale akordi. Sellised kavalad, mis jäävad kummitama.

Esimene kummitus on Helen Granti “Ghost”.
See on selline veidi Rieli “Vaiguse” atmosfääriga, kõhe, lootustandev ja siis jälle kõhe. Just see teeb selle kõhedaks, et see on kõik võimalik. Kõik ei ela linnas või külas naabrite silma all, ja keegi ei tea... igatahes, mulje on sügav.

Teine kummitus on Jason Arnoppi “Ghoster”.
See on teistmoodi ghost’imise lugu, selle sõna kaasaegsemas tähenduses. Aga samas ka ekraanisõltuvusest ja veidi fantaasiat ka. Kõige lihtsama definitsiooni järgi (Angela Carter ehk on selle nii sõnastanud, tundub mulle?) on fantaasia ja ulme see, kui tavalised inimesed on erakordses või enneolematus maailmas, ja maagiline realism see, kui erakordsed või enneolematud (a la tiibadega lendnaised või...) harilikus maailmas. Või ka: kui üleloomulikke lugusid räägitakse nii, nagu need oleksid igapäevased. See kummituslugu tundub mulle sinna viimasesse kategooriasse kuuluvat; näpuotsaga maagiat ja surakas realismi. Siiamaani mõtlen sellele, kuigi lugesin eelmise aasta ühe esimese raamatuna.

Need on kaks 53st. Aastaeesmärgiks seadsin 52, ehk raamat nädalas aastaks 2020. Suur oli mu üllatus, kui kalendri lõpu lähenedes selgus, et too aasta oli hoopis 53 nädalat (mis siis, et viimane poolik ja 2021. aasta esimene nädal on kalendri järgi hoopis eelmise aasta 53. )

53. Goodreads ütleb, et 13881 lk. Enamik neist aasta esimeses pooles, enne kui lugemissoolikas otsad andis (või täis sai), aga lisasin ka lapsisikutele unejutuks loetu, paar poolelijäänud ja paar, mis siiani pooleli on. Lihtsalt et oleks üks paganama aasta, kus eesmärk saaks täidetud. Sel aastal loen alustuseks need läbi, mis eelmisest aastast ripakil ja lugemisväärilised. Hispaania keeles peaksin ka lugema oluliselt rohkem. Riiulis seistes need mu sõnavara ei laienda. Kahjuks. 

Helen Granti leidsin kunagi tänu sellele, et ta kunagi mu uues kodulinnas elanud oli ja sellest “Silent Saturday” nimelise raamatu kirjutas. Hea raamat oli, abikaan kogemata kohalikust raamatukogust leidis. Vist sektsioonist “Meie linnake kirjanduses”. Väga äge raamat oli, pigem noortekas, aga head süžeeliinod ja huvitav keskne idee. Tahaks, et keegi ka minu juurde sisse murraks, kui ma puhkusel olen, ja toad ära koristaks või raamaturiiulid korda seaks või kapid ära KonMariks ja siis enda järel kenasti tuled kustu ja uksed lukku paneks. Ilma mõrvadeta, muidugi. Ja sealt raamatust sain teada ka kohalikku folkloori, et miks vaikne laupäev on vaikne ja kuidas see on seotud nende šokolaadimunadega, mille lihavõttejänes ülestõusmispüha(päeva) hommikuks aeda peidab. Kes oskab guugeldamata vastata, see saab ... võitja au. Ma oleks peaaegu kohvi pakkunud võitjale, aga esteks on meil siin kohvilad kinni ja kodude külastamine piiratud ja teiseks olen ma omadega nii suures augus jälle, et -iaater kahekordistas doosi ja tahab jälle haiguslehele saata. Põle suurem asi inimene.



Ja nüüd on päkapikumütsid jälle ära pandud.

Näed, tuleb raamatutest kirjutama, aga jõuab ikka enda nässukeeratud ajukeemiani välja. Laias laastus on ju kõik hästi.



Mäletan küll, kui unistasin sellest, mis mul nüüd igapäevane on, ja hindan seda väga.

Aga ometi, aga ometi... aga ometi kummitab edasi:


Sügamis- ja silitamisteraapia. Bestest boi.


True story.



pühapäev, 12. jaanuar 2020

2019 raamatud

Teist aastat järjest oli eesmärgiks raamat nädalas. 2018 tuli kokku 44.
Tänavu 40. (Elisa 14, Libby 18, iBooks 3 ja päris raamatuid 5.)




Eelmise aastaga võrdluses kehvake, aga arvestades konteksti, ravumeid ja oluliselt vähenenud kognitiivset kapatsiteeti olin ise ikka väga üllatunud, et paari lehekülje kaupa lugedes nii palju kokku sai.

Kindlasti oli säravamaid hetki ja palju oli ka selliseid, mille ma pooleli jätsin - kirja läksid ainult läbiloetud raamatud. Aga mäluga on kehvasti. Osa raamatuid, mille äppe uurides avastasin, et olen lugenud, üllatasid ennastki. Millest see oli? Meeldis mulle või ei? Osad tulid vaikselt meelde, osa ei. Võib-olla peaks hakkama lugemispäevikuvihikut pidama nagu algkoolis. Ilmselgelt see twitteris jäädvustamine ei toimi.


2017 lugemise eesmärk oli raamat kuus. Selle täitsin siis ja igal aastal pärast seda. Täidetavaid eesmärke on ka vaja seada. Võib-olla võtangi oma 2020 eesmärgiks jälle selle. Väikesed õnnestumised on ikkagi õnnestumised ja inimene vajab eduelamusi. No ja kui tuleb rohkem, siis tuleb.




Või peaks mingi teema võtma? Või peaks nii, et mitte raamat nädalas ega kuus vaid iga kuu üks raamat kõigis kolmes keeles, mida lugeda oskan? Kas pingutan sellega jälle üle? 


Jama on jah sellega, et kui hea raamat läbi saab, siis see on nagu maailmalõpp. Eriti kui autor on juba manalas ja pole lootustki, et edasi kirjutab.