Ilm on, vahelduva nähtavusega

Mõni hommik ei ole õhtust selgem.

Uneaeg

Üks käratas lastetoas just teisele: “Ole vait ja jää magama!”

Tuled läksid kustu 19.45 (hilja peale jäime, aga noh, kes olen mina, et mitte lubada veel viis minutit omaette voodis lugeda, kui palutakse), ma loodan, et pärast tundi omavahel rõõmsat sädistamist jäävad nüüd magama ka.

Muidu on hommikul ka viie lisaminuti anumine.

Mul enne oli reegel, et kell 20 on tuled kustus, aga pärast sügisest laululaagrinädalavahetust ei saadudki enam unevõlast lahti ja nüüd alustame kell 19. Siis saab hommikul ka seitsmest üles ja 8.30 on valmis kulbiga tarkust ammutama.

Mis ajal teil lapsed magama lähevad?

Ja mis kell sa tegelikult tahaks, et tuled kustus oleks?

Mis ajal sa ise tahaks magama minna?

Ja millal päriselt lähed?

Kas jääd ka? Aga lõpuks? Või alles vastu hommikut?

Minu viib juba vähemasti 5 aastat (mõni üksik erand korra-paar aastas) uni kaasa kohe, kui pea patja puudutab. Vahel juba enne, kui pea padjal. Ei ole vahet, millal kohvi joon või kaua päeval magan. Vahel on kohvist hoopis tolku magamajäämisel - et pole enam nii üleväsinud, et uinuda isegi ei suuda. Märtsist alates pole und ka suurt näinud, vahel harva midagi ekstraveidrat, nii et hea meel lausa, et üles ärkasin. 

Need üksikud korrad ongi vist olnud hea meel, et jälle üles ärkasin.

Kui juba üleval ja leppinud sellega, siis on okei. Eriti kui lapsed on minu juures. Ja igasugu vahvaid asju ja toredaid inimesi on ja. Aga arvestades, kui palju ma olen investeerinud oma vaimsesse tervisesse ja kui vähe oli vaja, et mind ikkagi täiesti jalust maha tõmmata tookord, siis noh. Oleks võinud midagi kasulikumat selle rahaga teha. Näiteks hunnikusse ajada ja tuli otsa pista. Oleks sooja vähemalt saanud. Vahukomme toki otsas küpsetada või midagi.

Jajah, hommik on õhtust targem. Nii on.

Miks ei võiks kogu päeva nii olla nagu hommikul, enne kui jaks otsa saab (harilikult tunni-paariga).

Aga ükskord ma ärkasin puhanuna. Ja rõõmsana. Ja see kestis mitu-mitu kuud! 

Nii et ma tean, et saab ka teisiti.

Aga kuidas sinna jõuda?

Kuidas sina?

Kus häda näed laita, seal tule ja aita (siin ja mind, palun)

Kuulge, kolm lugejat, tšau! 

Pöördun palvega otse teie poole - äkki keegi on käinud pulmas kunagi või on lihtsalt nutikas või sõnadega osav või teab kedagi, kellelt küsida, kes oleks kunagi pulmas käinud või lihtsalt nutikas või oskab sõnu.

Mis selle asja nimi on, mis pulmas tehakse, kui paar sisse tuleb ja külalised on kahel pool ja tõstavad kaasatoodud lilled üles nagu erm… nagu kadalipp, aga hea ja ilus. Mida sõdurid või korbid mõõkadega teevad ja mõnes USA pulmas kirikust väljuvale või pulmapeolt lahkuvale paarile säraküünaldega?

Frida kindlasti oleks teadnud

Noh, et kui mõni on seda mitmes pulmas näinud tehtavat nagu see olekski kombeks, aga “see lihtsalt on nii, ma ei tea, miks või kuidas seda nimetatakse”, aga tahaks väljamaalastele seletada, mis asi või. Kas teie teadsite, et lilledega pulma minek polegi igal pool tavaline? Vastupidi, väidetakse, et väga tavatu. Aga miks neil lilleneiud siis ikkagi on, kui nad lilleneiud ei ole? 

Üldse on pulmadega sedasi, et need meie eesti omad on paras palagan, nagu rahvateatriskäik. Aga ega teised paremad ole - mõnes kultuuris, kui uhkes kleidis pruute poleks, ei saakski aru, kas on Mari pulmad, vanaema juubel või metsamajandamisühistu direktori pensionile saatmine. Meil vähemalt saab kontvõõras kohe aru, kuhu ta sattunud on.

Aga ikka selle lilletunneli või lillekoridori kohta - misasi see siuke on? 

Ette tänades,

kniks ja kraaps!

Aga mida sina kogud?

Mina kogun, nagu on aastatega selgunud:

Aastaid kogun ka, igal sünnipäeval saan ühe juurde. Aga seda koguvad kõik. Kuigi vist mitte, mõni ei saagi kahekümnekuuendat, vaid igal aastal jälle 25. Ja nii 60 aastat jutti. Aga sellised vist koguvad 25ndaid eluaastaid, nii et jah, aastaid koguvad kõik.

Aa jaa! Allergiaid kogun ka! Alustasin alles hiljaaegu, 2015 lõpus. Aga vaat kui uhke kogu juba on!

Koerad ja tolmlevad saarepuud on kõige hirmsamad krüptoniidid.

Klassikaline kassipildipostitus (klikbeit)

Meil sajab siin taevast korraga igasugu asju alla. 

Vihma ja päikest ja muid sügisvärve.

Lausa topelt, maandus otse ukse alla, siiapoole metsa

Jagasin instastooris siukest pilti:

Vastuse sain ka!

Mulle võib alati ägedatest kividest pilte saata.

Tavalistest ka.

Silmad. Ükskord oli selline meem (no mitte kitsas tähenduses, vaid laiemas (vanainimesele on kõik, mis internetis on, üks meem kõik)), et “vahel avaldub enda vaimse tervise eest hoolitsemine selles, et ostad suure koti plastsilmi (googly eyes, noh), vandalismikavatsustega.”

Üks hea sõber saatis sellise pildi. Sest et ma igal pool südamekujulisi kivisid, prügi, plekke ja muid enam-vähem südamekujulisi asjapulki ja jubinaid näen. Jep, olen corny ja cringe. Parem seda kui tige ja sapine.



No mul pole kassipilte, noh.

Värskeid koerapilte ka ei ole.

Ülehomme on allergoloog, aga ega suurt lootust arenguid näha just pole, julgen oletada viimase aja neljajalgsetega seotud kogemuste pinnalt.

Vahel jääb mõni remondis rekka või metsatukk ette.

Onju kohe veidi kergem seest, kui sõbralikud silmad vastu vaatavad?

Novembriit, kolmas

37,5

37,7

38,1

Vastupidises vanusejärjekorras. Ei tohi hunti kutsuda, tuleb metsast välja (noh, need novermbriidi-mittenovembriidi pealkirjad…)

Kujutagem ette, et see on lihtsalt sünnipäevase nädalavahetuse “jetlag” ja hommikuks on kõik õhtused aegluubis liikuvad punetava palega pooluimased ennast jälle inimeseloomaks maganud.

Jep, tordisoov oli “maavanaema kausikook” ehk suuuuuur ports Eaton Mess’i 

Oloog andis koduseid ülesandeid. Stiilis, et kui iga päev kümme kätekõverdust teed ja viis ringi ümber maja jooksed, siis on piisavalt jaksu ja võhma, et hädaolukorras haiglasse lipata, hädaline süles. Ainult et hädaline olen ma ise ja lippavad mõtted. 

Kui ma kõik, mida tahaks, kirja paneks, ei tea, kas internet diagnoosiks ja raviks mu kohe kenasti ära või saadetaks buss järele ja viidaks valge pikavarrukaga särgiga vaiksesse majja ära?

Ei taha koduseid ülesandeid.

Tahan võluvitsa.

Aitäh.

Novembriit, mis ma tahtsingi kirjutda

Tuli meelde, mis mõte eelmist postitust alustades oli.

Viimane oktoobrinädal möödus nii, et lapsed saime reedel koolist kätte, mind saadeti kohvi jooma ja südamedaam viis lapsed raamatupoodi emale sünnipäevakinke valima (eelarve oli minu poolt, aga olevat natukene lõhki läinud, sest raamatupoed, noh).

Sest mul oli sünnipäev! Juhuu! Erinevalt eelmisest aastast jalanumber koos aastanumbriga ei vahetunud, seega see enam ei klapi, aga ju see oligi pigem juubelikingitus looduselt (ja paljajalujalatsitelt).

Kingituseks sain…

Onju äge! Juba teist aastat on mul päris sünnipäev, kus ma ise ei kingi endal ei lilli ega torti ega kõiki kingitusi! Nagu oleksin jälle seitsme(teist)aastane ja sünnipäevad oleks mingi päris asi!

Kaks hommikut oli hommikusöögiks tort, küpsetasin nädala sees portsu kardemoniga kaneeli- ja portsu šokolaadisaiu, olemasolevast, sest invaliidid üldiselt poest kalleid küpsiseid ei osta, et lastele snäkiks kaasa pakkida. Õnneks on pärmitaigen ka teraapia eest, sest nagu plakat köögis ütleb: ma küpsetan saiu, sest teistele rusikaga näkku löömisele vaadatakse viltu.

Nädalavahetusel oli pikkade suguseltsivestluspäevadega kutsete üleandmine. Nüüd ongi veel ainult minu kohalikud ja ainult minu Eesti-sõbrad veel ilma. Osadel on vähemalt info, kus ja kunas. Sugulased on vähemalt teenindatud.

Kui eks küsis enne lastega-seonduva-seadustamise notarit, et kuidas siis läheb ka, siis noh… ma päris nii ei öelnud, aga kui eraelu poleks paigas ja õige, siis … ma parem ei. Rasked otsused õigel ajal (või viis aastat liiga hilja, sõltub kuidas vaadata) kinkisid vähemalt selle, et eraelukorvis on värsked munad. Mis siis, et muud korvid mädanevad.

Täna plaadin kööki.

Eile tegin kalligraafiat.

Homme mõtlen sellele, mis oma eluga peale hakata. 

Kohe näha, et eestlane.

Novembriit

Popid lapsed teevad novembriblogimist, et iga päev sulg tindiseks saada. Mulle see meeldib, siis on tihemini lugemist! Ja idee poolest meeldiks ka ise nii teha, aga ma isegi ei. Hea, kui iga kuu ühega hakkama saan. Kirjutada oleks küll, aga mõtete ajal pole mahti, ja kui maht jälle suureneb, siis on mõtted juba omateed edasi triivinud ja nii ta läheb. Isegi nädala õhtusöögipostitust ei saa teha, mitu korda olen proovinud, aga üle kahe päeva (ja see on mitme nädala peale rekord!) pole meeles kirja panna. Tagantjärele meenutada ka ei anna, sest ei mälukaart on arvatavasti vett saanud või midagi, sest jupsib, noh.

See siin on pilt eelmisest täiskuust (mitte üleüleeilsest). Ise tegin. Pildi, mitte täiskuu. Kunst, eksole. Igaüks nii ei oska. Ega ise ka enam ei oskaks.

Teised popid lapsed (isiklikest suurem) panid täna ise omaalgatuslikult päevalaagrisse jalga retuusid (ja pika pusa), sest eile üks teine laps oli nii olnud (kuigi tol olid metsamatkaks kilepüksid ka peal, eesti lapsed ikkagi), saamata aru, et temal endal on silma ja stiili ja mu arust teised ikka rohkem piiluvad tema järgi riidesse panna. Vaene laps. Minul oli vähemasti tema vanusena selge, et nii on. (Kas ka nii oli, on iseasi, muidugi, aga harilikult on nii, et mul tuleb mõte, mida ja kuidas selga panna, ja siis ei ole kuskilt võtta, aga poole kuni paari aasta pärast tuleb uksest ja aknast seda.) Eneseusu ja -kindluse poolest me siin majas muidu ei hiilga jah.

Vahepeale sedasi, et muidu on seitsmendal korrusel küll kaunis elada, üle (mitmerealise ja -liigilise) tee on park ja puha. Eriti riigipühade ja autovabadusepäeva aegu. Aga kui akna taga Ciarán aknaklaase kimbutab ja rõdupõõsaid ähvardab ära röövida, siis on päris hirmus küll. No eeldame siis, et see pole esimene tugevatuulinetorm siinkandis ja kui 1962st aastast katus peal ja klaasid ees on püsinud, vast veab selle korra ka välja. Iseasi, kui maja enne näiteks kaheksa- või üheksakordne oli. Siis võiks vist muretseda küll. See pole vist asi, mida kinnisvarakuulutustes peab välja tooma, aga vast nad midagi ikka oleks teinud seitsmenda korra rahva kaitseks, kui kaheksas pealt ära lendas, eks? Nii et rahu, ainult rahu. Puud on ka kenasti madalamal, ei tohiks katusesse kukkuda. Kui tuul neid just üles ei tõmba ja siia kõrgele ei keeruta… 

Siin pildil on täiskuu ja tänavalaternad

IGATAHES. Katus on tormituultest hoolimata veel pea kohal, toit laual (kuigi lapsed igisevad ülepäeviti nii, nagu ma kannaks neile mürki ette. Viimasel ajal vähem, sest et kasvatuslikud jõupingutused ja esimest korda elus teise täiskasvanu bäkapp, ma tean, maagia!), lapsed (välisel vaatlusel) terved (nöha pole siinmail haigus, eks. Sügaval koroonakriisiski pidi muude sümptomiteta tatise ja köhase kooli saatma, sest et “kui me igal tatisel lapsel lubaks koju jääda, siis oleks kool nädalaga täitsa tühi”. Õnneks siin kliimas ei löö kohe kõrvapõletitkuks, ptui-ptui-ptui.)

Siin on ainult tänavalaternad ja väiketondid.

Tegelikult mul postitust alustades oli mõte ka, millest kirjutada, aga sissejuhatusega läks lappama ja siin me nüüd oleme.