Kes ei tööta, see ei söö

“Oh, mis te nüüd, tagasi pole vaja!” olin ma lahkuse etalon, kui oma kolmeeurost kohvi ostsin (doteeritud kohvilas 1.61). Tervelt 9 senti jäi onule. 

Kohvi ostes täheldasin, et prantsuse keelt räägin ma veidi kõrgema hääletooni ja uhkema olemisega. Kuidas keel, nõnda meel. Eesti ja hispaania keeli vaheldades ei märka toonivahet, küll aga tempo ja ellusuhtumise. Sest aega on, tark ei torma, mañana on ka päev. Ja pasado mañana. Teisalt aga. Pole vaja pikalt seletada, kohe asja tuuma juurde. Vähem möla, pikem samm, täna tehtud, homme hooleta. Naljakas oli ennast hetkeks kõrvalt vaadata. Kuidas prantsuse provva oma kolmeeurost kohvi (doteeritud kohvilas 1.61) palub lahkelt kohvimusjöölt. “Kas sai piisavalt? Ei, ei, tagasi pole vaja.” Don’t spend it all in one place, now.

*

“Ma teadsin, et sa seda ütled. Ma sinu pärast panin. Ma tean, kuidas sulle putukad meeldivad,” kommenteerib kolleeg oma kõrvarõngaid, kui kompliment käes. Vaat siis, mis maine. Aga ikka ainult need... liblikad-kiilid-mesimummud. Ilusad ja head. Mitte rõvekoledad putukad. Surulased. Herilased. Ämblikud. (Sisesta külmavärinad.) Prussakad. (Oksendan veidi suhu.) Tänan, ei.

Aga raagritsikas ja muidu ritsikas oleks jälle okei. Teistmoodi ilge. Aga mitte rõve. Huvitav, selline. Ehtena, mitte elutoa kapi taga, kui suvel aken liiga hilja õhtusse lahti ununeb.

*

See kolmeeurone kohv (doteeritud kohvilas 1.61). Aga miks ma ei või seda endale lubada? Miks ma pean sööma ainult kodus? Soovitatavalt kõige odavamaid makarone ja turistieine lihakonservi. Sest mu tööandja leiab, et mulle makstud palk on sellele raisatud? Et mulle maksmine on raiskamine? Aga tehku siis ise ära see töö, mitte ärgu raisaku oma raha. Mina arvan, et ma ei teeni raha ainult selleks, et maksta üüri (sest andeks, mis pank annaks vanemahüvitise ajal eluasemelaenu? Naisterahvale? See pole riski väärt.) ja osta bussikuukaart, töövahetsõiduks. Ma ei ela tööandja jaoks. Ma elan enda jaoks ja nende asjade ja inimeste jaoks, keda ma tähtsaks pean. Ja kui ma tunnen, et mu tööandja mind väärtustab ja hoiab, siis ehk veidi talle ka. Aga kui ta ütleb, et mina pole väärt kolmeeurost kohvigi... mkmm. 

Pealegi. Kodust kaasatoodu on lõunaks otsas (hiljemalt). Kes mu pärastlõunase töö siis ära teeb? Mina olen masin, mis muudab kofeiini sõnadeks.

Kolmeeurone kohv. Kas kellelgi oli vaja sümbolit, millega liberaalsed lumehelbekesed üles kütta? Kummutagem oma kolmeeurosed kohvid kurgust alla, lumehelbekesed, ja laskugem laviinina. 

Kolmeeurone kohv. Mitmeeurone mersu tal endal on, huvitav? 

* 

Kohv ja sitikad ja klient, kes ei tulnudki kohale, kuid kelle jaoks tuli ikkagi töö ära teha. Sest töö kiidab tegijat. Klient on kõigest kuningas.

Argivestlusi

Ma: “Süües kasvab isu.”

Ta: “Suur tükk ajab suu lõhki.”

Ma: “Küsija suu pihta ei lööda.”

Ta: “Kes lööb, see armastab.”

Ma: “Kes armastab, see hammustab.”

Ta: “Ära hammusta kätt, mis sind toidab.”

Ma: “Kes ei tööta, see ei söö.”

Ta: “Kuidas töö, nõnda palk.”

Ma: “Teise silmas pindu näeb, oma silmas palki mitte.”

Ta: “Ilu on vaataja silmades.”

Ma: “Pill tuleb pika ilu peale.”

Ta: “Ilu ei kõlba patta panna.”

Ma: “Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad.”

*

Mäletaks vaid, millest me rääkisime. Meeles on ainult see, et kontekstist tulenevalt oli see ekstralõbus.

*

Ainult et süües saab kõht täis. Ja nii suur tükk, mis suu lõhki ajaks, ei mahugi suhu. Pealegi. Mitte kellegi suu pihta ei lööda. Kes armastab, see ei löö. Ega hammusta. Kui hammustada kätt, mis toidab, on ka toitev. Mõne (nt minu) töö ajal ei saa üldse süüa. Palju inimesi on alamakstud, palk pole töö vääriline. Kui sul pind (või palk) silmas on, mine kohe EMOsse, eks? Kõik on isemoodi ilusad. Pill tuleb väsimusest. Raha ka ei kõlba patta panna. See, et mõlemad on mustad, ei tähenda, et konkreetses olukorras võib üks neist vastutust ja tagajärgi ignoda.

Vanad eestlased olid veidi lihtsameelsed, mulle tundub. On küll löövad lausejupid, aga harva on asjad nii lihtsakoelised.

*

Selle peaks plakatiks printima ja linna peale üles panema.

Prioriteedid. Vanasti olid lastekodulapsed, sellised, kes imikust saati seal elasid, selgelt ära tuntavad kerge vaimse-sotsiaalse puudujäägi tõttu. Sest puudus kiindumussuhe inimesega. Nüüd teeme ise kõik lapsed selliseks. Madalaim ühine nimetaja või midagi. Tehke sellest vanasõna, vanad eestlased.

Minu soovil, havi käsul...

Stseen algab.

Siseneb näitleja, vasakult. 

Leiab kuldkalakese.

Kala: “Ma täidan su kolm soovi, kui mu vette tagasi viskad.”

Õnneseen: “Ma soovin, et juuksed püsiksidki sellised, nagu juuksurist välja astudes.”

Kuldkalake vaikib, mõtleb. 

Kuldkalake plahvatab.

Tühjad pihud.

Stseen lõpeb.

Soengulast tulles.

*

Ma reetsin oma juuksuri. Oma juuksuri, kelle juures olen 25 aastat käinud. Ma pole midagi muud nii kaua teinud. Abieluski olen olnud osakese sellest. Aga vaat see suhe, mida annab juba püsisuhteks nimetada. Püsiks abielu sama kaua, oleks fantast. Mida kõike mu vahva juuksur pole pidanud tegema ja/või viisakaks siluma... juuksed teatavasti on taastuv ressurss ja selles vaimus ma olengi need 25 aastat elanud. Ja pärast kõike seda lähen ma teise juurde. Okei, oleksin pidanud teadma. Millal enne kaugsuhetest on asja saanud? Vahel, jah. Aga noh.

Aga maksin selle eest ka kallist hinda. No nii 4-5 korda kallimat kui oma juuksuri juures. Ega ma ei eeldanudki tegelikult, et siin mail 12-16 euro eest pesu ja lõikuse saab. Hea, et niigi läks.

Olen rahul. Kui vaid see kuldkala poleks plahvatanud.

*

Beebil tulevad hambad. Ma usun, et sellega on kõik öeldud. Kes teab, see teab.

Mina enne ei teadnud. Eelmisel beebil tulid justkui muuseas need hambakesed. Lups, ja valmis. Lups ja teine. Lups, lups, lups. Aga vaat magada ei mõistnud see laps. Värske üsaviljake seda viimast oskab. Aga vaat need hambad, need tuleb sõna otseses mõttes igeme seest välja sügada. Kratsida. Kraapida ige maha selle pisikese valge pärlikese pealt.

Mis siin muud enam öelda, kui et 🎶 elu on üks hädaorg...