pühapäev, 20. detsember 2020

Aastalõpulubadus

Teen hoopis vanaaastalubaduse, palju vähem stressi kui uueaastalubadusega, sest tärmin kenasti siinsamas.
Aasta lõpuni on 11 päeva. Selle ajaga ma käin vähemalt 5, aga võimaluse korral 6 korda jooksmas. 



Inspiratsiooni selliseks jultunud enesele näkkuvaletamiseks väljakutseks andis muidugi some, kus keegi juba novembris, kui ma ei eksi, vanaaastalubadusi loopis, ja see naljajõuluvana.



Söömisharjumusi ma esialgu küll meemi ainetel muutma ei hakka, sest kui sa pead jõuluajal kodust ja kodustest eemal olema, siis tuleb see tühimik teatavasti kaloritega täita.

Kui ma oskaks siia küsitlust lisada, siis laseks oma kolmel lugejal pakkuda, kas õnnestub või jah. Korra klõpsata on ju palju lihtsam, kui kommentaari kirjutamisega jamama hakata, tean küll.

Kui enne ei kohtu, siis häid pühi! Palju lund ja lemmikuid! 🎄🥰🎁🎅🏻🥧🥂

kolmapäev, 16. detsember 2020

Kooljakuu kokkuvõte

Teised teevad juba aastaülevaateid, mul on novembri otsadki veel kokku tõmbamata. Niisiis.





•Jätkub pisilapse potitrenn - kaks sammu edasi, kaks sammu tagasi. Aga ta on veel pisike ka. Vast ülikooli läheb juba mähkmevabana.
•Jätkub peni rihmatreening - jätkub endiselt. Iga korraga saab varem aru, et sikutada pole mõtet. Rahva sekka ikka ei vii veel. Metsas lasen südame värinal vabaks rihma otsast, seni on iga kord esimese kutsumise peale tagasi kapanud.



•Algab koolivaheaeg, mida pikendati ühelt nädalalt kahele - kas see oli ka SEE kuu? Tundub igiammu. Närvirakud on isegi peaaegu taastunud pärast seda.
•Lähevad lukku ebaolulised poed - läksid lukku, k-numbrid langesid. 1.12 läksid jälle lahti ja k-numbrid hakkasid tõusma. Koolid olid kogu aeg lahti. Sõnaga, meie praktika näitab, et “Eesti koolide sulgemine, poed lahti” taktika on jama.

Sünnipäevalill

•Suure lapse sünnipäev - oli. On nüüd suurem. Tordimäega oldi rahul.
•Lõppeb koolivaheaeg ja ma ei taha kuuldagi, et ei lõpe, mis siis, et töövihikud pandi igaks juhuks koju kaasa - lõppes. Sisesta kergendusohe.
•Pisibeebi läheb in-stap-klas’i ehk sinna klassi, kuhu aasta jooksul kõik 2018 sündinud kokku kogutakse, kui nad riburadapidi 2,5 saavad - läks. Läks ja laulis. Harjub mürakarudest klassikaaslastega, leidis juba omale ka hea sõbra. Õpetaja meeldib, kool ka. Kui ainult vähem tõuklemist oleks!
•Käin paaril koosolekul - tehtud. Nagu täna herra abikaanele ütlesin, et ma armastan oma tööd, aga k*%#£ (koroona on uus k-sõna ja feedback on uus f-sõna, et teaksid), peab see nii vara vahel pihta hakkama. Alles üleeile näiteks lõppes veidi enne ühtteist öösel. Selavii.
•Sõidame palju ratastega ja oleme väga buiten-familie, nui neljaks - eee, keegi oli ambitsioonikas oma plaanides.
•Ärajäänud tantsutrennid proovime ise peatselt seitsmesega ära kombineerida, ei, kombineerimegi ise ära, sest there is no try, only do - jah, ambitsioonid ja kõrged eesmärgid on tähtsad. Aga vahel jooksed ikka rahumeeli lati alt läbi. Vähemalt jooksed, mitte ei rooma, eks? Asi seegi.
•Loen kaks pooleliolevat raamatut läbi - ju vist sain tehtud. Üks neist oli jälle selline maailmalõpp, et pärast seda pole uut raamatut ette võtnudki. 
•Eestist saabub 28 kg jagu pakki - saabus! Oh seda õnne! 
•Vaatame ja ootame ja otsustame, mida jõuludega teha, millal ja kuidas või kas üldse katkuajal reisida - ei reisi tänavu. Peame vaikseid jõule siin. Hapukapsa, verivorsti ja muu sinna juurde kuuluvaga. Aga ikkagi tahaks peret kallistada.
•Kirjutame kirja sinterklaasile, keda on oodata 5.12 (ööl vastu 6ndat, ma saan aru) - minu esimesest beebist sai ootamatult suur laps, kes on kursis jõulusaladusega ja soovib selles aktiivselt kaasa teha. Täidame koos susse ja liigutame elf-on-the-shelfe. Ega mul plaanis polnud, lihtsalt ta avastas päkapikuvarudega sahtli ja ma ei hakanud seda asja edasi lükkama. Kinkide saamine ja jõulutunne on ikka head, ükskõik kes neid kinke siis toob. Ei teagi, mida pisemaga teha - kas jätkata talle näkku valetamist või kuidagi ausamalt jätkata?
•Korjame kokku halloweeni-koletused (juba jõudsin ära teha)
•Puistame laiali jõulukaunistused - tehtud. Kuigi kuusk läks detsembris üles ja aknatuled pole siiani veel.
•Peame hingedeaega - pidasime-meenutasime.

Ega praegu rohkem polegi. Kindlasti sai novembris üht-teist põnevat veel tehtud, aga kes seda enam. Saaks selle aasta otsad ka kokku tõmmatud ja uueks mõne realistliku plaani. Et oleks, mida oodata ja mille pärast elevust tunda.



Ja kes parandab postituse kirjavead? Ilmselt jõuluvana, sest mina see kohe kindlasti pole. Võib-olla järgmine kord!

esmaspäev, 2. november 2020

Porikuu kokkuvõte ja veidi kooljakuust



Tegelikult ma tahtsin juba oma sünnipaeval kokkuvotte teha, et jääks enne uut kuud paar päeva uusi plaane teha, aga selavii ja sünnipaev ja torti oli vaja ise teha ja proua Dalloway ütles, et ta toob lilled ise jne jne.





Niisiis, oktoobris:
Jätkub peni õuetreenimine - jep. Helistab iga kord köögiukse juures kellukest, kui vaja välja. Suvel oli lihtne, uks oli nagunii koguaeg lahti. Jalutamas käime muidugi ka, aga härrale on hetkel lubatud max 30 min päevas ja see läheb rihmatreeningule.
Jätkub lapse potiletreenimine - on täheldada teatvaid edusamme. Kuu alguse kriiskavast keeldujast on saanud selline fifty-sixty.
Heegeldan valmis laste kampsid - edeneb. Fifty-sixty.
Et saaks oma salliga edasi minna - valmis!
Ja siis varrukatega sall ette võtta - ühel heal päeval, loodetavasti enne kevadet, saan sellega ka hakkama.
Tuleb käia mõnel koosolekul - käisin see kuu lausa 2 nädalat tööl, enne kui sain ninaneelu testi teha (negatiivne) ja kaheks nädalaks karantiini jääda. Nüüd on muidugi kogu riik jälle kinni. Peale minusuguste, kes ei saa, teevad kõik kodust tööd paar nädalat.
MR viimane kuu kallis hoius - tehtud! Anti kooliküpsuse diplom kaasa, mis siis, et veel potil ei käi.
SM algab nn talvetennise trenn - keeldus. Arusaadav, sest et millalgi on lapsel vaja magada ka ja millal siis veel, kui mitte laupäevahommikul. Trenni jätsime ära, aga millal ta laupäevahommikuti kauem magama hakkab, seda veel ei tea.
SM jätkab koori ja tantsuga - jätkas ja nautis. Kuniks see nädal kultuuriasutused uksed sulgesid uute piiragute tõttu ja trenn-koor ruumi kaotamise pärast teadmata ajaks katkes. 
Minu sünnipäev - leidis aset teatav numbriline vananemine, füüsiliselt ega emotsionaalselt pole täheldanud. Torti sai, lilli ja kingituse ka. Kingitust ise ei teinud.
SM sünnipäevaplaan paika panna - oleks vaja jah, paika panna. Vast kutsume mõne klassikaaslase parki jalutama ja pakume kakaod ja kaneelisaia. Külla ei tohi isegi peret kutsuda, sõpradest rääkimata. Küll aga on igale inimesele lubatud üks oma leibkonna väline kallikontakt (knuffelcontact). Üksi elavatel võib olla kaks sellist. Ju siis peab vihma käes kallistama? Või hotelli minema, need on veel lahti - aga oma söök tuleb kaasa võtta, sest hotellirestod on ka kinni.
Viimane laps hakkama panna (tahan? Ei taha? Ma ise ei tea...) - ei me ette tea, mis elu meil tuua võib. Hetkel pole midagi lisaks toonud.
Loen vähemalt ühe poolelioleva rmt läbi - ja tervelt ühe poolelioleva lõpetasingi. Ja järgmise pooliku ettevõtmise asemel alustasin muidugi tolle sama sarja teisega. (Scythe ja Thunderhead, Neal Shusterman)
Väldin magusat, v.a nädalavahetusel - fifty-sixty
Väldin alkoholi, v.a nädalavahetusel - fifty-sixty
Jätkub peni rihma otsas viisakas olemise trenn - jätkus. Edusamme on näha. Sikutab vähem kui keskmine traktor, mis on oluliselt vähem kui mu eelmised koerad. Aga ta on ka oluliselt suurem kui mu eelmised koerad.
Mõtlen välja, kuidas rohelised tomatid vürtsikalt purki saada - ei jõudnud, enne kui peni terve laari hävitas. Mitte nahka pistes, muud moodi.
Kõrvitsapeenrasse tuleks tulbid hakkama panna - tulbipuudusel läksid kõrvitsapeenrasse talvituma meliss ja kaks portsu piparmünti koos üllatuslille (ema pani kodust kaasa ja luges üles, mis ja kus, aga läks meelest, mis sellest juurikast kasvama pidi. Selgub kevadel!) ja rabarberiga.




Ja veidi kooljakuust ja/või talve-, külma- ja hingekuust.

•Jätkub pisilapse potitrenn
•Jätkub peni rihmatreening
•Algab koolivaheaeg, mida pikendati ühelt nädalalt kahele
•Lähevad lukku ebaolulised poed
•Suure lapse sünnipäev
•Lõppeb koolivaheaeg ja ma ei taha kuuldagi, et ei lõpe, mis siis, et töövihikud pandi igaks juhuks koju kaasa
•Pisibeebi läheb in-stap-klas’i ehk sinna klassi, kuhu aasta jooksul kõik 2018 sündinud kokku kogutakse, kui nad riburadapidi 2,5 saavad
•Käin paaril koosolekul
•Sõidame palju ratastega ja oleme väga buiten-familie, nui neljaks
•Ärajäänud tantsutrennid proovime ise peatselt seitsmesega ära kombineerida, ei, kombineerimegi ise ära, sest there is no try, only do
•Loen kaks pooleliolevat raamatut läbi
•Eestist saabub 28 kg jagu pakki
•Vaatame ja ootame ja otsustame, mida jõuludega teha, millal ja kuidas või kas üldse katkuajal reisida
•Kirjutame kirja sinterklaasile, keda on oodata 5.12 (ööl vastu 6ndat, ma saan aru)
•Korjame kokku halloweeni-koletused (juba jõudsin ära teha)
•Puistame laiali jõulukaunistused
•Peame hingedeaega





neljapäev, 22. oktoober 2020

Igaks juhuks

5. päev. Hommikul helistab perearst negatiivse testitulemusega. Nii et mitte see katk. Järelikult lihtsalt mõni kohalikum ja hooajalisem katk. Veidi aja pärast leiab asutuse med-tiim, et ainuüksi üks negatiivne test mind inimeste sekka arvamise kõlbulikuks ei tee, tehku ma 9. päeval uus test. Kui see ka negatiivne, räägime edasi.

Enesetunne sihvka jagu parem, alla 38 palavik, köha ja hääl nagu oleks aastaid Soome laeval laulmas käinud.


Sügis


6. päev. Veel paari sihvka jagu parem. Aga selline tunne on, nagu oleks keegi kopse poksikotina kasutanud. Ja köha on ka selline mõnus, nagu oleks kopsuvähk.
Või tuberkuloos.
Või koroona.
Lapsed-loomad on endiselt kõbusad. Asi seegi.

9. päev on esmaspäev, ju siis tuleb sammud jälle arstile seada. Asutuses saaks ka teise testi teha, aga ainult siis, kui sümptomeid enam pole. Ja neid mul jagub! 

Ja karantiinis pean ikkagi istuma. 
Igaks juhuks.

***

Laps 2.0 (2,5) on viimasel ajal hakanud igaks juhuks asju tegema. “Mina tahan piima. Igaks juhuks.” Või “see on minu oma! Igaks juhuks.” Või “lähen lastekooli, igaks juhuks.”




teisipäev, 20. oktoober 2020

Erinevus rikastab

Laps 1, esimene meie kuuldes öeldud hollandikeelne lause (3,5a): 

“Juf, dit is mijn papa!”


Laps 2, esimene meie kuuldes öeldud hollandikeelne lause (2,5a): 

*jookseb püksata ringi* 

“Blote billen, blote billen!”


Lapsed on ka inimesed. Erinevus rikastab.





~~~~~~~~~~~~~

Tõlge: “õpetaja, see on minu issi” ja “paljas pepu, paljas pepu!”

esmaspäev, 19. oktoober 2020

Draama! Seiklus! Katk?




Lihtsalt ajaloo annaalide tarbeks (välismälu, sest sisemälu on sõel) 


Sisemälu

panen siia kirja, et laupäeval u kl 20 hakkasid ootamatult ja järsku suure hooga kurk ja pea valutama ja nohu purskama. Täna u kl 12 kadusid maailmast kõik lõhnad (ja ma testisin lõhnaõliga!) Palavikku pole, külmavärinad on. Kell 14 lähen arstile ja vaatab, mis ta arvab. Katk või katkuaja hirmud?

Testamenti veel tegema asunud pole. Peske ikka hoolikalt käsi.



Ja kandke rahva seas maski.


***

Täiendus:

Pole siin midagi, et väljamaalane jääb sisteemi rataste vahele  Laupäeval algas, hommikul sain pärastlõunaks perearsti aja, too surkis ninaneelu kohe vatipulgaga läbi, võttis mu katkuäpist koodi ja lubas hiljemalt kolmapäevaks teada anda, kas tasuks testamendi koostamise peale mõelda. Autolaen abikaasale, pensifond lastele ja mõtteline osa saarekrundist... kes tahab? Kellele ma oma pooleliolevad kudu-heegel-projektid jätan? Ja raamatud? Ja oma punase riiuli? Paganama katk, ma ütlen.




***

Neljas päev.


Kohvil on maitse! Parfüümil (tuntud ka kui kodune koroonatest) on lõhn! Mitte küll nii tugev, kui vanasti, aga asi seegi!

Eile käis tunnikeseks külas 38+ palavik ja täna tekkis köha. Sellike kuiv, mis rindkere valutama paneb. Tundub, nagu kopsudes oleks radikas sisse lülitatud.

Peavalu hoiab kontrolli all ibukas.



Mul on praegu alumise rea esimene koos ülemise rea teisega.

pühapäev, 11. oktoober 2020

Mess mis mess



SM (6): “Emme, kuule, can I have a mes?”

Esimene mõte: kas sul pole juba küllalt suur segadus siin?
Teine mõte: Aa, nuga. Pagana kolmkeelne laps...

Mes on hollandi keeles nuga.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~

Laps kaks (2): “Doeg, mama bear! Kooli lähen!”

Doeg [duuh] on hol k head aega. Mama bear on papa bear’i leiutis.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~

Sorri, lapseke, kell kukkus ja palk ei jookse - väljenda end selgelt, emps enam ei tõlgenda su väljundit üheselt arusaadavaks. (Võimalik palgata emme vabaturult 2 aasta ja 4 kuu pärast, kohalduvad tingimused ja hinnakiri.)

***

Lisaks oli mul au nurgas väriseda, shell shock’is, sest lapsekesed ehitasid kahuri ja kukkusid kõmmutama. Dresden pärast rahu sõlmimist, ma ütlen, et viisakalt väljenduda. 
Aga kes tellis neile igakuiselt saabuvad STE(A)M-kastikesed? Ikka ise tegi, ise tegi, vanapaganat tsiteerides.




Tead küll, mis vorsti sisse käis (paber, kõrred ja vahtkumm), näed, kui järgmine hüppab, aga ikkagi võpatad. Traumajärgne stressihäire? (Trauma not related.) Vähemalt lapsed arenevad mühinal, eks.






neljapäev, 1. oktoober 2020

Miskis maskis



Veider. Enne kodumaist suvepuhkust polnud mingi probleem mitu tundi järjest maskis olla. 
Lennukis said isegi lapsed maski ette.
Ja TLNs maandusdes sattusime täiesti teisele planeedile - mitte keegi* maski ei kanna, käsi desovad vähesed ja pikivahe hoidmise asemel ronitakse selga. Kummaline ja võõrastav, aga näe, ära harjusin. 

Ja siis tulime tagasi maskimaale ja no ei suuda enam. Õhku pole, prillidest läbi ei näe. Kuidas kevadel oli õhku? Kuidas siis prillid uduseks ei läinud? Kas ma hingan valesti? Kas ma hingasin enne valesti?

Need filmid, eks, mida ma ei nimeta, aga mille tegevus toimub Maal, mingis tulevikus, sageli postapokalüptilises, kus inimesed peavad kandma maske selleks, et ellu jääda. Eeldus on, et atmosfäär on pekkis, eks, inimesele mürgine. Aga äkki pole selleks mürgine, et õhk pekkis oleks? Äkki lihtsalt, kuna praegu maski tagant ei saa piisavalt hapnikku kätte, siis kohanduvad meie kopsud vähema hapnikuga toime tulema? Ja kui sa siis sellise lased imepuhta õhu kätte - sest et postapokalüpsises pole enam suursaastajaid, eks - siis ei tule nende inimeste kopsukesed enam selle värske õhu ja rohke hapnikuga toime. Ja nad kannavad maske selleks, et mitte värskeõhumürgitusse maha surra. 


Mõtlen ma, kooli-, lastehoiu-, poodlemis- ja niisama rahvarohkes piirkonnas ning ühistranspordis maski taga õhku ahmides. 


~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

* Peale Ämari lendurite (sakslased tookord) Rõõmu poes ja abikaane, kes saabus punasest tsoonist pärast piiranguid.

Uus kuu

Mingi plaan peab ju inimesel olema. 
Et oleks, mida muuta, kui see uppi lendab.

Niisiis, oktoobris:
Jätkub peni õuetreenimine
Jätkub lapse potiletreenimine
Heegeldan valmis laste kampsid
Et saaks oma salliga edasi minna
Ja siis varrukatega sall ette võtta
Tuleb käia mõnel koosolekul
MR viimane kuu kallis hoius
SM algab nn talvetennise trenn
SM jätkab koori ja tantsuga
Minu sünnipäev
SM sünnipäevaplaan paika panna
Viimane laps hakkama panna (tahan? Ei taha? Ma ise ei tea...)
Loen vähemalt ühe poolelioleva rmt läbi
Väldin magusat, v.a nädalavahetusel
Väldin alkoholi, v.a nädalavahetusel
Jätkub peni rihma otsas viisakas olemise trenn


Mõtlen välja, kuidas rohelised tomatid vürtsikalt purki saada
Kõrvitsapeenrasse tuleks tulbid hakkama panna

Tundub üsna pikk nimekiri. Aga kui lugemiseks energia leidmine ja kognitiivse kapatsiteedi kogumine välja arvata, siis tundub vist tehtav?



Täitsa tehtav 👍🏻




laupäev, 29. august 2020

Viimane nädal



Kokkuvõtted. Muuhulgas, aga mitte ainult: said punased sõstrad korjatud. Murumeeste tööl pingsalt silma peal hoitud (ei jäänud rahule). Uus katuseaken tellitud (vana on umbes 10 aastat kondensaadi tõttu läbipaistmatu). Neli tikrit tühjendatud (käsivartele, ettevaatusest hoolimata, mõjus hullemini kui kolmekuune koerakujuline haipoeg). Nunnutatud kolmekuust koerakujulist haipoega. Ja inimtütreid, nii enda kui teiste omi (inimpoegadega on nunnutamist võimaldavas lähikonnas kehvasti). Aidatud sugulasi nende mustsõstarde tühjendamisega. Akendele putukavõrgud pandud. Ostetud lamp. Vahetatud välja söögitoa lamp. Tom Sawyerit harrastatud nii aia kui kuuri kallal*. Elatud peaaegu rinnahoidjavaba elu. Välditud peaaegu edukalt kinnisi jalanõusid ja üldse enamasti paljajalu oldud. Peetud nadu sünnipäeva (14, koroonaajaga paar nr ja sealjuures minust pikemaks visanud). Nunnutatud nadu koera. Nunnutatud nadu kassi, korduvalt. Saadud meeldetuletus kuueaastaselt, korduvalt, et emme ei tohi kasse puutuda, sest allergia. Pestud korduvalt käsi, nii kassinunnutamise kui ka muudel, nii tavapärastel kui viirusega seotud põhjustel. Käidud septembrikuise sünnipäevaga ämma eelmist sünnipäeva tähistamas. Saadud viimaks valmis emale üllatuseks heegeldatud sall. Heegeldatud ema nina all talle üllatuseks heegeldatavat salli. Käidud ära Pärnus, Lottemaal, vannis, Hagudis, Laulasmaal, rannas, vannis, Muhus, Saaremaal, ujumas, rannas, Risti soorebast vaatamas, vannis, kirikus ristimist vaatamas**, maal, linnas, rannas, Rõõmus, Kesk- ja Männipargis. Käidud ka ootamatutel matustel. Plaasterdatud mitme paki jagu kriime ja täppe. Värvitud suuremaid, väiksemaid ja eriti pisikesi küüsi. Nähtud täpselt kahte eesti-sõpra***. 




Eesti mets lõhnab õigesti.
Meri lõhnab õigesti. 
Tuul puhub õigesti.
Vihm on õige konsistentsiga.
Päike tõuseb õigesti.
Värvib taeva loojudes õiget värvi.
Vesi maitseb õigesti (aga ainult kodus).
Linnud laulavad õigesti.
Kraavis kasvavad õiged lilled.
Metsas õiged marjad.
Õue peal õiged seened (see oli mulle ka üllatus, et ämma õuele on kukeseened kolinud!)





~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~
* Kes iganes leidis, et väga igavate asjade võrdkujuks võiks panna “vaatan, kuidas värv kuivab” või “kuidas muru kasvab”, polnud ILMSELGELT kumbagi ise proovinud. See oli väga põnev! Näiteks kas te teadsite, et rootsi punane värv on purgis roosa, peale kandes helepunane ja kuivab tumepunaseks? Imeline! Ja mis võiks olla elevust tekitavam, kui igal hommikul joosta akna juurde, et näha, mis aia otsas seekord on muruseeme idanema läinud? Võib-olla ainult talvel, kui esimene lumi tuleb.




** Seoses eelmise tärni Tom Sawyerdamisega veetsin mitu päeva redeli otsas kuuri värvides. Ema elukogenult ütles küll kohe, et pane müts pähe või muidu...

Mai tea, kas sai see müts liiga hilja pähe või polnud see fooliumist või mis seal siis nihu läks, aga redeli otsas oled ilmselgelt taevaisale lähemal ja kui kaitsvat mütsi ka pole, siis... nüüd ma igatahes olen ristitud ja leeritatud ja latsed kah ristitud.





*** Teiste kohta võib öelda, pärast esimest pettumust ja nördimust, et tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu ikka. Eks kõigil on kiire suve lõpp ja plaanid ja. Kahju lihtsalt. Siitmailt suveks kodumaale sõitnud sõpru nägin ka kahte. Vast neid viimaseid trehvab siin mail ka veel. 



Merepildid klõpsisin 29-tunnisel praamisõidul, kui need va suviti välja ilmuvad isamaa pääsukesed jälle jahedamate ilmade saabudes minema vuhisesid.



Mina suvepuhkusel

kolmapäev, 12. august 2020

Me kõik lendame ükskord ära

Inglise keeles öeldakse first cousin twice removed - removed on põlvkonnaerinevus ja first/second näitab onupoegluse taset. Ehk siis käisime minu vanavanaema täditütart ära saatmas eile. Sedasi kõlab kaugelt, aga vanavanaema emal oli 11 õde-venda, suuremad pisematega läbi ei käinud ja tädi Endla sugupuuoks oli meie oma ligi. Ta poeg on selle oksa viimane võsu.




Ma olen varemgi matustel käinud, aga miskipärast lõi see väeti ja habras lahkunu avatud kirstus eriti suure hooga hinge. Ma ei tea, kas asi on Metsakalmistu ja Pärnamäe ärasaatmiste kvaliteedierinevuses või minus, aga kui kellelgi on matustele professionaalset vesistajat vaja, siis ma võtan nüüd tellimusi vastu.



Tädi Endla ema suri 1928, kui ta oli kuueaastane. Ka see läks kuidagi eriliselt hinge. Võib-olla sellepärast, et kuueaastane on ikka nii pisike? Või sellepärast, et minu tütar oleks ka peaaegu oma emast kuueaastasena ilma jäänud? 
Matus oli imeilus, mina poleks sellist saanud. Eks siis tuleb edasi elada.



Nii suurt saavutust ma kindlasti ei tee, kui tema. 98. Aga tal oli veel 90sena pulss 60 ja 50 vahel. Mul kolmekümnendateski 90 ringis, hea, kui seismekümneni lõpuks välja vean. Ja sedagi siis, kui ilusti rohtusid võtan ja uut episoodi ei tule.




Ega mu tütred ei jaksaksi mind sedasi kodus hooldada nagu Endla poeg, elupõline spordimees ja kehkaõps jaksas. Imetlusväärne mees. He’s single, ladies! (And gents.)



Matusetalitaja oli kunagi olnud usklik, aga ühel hetkel ilmalikuks ära pööranud. Ta alustaski sellega, kuidas kõik sünnivad, elavad, kannatavad, rõõmustavad... aga varem või hiljem lendame me kõik ära. 

Mõni ütleb, et läheme üle vikerkaaresilla. “Coco” filmis, mida ma veel näinud pole, aga plaani ammu võtnud olen, olla üle lillesilla mindud. “Coco” vaatamiseks on ammu plaanis taskurätipakk manu võtta. Aga et lisaks lehvikule, huulepulgale ja maskile (ühtegi ei kasutanud lõpuks) oleks pähe tulnud ka taskurätipakk kotti pista, selleni mu kognitiivne kapatsiteet mind ei küünitanud. Samas teadjamad mehed - kirstukandjad ja hauatäisajajad - olid lausa vahetussärgi autosse pistnud, et parklas nende kõhulihaseid seirata saaks. Aga tegelikult polnud vajagi rätti. Pisarad küll voolasid (meie Endla, noh, ja minu lapsed ja...), aga hallatavalt. Ma kujutan ette, et ma olin väga elegantne pisaravalaja, kujutage ette Holly Golightlyt näiteks, mustvalges kabelistseenis. 
Kuidas see tegelikult välja võis paista, sellest teised ärasaatjad viisakalt vaikivad. Jäägu meile meie jõudu andvad pettekujutelmad. Nagu elegantne nutmine. Või jumal. Või armastus.

Täna tuleb Timmi ka koju!


Karvane kaisuteraapia, teravate kutsikahammastega

teisipäev, 4. august 2020

Esimene nädal

Tulime tüdrukutega eelmisel laupäeval Amsterdami kaudu kodumaale. Selle ajaga, mis tundub nagu kaks päeva, mitte nädal, olen korjanud kaks puutäit mureleid, kaks kirssi, kaks musta sõstart. Ema tegi laari mahla ja portsu toormoosi. Punased ootavad uut nädalavahetust vist. Need lähevad meil niisama sügavkülma talviseid smuutisid ja putre ootama. 




Korra käisime külas ka. Peamiselt tegelen tittede magama panemise ja söötmise ja vaidluste lahendamisega. Nagu ikka.




Poisid tulevad varsti autoga järele, siis kui pisibeebi vaktsiinipass lubab. No vaadake teda 💙


Meie juures elatud ajaga on talle ninast pepuni pea 40 cm juurde visanud, mis on peaaegu terve see pikkus, mis algul oli. Kui ennast pikaks venitab, siis on kahesest pikem. Kahesest raskem on ta nagunii, nad on 12 ja 15 kilodes. Igatsen, muidugi, oma karvast krokot. Aga sellegipoolest on siin rohi rohelisem.












Kognitiivne kapatsiteet jätab endiselt soovida. Vähemalt ei tekita see nii palju muret, kui ehk võiks, sest uus põlvkond teravaid pliiatseid on ümberringi. Aga raamatute lugemiseks võiks ju ikka seda jaguda.
Ja hirmus kahju on, et Luige laadale ei jõudnud meeleheiteta perenaise vaipu vaatama. Lastetuppa oleks kollast vaibajuppi tarvis. Eks siis tuleb jälle interneti teel kaubelda. Lihtsalt kahju, ise olin kodumaal ja Luige ka kiviga visata. Kui sa Kalevipoeg oled ja jaksad paarkümmend kilti kivikest heita.

Ja korra-paar tuleb veel 15 km kaugusel mere ääres külas käia. Ja maavanade juures. Ja Saaremaal-Muhus. Järgmine nädal tuleb murumees (veel rohelisemaks, muidugi!) ja rõdu põrand tuleb üles võtta, et katusemees saaks tulla. Aga see jääb küll poistele, kui need kunagi jõuavad. Peamiselt sellele karvutule, siiski.

Linna peab ka jõudma, tüdrukuid pole jõulust saati näinud. 

Vähemasti vana hea Rõõmu pood ei jäta hätta:


Kui omal napib, saab poest juurde!

neljapäev, 23. juuli 2020

Minu oma

Kahene ärkab keset ööd hüsteeriliselt nuttes.

2: “Minu oma! Minu oma!”
Ma: “Jaa, on küll sinu oma.”
2: “Minu nimi! Minu nimi!”

Ma ärkaks ilmselt samamoodi röökides, kui ma näeks unes, et keegi tuleb ja võtab mult nime ära.


Lohutuseks lill ja peni