neljapäev, 26. juuli 2018

Taukari ninakollidest ja elurõõmust

Hommikuti asja must ei saa, kui sind pole lähedal, pole lähedal, laulab Taukar. Ilmselgelt on see ood hommikukohvile! Olen 100 protsenti nõus, Taukar. Ka minust pole asja enne, kui olen oma kofeiiniringe jälle tööle saanud.

Ja ma tean, et ma sind enam tagasi ei saa, aga ausalt, saan hakkama, laulab Taukar teist laulu. Kuuleme seda autos üsna tihti lapsega ja arutasime ükskord, millest see laul räägib. Ninakollidest, otseloomulikult! Taukari lood on nii fantastiliselt maalähedased, igapäevased, igaüks saab hõlpsalt samastuda. Ainult et miks see ninakoll salaja teatris käib, küsib laps. No eks ikka selleks, et teatris ega üldse, tegelikult, ei ole soovitatav nina nokkida. Aga kui seda teed, siis ikka salaja. Ja kui koll sõrme otsas, siis on ju “sinu käsi tema käes”.
Õhtul voodisse läen, see on tegemata jäänd... no eks sa nuuska siis see koll välja, on lihtsam magada.

Hirmus allegoorilised, muidugi, on need laulutekstid. Esmapilgul tundub, et tavaline armastuslaul, aga sisesta väike diskursuseanalüüs ja pauh! on päris tähendus käes. Oh seda Taukarit küll. Mõistukõnemeister.





Öösiti, kui beebi ei maga, no enne keskööd, sest tegelikult ta magab päris hästi (o no, ma loodan, et ma ära ei sõnand...), aga õhtud kipuvad pikaks venima - see on meelisaeg ringi vahtimiseks... ühesõnaga öösiti, kui beebi ei maga, olen paari nädalaga tekitanud harjumuse järelvaadata tolle päeva “Minu köök on parimaid”, MKRe. Ja sellega seoses avastasin, et, ja selleni ma tegelikult tahtsingi jõuda, ma ei tea, mis see Taukari jutt sisse sõitis siia postitusse... et on üks lihtne nipp, kuidas on võimalik süüa ükskõik mida. Isegi kehvasti kokatud toitu. Isegi seda, mis sulle absull ei maitse. Jah, isegi keedupeeti! Kapsarulle! Keedupeeti kapsarullidega!

Selleks on vaja vaid natuke fantaasiat. Ei, sa ei pea ette kujutama, et tegelikult see hirmus toit on su absoluutne lemmik. Hoopis tuleb ette kujutada, et oled kas kohtunik Pete või kohtunik Manu (või mõne ekstra hullu roa korral NII Pete KUI Manu). Nemad peavad ju igasugust toitu sööma. Degusteerima kõiki kooslusi taldrikul. Ja seda kõike absoluutse pokkerinäoga, mille tagant võib arvustuseks tulla “parim söök, mida saate ajaloo jooksul olen maitsnud, 10 punkti,” aga ka “siin on kõik valesti, üks punkt”. Proovisin, töötab. Tuleb ainult kehastuda kohtunikuks ja mõelda, MIKS see nii hea või halb on.

Ja nad ütlevad, et telekat vaadates tegelikult ei õpi midagi. Psh.


Et kuidas positiivseks jääda. Kõiges on võimalik leida midagi head. 

Aga blogisid lugedes on ka voimalik. Näiteks ma ise ei saanud arugi, mil määral mõtteis on mustad pilved võimust võtnud, aga siis lugesin Indigoaanlase sarjaspikripostitust ja see viimane lõik, lubage tsiteerida:
“Victoriat vaadates mõtlen ma alati, et kas ei ole imeline, kuidas ühel inimesel on nii suurepärane saatus. Elas pikalt, tervena. Oli ilus (seriaali järgi otsustades), tark, õnnelikus abielus. Sai olla monarh ajal, mil maailm muutus....”

No vat. Kuna Vici leinaaeg oli nii pikk, siis mulle on tast kujund jäänud mustakandva prouana. Ja pikemalt ei mõtlegi. Aga see must rüü ei tähenda, et ta oleks õnnetu olnud. Kõigil ülalnimetet põhjustel ei olnudki ta seda. Ometi elas ta Victoria-ajastul. Kus minusugused printsessid herneteral ammugi toime ei tuleks. Ja oli õnnelik! Mis õnn on selle kõrval veel elada meie ajal! Meil on kõik olemas! Toit laual, tervis teatud mööndustega, töö olemas, isegi päike paistab sel suvel eriti soojalt... kohe rõõm on elada sedasi! Ja need mustad murepilved - see on kõik mõttetu ja ebaoluline, kui pea persest välja tõmmata ja veidi ringi vaadata. Sest tegelikult kõik sujub ja on lausa imeline. Vahel ma mõtlen, et miks on vaja blogisid lugeda, raisatud aeg ja ressurss ja teiste inimeste elud. Aga kui teiste mõtted aitavad pea enesehaletsuse liiva alt välja tõmmata, siis. Siis, siis, siis.



Siis ei lähegi see viimane pildike enam nii väga hinge.

Aga Taukar laulab ikkagi ninakollidest.

reede, 13. juuli 2018

“Unistuste SOS”

Abikaan vaatab “Autode SOSi”, kus unarusse jäetud romusid taastatakse. Ämm vaatab “Unistuste aedasid”, kus unarusse jäetud ahermaad uhketeks iluaedadeks vuntsitakse. Abikaan leiab lahkelt, et mul on vaja endale leida mingi sarnane saade, omale sobival teemal, mida vaadata.

Aga mul on saateid endale sobivail teemadel, mida vaadata. “Doctor Who” viimane Capaldi hooaeg on vaatamata. Seda Sandra Oh uut sarja tahaks vaadata. “Handmaid’s Tale’i” teine hooaeg. Need tulid kohe, mõtlemata. Kui kaks sekundit kauem mõelda, leiaks veel. Aga mida pole, on see hetk, millal maha istuda ja vaadata.
Õndsad on need, kelle kodune tööjaotus ja isiklik kurnatus (pigem selle viimase puudumine) võimaldab selliseid hetki, kus pole vaja midagi asjalikku teha. Ja kus ei kuku unedeta unne ära. Õndsad on need, kes ei märka neid asju, mis on vaja ära teha.

Ehk siis et on küll. Aga võrrandis tundmatu, mis tuleks välja arvutada, on aeg. Hey, Maths, solve yer own problems, I got plenty of me own.

Taustaks ei saa ka mängima panna neid asju, mida tahaks vaadata, sest noh, tahaks ju vaadata neid. Mitte minutit siit ja hetke sealt. 

Ideid? Valemeid? Võrrandeid? Võrratusi? Kuidas sina aega leiad? Või sul lihtsalt ON aega? Kui nii, siis kes on sinul see inimene, kellel ei ole sellist aega, sest sinul on? Või on temal ka? Kust ta sai? Tahaks ka...

Ühesõnaga, life coach’i oleks tarvis. Ühte sellist tean ka, mitte ametlikku life coach’i, vaid inimest, kes alati oskab õige sõna öelda või suuna kätte anda. Aga tal on juba amet. Ega ma ei jaksaks teda pidada ka. 

Kas siuke saade on ka, kus unarusse jäänud pereemadele uuesti unistuste elu sisse puhutakse? Minu unistused oleks sellised head ja odavad täita. Oleks vaid seda aega... Saate teemalugugi teada. Noh, et tulevad espetsialistid ja ütlevad, et sina, sina nüüd hakkad ise oma peput pühkima ja tossukrõpse kinni panema. Ja sina, siin on sulle nimekiri asjadest, mida sa igapäevaselt märkama peaksid. Jaluta maja sellega läbi. Pesumasinal vajuta seda nuppu. Ära unusta enne pesu sisse panna. Pesu seest eemalda enne masinasse pistmist lapsed. Sedasorti saade. Sedasorti juhiseid vajavatele abitutele. Ema (või vastava koosluse kurnatu) samal ajal nosib näksivalikut (soolased, magusad ja vedelad) ja vahib sarju ja loeb raamatuid ja käib jalutamas ja trennis ja. Tehtagu ära. Volunteerun osalejaks.

teisipäev, 3. juuli 2018

Kuri ema ja hea ema

Neljane, õhtul voodis, une-eelsed venitustaktikad. 


Ta: “Teeme nüüd nii, et sina oled laps ja mina olen ema ja räägin sulle unejuttu. Tule siia, ma võtan su kaissu, et sa ei kardaks, sest see on hirmus jutt.”

Ma: “Hästi, teeme nii.”

Ta: “Elas kord üks tüdruk. Tal oli ema. See oli kuri ema. Ükskord tüdruk vaatas multikaid. Ja siis! Kuri ema pani teleka kinni.”

Ma: “Kas mina olen ka kuri ema?”

Ta: “Ei, sina oled praegu ju laps ja mina raagin sulle muinasjuttu. Aga see on hirmus jutt, ma võtan su kaissu, siis sa ei karda.”

Ma: “Olgu siis.”

Ta: “Ja siis! Ta hüppas teleka hoopis katki! Edasi! Tuli talv. Ja tulid jõulud. Ja jouluvana tõi kuuse alla kingitusi. Ja siis! Tuli karu. Ta tuli tuppa. Kuri ema ehmatas. Sest laps oli seal peal ja suur karu tuli tuppa. Ja sii-iis! Karu sõi kurja ema ara. Ja sealt kasvas lahke ema. Nagu sina. Ja nad elasid elu lopuni.”