esmaspäev, 17. september 2018

Mõisa köis ja oma köis

Kuhu sa jätad selle tühja kohvitassi? Miks banaanikoored siin on? Kelle taskurätik siin on? Miks on diivani patjade vahele pressitud beebi ujumistrikoo? Kes selle musta mähkme prükki peab viima? Kelle kahvel on põrandal? Kas märjad rätikud jäetakse hunnikusse maha? Või voodile? Mis ajast see poolik saiake siin on?

Meil on tassid otsas. Ma ei leia taskurätti. Trikoo on kadunud. Kahvleid on kuidagi väheks jäänud. Kus meil kõik rätikud on? Miks voodi märg on? Kuule, midagi haiseb.

Ma saan aru, et nõuka ajal kolhoosis oli poogen, kes mida kaasa vedas ja mis kuhu vedelema jäi. Ja ammu-ammu mõisa ajal oli täiesti ükskõik, kui köie teine ots mööda maad järele lohises. Mõisa oma ju. Yolo.

Aga see on meie ainus köis, nii et korja oma ots heaga üles ja pühi puhtaks. Vaatame, kas sest enam asja saab, või on lohisedes täitsa ära kulunud. Sina tassid oma otsa, mina enda oma. Sest see on meie endi kuradima köis ja teist meil kusagilt võtta pole.

Mõisast ehk saaks. Aga seal on need na ära kulund.

pühapäev, 9. september 2018

Kelly Sildaru päästab maailma

Maailmalõpu kell on selline vahva vidin, mille ports teadlasi 1947. aastal välja mõtles, näitamaks suhtelist aega selleni, mil inimkond endale ise otsa peale teeb. Ilmselt said need teadlased indu II maailmasõjast ja tuumapommide kasutamisest meie poolt meie endi peal. Kõige kaugemal oleme lõpust olnud ehk ligi 15 minutit, külma sõja ajal oli kaks. Praegu on kell jälle 23.58 ehk siis meie ja ise-tehtud-hästi-tehtud lõpu vahel on kaks minutit. Good times had by all!


Aga pole muret, sest vaadake:




Küll on hea, et Delfi ja Google pead kokku panid ja aru said, et Kelly tugev sooritus aitab seiereid tagasi keerata ja maailmalõpuohtu edasi lükata. Vahepeal küll maadles Sildaru vigastusega ja eks selleks siis nihutatigi kella jälle minutike edasi praeguse aja peale. Õnneks sai Kelly jälle suusad alla. Seekord. Meie kõigi nimel, Kelly, tuult suuskadesse ja hoia ennast!


***


Emadus on ka, vähemalt siis, kui sellega veel harjunud pole ja liigselt närvirakke veel alles on, veidi nagu too maailmalõpu kell. Et sa käid ringi, malbe ja armastav pereema, aga iga hetk oled kaks sekundit plahvatusest. Loed kümneni. Toimib. Meenutad, et karjumine mõjub laste arengule halbasti. Toimib. Oled nagu keeristormi silmas oma zen’iga ja siis järsku... Snap! Ei, veel mitte, aga sa tunned, et kaks sekundit on kõik, mis lahutab sind ja sinu asemele tekkivat seenekujulist pilve.


Mitte et sellest mingit kasu oleks. Ega keegi selle plahvatuse peale oma sokke ja mänguasju kokku ei korja ja putru suhu kühveldama ei hakka. Lihtsalt võrrandisse lisanduvad ehmatusest nutta üürgavad lapsed. Sedan’d vaja oli...


Nagu kallis sõber leidis, üle pika aja mu neljasega trehvates: sul veab, et sa nii armas oled. 


*


Palun seda teksti mitte lastekaitsele näidata. Tänks. (Tekst on puhas ilukirjanduslik liialdus ja reaalsest elust sama kaugel kui maailmalõpu kell maailmalõpust.)


*


Aga ikkagi. Netis tuulates ei leidnud. Miks on kell praegu just kaks minutit keskööst? Ja kuidas nad selle üldse paika panid, et nii lähedal keskööle? Millega võrreldes me endale kahe minuti pärast otsa pale teeme? Kas aluseks on see, et miljardite aastate pärast teeb päike meiega nagunii üks-null? Alates planeedi Maa tekkimisest? Internet kahjuks ei valgustanud mind sellest. Aga äkki sina tead? Ütle mulle ka, kraaps-kniks-aitähh!


*




Naljakas. Minu oma vabastati vist hea käitumise eest poolteist kuud varem. Tubli, beebi!


Kuigi mo poolest võinuks sa ikka oma aja täis istuda. Rehabilitatsioon ikkagi. 


Seoses selle va lastemajandusega oli hiljaaegu veel üks hetk. See hetk, kui sa tahaks oma last kaitsta ja vaadata, et ta kogeks ainult parimat ja positiivset ja vahvat... aga sa ei saa, sest sa nagunii ei saa igal hetkel kohal olla ja teiseks ta peab ise avastama seda imelist ja rõvedat ja toredat ja haiget ja ilusat ja haisvat ja ikka imelist maailma. Aga ta on neljane! Kas tõesti juba nüüd? Ma pole ju andnud talle koiki vajalikke oskusi ja tööriistu sellega toime tulemiseks! Hell, mul omalgi veel pole koiki vajalikke tööriistu sellega toime tulemiseks. Kust neid saab? Kus on see Bauhof, kust selliseid tooriistu saab? Kas selleks Bauhof polegi puhas ehituspood vaid pigem elustiilipood ja müüb kassa juures veini? Alkohol pole ju lahendus! Või on? Vanad roomlased kaanisid kogu aeg veini. Maybe they were on to something.


***


Septembris ei jookse. Lihtalt endale meeldetuletuseks.


teisipäev, 4. september 2018

Kaklusklubi

Stseen algab.


Lähen poole-viiesele lasteaeda järele. Näeb mind, lippab juurde, kallistab.


Laps: “Mina ei löönud mitte kedagi.”

Ma: “Kas keegi ütles õpetajale, et sa lõid?”

Laps: “Ei. Aga keegi teine lõi, mitte mina.”

Ma: “Sa oled väga tubli, et ei löönud. Aga mis siis juhtus?”

Laps: “Noo... kõik lõid. Ei, kõik ei löönud, üks laps ei löönud, teised kõik lõid. See laps olin mina.”


Stseen lõppeb.


*


No et... okei. Väga hea, kui tema ei löönud, me oleme sellest rääkinud küll kodus. Aga siiski on veider ette kujutada, et teisel lasteaiapäeval juba selline suur lööming nelja-viieaastaste seas toimus. Jah, paarikaupa jageletakse mänguasjade üle küll, aga et kõik kohe. Ja kui tõesti toimus, et siis tema hoidus sellest ja üldine hullus teda ei nakatanud.


Veel veidram on mõelda, et oli lööming, aga et mitte juhuslik ja kogemata, vaid et too malbe olemisega õpetajanna korraldab kolmandale lasteaia-aastale kaklusklubi. Eeldatavasti ise siis on ohutus kauguses ja näksib popkorni. Sest miks mitte.


Aga veel veidram on mõelda, et mingit löömingut ei olnudki, vaid mu oma neljasel said jageluses sõnad otsa, sest ikkagi mitte-emakeelne keskkond, ja pani sõbrale tou kirja. Kui ta kodus midagi maha ajab või sassi keerab, siis ka tema ei teinud, vaid väike vend. Vahel on mitu väikest venda, sest ta oma hinnangul üks väike vend nii suurt segadust ei jõua tekitada.


Äkki oli lihtsam emmele öelda, et mitte tema, vaid teised. Parim kaitse, noh:






Peab vist jälle lapse-ema-suhete põhialused üle rääkima. Et ma olen alati tema poolt, ükskõik, mis ta tegi ja kes alustas, ja et ainus, mille pärast ta riielda saab, on see, kui ta valetab. Kui tõtt räägib, siis saame rahulikult hakkama ja olen alati tema poolt.


Mis on muidugi täielik jama. Aga usutav, onjo? Ja kui seda piisavalt korrutada, siis võib-olla ongi varsti nii, mu enda poolt ka.


Kuigi ma eelistaks muidugi seda kaklusklubi ja popkorniga versiooni.

esmaspäev, 3. september 2018

Laps mängib

Laps mängib oma toas.


Laps, üks nukk: “Ema, tule mängima!”

Laps, teine nukk: “Oota, ma joon kohvi ära, siis tulen.”


Valus. Järgmine kord võtan kaasa selle näkase kohvi, mille pärast lapsel pole ema, kellega mängida.




Nõup, not even close, lady.