pühapäev, 28. aprill 2019

Üks maas, kaks veel

Et kui takso suudad lennujaama vastu tellida ja hinna kokku leppida telefonis, kus öeldakse, et sorri, ma inglist ei räägi, kas siis on pigem A2 või B1 kirjas?




Eelistaks muidugi pügala või paar kõrgemat, aga kui flirt ära jääb, siis sobib ideaalselt ka see.

See esimene eelmisest halapostitusest tuttav koolitus sai kahe päevaga otsa ja lõpuks, kui etlesime klassikalisi briti komöödiasketše, tuli tõdeda, et head õpetajad on nagu head koomikud - nad toovad su samm-sammult mugavustsoonist välja, ebamugavustsooni, and that’s where the magic happens. No et isiklik areng ja/või huumor ja/või kõik eelnevad variandid. Kui keelt ei kasuta ega aktiivselt ei tegele selle harjutamisega, siis muidugi on tulemus selline nagu esimese päeva esimene sats. Aga kahe päevaga jõuda teise päeva eelviimase-viimaseni JA sketšid? Annab lootust. Muidugi oli koolitusel ka paar sellist tüüpi, kes tegelikult oma perfektse keelekasutuse ja aktsendiga sellest vist suurt kasu ei saanudki. Aga teise päeva lõpuks oli grupi tase palju ühtlasem - võib-olla olid need koolitaja poolt gruppi istutatud sellid? No nii teistele motivatsiooniks? Mine tea... igatahes toimis.

Ja siit, ebamugavustsoonist, tulebki minna järgmisele kursusele. Vähemasti lennujaamast öömajja saan. Mis homme hakkab saama ja mida näitab ametlik tasemetest (kahjuks nad seda restoranitesti vist ei aktsepteeri?), see selgub juba ebamugavustsoonis.

Kui kogu hala ja ärevus kõrvale jätta, siis tegelikult on see isegi täitsa põnev! 

Eile panin igaks juhuks nimekirja paberile, mida kaheks nädalaks on vaja kaasa pakkida. No et kui kiireks või ähmiseks läheb, siis põhivarustus on olemas. Kui see oleks nüüd komöödiasketš, siis järgmine stseen oleks see, kui ma Malagas kohvri avan ja seal on... riiete jms asemel see paberike nimekirjaga.

Ma tean, naljakas. Võtke heaks. Huumor ikka aitab ärevuse vastu. (Onju?)

laupäev, 20. aprill 2019

Kes jõuab rohkem küsida?

Püha taevas, kuhu kadus märts? Ja enamik aprilli takkapihta? Kas keegi veebruari sai kätte? Kuidas see üks koolitus juba järgmine nädal on? Kas ma tõesti pean juba nädala (NÄDALA??) pärast Malagasse põrgulaagrisse (andeks, curso super extra intensivo’le) lendama? Kas ma mitte ei pidanud kõnesid kirjutama mitu nädalat varem? Kas ei pidanud kordama, tuupima, eelmise intensivo ekstensiivseid lisamaterjale? Kas mind saadetakse, kilbil muidugi, koju tagasi ja ma hülgan oma lapsukesed asja eest, teist taga? Kas öeldakse üldse nii? Või öeldakse hoopis tühja asja pärast? Kas imposter syndrome’ile on maakeeles viisakat vastet? Kas see tunne kunagi üle ka läheb? Millal? Kas uus õpetaja on sama äge ja laia silmaringiga ja vahva huumorimeelega nagu Cesar? Kas nad saavad aru, et mulle on vajalikum arusaamine kui tilded ja esdrujula’d? Kas nad on piisavalt paindlikud, et seda ka arvesse võtta või tõmban kaks nädalat, hambad ristis, vihikusse joonlauaga värvilisi jooni grammatikakonspektide vahele? Kas ma joonlaua leian üles? Kas mul on joonlauda? Kas ma julgen näpata lapsukeselt mõne värvilise pliiatsi seks otstarbeks? Kas tal on mõni terve pliiats veel? (Hahahhahahhahha hahahhhaaahaha hahahahahaa, kõõks. Hea nali. See on üks asi, mida ta ilmselt ei märkagi, neid paari puuduvat pliiatsit oma pliiatsimeres.) Aga ikkagi, kas ma minikursuse kõned saan kokku? Mina? Päriselt? Kas kellegi teise kursuse kvaliteet sõltubki päris-päriselt minu kokkupusserdatud kõnedest? Kas see on see hetk, kui nad avastavad, et ma olen neil need aastad vaikselt nahka üle kõrvade vedanud? Või Malagast naastes? Või Hispaania-järgse kohaliku hispaania-intensiivi järel? Et millal see sündroom üle läheb? Miks ma üldse sinna kaheks nädalaks lähen, lapsi hüljates, kui tagasi tulles nagunii aju sodiks tambitakse? Kuidas ma enne seda, kui hispaania keele kursusele lähen, hispaania keele piisavalt hästi selgeks saan, et ma endale päris häbi ei teeks? Kas ma mitte seda eelmine kord ka ei küsinud endalt? Kuidas see laps siis ütleski? Kas nii, et emme, ära muretse, kui sa mõnda asja ei oska, küll sa koolis õpid? Kuidas ma jätan siukse tarkpea maha? Kes seal sedasi mu life coach siis on? Kas ma suren maha selle päikese all seal? Kas ma kodu-kooli vahelt mujale kui poolsurnult voodisse jõuan? Kuidas, jumala pärast, ma ennast JÄLLE, olen suutnud selle sama reha otsa ajada? Kas selle pärast, et ma tegelikult jumalat ei usu? Et tuli nagu jumal juhatab, aga kuna usku pole, et siis ei juhata ka? Kas ma siia kirjutamise asemel peaks hoopis magama minema, ja uskuma, et ehk hommik on õhtust targem, nagu emme ütles? Kas tuli nüüd rohkem küsimusi kokku, kui sada tark vastata jõuaks?



Hingame sügavalt sisse. Välja. 
Kes on täiskasvanud inimene? Kes vastutab ise oma otsuste ja valikute eest? Kes on lapsevanemavastutust jagava kaastäiskasvanu ja oma kutsikad õpetanud iseseisvalt hakkama saama? Kes juhib ise oma elu ja otsuseid ja mõtteid? Who’s a good girl? Who’s a good girl?







Yes, you are! Yes, YOU ARE a good girl!

Okay, thanks! Good talk, you! Yes, I mean you. You’re reading this now. You. You did this. Thanks! Be proud of you. You are also a good girl and/or boy (circle as appropriate). Switching to English may be appropriate, considering the mini-training I’m about to mess up for someone with my... NO! Shhh. Good girl. Grownup decisions and responsible et cetera (see above). Good. Girl.

PS! There was a movie (or a book) once where the protagonist-kids realized that grownups don’t actually call themselves grownups. Only kids call them that. Grownups call themselves ‘adults’. Just saying. Am I my own nagging inner voice? Stop it. You’re embarrassing yourself publically. 

Oopsie.

kolmapäev, 10. aprill 2019

Suurlinna rõõmud‽

Kasutasin pealkirjas obskuurset interrobangi, sarkasmikirjavahemärki, et vähegi mõista anda kohe, et pole siin mingit rõõmu.

Rõõm on elada siin ime-imelises linnas!

Rõõm on elada siin ime-imelises linnas

Vahe missugune. 
Kolmandat päeva on saastehoiatus üleval. See tähendab, et kogu see sudu, mida me õhu asemel sisse hingame, kaksab iga hingetõmbega elu lõpust minuteid maha. Ilmselt oleks ohutum ja tervislikum ahelsuitsetada, sest siis oleks mingigi filter vahel. Nali. Oot. Interrobang‽ Siin elamist võrreldaksegi sellega, mitu suitsu päevas sa tõmbad lihtsalt õhku hingates. Meil tõmbad vahel mitu, tavapäevadel ühe-kaks, Pekingis keskmiselt neli suitsu päevas. Sina, sinu naaber, sinu lapsed, sinu vastsündinud beebike. Igaühel on pläru suus lihtsalt sellest, et siin elate. Sünnist surmani. Iga päev.




Yeah, theres an app for that. Jep, selleks on äpp.

Isegi kui seda autode ja tööstuse paska poleks õhus ringlemas, isegi kui loodus oleks esikohal, oleks ikka nõme. Sest kuused-kased on siin ka siuksed, mis aktiivselt inimesi tappa üritavad. Ja nii tulebki varakevadest varasuveni igapäevaselt allergiarohtu võtta, sest tabletita nuuskad lihtsalt oma elujõudu välja. Laps naeris ja ütles, et emme, kui sa nuuskad on su nina nagu valgusmõõk. Hea, et mu kannatustest vähemalt huumorit ammutatakse. Hea, et ta ise seni on pääsenud. Kui ta siin kasvab, võib-olla siis tal ei teki siinsete tolmlejate vastu allergiat. See on see hellhole, mis sind aktiivselt, olgugi et ebatõhusalt, tappa üritab. Aga elad ikka edasi oma pronkspuuris (kuldpuuriks oleks seda palju nimetada, aga päris plekkpuur ka pole) ja võtad tabletti, et mitte maha surra.



Jäin ükspäev tööl pilti uurima. Et mis. Lähemalt uurides selgus, et pealkiri “Pealkirjata” maali tähendusele küll valgust ei heida, aga kunstnik on kodumaine Kaido Ole. Vaat siis. Istu edasi oma pronkspuuris, aga lapsed upita ikka välja, kui saad. 

esmaspäev, 1. aprill 2019

Mida?

Laps: *seletab midagi*
Ma: “Mida?”
Laps: *seletab uuesti*
Ma: “Mis-mis?”
Laps: *selgitab kannatlikult*
Ma: “Kallike, palun anna andeks, ma ei saa midagi aru.”

Ja no ei saagi. Mitte ühestki sõnast ei saanud aru. Tema viga oli see, et ta hakkas midagi tähtsat rääkima poolmagavale emale. Õnneks on tal isa teine igapäevast lapsevanemavastutust teostav täiskasvanu ka. Ja ta ei pahandanud mu peale. Kesse ikka abitu kassipoja peale pahandab?


Siis ehk tuleb seda su enda poole ka tagasi, kui ükshommik abitu kassipojana ärkad.

Keerulisem mure on see, et kohvi kõrvale tegin ajalehe lahti ja no kurat. Sealt KA ei saa midagi aru. Mis? Mida? Mis mõttes nii? Miks te sellise artikli sellest teemast tegite? Miks see mees räägib sellest asjast? Ja kas too asi üldse kedagi huvitab, kui see ja see on veel õhus? What is happening?

Kas see ongi varane seniilsus? Kas see on hoopis õietolmust, mida ma olen kaks nädalat sisse hinganud ja välja nuusanud? Ma peaks täna veel tööle minema, ei tea, kas ma seal saan midagi aru? Kas seal on vaja üldse midagi aru saada? Kas seal on üldse midagi arusaadavat? Kas seal on üldse midagi arusaamatut, kui nagunii sama pudrukausi ümber pidevalt kembeldakse?

Vahel kodus piiksub. Kahed piiksud oleme tuvastanud - töö lõpetanud nõudekas ja pliit, kui sinna midagi ootamatut peale panna. Aga kolmas piiksumine on veel tuvastamata. Kindlasti midagi olulist. Õnneks piiksub umbes korra kahe nädala peale. Kaks korda seega pärast kolimist. Ja sisse pole ka veel murtud. Urraa. Kunagi siia murti sisse. Enne meie aega. Vana kodu eelis oli see, et sinna oli omalgi keeruline sisse saada, saati siis veel murdvargal. Aga siia liugled sisse nagu nalja, nii sina kui varas. Kuuldavasti valvet polnud peal ja turvakardinaid ees, kui sees käidi. Vast need siis peavad. Vast ei pea ja tulevad ninjad, kes meie riidekapid ja lastetoa ära konmarivad. Ma ei saaks nendest muidugi aru, kui nad nii teevad, et miks, aga ma ei saagi enam millestki suurt midagi aru. Peaaegu-aastane magas täna jälle 7 tundi jutti. Võib-olla varsti on mul siis ka jälle inimese tunne peal selle igaöise mitukordaärkamise hiinapiinamise asemel.

Õietolmuallergiaga soovitatakse allergiahooajaks puhkus võtta ja reisida sinna, kus tolmu enam/veel pole. No tänan, tõesti. Kas keegi üldse nii teha saaks? Keegi selline kindlasti, kellel pole vaja puhkust võtta, sest et ta nagunii on palgatööst sõltumatu.

Esimene aprill on endiselt ebameeldiv. Sooviks õnne, aga kardan lööklainet. Loeks somet, aga nagunii millestki midagi aru ei saa enam. Poeks koopasse ja magaks talveund edasi, aga karupojad on juba ärkvel ja kus sa’s sedasi magad. 

Ja üldse oled sa keeruliste tunnetega lilleke, nii et vaata, et sa piisavalt vett jooks ja päikest peale saaks.



Ilmselt jooksis programm “Asjalik” kokku ja tühikäigu vältimiseks käivitus asendusprogramm “Mida?” Häšštääg esmaspäevad.

***

Käisin vannis ja ostsin uue piimavahustaja (eelmine andis eile otsad, teist päeva elame nagu loomad. Must kohv?!? Okei. Nii siis nii. Must ja kibe. Nagu ma isegi, hohohoo), sest self care. Ei toiminud piisavalt. 
Parem munakoor pihus kui kana katusel. 


Autoportree seesmise ja välimise resonantsist

Vahel avaneb hommikul aknast nii udune päev, et aiaotsagi pole näha. Siis saab tõdeda, et näe, peas sees on sama mis väljas, nagu tollel Kanada preeriakirjanikul, keda ma õppisin siis, kui pliiats oli terav, aga sõel enam ei pidanud. Ma olin kunagi ikka päris terav pliiats. Nüüd on teiste kord, on teritatud juba kah seda otsa. Las nüüd lapsed olla need kirkamad kriidid perekonna pliiatsikarbis. Vahel on tuhme värve kah tarvis. Ja siis olen mina platsis! Võtke heaks!