Püha taevas, kuhu kadus märts? Ja enamik aprilli takkapihta? Kas keegi veebruari sai kätte? Kuidas see üks koolitus juba järgmine nädal on? Kas ma tõesti pean juba nädala (NÄDALA??) pärast Malagasse põrgulaagrisse (andeks, curso super extra intensivo’le) lendama? Kas ma mitte ei pidanud kõnesid kirjutama mitu nädalat varem? Kas ei pidanud kordama, tuupima, eelmise intensivo ekstensiivseid lisamaterjale? Kas mind saadetakse, kilbil muidugi, koju tagasi ja ma hülgan oma lapsukesed asja eest, teist taga? Kas öeldakse üldse nii? Või öeldakse hoopis tühja asja pärast? Kas imposter syndrome’ile on maakeeles viisakat vastet? Kas see tunne kunagi üle ka läheb? Millal? Kas uus õpetaja on sama äge ja laia silmaringiga ja vahva huumorimeelega nagu Cesar? Kas nad saavad aru, et mulle on vajalikum arusaamine kui tilded ja esdrujula’d? Kas nad on piisavalt paindlikud, et seda ka arvesse võtta või tõmban kaks nädalat, hambad ristis, vihikusse joonlauaga värvilisi jooni grammatikakonspektide vahele? Kas ma joonlaua leian üles? Kas mul on joonlauda? Kas ma julgen näpata lapsukeselt mõne värvilise pliiatsi seks otstarbeks? Kas tal on mõni terve pliiats veel? (Hahahhahahhahha hahahhhaaahaha hahahahahaa, kõõks. Hea nali. See on üks asi, mida ta ilmselt ei märkagi, neid paari puuduvat pliiatsit oma pliiatsimeres.) Aga ikkagi, kas ma minikursuse kõned saan kokku? Mina? Päriselt? Kas kellegi teise kursuse kvaliteet sõltubki päris-päriselt minu kokkupusserdatud kõnedest? Kas see on see hetk, kui nad avastavad, et ma olen neil need aastad vaikselt nahka üle kõrvade vedanud? Või Malagast naastes? Või Hispaania-järgse kohaliku hispaania-intensiivi järel? Et millal see sündroom üle läheb? Miks ma üldse sinna kaheks nädalaks lähen, lapsi hüljates, kui tagasi tulles nagunii aju sodiks tambitakse? Kuidas ma enne seda, kui hispaania keele kursusele lähen, hispaania keele piisavalt hästi selgeks saan, et ma endale päris häbi ei teeks? Kas ma mitte seda eelmine kord ka ei küsinud endalt? Kuidas see laps siis ütleski? Kas nii, et emme, ära muretse, kui sa mõnda asja ei oska, küll sa koolis õpid? Kuidas ma jätan siukse tarkpea maha? Kes seal sedasi mu life coach siis on? Kas ma suren maha selle päikese all seal? Kas ma kodu-kooli vahelt mujale kui poolsurnult voodisse jõuan? Kuidas, jumala pärast, ma ennast JÄLLE, olen suutnud selle sama reha otsa ajada? Kas selle pärast, et ma tegelikult jumalat ei usu? Et tuli nagu jumal juhatab, aga kuna usku pole, et siis ei juhata ka? Kas ma siia kirjutamise asemel peaks hoopis magama minema, ja uskuma, et ehk hommik on õhtust targem, nagu emme ütles? Kas tuli nüüd rohkem küsimusi kokku, kui sada tark vastata jõuaks?
Hingame sügavalt sisse. Välja. Kes on täiskasvanud inimene? Kes vastutab ise oma otsuste ja valikute eest? Kes on lapsevanemavastutust jagava kaastäiskasvanu ja oma kutsikad õpetanud iseseisvalt hakkama saama? Kes juhib ise oma elu ja otsuseid ja mõtteid? Who’s a good girl? Who’s a good girl?
Yes, you are! Yes, YOU ARE a good girl!
Okay, thanks! Good talk, you! Yes, I mean you. You’re reading this now. You. You did this. Thanks! Be proud of you. You are also a good girl and/or boy (circle as appropriate). Switching to English may be appropriate, considering the mini-training I’m about to mess up for someone with my... NO! Shhh. Good girl. Grownup decisions and responsible et cetera (see above). Good. Girl.
PS! There was a movie (or a book) once where the protagonist-kids realized that grownups don’t actually call themselves grownups. Only kids call them that. Grownups call themselves ‘adults’. Just saying. Am I my own nagging inner voice? Stop it. You’re embarrassing yourself publically.
Oopsie.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar