Alison Espach “Pulmarahvas”

🎼 Pulmarahvas, pulmarahvas, rõõmusta! 🎶

(Laulda mõttes “Oh sa õnnistava” ehk sitsiilia rahvaviisile kirjutatud “O sanctissima” viisile)

Pulmad. Rahvas. Pulmarahvas. Olles ise külalisena osalenud kuues pulmas ja pruudina kahes, noh. Üsna realistlik näitemäng. Muidugi ükski neist, mida ma lähedalt olen näinud, polnud selline miljoni-dollari-pulm.

Siin raamatus satub peategelane Phoebe kogemata, aga omade eesmärkidega, hotelli, kus valmistutakse suurteks pulmadeks. Ja kuidas siis kõik edasi läheb. Igas korralikus pulmas peab olema kontvõõras!

Mulle kui amerikanistika-anglistika-kalduvustega inglise filoloogile andsid palju toone ja tahke juurde peategelase kirjandusviited, kuid ta seletas neid piisavalt lahti ka neile, kes pole 19nda ja 20nda sajandi kirjanduse ega feministikaga kursis.

Raamatu lõpus, tolle ajastu romantiliste, vähemalt, nad ju nagunii alati abielluvad. Kas ka siin? On ju pulma tuldud. Kas tuldi pulma või tuleb pulma* (soome k)?

Ei saa öelda, et ei oleks Phoebega samas paadis olnud, just selle kohalt, miks ta hotelli läks. Aga ka selles, mis sellest põhjusest sai. Ja mis Garyga toona oli. Vahel lihtsalt on nii. Aga … nagu ütlevad targad inimesed ja lõbusad meemid, sa ei ole veel kohtunud kõigi nende inimestega, kes sind armastavad ja keda sina armastad. Ikka tuleb tõsta üks jalg teise ette. Nii kaua kuni sammud jälle iseenesest tulevad.

Lugesin Mirkost, eesti keeles andis välja Eesti Raamat, tõlkis Piret Lemetti.

——————————

* Muide, kas sa tead, et “pulma” soome keeles ei tähenda pulm, vaid probleem? Ja et nende sõnade, pulm eesti keeles ja probleem soomes, ajalugu tuleb tõenäoliselt samast tähendusest, mis arvatakse olevat “kärarikas rahva kogunemine”, ainult et meil jäi selleks suureks käraga kogunemiseks pidu ja juhhõissa pulmad, aga neil seal põhjapool küla kärajad vms kogunemine, kus valjuhääli probleeme lahati. Vaat sulle pulma!

PPS! Härra Rochester oli ikka täiega sitavikat. 100% nõus. Phoebe eksabikaasa kah.

Kristen Depken “Barbie ja tema õdede suur seiklus kutsikatega”

Oli kunagi selline Barbie film. Vahva seiklus, sisaldas kutsikaid. Lastele meeldis, endale ka.

Barbie ja tema õed Skipper, Stacie ja Chelsea lähevad suveks vanaema juurde. Vanaema koeral on just sündinud kutsikad ja iga tüdruk saab ühe endale. Pajula linn on aga toimetulekuga hädas, kuid kus häda kõige suurem, seal abi linna asutajate peidetud aarde jahtimisega kõige lähem. Tüdrukud on julged ja pealehakkajad, grrrrrl power!

Hiljem ostsime Rõõmu kaubamajast ka Egmonti filmiraamatu, mis nüüdseks on kahele suuremale oma ja lähipere järeltulijale, kes ka filmi nägid, aga ka kahele pisemale, kes ei olnud siis veel sündinud, aga nüüd juba päris suured on, pähe kulunud. Raamatusse viisime eestindatud filmi põhjal ise sisse parandused stiilis Willoughby -> Pajula ja kutsikate nimedega. Kleepsu! Raamat on endiselt riiulis ja aeg-ajalt lugemisel, kuigi kohati nii kapsas, et loeme mälu järgi.

Üks teine klassik, mis palju lapitud ja kas või kinnisilmi ette lugeda saab, on Ellen Niidu “Lugu jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda”. Noh, et “Emal oli ka valge sabatutt, aga tema ei kapsanud päevad läbi niisama ringi, vaid otsis pojale ja endale toitu - ikka kapsast ja kapsast ja kapsast ja vahel harva kaalikat ka.”

Mis sinul selline peastlugemisekapsas on? 

***

Ma olen viimased mõned tunnid mõelnud Barbie ja tema õdede peale. Nimelt oli käimas seiklus miinuskraadidega ja me oleksime kahekesi kenasti saanud seigelda jutus “Barbie ja tema õdede suur seiklus miinuskraadidega”. Küll vast mitte peaosades, aga mõnes kõrvalosas ehk. Kas sina tead, mis temperatuuril pole enam võimalik lennukitiibu “de-ice’ida”? Võimalik, et erinevate lennujaamade võimekus erineb, aga meie lennujaama piir, nagu selgus, kui kohvrid olime ära andnud ja nautisime väravabaaris klaasi veini, on -36. Oli tõesti krõbe. Lausa nii krõbe, et kui meid oli bussiga paari tunni kaugusele lõunasse sõidutatud, tundus sealne -25 lausa kevadisena! Vaat siis kus seiklus. Kutsikaid oli ka, suveniiripoe lettides ootasid omanikke armsakesed, eri suuruses ja isevärvi kasukaga husky-kutsikad.

Be careful what you wish for, onju? Alles meil oli 35 plusskraadi ja ma unistasin lumest. Sain. Sain lund. Sain.

Tumesinine: Adrian Tchaikovsky “Alien Clay”

Mul on vikerraamatupostitused hoopis unarusse jäänud - saagu see uue aasta esimesel päeval korda (või korrale ligemale, lilla ainult jääb veel).

Ma usun, et suurt ei luiska, kui väidan “Alien Clay” (“Võõras savi”? “Tulnuksavi”? No see, millest inimene voolitud on, aga… teistmoodi. “Teistmoodi savi”?) olevat selle aasta parimaks lugemiskogemuseks. 

Raamatu tutvustus on üsna üldine - kõlab siin küll väga spetsiifiliselt, aga… mine loe, siis saad aru. Igathes, peategelane, poliitiline aktivist religioosses-totalitaristlikus ühiskonnas, saadetakse karistuseks töölaagriplaneedile, kust tagasitulekut enam pole. Planeet on karm, inimesele sobimatu ja seal on jäljed kunagisest tsivilisatsioonist. Kõik on hirmus põnev ja hirmus karm. Mulle meeldis kõige rohkem see, kuidas planeedil elu oli üles ehitatud, südamedaamile meeldis rohkem see poliitilise ulme osa.

Kui raamat läbi sai… see tunne meenutas seda, kui kunagi Pullmani “Kuldse kompassi” sari läbi sai. Mis mõttes ma pean nüüd elama edasi nii, et ei olegi hing deemonina kaaslaseks?!

Mis mõttes ma pean elama nii… üksi ja äralõigatult?! Mis muidugi tähendab, et ma olen inimene, eks. Ja selline ühendatus, see oleks siin planeedil kirjeldatav ainult sõnaga “jumalik”.