Mess mis mess

SM (6): “Emme, kuule, can I have a mes?”

Esimene mõte: kas sul pole juba küllalt suur segadus siin?

Teine mõte: Aa, nuga. Pagana kolmkeelne laps...

Mes on hollandi keeles nuga.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~

Laps kaks (2): “Doeg, mama bear! Kooli lähen!”

Doeg [duuh] on hol k head aega. Mama bear on papa bear’i leiutis.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~

Sorri, lapseke, kell kukkus ja palk ei jookse - väljenda end selgelt, emps enam ei tõlgenda su väljundit üheselt arusaadavaks. (Võimalik palgata emme vabaturult 2 aasta ja 4 kuu pärast, kohalduvad tingimused ja hinnakiri.)

***

Lisaks oli mul au nurgas väriseda, shell shock’is, sest lapsekesed ehitasid kahuri ja kukkusid kõmmutama. Dresden pärast rahu sõlmimist, ma ütlen, et viisakalt väljenduda. 

Aga kes tellis neile igakuiselt saabuvad STE(A)M-kastikesed? Ikka ise tegi, ise tegi, vanapaganat tsiteerides.

Tead küll, mis vorsti sisse käis (paber, kõrred ja vahtkumm), näed, kui järgmine hüppab, aga ikkagi võpatad. Traumajärgne stressihäire? (Trauma not related.) Vähemalt lapsed arenevad mühinal, eks.

Miskis maskis

Veider. Enne kodumaist suvepuhkust polnud mingi probleem mitu tundi järjest maskis olla. 

Lennukis said isegi lapsed maski ette.

Ja TLNs maandusdes sattusime täiesti teisele planeedile - mitte keegi* maski ei kanna, käsi desovad vähesed ja pikivahe hoidmise asemel ronitakse selga. Kummaline ja võõrastav, aga näe, ära harjusin. 

Ja siis tulime tagasi maskimaale ja no ei suuda enam. Õhku pole, prillidest läbi ei näe. Kuidas kevadel oli õhku? Kuidas siis prillid uduseks ei läinud? Kas ma hingan valesti? Kas ma hingasin enne valesti?

Need filmid, eks, mida ma ei nimeta, aga mille tegevus toimub Maal, mingis tulevikus, sageli postapokalüptilises, kus inimesed peavad kandma maske selleks, et ellu jääda. Eeldus on, et atmosfäär on pekkis, eks, inimesele mürgine. Aga äkki pole selleks mürgine, et õhk pekkis oleks? Äkki lihtsalt, kuna praegu maski tagant ei saa piisavalt hapnikku kätte, siis kohanduvad meie kopsud vähema hapnikuga toime tulema? Ja kui sa siis sellise lased imepuhta õhu kätte - sest et postapokalüpsises pole enam suursaastajaid, eks - siis ei tule nende inimeste kopsukesed enam selle värske õhu ja rohke hapnikuga toime. Ja nad kannavad maske selleks, et mitte värskeõhumürgitusse maha surra. 

Mõtlen ma, kooli-, lastehoiu-, poodlemis- ja niisama rahvarohkes piirkonnas ning ühistranspordis maski taga õhku ahmides. 

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

* Peale Ämari lendurite (sakslased tookord) Rõõmu poes ja abikaane, kes saabus punasest tsoonist pärast piiranguid.

Uus kuu

Mingi plaan peab ju inimesel olema. 

Et oleks, mida muuta, kui see uppi lendab.

Niisiis, oktoobris:

Jätkub peni õuetreenimine

Jätkub lapse potiletreenimine

Heegeldan valmis laste kampsid

Et saaks oma salliga edasi minna

Ja siis varrukatega sall ette võtta

Tuleb käia mõnel koosolekul

MR viimane kuu kallis hoius

SM algab nn talvetennise trenn

SM jätkab koori ja tantsuga

Minu sünnipäev

SM sünnipäevaplaan paika panna

Viimane laps hakkama panna (tahan? Ei taha? Ma ise ei tea...)

Loen vähemalt ühe poolelioleva rmt läbi

Väldin magusat, v.a nädalavahetusel

Väldin alkoholi, v.a nädalavahetusel

Jätkub peni rihma otsas viisakas olemise trenn

Mõtlen välja, kuidas rohelised tomatid vürtsikalt purki saada

Kõrvitsapeenrasse tuleks tulbid hakkama panna

Tundub üsna pikk nimekiri. Aga kui lugemiseks energia leidmine ja kognitiivse kapatsiteedi kogumine välja arvata, siis tundub vist tehtav?

Täitsa tehtav 👍🏻

Viimane nädal

Kokkuvõtted. Muuhulgas, aga mitte ainult: said punased sõstrad korjatud. Murumeeste tööl pingsalt silma peal hoitud (ei jäänud rahule). Uus katuseaken tellitud (vana on umbes 10 aastat kondensaadi tõttu läbipaistmatu). Neli tikrit tühjendatud (käsivartele, ettevaatusest hoolimata, mõjus hullemini kui kolmekuune koerakujuline haipoeg). Nunnutatud kolmekuust koerakujulist haipoega. Ja inimtütreid, nii enda kui teiste omi (inimpoegadega on nunnutamist võimaldavas lähikonnas kehvasti). Aidatud sugulasi nende mustsõstarde tühjendamisega. Akendele putukavõrgud pandud. Ostetud lamp. Vahetatud välja söögitoa lamp. Tom Sawyerit harrastatud nii aia kui kuuri kallal*. Elatud peaaegu rinnahoidjavaba elu. Välditud peaaegu edukalt kinnisi jalanõusid ja üldse enamasti paljajalu oldud. Peetud nadu sünnipäeva (14, koroonaajaga paar nr ja sealjuures minust pikemaks visanud). Nunnutatud nadu koera. Nunnutatud nadu kassi, korduvalt. Saadud meeldetuletus kuueaastaselt, korduvalt, et emme ei tohi kasse puutuda, sest allergia. Pestud korduvalt käsi, nii kassinunnutamise kui ka muudel, nii tavapärastel kui viirusega seotud põhjustel. Käidud septembrikuise sünnipäevaga ämma eelmist sünnipäeva tähistamas. Saadud viimaks valmis emale üllatuseks heegeldatud sall. Heegeldatud ema nina all talle üllatuseks heegeldatavat salli. Käidud ära Pärnus, Lottemaal, vannis, Hagudis, Laulasmaal, rannas, vannis, Muhus, Saaremaal, ujumas, rannas, Risti soorebast vaatamas, vannis, kirikus ristimist vaatamas**, maal, linnas, rannas, Rõõmus, Kesk- ja Männipargis. Käidud ka ootamatutel matustel. Plaasterdatud mitme paki jagu kriime ja täppe. Värvitud suuremaid, väiksemaid ja eriti pisikesi küüsi. Nähtud täpselt kahte eesti-sõpra***. 

Eesti mets lõhnab õigesti.

Meri lõhnab õigesti. 

Tuul puhub õigesti.

Vihm on õige konsistentsiga.

Päike tõuseb õigesti.

Värvib taeva loojudes õiget värvi.

Vesi maitseb õigesti (aga ainult kodus).

Linnud laulavad õigesti.

Kraavis kasvavad õiged lilled.

Metsas õiged marjad.

Õue peal õiged seened (see oli mulle ka üllatus, et ämma õuele on kukeseened kolinud!)

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

* Kes iganes leidis, et väga igavate asjade võrdkujuks võiks panna “vaatan, kuidas värv kuivab” või “kuidas muru kasvab”, polnud ILMSELGELT kumbagi ise proovinud. See oli väga põnev! Näiteks kas te teadsite, et rootsi punane värv on purgis roosa, peale kandes helepunane ja kuivab tumepunaseks? Imeline! Ja mis võiks olla elevust tekitavam, kui igal hommikul joosta akna juurde, et näha, mis aia otsas seekord on muruseeme idanema läinud? Võib-olla ainult talvel, kui esimene lumi tuleb.

** Seoses eelmise tärni Tom Sawyerdamisega veetsin mitu päeva redeli otsas kuuri värvides. Ema elukogenult ütles küll kohe, et pane müts pähe või muidu...

Mai tea, kas sai see müts liiga hilja pähe või polnud see fooliumist või mis seal siis nihu läks, aga redeli otsas oled ilmselgelt taevaisale lähemal ja kui kaitsvat mütsi ka pole, siis... nüüd ma igatahes olen ristitud ja leeritatud ja latsed kah ristitud.

*** Teiste kohta võib öelda, pärast esimest pettumust ja nördimust, et tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu ikka. Eks kõigil on kiire suve lõpp ja plaanid ja. Kahju lihtsalt. Siitmailt suveks kodumaale sõitnud sõpru nägin ka kahte. Vast neid viimaseid trehvab siin mail ka veel. 

Merepildid klõpsisin 29-tunnisel praamisõidul, kui need va suviti välja ilmuvad isamaa pääsukesed jälle jahedamate ilmade saabudes minema vuhisesid.

Mina suvepuhkusel

Me kõik lendame ükskord ära

Inglise keeles öeldakse first cousin twice removed - removed on põlvkonnaerinevus ja first/second näitab onupoegluse taset. Ehk siis käisime minu vanavanaema täditütart ära saatmas eile. Sedasi kõlab kaugelt, aga vanavanaema emal oli 11 õde-venda, suuremad pisematega läbi ei käinud ja tädi Endla sugupuuoks oli meie oma ligi. Ta poeg on selle oksa viimane võsu.

Ma olen varemgi matustel käinud, aga miskipärast lõi see väeti ja habras lahkunu avatud kirstus eriti suure hooga hinge. Ma ei tea, kas asi on Metsakalmistu ja Pärnamäe ärasaatmiste kvaliteedierinevuses või minus, aga kui kellelgi on matustele professionaalset vesistajat vaja, siis ma võtan nüüd tellimusi vastu.

Tädi Endla ema suri 1928, kui ta oli kuueaastane. Ka see läks kuidagi eriliselt hinge. Võib-olla sellepärast, et kuueaastane on ikka nii pisike? Või sellepärast, et minu tütar oleks ka peaaegu oma emast kuueaastasena ilma jäänud? 

Matus oli imeilus, mina poleks sellist saanud. Eks siis tuleb edasi elada.

Nii suurt saavutust ma kindlasti ei tee, kui tema. 98. Aga tal oli veel 90sena pulss 60 ja 50 vahel. Mul kolmekümnendateski 90 ringis, hea, kui seismekümneni lõpuks välja vean. Ja sedagi siis, kui ilusti rohtusid võtan ja uut episoodi ei tule.

Ega mu tütred ei jaksaksi mind sedasi kodus hooldada nagu Endla poeg, elupõline spordimees ja kehkaõps jaksas. Imetlusväärne mees. He’s single, ladies! (And gents.)

Matusetalitaja oli kunagi olnud usklik, aga ühel hetkel ilmalikuks ära pööranud. Ta alustaski sellega, kuidas kõik sünnivad, elavad, kannatavad, rõõmustavad... aga varem või hiljem lendame me kõik ära. 

Mõni ütleb, et läheme üle vikerkaaresilla. “Coco” filmis, mida ma veel näinud pole, aga plaani ammu võtnud olen, olla üle lillesilla mindud. “Coco” vaatamiseks on ammu plaanis taskurätipakk manu võtta. Aga et lisaks lehvikule, huulepulgale ja maskile (ühtegi ei kasutanud lõpuks) oleks pähe tulnud ka taskurätipakk kotti pista, selleni mu kognitiivne kapatsiteet mind ei küünitanud. Samas teadjamad mehed - kirstukandjad ja hauatäisajajad - olid lausa vahetussärgi autosse pistnud, et parklas nende kõhulihaseid seirata saaks. Aga tegelikult polnud vajagi rätti. Pisarad küll voolasid (meie Endla, noh, ja minu lapsed ja...), aga hallatavalt. Ma kujutan ette, et ma olin väga elegantne pisaravalaja, kujutage ette Holly Golightlyt näiteks, mustvalges kabelistseenis. 

Kuidas see tegelikult välja võis paista, sellest teised ärasaatjad viisakalt vaikivad. Jäägu meile meie jõudu andvad pettekujutelmad. Nagu elegantne nutmine. Või jumal. Või armastus.

Täna tuleb Timmi ka koju!

Karvane kaisuteraapia, teravate kutsikahammastega

Esimene nädal

Tulime tüdrukutega eelmisel laupäeval Amsterdami kaudu kodumaale. Selle ajaga, mis tundub nagu kaks päeva, mitte nädal, olen korjanud kaks puutäit mureleid, kaks kirssi, kaks musta sõstart. Ema tegi laari mahla ja portsu toormoosi. Punased ootavad uut nädalavahetust vist. Need lähevad meil niisama sügavkülma talviseid smuutisid ja putre ootama. 

Korra käisime külas ka. Peamiselt tegelen tittede magama panemise ja söötmise ja vaidluste lahendamisega. Nagu ikka.

Poisid tulevad varsti autoga järele, siis kui pisibeebi vaktsiinipass lubab. No vaadake teda 💙

Meie juures elatud ajaga on talle ninast pepuni pea 40 cm juurde visanud, mis on peaaegu terve see pikkus, mis algul oli. Kui ennast pikaks venitab, siis on kahesest pikem. Kahesest raskem on ta nagunii, nad on 12 ja 15 kilodes. Igatsen, muidugi, oma karvast krokot. Aga sellegipoolest on siin rohi rohelisem.

Kognitiivne kapatsiteet jätab endiselt soovida. Vähemalt ei tekita see nii palju muret, kui ehk võiks, sest uus põlvkond teravaid pliiatseid on ümberringi. Aga raamatute lugemiseks võiks ju ikka seda jaguda.

Ja hirmus kahju on, et Luige laadale ei jõudnud meeleheiteta perenaise vaipu vaatama. Lastetuppa oleks kollast vaibajuppi tarvis. Eks siis tuleb jälle interneti teel kaubelda. Lihtsalt kahju, ise olin kodumaal ja Luige ka kiviga visata. Kui sa Kalevipoeg oled ja jaksad paarkümmend kilti kivikest heita.

Ja korra-paar tuleb veel 15 km kaugusel mere ääres külas käia. Ja maavanade juures. Ja Saaremaal-Muhus. Järgmine nädal tuleb murumees (veel rohelisemaks, muidugi!) ja rõdu põrand tuleb üles võtta, et katusemees saaks tulla. Aga see jääb küll poistele, kui need kunagi jõuavad. Peamiselt sellele karvutule, siiski.

Linna peab ka jõudma, tüdrukuid pole jõulust saati näinud. 

Vähemasti vana hea Rõõmu pood ei jäta hätta:

Kui omal napib, saab poest juurde!

Minu oma

Kahene ärkab keset ööd hüsteeriliselt nuttes.

2: “Minu oma! Minu oma!”

Ma: “Jaa, on küll sinu oma.”

2: “Minu nimi! Minu nimi!”

Ma ärkaks ilmselt samamoodi röökides, kui ma näeks unes, et keegi tuleb ja võtab mult nime ära.

Lohutuseks lill ja peni