Lõngaotsad

Lugeja soovil, havi käsul!

Minul on üks kiiremaid motivatsiooninullijaid heegeldamisel see, kuidas need pisikesed järeltööd kuhjuvad. Mulle meeldib heegeldada, see maandab stressi ja taastab aju alfalained (või olid need beetad, mis head olid? No need head.) Aga mulle EI MEELDI see koera saba. 

Tead küll.

See.

Külmavärinad. 

Mida rohkem neid tekib, seda vaevalisem on jälle tööd kätte võtta.

Aga nipp! Kogemata sain teada, kui vaipa heegeldasin. Mis nüüd tundub jumala loogiline, aga no ei tulnud ise selle peale. Ja internet ütleb, et pitsi heegeldades ei tööta (aga mu oskused pitsini ei küündigi).

Idee on selles, et kui lõng otsa saab või värvi vahetad, siis hoiad peidetavad lõngaotsad horisontaalselt ja heegeldad nende alt ja pealt 6-7 silma. Siin on päris hea näide (algul õpetab lihtsalt keset rida lõnga vahetama, aga umbes poole pealt tuleb see nipp). Tadaa! Mind. Blown! Onju?

On küll hoopis teine tera värvilist või niisama suurt asja heegeldada ilma, et lõpus kuhi nikerdamist ees ootaks. Palju kergem ja puhtam. Nagu nõidumine! 

Kindlasti on kudumisel ka mingi sarnane nipp, mida ma pean meeles pidama guugeldada, kui jälle kuduma hakkan.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

PS! Kas sina teadsid, et Väike My ja Nuuskmõmmik on õde ja vend? I KNOW, RIGHT!? 🧡

Mu lemmikuid on neile lisaks veel Tuutiki. Tema jaoks, nagu me teame, on Tove võtnud šnitti oma partneri Tuulikki pealt. Mis tähendab, et erinevalt hispaaniakeelsete maade värdtõlgetest on tegemist naisega. Aga muidugi MEIE kõik teadsime seda juba ammu, eks? Või vähemalt tänu oma keele grammatika isepäradele ei teinud sellest kunagi suurt numbrit, mis tal püksis on. See polnud kunagi oluline.

Indiaaninimed

Ma arvan, et kui ma peaksin oma lastele nende iseloomu järgi nimed panema, siis suurem oleks Maru ja pisem oleks Rahu.

Muidugi. Ma võin need nimed neile ametlikult veel panna - Eestis on lubatud kaks sidekriipsuga ühendatud või kolm lahkukirjutatud eesnime.

Või kui paneksin neile bloginimesid. Maru marutaeb ja rahu rahustab.

Marust ei saanud järjekordset blondi eesti Ronjat, kuigi ta parajaks röövlitütreks on kasvanud. Ja Rahust ei saanud järjekordset blondi eesti Tjorvenit, kuigi ta selline kaval ja rahulik tegutseja on. Kas nimed annavad tähenduse (pigem mitte minu arust) või loeme nimedesse kigemusest tulenevalt tähenduse sisse (pigem see, ei?)?

Minu indiaaninimi? Ennast ei oska sedasi hinnata, kõrvalobserveerija pilk on selgem, ei?

Aga sinu indiaaninimi? Kas sinu nimi kannab su iseloomu ja kas su iseloom on su nime sisustanud või annab seda?

Lilled, mõrvad ja idud

Huvitav, kas on võimalik depressiooni sügavust mõõta selle järgi, kui palju ilusaid asju ma endale mõrvamiseks koju tassin?

Sellest imeilusast lumeroosist käisin nädala jooksul mitu korda mööda. Olin ennast juba rahulikult reede õhtul kodus sisse seadnud, kui sain aru, mis sipelgad mulle püksi on roninud ega olla lase. Kiire kõne lillepoodi, et kas nad on veel lahti ja 10 minuti pärast olin juba kodus tagasi. Lillepoetädi (wees lojaal, koop lokaal! (~ toeta kohalikku kaubandust)) rääkis, et kavatses selle juba omale koju viia, aga polnud veel jõudnud, et äkki keegi siiski tahab. Tahtis.

Lastele tõin ka:

Mõne aja eest tassisin sellised koju:

Need on nüüdseks juba mõrvatud. Osa ilma ja osa peni poolt. Kaks plekkpotti on ka lopergused. Aga kasutatavad! 

Eks reedel jälle turult uued värvilised tutikesed sinna sisse... kui ilm soodus on.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

Kas sellist teenust ei ole (kindlasti on, aga kust saab ja mis maksab), kus keegi tore inimene mitte ei tule sulle korra nädalas koristama koju, nagu siinmail kombeks on, vaid tuleb ja võtab su käekõrvale ja teete koos. Õpetab trikke. 

Nagu mu kunagine kursaõde, kes nägi mind melonit puhastamas ja andis mulle supilusika ja õpetas. 

Või see internetitädi, kui ma vaipa heegeldasin, kes lõngaotsad kohe sisse peitis, töö käigus, mitte hiljem. 

Trikke, mille peale ise ei tule, aga mis muudavad kõike.

Või lihtsalt tuleks ja teeksime koos, sest üksi ma ei pruugi voodistki mõnel päeval välja saada. (Vt postituse esimest lauset. Korrelatsioon vast on, kausaalsuse ja mõõdikute osa on küsitav.)

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

Kooritud õunaseemnest ajas külmikus end välja 3cm idu. Nüüdseks on see maha maetud ja sellest on omakorda kasvanud 5cm ... võrse? Huvitav, millal õunu saab. Kui saab. 5 aasta pärast? Kümne?

Aidake paremini elada, palun

Nimelt. Kuidas on nii, et inimestel on kodus raamaturiiul ja see on ilusti servast servani täis?

Et ei ole tühje auke ega üleääreajamisi?

Minul on kõike vaheldumisi, ühes otsas on auk ja siis on virnas raamatud, mis riiulisse ei mahu. Täitsa nirmaalne ju? Ajakirjaklantspilti sellest küll ei tee, aga raamatud nob, need elavadki ja liiguvadki ju.

Mure sellest, et tänases katkuelus on palju videokõnesid. Ja osa inimesi istub kaamera ees nii, et selja taha jääb raamaturiiul. Ja see on kenasti, ajakirjapildilikult servast servani täis! Kuidas?

Kas neil on siis teises kohas teine, ujuva täituvusega riiul?

Kas nad kunagi ostsid raamatuid, aga enam ei osta?

Kuidas?

Ma tahan ka riiulit, kus silm puhkab peal, aga see ei ole ju võimalik. Või on?

Sõnaga, aidake paremini elada! Ma tean küll, et siia vähemalt kolm inimest eksib - mis seis teil riiulitega on ja kuidas te selleni olete jõudnud?

Isegi seda pisikest nurgakest ei õnnestu päris sirgena hoida.

Häh, raha...

See sulab nagu vaha, teatavasti.

ABBA laulis ka “Money, money, money”, mis, muuseas, ka eestikeeles “Mamma Mia” lavastuses jäi money’ks. Ometi on mul kuskilt meelde jäänud, et sellest laulust ON ka täielikult eestindatud versioon. Kes aitab? 

Ja muidugi nukitsametsa rahalaul. 

Nii et raha. 

Üksvahe tehti nalja:

Ja muidugi see klassikaline nali laste ja raha teemal, allikas teadmata, et kui sa tahad, et sul oleks vaba aega ja vaba raha, siis ei tasu lapsi saada. Ja kui tahad lapsi, siis lepi sellega, et vähemalt ühte neist, aga tõenäoliselt kumbagi sa umbes 15-20 aastat ei näe.

Ühesõnaga, mis ma tahtsin öelda, on see, et eile ma ostsin omale kuuse. Jah, ma tean küll, et jõuludest on kohe-kohe kuu aega möödas ja jõulukuused juba kolmekuningapäeval välja viidi (või siinkandis siis, kui prügifirma kuusekogumishommik on). 

*

Millalgi jaanuaris ma olin kirjutanud nii.

Nüüd olen kuusele lisaks ostnud veel ühe kuldviljakpalmi, sest et see on puudu kodust. Eelmise kinkis ema soolaleivaks. Välja läks. Siin läheb kõik välja, sest hallitus on kerge tekkima. Eriti kui taimeke ülekastmise ohver on. Nagu ikka.

Rahaga on ka hästi, mitu kokkuhoiunippi olen vahepeal juurde saanud. Palju pole kogunenud, aga abiks ikka, kui kunagi puhver on.

Ma tean küll, kuhu ma selle jaanuarikuise jutuga välja jõuda tahtsin, aga ju see kirjutis selle taha toppama jäigi, et... pole vaja blogis oma kolme rubla lehvitada. Parem maha matta, äkki kasvab rahapuu.

Või kuusk.

Või areca.

You see where I’m going with this.

Lilled ja lõngad on see, mida peab olema. 

Mõistust võiks ka olla, a mis sa hädaga teed.

*

Nädal aega oli lumi maas ja miinus õues. Tassisin kähku küla pealt teise ringi uisud koju ja külmetasin ventilatsioonitorudest, koormakattest ja kastmisveest miniuisuväljaku kokku. Ise ka ei usu, et asja sai. Oleks veel parema asja saanud, aga koeranahk armastas seda jääd murdmas käia. Kõigil oli lõbus.

Muidu on täitsa kevade. Linnulaul ja kevadelõhn ja soojapoolne päike.

Urr oli Tovel see depressiooni metafoor, eks? Parem hilja kui mitte kunagi aru saada sellest. Kuigi, kuigi. Kui ise pole kogenud, siis ei pruugi aru saada sellest. Nii et sel juhul oleks parem hoopis mitte kunagi kui hilja või leida.

Raamatutest on pooleli natsi-Prantsusmaa “The Book of Lost Names” ja endiselt pooleli “Ärevil inimesed”. Ju ma ei taha, et see viimane otsa saab. Oskab keegi soovitada, mida ravumiks peale lugeda, kui “Inimesed” otsas? Kas Sally Rooney “Tavalised inimesed” sobiks? Või kohe üldse mitte selle otsa? Halp.

Lumi, snow, nieve, sneeuw, снег

Kolm nädalavahetust oleme nüüd käinud lund otsimas. Leidsime ka, muidugi. Iga kord.

Vahepeal tuli päike isegi välja ja sinine taevas. Vahepeal oli metsariba silmapiiril ainus märk, mille järgi lumevalget maad piimvalgest pilvetaevast eraldada. Ilus igal juhul. Lumi.

Laps pole ka nii ammu lund näinud, et üllatus selle peale, KUI külm see ikka on. Väiksem laps ei üllatunud millegi üle, vaid suhtus sellesse külma valgesse ollusse suure ettevaatuse ja kahtlusega. Kelgul vahepeal paar korda kilkas ka, aga enamasti tahtis kukile - võimalikult kaugele sellest veidrast asjast. Belgias sündinud ja kasvanud, geenihämarusest pole veel lumeeestlane ärganud.



Koer nägi esimest korda lund ja temas lõi see lumeeestlane kohe välja, mis sest et eestlasest pole tema sugupuus haisugi. Nautis, lippas, kargas, vedas kelku ja nautis seda külluslikku valget snäkki. (Sekka kollast ka muidugi.)



Maagilised taliteed, läbi tuuleklaasi. Pildid on ilusad, sest kisa ja vingumist pole kuulda.



Hall on taevas ja valge on maa, sajab ja sajab lõpmata. Ah kui nii palju küll lund ei sajaks, suvi kord külma siit minema ajaks... aga mulle meeldib lumine talv.



🎼 On lumme uppund metsasalud, vaiksed taliteed, nii hellad on su aisakellad, lumel laulvad need. 🎶



Kui seda metsa ees ei oleks... küll siis näeks hästi puid seal metsa taga.



K ütleb, et siin on väga hea lumes müttamas ja kelgutamas käia, sest et kui ära väsid, saad kõrgendikult alla kodo sõita ja pole enam lund kusagil, mida maja eest lükkama peaks.

Aga tegelikult on ikka kodus parem, sest et siis ei pea 1,5 tundi autos istuma (ja pärast sama tee tagasi ka, aga vinguvate lastega), kui lund tahad, ja lumi hakkab oluliselt paremini kokku. Siin on 0 kraadiga nii, et lumepalli teed, siis hakkab kokku, aga kui tahad seda palli suuremaks veeretada, siis ei hakka midagi enam.

Lumi ei paki ei siin ega kodus. Loode-Eesti pride y’all.

***

Pideva ringirabelemise plusspool - ei jõua muu peale mõelda, kui see, mis parasjagu nina all lahendamist vajab.

Miinuspool - kui tekib puhkehetk või vaikus enne järgmist tormi, siis on see must auk, kus koledad mõtted elavad, kurnatusest veel rohkem lahti.

Kummitab

Mõni raamat on igav ja unustatav. Mõni haarab kohe alguses endasse ja kui otsa saab, on nagu maailmalõpp. Ja siis on veel sellised kavalad. Lugedes ei anna väga suurt elamust, aga see õhustik, mis ta tekitab, see jääb veel pikalt sinusse. Või siis, kui kõik tükid lõpuks oma kohale klõpsatavad, siis on selline.... õige tunne. Või mis tabavad seda täpselt õiget vale akordi. Sellised kavalad, mis jäävad kummitama.

Esimene kummitus on Helen Granti “Ghost”.

See on selline veidi Rieli “Vaiguse” atmosfääriga, kõhe, lootustandev ja siis jälle kõhe. Just see teeb selle kõhedaks, et see on kõik võimalik. Kõik ei ela linnas või külas naabrite silma all, ja keegi ei tea... igatahes, mulje on sügav.

Teine kummitus on Jason Arnoppi “Ghoster”.

See on teistmoodi ghost’imise lugu, selle sõna kaasaegsemas tähenduses. Aga samas ka ekraanisõltuvusest ja veidi fantaasiat ka. Kõige lihtsama definitsiooni järgi (Angela Carter ehk on selle nii sõnastanud, tundub mulle?) on fantaasia ja ulme see, kui tavalised inimesed on erakordses või enneolematus maailmas, ja maagiline realism see, kui erakordsed või enneolematud (a la tiibadega lendnaised või...) harilikus maailmas. Või ka: kui üleloomulikke lugusid räägitakse nii, nagu need oleksid igapäevased. See kummituslugu tundub mulle sinna viimasesse kategooriasse kuuluvat; näpuotsaga maagiat ja surakas realismi. Siiamaani mõtlen sellele, kuigi lugesin eelmise aasta ühe esimese raamatuna.

Need on kaks 53st. Aastaeesmärgiks seadsin 52, ehk raamat nädalas aastaks 2020. Suur oli mu üllatus, kui kalendri lõpu lähenedes selgus, et too aasta oli hoopis 53 nädalat (mis siis, et viimane poolik ja 2021. aasta esimene nädal on kalendri järgi hoopis eelmise aasta 53. )

53. Goodreads ütleb, et 13881 lk. Enamik neist aasta esimeses pooles, enne kui lugemissoolikas otsad andis (või täis sai), aga lisasin ka lapsisikutele unejutuks loetu, paar poolelijäänud ja paar, mis siiani pooleli on. Lihtsalt et oleks üks paganama aasta, kus eesmärk saaks täidetud. Sel aastal loen alustuseks need läbi, mis eelmisest aastast ripakil ja lugemisväärilised. Hispaania keeles peaksin ka lugema oluliselt rohkem. Riiulis seistes need mu sõnavara ei laienda. Kahjuks. 

Helen Granti leidsin kunagi tänu sellele, et ta kunagi mu uues kodulinnas elanud oli ja sellest “Silent Saturday” nimelise raamatu kirjutas. Hea raamat oli, abikaan kogemata kohalikust raamatukogust leidis. Vist sektsioonist “Meie linnake kirjanduses”. Väga äge raamat oli, pigem noortekas, aga head süžeeliinod ja huvitav keskne idee. Tahaks, et keegi ka minu juurde sisse murraks, kui ma puhkusel olen, ja toad ära koristaks või raamaturiiulid korda seaks või kapid ära KonMariks ja siis enda järel kenasti tuled kustu ja uksed lukku paneks. Ilma mõrvadeta, muidugi. Ja sealt raamatust sain teada ka kohalikku folkloori, et miks vaikne laupäev on vaikne ja kuidas see on seotud nende šokolaadimunadega, mille lihavõttejänes ülestõusmispüha(päeva) hommikuks aeda peidab. Kes oskab guugeldamata vastata, see saab ... võitja au. Ma oleks peaaegu kohvi pakkunud võitjale, aga esteks on meil siin kohvilad kinni ja kodude külastamine piiratud ja teiseks olen ma omadega nii suures augus jälle, et -iaater kahekordistas doosi ja tahab jälle haiguslehele saata. Põle suurem asi inimene.

Ja nüüd on päkapikumütsid jälle ära pandud.

Näed, tuleb raamatutest kirjutama, aga jõuab ikka enda nässukeeratud ajukeemiani välja. Laias laastus on ju kõik hästi.

Mäletan küll, kui unistasin sellest, mis mul nüüd igapäevane on, ja hindan seda väga.

Aga ometi, aga ometi... aga ometi kummitab edasi:

Sügamis- ja silitamisteraapia. Bestest boi.

True story.