Siin me oleme, kolmas jagu

Mul on teine filmgi veel nägemata. Tuleb kiirelt see viga parandada. (Edit: vea saab parandada järgmise aasta veebruaris, sest film pole veel välja tulnud.)

Plaanin suvepuhkust. Natuke säästukas, aga põhjalik taustatöö ja varased broneeringud, nii et peaaegu ei paista välja see säästuosa. Ma reisin oma arust nagunii alati säästlikult.

Kõigepealt nädal Eestis. Üks kontsert Kalju-Laval. Aiatööd ja aiaelu.

Pidi olema nädal hoopis Belgias, aga siis tuli ootamatult kovidijärgne normaalsus tagasi ja lapsed on just siis minul, kui tööreisid jälle puhkevad, ja nii see eestinädal sinna sisse sattus - algul lapsed nädalaks vanaemale ja teiseks nädalaks ise ka järele. See pole just kuigi “säästu”, sest lennukipiletite liigutamine maksab ka. Eriti ootamatult kaela sadades.

Siis kaks nädalat Hispaanias. Nädal kahekesi lõunarannikul rannamullis, siis keskele toreda perega tutvuma, siis põhjapoole tiba tõredama perega tutvuma (kui õnnestub; kui tõre pere on tõre, siis vaatame mõne päeva niisama kaunist põhjarannikut).

Siis kuu aega Eestis. Kuu aega! Kujutate te ette seda luksust?! Ilma naljata. Laululaager ja kuurortlinn. Ronipark, nõod, sleepover’id. Aed, rand, mets, mustikad. Tartu. Eeposemõõtu teater Kolkjas. Lottemaa ja Pärnu. Saaremaa, Hiiumaa. Kihnu vist seekordki tee ei vii. Või siiski? Siis koju tagasi, kogu kupatusega. 

Vahepeal käivad lapsed isa juures (suvel on nädalakaupa jagamise asemel kahe nädala kaupa, et saaks paremini suvitada.) Ma pole elu sees suvitanud. Superveider. Suvel rabatakse ikka tööd teha, et talvel rohkem varusid oleks. Paistab, et seitse aastat (seitse?! Kuidas juba seitse?!) keskeuroopas hakkab vaikselt eestlaslikku eluviisi välja puksima. 

Selle osa ka eestlasest, et eesti naine on kange ja saab kõigega ise hakkama. Tahab ja saab.

Aga vaat ei taha enam üksi kõigega hakkama saada, kui teoorias justkui oleks abikaasa kõrval. Selleks tulebki praegu prantsuskeelne paberitöö lasta hollandi keelde tõlkida. Ja sinna juurde igasugu muid pabereid ajada ja ühisvara realiseerida ja püüda mitte hullumeelselt suuri kahjumeid kanda ja kuidagi konsolideerida, mida annab. Raske on. Aga vähemalt enam mitte mitme eest ja üksinda kuni varase hauani.

Katus on pea kohal.

Toit laual.

Lapsed (välisel vaatlusel) terved.

Muu on lahendatav ja talutav. Lõpuks. Kui veel ei ole, siis järelikult ei ole veel lõpp.

Mõtlen, et kirjutan rasketest asjadest ja aegadest ka. Aga ei jaksa.

Rääkige mulle oma suveplaanidest? Palun? Siis ma ei tunne ennast nii üksi.

Teie Kohvilähker

Sama

Lapsed on terved. (Välisel vaatlusel)

Katus on pea kohal. (Lagi. Must.)

Toit on laual. (Laiemas tähenduses, sest lauda veel pole.)

Töö on ka. (Veel, kuni kõrvad küljest kukuvad.)

Täna sadas vihma ja mul polnud varju. Läbimärg.

Muidu on sama.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

Jätan selle lihtsalt siia. 

Mis ma ikka.

Kaks roosi on elus (kolm)

Kaks roosi elasid kolimise kindlasti üle (kolm, kui laps kaasa arvata (teine laps elas ka kolimise üle, lihtsalt lillenimeta)), aga ju nendele ülejäänud kolmele ka suve jooksul elu jälle sisse tuleb. Kus nad pääsevad, kui mul rõdule roosiaed plaanis on.

See ei ole minu roos, see roos on tänavat mööda linnaosa keskuse poole astudes ühe teise kortermaja ees peenras.

Rabarber ja valge sõstar pidasid ka vastu. Piparmünt peab igal pool vastu, kui kasta ei unune. Sirelil kuivasid lauspäikse käes õied ära, kastmisest hoolimata. Kuusk ja Red Robin (kõlab paremini kui fraseri fotiinia, guugeldamine ei anna ka ilusamat eestikeelset kui too ladina nimetusest tuletatud) elavad rahumeeli edasi. Pojengid on pojengid ja soovivad, et oleks juba sada aastat taluõuel kasvanud, mitte majast majja tassitud. Suvelillede sibulad on ikka veel kastis. Keegi võiks nad kuhugi istutada juba. Ja kuus traatkasti rõduserva jaoks on ka pingi all järge ootamas. Värvilised riputuspotikesed ka. 

Toataimed said ka peale kolimist liiga palju lauspäikest ja kõrbesid pruuniks. Väiksemad monsterad ajavad rõõmuga helerohelisi beebilehti, suurem kiratseb. Kuldviljak pole ka veel uue koduga harjunud. Tundmatu, ühest lehekesest kasvatatud ronitaim (too komplekt, milles saadeti kuus lehekest, millele juured alla ajada ja taimeks kasvatada; selle komplekti ainus ellujääja) kollases potis tunneb ka ennast hästi. 

Hülgehall

Täna sajab vihma. Muidu on sama.

August ja redelist

Kui hommik algab sedasi…

… ja siis vahepeale saad nii teerulliga üle sõidetud, et päeva teise kohvini jõuad alles kella 16 ajal (ja harilikult on su kofeiiniringes mõni tilk verd ka), olles liitreid pisaraid valanud - ei, mitte nutnud, need ise jooksid, ma ka ei usuks, kui poleks minu silmad olnud - siis …

… siis … siis… siis ma ei tea ka. Mis siis saab?

Pole halli aimugi, mis edasi saab ja kuidas siis seekord sellest august välja ronitud saab. Aga vähemalt on lapsed terved, katus pea kohal ja toit laual. Muu ongi rohkem selline boonus, eks? Ja tervislikud juurikad ongi head, taskukohased kokata. Ju need terved lapsed algul karjuvad, siis harjuvad.

Homme peaksin lõpuks interneti ka uude koju saama. Hoiame pöidlaid! Siis oleks täpselt kaks kuud ja katsetus kolmanda teenusepakkujaga.

Kuidas sina august välja ronid? Oletame, et saame kõik materiaalsete aukudega hakkama, alati on ju saadud. Aga mis selle hinge sealt välja sikutaks? Mis on sinu redel? Mis on redelipulgad? Äkki oskan ka midagi kokku panna.

Palun nõu: kuidas käsi masseerida?

Päris tõsiselt kohe. Need kohad, mis on nagu peopesa kannad, need on sealt pöidlapoolsest alumisest otsast krampis. Kas väänata või venitada või mispidi seda mudima peaks? Niisama mudimisest pole tolku olnud.

Pöidlad ise ka. Mida nendega veel teha, et tunda ei annaks?

Pühapäeviti käin juba päris mitu aega naisi peksmas. Pool tundi soojendust. Pool tundi paaris tehnikaharjutusi ehk mängult teineteise peksmist. Ja siis pool tundi anname valu. Suurtele jurakatele poksikottidele. Muay thay. Ikka kannaga kõrri ja rusikaga rindu.

Aga mitte selleks ei valuta.

Korteris on kõik valmis, ainult meetrijagu liistu vaja endal panna, et valmis oleks. Võib-olla see meeter liistu on nagu põrandaliistud alati - et järsku on 15 aastat möödas ja ikka pole pandud. Ega ma rohkem kolida ei kavatse. Kui siis pensionieas palmi alla ja/või saaremetsa.

Aga mitte selleks ei valuta. Sest ma pole pnnud neid liiste.

Kolinud ka veel pole. See tuleb täpselt nädala pärast.

Ei teagi, kas armastust avaldas Jérémie või on mul sellenimeline naaber, sest et kirjutaja ei oska kasutada kirjavahemärke - seal on punkt, aga sõltuvalt sellest, kas kirjutas Jérémie või kirjutati Jérémiele, peaks seal olema koma või hüüumärk. Igatahes antud olukorras soovitaks armastajal mõne grammatikakokkuvõtte läbi lugeda. Sest vorm on ka oluline! Kui sa ei suuda alguses korralikult, mis siis ülejäänud 40 aastast saab?

Kas te teadsite, et kolme aastaga ajavad roosid endale ilgelt jurakad juured alla? 

Selleks valutavadki, et kaevasin neid rendimaja aiast välja, et a) aed sissekolimise eelsesse seisu saada ja b) rõdule roosiaed saada. Püüdsin võimalikult hellalt ja kahjudeta nad sealt kätte saada. Nagu muldiidvana terrakottaarmee väljakaevamine, ikka käsitsi ja sentimeeterhaaval.

Sest abielud tulevad ja lähevad, aga roosid jäävad.

Ühesõnaga - mis ma nende kämmaldega nüüd pihta hakkan, et haiget ei teeks?

#jutujaht: ja loodame, et nii siiski ei lähe

Maailm põleb

***

Oo, ma oskan seda!

Hoia varbaid tules, kuni lähed

Surinaga käima nagu säraküünal

Siis pista varbad vette

Nii hoida kuni laine tõuseb

Ma põlen jälle

Ja upun

Põlen läbi

Ja lämbun laintes

Inimesekujuliseks mustaks tombuks

Kui need pea kohal kokku löövad

Meie oleme nende nõidade tütretütred

Keda te proovisite riidal põletada

Vanemate patud nuheldakse 

ikka laste kaela

Mitu korda olen juba

Söestunud tõusulaines

Mul ei ole enam palju elusid alles

Kui üldse

Vaatan leekides varbaid

jalgupidi jäises vees

Ja loodame, et nii siiski ei lähe,

Et seekord nii ei lähe,

Et seekord kustuvad leegid enne

Kui lained pea kohal kokku löövad

***

Ka natuke põleb, aga udu on rohkem

Esimene pilt pole minu tehtud, aga võin anda kontakti, kes oskab siukseid teha.

Jälle jutujaht ilma jututa. Oioi, kuhu me küll sedasi välja jõuame. Tass räägib tõtt.

Natuke Plathi “Lady Lazaruse” maiguga, eks? Mulle meenutab vähemalt. Gaasiahju mul pole, mitte muretseda.

Uus moto, tätte topeltgarantii #vaprake

Mõistus ja tunded

Ma ei oska midagi öelda. 

Vahel pole sõnu vajagi, need rikuks kõik ära.

Hoian kõik endale.

Aga ma jätan selle siia.

See meeldis mulle kunagi ta plaadi peale kõige rohkem (sest ma kuulasin seda esimesena, kui teisteni jõudsin, siis meeldisid need ka sama palju. Ma olengi siuke lihtne. Ütleks sorri, et see hispaania keeles on, aga oma blogi, ise tean, mis teen. Taustamuusikavalikut heaks ei kiida.)