Miks keegi kell kaks öösel ei blogi?

Kas ma loen valesid blogisid?

Mis ma siis tegema pean, kui magada ei saa?

Miks “The Last Of Us” on liiga hirmus, et seda keset ööd ja üksi vaadata? (Ei, ma pole esimese osa poolepealgi veel.)

Miks ma “The 90s Show’d” suudan ainult viie minuti kaupa vaadata?

Kus mu keskendumisvõime on?

Või misasi see nutiajastul kaduma on läinud?

Kas selleks ongi ADD “epideemia”?

Kas sa teadsid, et naistel kipub ADHD “H” avalduma, pigem asenduma ärevusega? Ja et selleks aladiagnoositaksegi?

Kas see on nagu viktooriaajastu hüsteeria? Et ah, ärevus, viskame tablette, aga mitte neid õigeid?

Miks mu koristaja pidevalt toole valesse kohta paneb ja laudu nihutab?

Kas päriselt ka on maasika täpid, need seemned, noh, tegelikult pisikesed pähklilised asjad, ja selleks on pähkliallergiaga inimesed sageli maasikatele ka allergilised?

Kas sa teadsid, et paradiisilinnulill ei ole selleks sellise nimega, et paradiisilind on lendelukate maailma Jar Jar Binks?

Mina ei teadnud.

Mida ma üldse tean?

Või peaks raamatut lugema? 

Kuidas ma loen, kui mu paberraamat jõuab alles järgmisel nädalal?

Neid, mis riiulis juba on?

Või pooleli öökapil?

Nalja teed?

Kuidas sa magama jääd, kui magada ei saa?

Miks mul igal pool tolmurullid on, kui ta peaks iga nädal 8h koristama?

Nagu.

Ei.

Kas ma tahan ise koristama hakata?

Äkki see oleks teraapia eest hoopis, mitte tüütu kohustus?

Kuhu ma selle koristamisest, -oloogidest ja -iaatritest üle jääva nutsu investeerima peaks?

Kas ma peaks oma kosmosefirma tegema ja raketi ja?

Raketisaate uue hooaja alguse auks ehitasime neljasega auto! Sõidab nagu heleroosa unistus!

Ja te vaadake seda disaini! Astu kõrvale, Nobe peadisainer, konnakleepsude vastu sa ei saa! (Aga vahetan konnakleepsuidee selle nunnu punase kastika vastu!) Teipi sai palju (haavateip, kõik muud teibid on tited ammu ära teipinud ja juurde ei saa tuua, sest kohe teibitakse kõik kuhugi ära), sest see on kolmas mudel. Esimene ei sõitnud, sest füüsika, teine ei sõitnud, sest disain ei trumpa… jep, füüsikat.

Või peaks tolle investeeringuga superrikaks saades mõne sotsmeediaplatvormi ära vussima?

Või omale maailmarahu ostma?

Nullnäljahädaprojekti tegema?

Ukraina tankid?

Miks nad teevad niimoodi?!

Kesse 21. sajandil sedasi teeb?

Kuidas see ratastoolis naabritädi Indoneesia seene sai?

Kas ma pean selleks esimese osa lõpuna vaatama?

Või tead?

Mitu sinimustvalge paberiga Kalevi kommi sulle korraga suhu mahub? Närida ei tohi enne, kui kõik suus, mis mahub. (Kaheksa ja pool.)

Ühesõnaga, halastage.

Kohe blogima!

(Eee… jep, selleks see postitus ongi - ikka ise. Ikka ise. Halp.)

**********

Postituse sappa lubatud täpsustavad pildid autost!

Neljane ei saa pallipuhumisega veel hakkama ja sai jõuluvanalt õhupallipumba, seega õhupalliauto vastavalt sellele modifitseeritud, et masinaga saaks pumbata.

Ja auto veermik:

Selle pildi tegin kolm minutit tagasi, õhupall on juba läinud tagasi õhupallimaale, nagu ikka. Õnneks neid tuleb Hiinast peale nagu Vändrast saelaudu nõukaajal tuli, neid õhupalle.

Fredrik Backman, mine õige sinna, kuhu päike ei paista

Teatavasti asub see koht, Fredi, Lancre’i kandis Jäärapea mäestikus (Ramtops, noh, oli ju kuidagi tõlgitud?; Kettamaailma geograafia); mitte segi ajada teatavate inimkeha õõnsustega.

Nutad, elad kaasa. Algusest peale oled hoiatatud, kellele see nali hästi ei lõpe. Aga pahalased on ka kaasaelatavaks kirjutatud, nii et pärast ei oska isegi tige olla kellegi peale. Siis peab Fredi enda peale tige olema. Urr.

Ei mallanud oodata, kuni “Võitjad” (Karulinna sarja kolmas ja viimane) eesti keeles välja tuleb (17.01 lubab Rahva Raamat), lugesin ingliskeelset eraamatut. Oli küll kahju, aga mis sa hädaga teed, kui on vaja.

Haarav ja sügav nagu Backman ikka. Isegi kui hoki on sinu jaoks “kõigest mäng”, saad aru, mida see nende inimeste jaoks tähendab. Ainult kõike.

Saab omaette ka lugeda, aga mina soovitaksin ikka “Karulinnast” alustada ja “Meie teie vastu” ka. Siis saad võimalikult tugeva laksu vastu hingekeeli sellest va kolmandast osast.

Kallistage oma lapsi.

Armastage neid tingimusteta ja võidelge nende eest.

Oma lapsed ju.

Nii palju halba jääks maailmas olemata.

Teisi lapsi ka. Neid, keda ei kallistata.

See pole, muide, kuidagi vastuolus teise äsjaloetud raamatuga - sotsmeediaplahvatuse Exploding Unicorn ehk James Breakwelli “Bare Minimum Parenting: The Ultimate Guide to Not Quite Ruining Your Child” (nt “Laisk lapsevanem: hea lapse mitte päris lõplikult rikutud lapse kasvatamise teejuht”).

Kah eraamatuna, sest oli vaja kohe peale ilmumist osta, aga ei taht tollimaksu maksta. Lugema hakkamine võttis muidugi omajagu aega nagu ikka, nii et oleks päris eksemplari kah tollivabalt kätte saanud, aga no kui on vaja, siis on vaja, mis sa hädaga ikka muud pihta hakkad.

Breakwell toob sissejuhatuses ära eesmärgid, millest juhinduda, kui sa ei taha olla hakkaja lapsevanem ega ka keskpärane, vaid täpselt nii laisk, et sa oma last päris ära ei riku - nagunii komistavad nad lõppeks elus eakaaslastega enam-vähem samade kivide otsa, ainult et laisa vanema lapsed tulevad endaga paremini toime, sest see ongi ju eesmärk: 1) et ta suudab end ära elatada, 2) et ta poleks täielik sotsiaalne hälvik (think sarimõrvar jms) ja 3) et ta ei süüdistaks sind kõiges, mis ta elus viltu läheb.

Mulle tundub see laisa vanemluse kohta päris suur suutäis. Kas pole?

Aga tegelikult on ta nelja lapse isana kirja pannud oma kogemuse, kuidas lapsi kasvatades säilitada tervet mõistust (niivõrd, kui see üldse võimalik on) ja mitte alluda survele muutuda helikopteriks. Ikka läbi sotsmeediast tuttava huumoriprisma.

Mulle meeldib. Nagu tore kolleeg ütleb: “Laisal vanemal on virgad lapsed.” 

Ja kes siis ei tahaks virku lapsi? Ma küll tahaks!

(Tšau, tore kolleeg!)

Kolmanda raamatu olen ka juba uuel aastal läbi saanud, alustasin eelmise aasta viimastel päevadel.

Rainbow Rowelli (mäherdune fantastiline nimi!) Simon Snow sarja kolmas ja viimane. Selle aasta kolmest esimesest kaks on oma sarja kolmandad (ja viimased). Kahjuks avastasin selle alles nüüd, seega jäi kübaratrikk tegemata. Mis seal’s ikka.

“Any Way The Wind Blows” (nt “Kuhu tuul ka ei viiks”) toob tegelased tagasi Inglismaale ja tõmbab nende loole joone alla - lugu ise muidugi läheks edasi, aga ju nad elavad pärast viimast lehekülge õnnelikult elu lõpuni. Mis Simoni sabast ja lohetiibadest saab, jääbki lahenduseta, aga ju need ka nii või naapidi õnneliku lõpu leiavad. Agatha leiab ka eluarmastuse, nii nunnuuuu!!! Eriti isikliku mätta otsast.

Sõnaga, kolm raamatut (neli, kui “Fangirl” sekka arvata, ja mina isiklikult leian, et just tollest peakski alustama nende lugemist, isegi kui ei arva sekka) mittepotterimaailmalikust võlumaailmast, kus värsked koolilõpetajad ja mittelõpetajad peavad toime tulema ettekuulutuste, sugulaste, sõprade ja iseendaga. Väga vahva lugemine. Mulle meeldisid eriti nood mittepotterlikud (ladinakeelsed, koolis õpitud, sama-särk-sobib-kõigile-lahendused) loitsud ja lausumised! Kõnekäänud ja muud levinumad ütlemised, mida tuntumad ja kasutatumad, seda võimsamad. No näiteks et “iga roju oma koju” aitaks uitama läinud isepäise oina aedikusse tagasi. Ja “tühi kõht on kõige parem kokk” töötab ühe jaoks nagu “lauake, kata end” teise jaoks. Võluvits peab ikka olema, ilma ei saa.

Ilusad noored inimesed päästavad igasuguste takistuste kiuste üksteist ja maailma. Hea lugemine vanainimesele, kes hea meelega maailma päästaks, aga peale ringmajanduse ja lahkuse suurt midagi peale hakata ei oska. (Ega viitsi - kes mul keelab ise minna Ukrainasse venelasi peksma. Keegi ei keela. Aga vaat ei taha.)

Kah eraamatuna, sest sarja kaks esimest olid ka eraamatud. Ainult “Fangirl” ise on riiulis. Kes tahab?

Lollus. Lollus ja uhkus.

Ma ei saa. Ma. Ei. Saa.

Ma ei saa aru. Kõigepealt n-ö valged valed. Nagu need oleks … mittevaled. Ja varjamine. Mitte kogu loo või tõe rääkimine. Milleks? Milleks sa teed sedasi endale või teistele? Sest siis on pärast mingi vale, millega sa seda valget lapid. Või midagi, mis on sellega seotud, mille kohta valetad. Ja nii edasi ja nii edasi veereb see lumepall, kuni ongi suured valed ja kogu su elu on üks vale ja varjamine. 

Nagunii pooled neist pisikestest on täiesti läbinähtavad ja pole mingit põhjust, miks peaks valetama mingi mõttetu pisiasja kohta. (Vt ka gaslighting’u esimesed sammud, aga see on teine teema.)

Ja siis inimesed mõtlevad, et miks kõik alati pekki läheb.

Missa valetad? Miks sa ei võinud öelda, kuidas asi oli?!

Aga ei, mina pean ikka lugema ja lugema, kuidas pisiasjad, väikesed valed, viivad paratamatu kaose ja õnnetu lõpplahenduseni. Sest inimesed on “inimesed” ja Fredrik Backman on see sitapea, kes tunneb inimhinge ja on selle kõik usutavalt kirja pannud.

Parem oleks, et see ei lõpe nii, nagu ta tahab, et ma arvaksin, et see lõpeb. Sest siis ma viskan raamatu vastu seina ja olen oma telefonist ilma, sest “Winners” ehk Karulinna kolmas osa on mul e-raamatuna (ingl k), mitte eestikeelse paberraamatuna nagu esimesed kaks osa.

Siis olen telefonist ilma ja millega ma siis oma lastest pilti teen?! Seda sa tahad, jah, Fredrik, et nad arvaks, et ma ei armasta neid, sest ma pole nende lapsepõlve igast hetkest 34 pilti teinud nagu teised emad?! 

Hull mees.

Aga loen ikka, sest käest ära panna ka ei saa. Nagu rongiõnnetus - hirmus vaatepilt, aga pilku pöörata ei suuda.

Koristada oleks ka vaja. 

Ei saa raamatut käest panna.

Homme saab Eestisse

Päike, lilled, heinamaa! Lumi, karge külm, aovalgus.

(Kirjutatud 27/12/22)

3/01/23

Sai. Lund sai küll kõigest viimasel päeval, aga siis kohe poolde säärde. Rasket ja vesist, lausa rõõm oli ema teed puhtaks ajada - sai kogu talve lumelükkamise higi ühe korraga välja higistatud!

Aga homme saab juba koju.

Tuleb pikk reisipäev. Selline aeglane, palju saab istuda ja oodata. Õhkutõuse ja maandumisi. Terve päev mitte millegi pärast muretsemist, ainult istu, oota ja neela raamatuid. Joo kohvi, näksi piparkooke ja hispaania maiusi, vestle, lobise niisama, tee nalja ja naera ise ka. Joo palju vett. Kõik sõiduvahendid lahkuvad ja saabuvad täpselt ettenähtud ajal.

Ja siis saab koju.

Rahulikult.

Lumemmi teha ei saanud. Kelgutada ka ei. Better luck next time.

4/01

Otsustasin eile mitte muretseda. (Vt ka klassikaline flowchart sellest, mida saad muuta ja mida ei ja et pole põhjust muretseda, kui ei saa, ja kui saab, siis tee ja ära muretse).

Tuju läks kohe paremaks ja olemine kergemaks. Näis, kaua kestab.

Head uut aastat!

Minu jõulud pole veel läbi, südamedaami traditsioonilised kingitoojad astuvad iga päev sammu lähemale ja jõuavad ülehomme hommikuks (või homme õhtupimedas, ma pole veel selgusele jõudnud. More research needed).

Kuidagi sai detsember

Kaks adventigi, mitte detsember. 

Aasta eeleeleelviimane nädal.

Kuidagi on olnud november, milles minu mäletamist mööda oli ainult auurema peebi sünnipäev. Oktoober oli ka. Minu sünnipäev ja… ja… kaks tööreisi ja…

Septembrit oli veidi rohkem, sinna sai kooli algus ja … eee… 

Kui vaadata, kuhu raha kaob, siis oleks ilmselt parem ülevaade, kui palju milliseid kuid on olnud ja mis kus kuus aset on leidnud. Isiklik tasakaal ülemises otsas on habras, aga tulevikumina nimel, et tal lihtsam oleks, tuleb see siiski jälle ette võtta. Uue aasta kingitus iseendale.

Muidu on detsember, nullkraadine. Aga lumeta. Aga nullkraadine. Mitmesegaste kriiside tõttu on tööl sooja vähevõitu. Kokkuhoid. Inimesed haiged, palgakulud/haigusrahad samad, aga töö jääb tegemata - pole vist suurem asi kokkuhoid.

Ilma jõulutäheta poleks sama

Sinterklaas on ka juba korstnatahmast mustakirjute nägudega vembumeeste ja -naiste, Mustade Peetritega, peebide kingituse ja kommikesed veel-turult-tuppa-toomata kuuse alla peitnud ja peebid neist üle käinud. 

Päkapikud käivad. Ühise kodu Eestist saadetud ekipaaž koosseisus Tõnu, Anu ja Pai tuli minu juurde, papa juurde saadeti uus kolmik käima (üks päkapikk piilub, teate isegi. Kolm peab olema).

Kahene tiim elfontheshelffe jagunes samuti ühesteks, kahte koju. Täna peebid ei leidnudki enne kooli, kuhu too pugenud oli. Ega nad ei otsinud ka, ajaloolise tõe huvides, liiga palju oli vaja teineteise, mu ja universumi ülesehitusega, mis sunnib hommikul tõusma, kisada ja kraagelda.

Aga ikkagi on kõik hästi. Kodu on. Lisaks veel soe(m kui tööl). Lapsed on puhtad, viisakad, toidetud ja (välisel vaatlusel) terved. Ise ka, välise vaatlusel, kui välja arvata see, et olen vist eesmärgiks võtnud digimuunduda pandakaruks ja kasvatan silmade ümber tumedaid rõngaid. Misse väsitab? Mure, mis muu. 

Sokid, aluspüksid ja šokolaad. Pidada olema Gaimani lemmikjõululaul. Kisub südamesoontest, olge hoiatatud.

Aga kingiideid saab. Neile, kes jõuluvanale saadetud kirjad peavad muundama jõulurõõmuks kuuse all ja peebide südames. Käkitegu, eks ole. Mure, mis muu.

Shrinkoloog kunagi sõnastas banaalse motivatsiooniplakati loogiliselt ümber, nii et see arusaadav, loogiline ja mõjus oli. Kahjuks ei mäleta enam, kuidas. 

Need asjad päris nii ei käi

Magada, palun, jõuluvana, kui veel kingikotti mahub. 

Vaikust oma kõrvus, äkki ei võta saanis palju ruumi.

Maailmarahu ka, selle saab saani taha veerema siduda, ei pea isegi kuuse alla viima - auk koti sisse ja pudeneb ise üle ilma laiali, kui jõuluööl oma tiiru teed.

Luban olla hea laps. (Enda vastu ka.)

Hurmaa teine nimi on kakiploom

… ja lapsed lõgistavad naerda. Ja nii mitu korda järjest. Ja rohkem polegi vaja. Ainult vanaema, kes külla tuleb ja kogu varasalve kaasa toob.

Muidu on sama. Sünnimärke on 5 tk vähem. Jube keeruline oleks tänapäeval nõidu tuleriidale leida, kui need saavad oma “nõiamärgid” lihtsalt dermatoloogi juures maha kaksata.

Plaasterdatud põsega oled ekstranähtamatu, sest keegi ei taha jõllitada. Pilkupüüdvalt nähtamatu. 

Et kui käid tänaval, eks, ja pilk jääb enne pidama, kui aru saad, et keegi on ratastoolis või karguga või näoplaastriga või hoiab teisel pikajuukselisel kleidis inimesel käest kinni. Nad alati märkavad. Nii et ära püüa paaniliselt mitte jõllitada, eks. Lihtsalt naerata ja mine eluga edasi. 

Tuleriidale oleks ikka saadetud. Kui lugeda oskab, siis sellest enam head nahka ei saa. Rikutud naine. Paras metsa elama saata. Ja kui juba lugeda oskab JA keset metsa elab, siis ongi ju nõid valmis! Kogu küla saab lõkkeõhtul kokku! Kogukonnatunne ja nii. 

Kuhu kadus ‘joie de vivre’?

Alustuseks minapilt.

Tudlik (1890-1966), “Öökull, C”

***

Lapsed söönud, nõud kerge verbaalse nügimise peale (jah, kõigest kerge! Nagu oleks toimunud body snatch ja kõurikud on asendatud poolviisakate tulnukimitatsioonidega) ise kööki toimetanud. Üks jutustab nüüd täditütrega telefoni otsas ja teine parkuurib juba mitmendat tundi (söögipausiga) elutoaringi. Ise istun veiniklaasi, raamatu ja näputööga tugitoolis ja idüllitsen. Naudin. Mine tea, millal planeedid jälle sedasi rivis on, tuleb võtta maksimum ja teetähis blogisse üles panna. Et tulevikus ka teaks, et ükskord oli suisa rahulik pühapäevaõhtu.

Raamatu sain “üllatusraamatu” programmis, kuhu endale oma sünnipäeva puhul paar aastat tagasi kuuekuulise tellimuse tegin - iga kuu saadeti üks raamat vastavalt mu enda eeltäpsustatud huvidele. Väga head ja tuliuued asjad tulid. Nüüdseks muidugi laialt heaks tunnistatud, sest noh, lugemine ja raamatute ostmine on ju kaks erinevat hobi.

Nagu ka lõnga ostmine ja näputöö, aga selleni ma veel jõuan.

***

Pealkiri tuleb siit, eks ole, nagu kõik pühendunud blogilugejad (me, myself and I) juba kindlasti teavad.

Siia kadus. Vossemi aiandus-kokandus-lemmiklooma-hooajaliste sisustuskaunistuste kauplusse. Ainult täislollakas ei viiks sellist leidu omale koju. Ma võin vahel veidi tumba olla, aga täislollakas ma igastahes küll pole.

***

Mulle ei meeldi teavitused, ei meeldi, kui telefon iga veidi aja tagant “Plõnn!” teeb. Suurem osa plõnne on kinni keeratud, aga need punased jullad ikka tulevad. Vihmateade. (Muuseas, parim äpp! Teeb “Tilk!” (Noh, see heli, kui tilk kuhugi jõuab omadega.) ja sa tead, et kui prasjagu ratta seljas oled, et sul on kaks kuni viis minutit seisma jääda ja vihmakihid peale tõmmata.) Sõnumid. Vastamata kõned. Lugemata meilid.

Kuskil seal sees on üks hästi tähtis kiri, mille ma jätsin lugemata, et oleks meeles tegeleda.

Kuskil seal on teavitused laste kooli infoplatvormilt, kiired teated, mis on lugemata, et silma paistaks ja meeles oleks tegeleda, ja vähem olulised, mis on lugemata, sest pole veel nendeni jõudnud.

Suur osa on nädalased uudisteringvaated ja üks igapäevane.

Lennukipiletid.

Arstiajad.

Arved.

Sünnipäevaõnnitlused sugulastelt. Nii eelmisekuu-enda kui käesolevakuu-värskeüheksase omad. 

Kitarritunnid. Et oleks meeles tegelda. (Septembri kuupäevaga.)

Kasutamata kinkekaardid mitmesugustelt.

Kui oleks kõik loetud ja tegeletud, küll siis hing ja mõte puhkaks. Kuigi teadagi - küll kohe tulevad uued peale.

***

Internet ei luba kommenteerida. Kommenteeriksin mitmesugust. Näiteks et mul ka mitu numbrit suurem jalg, aga üks number tuli automaagiliselt, kui mu 37 hüppas 38 peale, sest me läksime Euroopasse. Muu on tulnud raseduste ja paljajalujalatsitega. Hiljaaegu saime mõlemad 40, jalanumber ja mina.

Või näiteks ka, kui habras on tegelikult see, mida me kindlaks peame. Kuidas elud võivad pisiasjast sassi minna, üks asi teise otsa, kuni lasedki minna ja elad nagu kodutu oma haisvas risustatud korteris. Katuski pea kohal. Või tuulutad pargimurul päikeselaigus oma nahahaigeid kodutujalgu. Tahaksin kreemitotsiku viia, aga ei oska ega tea, mida selline häda vajab. There, but for grace, go we. Sellist sorti asju. Ega ei püsi meeleski, kuhu kommenteerimata jäi. Loen ja mõlgutan.

***

Kõrvade-kuulmisega sama. Uuenduseks sattusin viimaks asjaliku arsti juurde. Abiks seegi. Raskem osa seisab veel ees, paberimajandused ja asjaajamine. Vastutus. Ja mis edasi.

***

Vahepeal oli veel üks pühapäev. Hilise lõuna pidasin pargis piknikuna, kampsikuväel. Korjasin raamatu vahel kuivavatele sügislehtedele lisaks kuldkollaseid ginko-lehvikuid. Kui kenasti kuivavad, toimub kunstiteraapia. Veel ei tea, kas endale või lastele. Kõigil tarvis.

Järgmisel päeval rõdul taimi toimetades oli juba läbilõikav külm. Saabub ka siia. ❄️

***

Näputööd on mitmesugust. Lähen ja tegelen. Oma merelise loojangu ainetel suurrätikuga (lõpp terendab), sügisvärvides salliga (vast järgmiseks hooajaks valmib), suvesärgiku (võiks valmida suveks) ja ema tellitud pontšoga (eee… jõuluks…? Vist on palju loota. Ehk kolmekuningapäevaks, mis teatavate kultuuriruumilaienduste tõttu teemaks on), mida sõjaaegse energiakriisi tõttu veel madalamaks keeratud küttega (ehk et pigem selle puudumisega) kontoris käies peale tõmmata.

Lähen ja tegelen.