Surmani väsinud

Ükskord ma polnud väsinud. Ärkasin üles, tundsin end puhanuna. See oli hea tunne, ma mäletan. Ma ei mäleta, kuidas see tundus, ainult seda, et see oli hea.

Tilk mett tõrvapotis oleks justkui see, et ma olen võimeline igal pool uinuma - lennukis, rongis, päevavalgus silmis, püstijalu. Aga ei ole, heal juhul õhumullike, mitte mesi.

Umbes nii. Meigiga annan täitsa inimese mõõdu välja. Kes laulis, et elu on maskiball? Või ajan segi, kabaree? Kabaree oli eraldi laul, ei? Ja Celia Cruz, eks, veel lisaks: ay, no hay que llorar, que la vida es un carnaval y es mas bello vivir cantando! No, no hay que llorar, que la vida es un carnaval y las penas se van cantando! 

Nagu linnukene oksa pääl. Muudkui sirista aga.

Canterbury lugudes ka hakati palverändama, kui linnud kevadel nii kõvasti pool ööd laulsid, et inime sõba silmale ei saanud. And smale foweles maken melodye, That slepen al the nyght with open ye, So priketh hem Natúre in hir corages, Thanne longen folk to goon on pilgrimages. Ma selle pilgrimaaže jätaks vahele, tänan.

Linnulaulu kuulen endiselt, osa sagedusi mitte ei ole kaotsi läinud, nagu hirmutati, vaid teevad haiget hoopis. Aga kuulen endiselt. 

Miks ma kirjutan siia?

Miks ma midagi asjalikku kirjutada ei võiks hoopis.

Või teha midagi asjalikku telefoni toksimise asemel (ma arvutit peaaegu ei kasutagi). Ma ei tea, raamatut lugeda või… magada või midagi. 

Jube uni on, aga nii kui voodis pikali, siis on silmad suurelt lahti nagu öökullil. Kirjutati abiline välja, aga apteegil tuli see tellida ja ununeb järele minna. Kas ma just tahaks seda võtta on iseasi. Tundub kuidagi… drastiline inimesele, kes on võimeline igal pool uinuma. Lennukis, rongis, päevavalgus silmis, püstijalu. Ainult mitte oma voodis vastu ööd.

Teate neid vidojuppe, kus kloun võtab meiki maha ja klouninäo alt koorub järk-järgult inimene välja? Ma olen nagu see, aga vastupidi. Meiki maha võttes tuleb alt pesukaru välja.

Trash pandas. 

Või äkki on mu hingeloom pandakaru? Noh, et väljasurev küll, aga muidu päris nunnu.

Taara, avita!

Tähendab, ei aita see Taara ega muunimeline midagi, kui inimene end ise ei aita.

Ja kui ei oska end ise aidata, äkki on kellelgi potti, panni või muud head nõu.

Nimelt elan ma olude sunnil veel vähemalt 13-14 aastat koos kahe tulevase inimesega (noh, ma tahtsin peret ja lapsi, olude sunnil, aga heades oludes, selles mõttes). Noorem neist sai äsja viis. Ise ka imestan, aga vanem neist on hetkel täitsa viisakas noor inimene. Aga see noorem seevastu… ei lähe magama. Itsitab ja kukerpallitab ja räägib oma õe surnuks. Ja nii mitu tundi järjest. Igal õhtul.

Number viie kujuline õhupall lehvib tuules nagu need juuksed, mis ma jõuetusest peast kitkun.

Ma eeldan, et vanarahva moodi samakas leotatud leivatükiga neid tänapäeval enam magama panna ei tohi, neid viieseid. Halp? Minu mõistus on otsas. 

Ja kannatus.

Ja närvid.

Ja siis seda ka, et neid mõlemaid tuleb koolihommikutel labidaga voodist välja kaevata, aga nädalavahetusel särab see peaaegu-kümnene nagu kevadine päikesekiir, et tema ärkas juba kell viis, ja ega see väiksem siis ka palju kauem ei malda magada. Vahepeal mõtlesin, et ega mul tegelikult köögis seda seinakella ju nii väga vaja olegi, panen lastetoa seinale ja joonistan valgele paberile sinna kõrvale (sest väiksem ei tunne veel kella), et kui ärkavad enne kella 7, siis proovivad veel magada, ja enne kella 8.30 nädalavahetuseti laamendama ei hakka. Mama needs her sleep. Ja mitte ilu pärast. Nende viimaste mõistuseraasukeste pärast. No ma võin seda teha küll, aga ma tean juba ette, et tulemus on ümmargune null.

Sest et minu mõistus on otsas.

Ja kannatus.

Ja närvid.

Halp?

Karjakoer magab kokku aetud lambakarja otsas. Ma magaks kas või kivihunnikus, kui ainult lastaks.

Järgmine peatus on ilmselt (moodsa nimega) Vaimse Tervise Keskuse Kinnine Osakond. Või siis kasvab sellest etapist välja (ja tuleb uus ja hullem, nagu ikka (jep, selle nimi on catastrophizing. Ma olen selles osav.))

Rukkilillepurune rahvusromantika

Kiluleivad muna ja rohelise sibulaga.

Heeringas trühvlimajoneesiga.

Lastega koos laotud küpsisetort.

See pole tort. See on laste koolivaheaja päevalaagris meisterdatud lipukogumik.

Kuulasin “Ta lendab mesipuu poole” Eestis elavate ukrainlaste esituses, muidugi pisar silmas. (Leitav juutuubis.) Iga eemal elatud aastaga tuleb juurde neid. Pisaraid.

Presidendi kõne kuulasin ka.

Nagu uudised hiljem ütlesid - oli küll selge ja võimas.

Ja aastapäevakontsert, presidendi kokku pandud, ma eeldan, oli ka äge. Ja Karise näost oli näha, et ta nautis seda maksimaalselt. Piip ja Tuut, noh! Kesse tuleb selle peale?! Äääägeeee! Ja liulaskmine. Laseks isegi.

Nukker on.

Tööl vist seisin enda eest. Päris vahva oli.

Nüüd olen järjekordselt haiguslehel mõnda aega.

Ei ole vahva.

Hällist hauani

Inimesed, eks. 

Igaüks isemoodi nagu lumehelbeke.

(Tasa, tasa.)

(Langeb aknale, tasa, tasa.)

Esimene inimene, eks. 

Lucy, Etioopiast.

Pildil Lucy. Etioopiast.

Loe rohkem siit

Aga ei,see on ju vana lugu. Lucy esivanem, ligi miljon aastat vanem, Ardi. Kah Etioopiast.

Pildil Ardi. Kah Etioopiast. Kah naisterahvas. (Kus on meeste selgrood? Kas nood olid toona veel selgrootud?)

Loe rohkem siit.

Inimkonna häll? Lõuna-Aafrikas. Miks seal? Sest Pangaea, ilmselt. (Kas sellel on eesti keeles mingi suupärasem nimi?) Ja sellele järgnenud Gondwana (aga sellel? Eesti keeles) - kas see tähendaks teoreetiliselt, et Ardi ja Lucy esivanemad võisid areneda Pangaea ajal ja siis levida siia-sinna, kui manner veel ühes tükis oli? Ja siis kui vaikselt lagunema hakkas, esmalt see G-supermanner ja jupid ja siis kõik juppideks, arenesid inimesed igal pool omasoodu edasi? Omasoodu, aga samas suunas, kes kiiremini, kes aeglasemalt. Ja siis sõjardi arenguetappi kinni jäänud eurooplased seilasid üle mere ja nottisid neist arengus mõne sammu ees olevad rahumeelsed ja intellektuaalselt võimekamad ladina-ameeriklased lihtsalt maha? That’s why we can’t have good things, innit?)

Või, kui paremini sobib, mõistulugu Aadamast ja Eevast. Lasid samamoodi täis- kuni poolpaljalt ringi. Seal oli järelikult soe, seal paradiisiaias.

Teate, kus veel soe on?

Jep, Etioopias. Ja Lõuna-Aafrikas. (Ja paradiisiaias.)

Teate, kus ei ole soe?

Siin.

Kelle. Paganama. Hiilgav. Paganama. Idee. Oli tulla ära soojast hällist siia jäisesse lumehange?!

Leiutame riided ja siis veel paksemad riided ja majad ja siis veel soojemad majad. Ostame muudkui kallist sõjaaja sooja lihtsalt sellepärast, et keegi kavalpea leidis, et tal on soojas liiga igav.

See sai talle arvatavasti ka saatuslikuks. Sellele kavalpeale. Kas ta koksasid maha siis need teised, kellele ta augu pähe rääkis ja kes külmast lolliks läksid, või elas saja-aastaseks (nojah, toona vast 20-aastaseks) ja ei jõudnud veel sooje riideid ega maju leiutada oma külmas hauas.

Ühesõnaga. Külm on. Kuradi, kuradi külm on.

Ja meil siin pole isegi lund maas nagu kodustel.

See on vana pilt. Aga ma ei üllatuks, kui praegu sarnane oleks.

Stoppkaader

Kui maailm just praegu sekundiks seisma jääks, siis oleks mul nii.

Vaatasin just seda pilti kogemata ja õõv võttis võimust, pea käib ringi.

Loen hetkel seda raamatut. Kuigi jaanuar on ammu läbi ja veebruari raamat on alustatud, aga kurat-teab-kus.

Külm on.

Selg valutab.

Kõrvus tiriseb.

Silmagi pole heegeldanud ei-tea-mis-ajast-saati.

Aga sul? Kui maailm seisma jääks, just praegu?

Seened, in vino veritas

Kui nüüd täiesti aus olla (nagu ikka kombeks, kui klaas veini hinge all), siis see on ju ainult osa evolutsioonist, ei? Tuleb tugevam liik ja allutab seni valitsenu endale. Ja planeedile, näikse, on see kõik ainult kasuks tulnud!

Esimese osa käigus selgus tõepoolest, kust ratastoolis naabrivanaema selle külge sai.

Aasta 2003 oli küll juba ammu ära, aga kliima soojeneb ikka. Asi see siis ole, kuni mõni seen või mikroorganism ideaalse keskkonna leiab.

Liigid tulevad ja lähevad. Planeet jääb elama.

Jah, ma vaatasin “The Last of Us’i” esimese osa ära ja alustasin teisega. Seened on ka üsna sümpaatsed. Vaatame, kumma poolt ma peale teist osa olen. Praegu, tunnistan, igavalt, inimkonna poolt.

Miks keegi kell kaks öösel ei blogi?

Kas ma loen valesid blogisid?

Mis ma siis tegema pean, kui magada ei saa?

Miks “The Last Of Us” on liiga hirmus, et seda keset ööd ja üksi vaadata? (Ei, ma pole esimese osa poolepealgi veel.)

Miks ma “The 90s Show’d” suudan ainult viie minuti kaupa vaadata?

Kus mu keskendumisvõime on?

Või misasi see nutiajastul kaduma on läinud?

Kas selleks ongi ADD “epideemia”?

Kas sa teadsid, et naistel kipub ADHD “H” avalduma, pigem asenduma ärevusega? Ja et selleks aladiagnoositaksegi?

Kas see on nagu viktooriaajastu hüsteeria? Et ah, ärevus, viskame tablette, aga mitte neid õigeid?

Miks mu koristaja pidevalt toole valesse kohta paneb ja laudu nihutab?

Kas päriselt ka on maasika täpid, need seemned, noh, tegelikult pisikesed pähklilised asjad, ja selleks on pähkliallergiaga inimesed sageli maasikatele ka allergilised?

Kas sa teadsid, et paradiisilinnulill ei ole selleks sellise nimega, et paradiisilind on lendelukate maailma Jar Jar Binks?

Mina ei teadnud.

Mida ma üldse tean?

Või peaks raamatut lugema? 

Kuidas ma loen, kui mu paberraamat jõuab alles järgmisel nädalal?

Neid, mis riiulis juba on?

Või pooleli öökapil?

Nalja teed?

Kuidas sa magama jääd, kui magada ei saa?

Miks mul igal pool tolmurullid on, kui ta peaks iga nädal 8h koristama?

Nagu.

Ei.

Kas ma tahan ise koristama hakata?

Äkki see oleks teraapia eest hoopis, mitte tüütu kohustus?

Kuhu ma selle koristamisest, -oloogidest ja -iaatritest üle jääva nutsu investeerima peaks?

Kas ma peaks oma kosmosefirma tegema ja raketi ja?

Raketisaate uue hooaja alguse auks ehitasime neljasega auto! Sõidab nagu heleroosa unistus!

Ja te vaadake seda disaini! Astu kõrvale, Nobe peadisainer, konnakleepsude vastu sa ei saa! (Aga vahetan konnakleepsuidee selle nunnu punase kastika vastu!) Teipi sai palju (haavateip, kõik muud teibid on tited ammu ära teipinud ja juurde ei saa tuua, sest kohe teibitakse kõik kuhugi ära), sest see on kolmas mudel. Esimene ei sõitnud, sest füüsika, teine ei sõitnud, sest disain ei trumpa… jep, füüsikat.

Või peaks tolle investeeringuga superrikaks saades mõne sotsmeediaplatvormi ära vussima?

Või omale maailmarahu ostma?

Nullnäljahädaprojekti tegema?

Ukraina tankid?

Miks nad teevad niimoodi?!

Kesse 21. sajandil sedasi teeb?

Kuidas see ratastoolis naabritädi Indoneesia seene sai?

Kas ma pean selleks esimese osa lõpuna vaatama?

Või tead?

Mitu sinimustvalge paberiga Kalevi kommi sulle korraga suhu mahub? Närida ei tohi enne, kui kõik suus, mis mahub. (Kaheksa ja pool.)

Ühesõnaga, halastage.

Kohe blogima!

(Eee… jep, selleks see postitus ongi - ikka ise. Ikka ise. Halp.)

**********

Postituse sappa lubatud täpsustavad pildid autost!

Neljane ei saa pallipuhumisega veel hakkama ja sai jõuluvanalt õhupallipumba, seega õhupalliauto vastavalt sellele modifitseeritud, et masinaga saaks pumbata.

Ja auto veermik:

Selle pildi tegin kolm minutit tagasi, õhupall on juba läinud tagasi õhupallimaale, nagu ikka. Õnneks neid tuleb Hiinast peale nagu Vändrast saelaudu nõukaajal tuli, neid õhupalle.