Suvi

29. juuni

Kui ise kaaslasega Eestisse jõudsin, olid tantsupeoproovid juba alanud. Aga see pole “Suve” algus. Ühel ilusal kevadisel päeval saavad Ülesoo omad kirja: nende poeg Joosep tuleb varsti koju, kuhu ta kuemaks ajaks tahab jääda, et tervist parandada. Justkui kah klapiks, kui Ülesoo, kirja ja poeg Joosepi (ja ehk ka fraasi “kauemaks ajaks” tõlgenduse) hetkeolukorrale sobivamaks mudida. Ja tantsuproovide logistika jäi seekord teisele lapsevanemale. (Jah, ma olen sellest oma -oloogiga rääkinud, tänan. Tuleb välja, et ta (no see -oloog mul) leiab, et kõik maailma asjad ei olegi minu õlul ja ainuvastutusel. Oh seda naljavenda küll! Siukste naljade eest ma talle maksangi, nagu käiks stand-uppi kuulamas. Does that sound like a me-problem or a their-problem? Ilmselgelt pole ta kuulnud, et kui tahad, et miski oleks hästi tehtud, tee ise.

Kui naabrite lennufirma ainsaid otselende jälle tühistada ei võta, siis jõuan kenasti emakodunt läbi kepsata, enne kui lapse tantsuetendusele minek.

Laupäeval läheb teine lapsevanem teise suguvõsa ja värskendava vihmasabinaga. Ja pühapäeval on kõik kenasti kastetud murul platsis, et eriti erksa kõrvaga mudilaskooride etteastet kuulata. (Oldagu siis viisakad ja kuss, eks, muidu võib juhtuda, et keegi (mina) tšš-kussutama hakkab, sest lapsel võivad ju liigilaulud peas olla, aga minu kõrvakesed peavad vähemalt “Soki ja kummiku” sõnadest aru saama, muud laulud on rohkem tuttavad. Olge siis hoiatatud. Kuss!

Ja kõik, see ongi esimene suvine sutsakas. Kui julge hunt, rind rasvane, jänese šampust joob, siis saab ujuma ka! (Vihmahoo vahele ilmselt, või selle sekka.)

Teiseks suviseks sutsakaks suuri plaane ei ole (või siiski, kui teatripileteid ja rabamatku ja päikeseloojanguid ja korra-kaks-aastas-peame-ju-ikka-nägema-trehve hakata üle lugema, siis on karta, et puhkamiseks ja tervise parandamiseks suurt aega ei jäägi. Ei tasu kokku lugeda.) 

Tervis, tänan, on. (Välisel vaatlusel enam-vähem. Muudmoodi ärgu vaadatagu.)

5. juuli

Laps tantsis, vanematel pisar silmas.

Laps laulis, vanematel pisar silmas ja taeval pisaraluugid ristseliti lahti.

“Sata-sata” polnud meie vanuserühma laul, mis on ilmsest hea, sest see on mul tantsupeo esimesest kontserdist saati kummitanud, laulupidu ei aidanud teps mitte. Kui laulumudilase asemel oleks kodus laululaps, siis 1) kummitaks see juba mitu aastat, mis võikse õige närvesööv olla (aga siiski kindlasti mitte sel määral kui see vastik iiveldama ajav tinnitus), ja 2) poleks saanud hullema äikese ja vihma alates koju minna - õnneks kannatasid pilved seni, kuni mudilaste lõppakkord oli kõlanud. Ehmunud olid nii mudilane ise (ta muidu ei karda äikest, aga kuuldavasti oli lava taga mürina ajal mudilaste paanikaosakond, ju see nakkas) kui ta väike õde, kellele ei sobinud kohe kuidagi, et tema tossud vett täis olid ja pealt muudkui juurde kallas. Kummikuid muidugi ei kandnud keegi — ei laululaps, andeks, laulumudilane, kellele need rongkäiku kaasa pandi, viiene, kellele need unustati kaasa võtta, ega ise, kes otsustas kohvripakkimise stressist ülekoormatud hetke ajel kohvri kõrvale valmis pandud kummikuid mitte kaasa pakkida. Aga see polnud isegi pakkimise ajal langetatud otsustest halvim. Vähemalt sai õetütre kolm kuud nurgas oodanud sünnipäevakink kaks kuud peale tähtsat päeva lapseni toimetatud.

Ooteruumis

Eelmisel nädalal nutsin kolmes eri kabinetis.

Sel nädalal kahes.

Tuleva nädala* maksimumskoor võib olla lausa viis! Aga siis võiks juba tiba rohkem selgust olla, selle lõpuks, kes must saab, kui ma ükskord suureks saan.

Täna ärkasin sügavalt selge teadmisega, et ikka oleks pidanud 2019 vastu seda sillaposti sõitma.

Nüüd on veel rohkem inimesi, keda eluks ajaks katki teha. 

Mõni nimetab seda elukindlustuseks. No et lapsed on nagu elukindlustus, sest et hoiab elus. Eluaegne trauma ja kildudeks elu jms. Lastel hiljem, eks. Nendel, kes peavad selle valuga edasi elama.

Inimestel on vaja inimesi.

Kunagi ei tea näiteks, kellega rääkides mingi märkamatu asi hetkega selgeks saab.

Näiteks et töö ei tohiks sandistada.

Või kelle kulmud tõusevad laubast kõrgemale, kui sa neile töökeskkonnas normaliseeritud käitumisest räägid.

Võimalusi on mitmeid, eks ole, kuidas edasi minna.

Aga see kõik nõuab jaksu.

Mul pole.

Hea seegi, et elukindlustusi kaks ja peale nende teisigi armsaid inimesi, kellele ei taha liiga teha.

Ja siis vahepeal mõtled, et miks keegi teine midagi öelnud või teinud pole?

Äkki polegi nii hull?

Äkki ongi asi minus?

Võib-olla ma kujutan ette?

Ja siis tuleb kild-killu haaval meelde. 

Ei kujuta.

Ja äkki ongi see tavaline? Noh, see tavaline hulk igapäevast füüsilist valu, ei? 

Selle kohta oli meem. 

Et tavaline hulk on null.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

* Selle nädala, ülaloleva enamuses kirjutasin enne esmaspäeva. Seni skoor 1/3 (aga see-eest missugune!), kaks väga tõenäolist šanssi veel. Selgust ei saa niipea, muidugi.

Normaalne

Üks esimesi, kui mitte kõige esimene emadepäev siin blogis oli isiklikku ja vägagi auklikku mäletamist mööda (ei, mis mõttes, et kas sa blogiarhiivist ei kontrollinud? Mul on kaks aktiivikust last ja aktiivikust peni, mul pole selliseks luksuseks aega) siis, kui värske viiene haiglas voolikute ja juhtmete all oli ja minul oli isu bussi ette astuda.

Aga haigla andis kingituse. Minibeebi jalajäljega prantsuskeelse teksti juures, et minu emme on kõige ilusam ja heam.

Seekord möödus emadepäev vahejuhtumiteta, koolist toodi võtmehoidja koos kaardi ja luuletusega (lasteaia 2. klass) ja paberlilled klaasvaasis koos kaardi ja luuletusega (4. klass). Meisterdamise peale on nad meistrid. 

Tööalaselt on ebamäärane.

Tervislikult ka, allergiahooaeg isiklikult veebruarist oktoobrini, vahelduva eduga vähem. Toiduallergiaid nagu iseenesest ei oleks, aga õietolmu kaasuvatena on targem vältida tomateid ja pähklilisi. Ja lahtisema karvaga koeratõuge, näiteks isiklikku.

Ei meeldinud linnukesele oksa pääl. Aga paadunud inimesearmastajana kuulas sõna ja läks. Sai vastu kallistusi. Mina sain koju jõudes kaks korda torsot küürida. Leppisime kaasomanikuga kokku, et säilitan külastusõiguse. Kurb on. Valus ka, nii siis, kui teda pole (süda valutab), kui ka siis, kui ta on (kõik muu kõrvetab). 

Oleks lapseeas, oleks ehk lootust välja kasvada, aga ma, vastupidi, hakkasin eluaegse allergiavabana peale 30ndat eluaastat tasapisi sisse kasvama. Tuleb välja, et riburadapidi kõigile allergiatele. Jackpot või nii.

Viimase kahe nädala jooksul olen nutnud neljas eri kabinetis. Alustuseks nutsin veebruari lõpus viiendas. Sinna ma enam oma jalga ei tõsta, mis ilmsesti eesmärgiks oligi. Sest et “selliseid pole meile siia vaja”.

Aga südamedaamiga on kõik õnneks hästi.

Lapsed on ka terved, nii välisel kui sisevaatlusel (niivõrd kui keegi meist üldse on, eks ole. Klassikudki: They fill you with the faults they had, and add some extra, just for you).

Veejoomine edeneb ka. Söögiga on nii ja naa.

Kõige esimene pilt seal üleval, see on bensukakohv peale pikka hommikut. Tunniajase vestluse lõpus palus -oloog selle mul sedapidi enda poole keerata ja teadmiseks võtta. Mis sest, mis need koerad klähvivad. Karavan läheb edasi.

Surmani väsinud

Ükskord ma polnud väsinud. Ärkasin üles, tundsin end puhanuna. See oli hea tunne, ma mäletan. Ma ei mäleta, kuidas see tundus, ainult seda, et see oli hea.

Tilk mett tõrvapotis oleks justkui see, et ma olen võimeline igal pool uinuma - lennukis, rongis, päevavalgus silmis, püstijalu. Aga ei ole, heal juhul õhumullike, mitte mesi.

Umbes nii. Meigiga annan täitsa inimese mõõdu välja. Kes laulis, et elu on maskiball? Või ajan segi, kabaree? Kabaree oli eraldi laul, ei? Ja Celia Cruz, eks, veel lisaks: ay, no hay que llorar, que la vida es un carnaval y es mas bello vivir cantando! No, no hay que llorar, que la vida es un carnaval y las penas se van cantando! 

Nagu linnukene oksa pääl. Muudkui sirista aga.

Canterbury lugudes ka hakati palverändama, kui linnud kevadel nii kõvasti pool ööd laulsid, et inime sõba silmale ei saanud. And smale foweles maken melodye, That slepen al the nyght with open ye, So priketh hem Natúre in hir corages, Thanne longen folk to goon on pilgrimages. Ma selle pilgrimaaže jätaks vahele, tänan.

Linnulaulu kuulen endiselt, osa sagedusi mitte ei ole kaotsi läinud, nagu hirmutati, vaid teevad haiget hoopis. Aga kuulen endiselt. 

Miks ma kirjutan siia?

Miks ma midagi asjalikku kirjutada ei võiks hoopis.

Või teha midagi asjalikku telefoni toksimise asemel (ma arvutit peaaegu ei kasutagi). Ma ei tea, raamatut lugeda või… magada või midagi. 

Jube uni on, aga nii kui voodis pikali, siis on silmad suurelt lahti nagu öökullil. Kirjutati abiline välja, aga apteegil tuli see tellida ja ununeb järele minna. Kas ma just tahaks seda võtta on iseasi. Tundub kuidagi… drastiline inimesele, kes on võimeline igal pool uinuma. Lennukis, rongis, päevavalgus silmis, püstijalu. Ainult mitte oma voodis vastu ööd.

Teate neid vidojuppe, kus kloun võtab meiki maha ja klouninäo alt koorub järk-järgult inimene välja? Ma olen nagu see, aga vastupidi. Meiki maha võttes tuleb alt pesukaru välja.

Trash pandas. 

Või äkki on mu hingeloom pandakaru? Noh, et väljasurev küll, aga muidu päris nunnu.

Taara, avita!

Tähendab, ei aita see Taara ega muunimeline midagi, kui inimene end ise ei aita.

Ja kui ei oska end ise aidata, äkki on kellelgi potti, panni või muud head nõu.

Nimelt elan ma olude sunnil veel vähemalt 13-14 aastat koos kahe tulevase inimesega (noh, ma tahtsin peret ja lapsi, olude sunnil, aga heades oludes, selles mõttes). Noorem neist sai äsja viis. Ise ka imestan, aga vanem neist on hetkel täitsa viisakas noor inimene. Aga see noorem seevastu… ei lähe magama. Itsitab ja kukerpallitab ja räägib oma õe surnuks. Ja nii mitu tundi järjest. Igal õhtul.

Number viie kujuline õhupall lehvib tuules nagu need juuksed, mis ma jõuetusest peast kitkun.

Ma eeldan, et vanarahva moodi samakas leotatud leivatükiga neid tänapäeval enam magama panna ei tohi, neid viieseid. Halp? Minu mõistus on otsas. 

Ja kannatus.

Ja närvid.

Ja siis seda ka, et neid mõlemaid tuleb koolihommikutel labidaga voodist välja kaevata, aga nädalavahetusel särab see peaaegu-kümnene nagu kevadine päikesekiir, et tema ärkas juba kell viis, ja ega see väiksem siis ka palju kauem ei malda magada. Vahepeal mõtlesin, et ega mul tegelikult köögis seda seinakella ju nii väga vaja olegi, panen lastetoa seinale ja joonistan valgele paberile sinna kõrvale (sest väiksem ei tunne veel kella), et kui ärkavad enne kella 7, siis proovivad veel magada, ja enne kella 8.30 nädalavahetuseti laamendama ei hakka. Mama needs her sleep. Ja mitte ilu pärast. Nende viimaste mõistuseraasukeste pärast. No ma võin seda teha küll, aga ma tean juba ette, et tulemus on ümmargune null.

Sest et minu mõistus on otsas.

Ja kannatus.

Ja närvid.

Halp?

Karjakoer magab kokku aetud lambakarja otsas. Ma magaks kas või kivihunnikus, kui ainult lastaks.

Järgmine peatus on ilmselt (moodsa nimega) Vaimse Tervise Keskuse Kinnine Osakond. Või siis kasvab sellest etapist välja (ja tuleb uus ja hullem, nagu ikka (jep, selle nimi on catastrophizing. Ma olen selles osav.))

Rukkilillepurune rahvusromantika

Kiluleivad muna ja rohelise sibulaga.

Heeringas trühvlimajoneesiga.

Lastega koos laotud küpsisetort.

See pole tort. See on laste koolivaheaja päevalaagris meisterdatud lipukogumik.

Kuulasin “Ta lendab mesipuu poole” Eestis elavate ukrainlaste esituses, muidugi pisar silmas. (Leitav juutuubis.) Iga eemal elatud aastaga tuleb juurde neid. Pisaraid.

Presidendi kõne kuulasin ka.

Nagu uudised hiljem ütlesid - oli küll selge ja võimas.

Ja aastapäevakontsert, presidendi kokku pandud, ma eeldan, oli ka äge. Ja Karise näost oli näha, et ta nautis seda maksimaalselt. Piip ja Tuut, noh! Kesse tuleb selle peale?! Äääägeeee! Ja liulaskmine. Laseks isegi.

Nukker on.

Tööl vist seisin enda eest. Päris vahva oli.

Nüüd olen järjekordselt haiguslehel mõnda aega.

Ei ole vahva.

Hällist hauani

Inimesed, eks. 

Igaüks isemoodi nagu lumehelbeke.

(Tasa, tasa.)

(Langeb aknale, tasa, tasa.)

Esimene inimene, eks. 

Lucy, Etioopiast.

Pildil Lucy. Etioopiast.

Loe rohkem siit

Aga ei,see on ju vana lugu. Lucy esivanem, ligi miljon aastat vanem, Ardi. Kah Etioopiast.

Pildil Ardi. Kah Etioopiast. Kah naisterahvas. (Kus on meeste selgrood? Kas nood olid toona veel selgrootud?)

Loe rohkem siit.

Inimkonna häll? Lõuna-Aafrikas. Miks seal? Sest Pangaea, ilmselt. (Kas sellel on eesti keeles mingi suupärasem nimi?) Ja sellele järgnenud Gondwana (aga sellel? Eesti keeles) - kas see tähendaks teoreetiliselt, et Ardi ja Lucy esivanemad võisid areneda Pangaea ajal ja siis levida siia-sinna, kui manner veel ühes tükis oli? Ja siis kui vaikselt lagunema hakkas, esmalt see G-supermanner ja jupid ja siis kõik juppideks, arenesid inimesed igal pool omasoodu edasi? Omasoodu, aga samas suunas, kes kiiremini, kes aeglasemalt. Ja siis sõjardi arenguetappi kinni jäänud eurooplased seilasid üle mere ja nottisid neist arengus mõne sammu ees olevad rahumeelsed ja intellektuaalselt võimekamad ladina-ameeriklased lihtsalt maha? That’s why we can’t have good things, innit?)

Või, kui paremini sobib, mõistulugu Aadamast ja Eevast. Lasid samamoodi täis- kuni poolpaljalt ringi. Seal oli järelikult soe, seal paradiisiaias.

Teate, kus veel soe on?

Jep, Etioopias. Ja Lõuna-Aafrikas. (Ja paradiisiaias.)

Teate, kus ei ole soe?

Siin.

Kelle. Paganama. Hiilgav. Paganama. Idee. Oli tulla ära soojast hällist siia jäisesse lumehange?!

Leiutame riided ja siis veel paksemad riided ja majad ja siis veel soojemad majad. Ostame muudkui kallist sõjaaja sooja lihtsalt sellepärast, et keegi kavalpea leidis, et tal on soojas liiga igav.

See sai talle arvatavasti ka saatuslikuks. Sellele kavalpeale. Kas ta koksasid maha siis need teised, kellele ta augu pähe rääkis ja kes külmast lolliks läksid, või elas saja-aastaseks (nojah, toona vast 20-aastaseks) ja ei jõudnud veel sooje riideid ega maju leiutada oma külmas hauas.

Ühesõnaga. Külm on. Kuradi, kuradi külm on.

Ja meil siin pole isegi lund maas nagu kodustel.

See on vana pilt. Aga ma ei üllatuks, kui praegu sarnane oleks.