Uusaastalubadused

Ma tean inimesi, kes kavandavad oma jaanuari jõusaalid ja muud trennid veidi ringi, sest jaanuaris hakkavat seal kitsas. Aga pole hullu, sest hiljemalt veebruari keskpaigaks rahuneb jälle maha. September olla ka veidi keerulisem, aga mitte nii kole kui jaanuar.

Puhas loogika, eks.

Kes lubab trenni minna, kes jaanuaris ei joo, kes hakkab tervislikult toituma…

No vat. Mina ei käinud seekord mingeid veksleid välja, sest esteks jääks see hiljemalt veebruariks nagunii soiku, teiseks on mul paar tääbi lahti juba paar aastat, et lugeda, kuidas paremini ja teostatavalt endale midagi lubada, ja kolmandaks läks kogu muu draama vahele meelest ära, et aastavahetusega kaasneb midagi peale uue numbri, “Õhtusöögi ühele”, viinamarjade ja Viini Filharmoonikute.

Seda üllatavam ja arusaamatum oli mu jaoks, kui lõpuks ennast toidupoodi vedasin, sest aastalõpu jäägid ja sahver hakkasid end ammendama, lisaks oli läbi astumas sõber, kellega oleme harilikult pitsat tellinud, aga tal oli detsembris tervisekriis ja elustiilimuutused, et mitte maha surra ja/või pimedaks jääda, ja olime südamedaamiga otsustanud jagada oma lemmikuid kergejalihtsasööginippe… Ühesõnaga, kohalike toodete ja salatiliste toodete ja muudegi vähegitervisliketoodete, sh mahe- ja supilettides haigutas samasugune tühjus nagu kovidi alguspäevade seebi- ja vetsupaberilettides.

Ehk siis need letid ja riiulid, kust mu iganädalane söögilaud tuleb (laste spagettide ja koolivõikude erandiga). Midagi õnnestus siiski kokku klapitada sõbrale. 

Seevastu saialett, mis siinmail on viisakas ja värske, aga minu poodijõudmise ajaks harilikult värskest kraamist tühi, oli lookas! Njamm! Aitäh, kaaskodanikud, kes jaanuaris saia ei söö!

Saame hakkama. Kui tuttavad saavad jaanuaris trennitatud, saame meie söönuks ka. Ja hiljemalt veebruariks on kõik jälle vanaviisi saadaval.

Kui ma lõpuks selle peale tulin, et tühjad letid uusaastalubadustega ühendada, siis ei tundunud enam nii veider. Vastupidi, loogiline.

Veider on praegu pigem see, et kas a) ma pole varem aasta algul poes käinud või b) olen ise kuulunud sinna nende teiste gruppi, või b+c) sööngi lihtsalt varasemaga võrreldes nii palju tervislikumalt, et alles nüüd seda märkasin.

Päris huvitav oleks mõni vana iganädalane poenimekiri ja nädalamenüü välja otsida ja praeguse normaalsusega võrrelda. Tehtagu ära!

Paganama pikk aasta oli

Jep, 2024 on juba pikk aasta olnud.

2023nda aasta jaanuar kestis ka vähemalt kolm-pool-kuud, kui mitte rohkem.

Oktoober ja november (ja märts ja vist ka juuni) jäid lihtsalt vahelt ära. 

Ja aasta viimased kaks nädalat kestsid ka paar aastat.

Aeg on selline naljakas asi, et me võime ju tahta, et ta lineaarselt ja sekund haaval aina edasi kõmbib, aga ei. See on rohkem nagu… a big ball of wibbly-wobbly timey-wimey stuff, kui klassikuid tsiteerida.

Ma ei oska isegi kuskilt otsast pihta hakata selle sassis lõngakera harutamisega, mida mõni nimetaks “jõuludeks perekeskis”.

Võib-olla peaks alustuseks enda jaoks läbi mõtlema, mis on “pere”.

Või mis kukesammul…

… ülehomme ärgates on juba hulka valgem!

Sest kodus ei kõigu talvine ja suvine päevapikkus nii muinasjutuliselt kui lapsepõlve võlumaal (ehk et Eestis.) Talvel on küll pimedam ja suvel päevad pikemad, aga … võrreldamatu.

Hakkab kukesammul valgemaks minema

Jōulud olid muinasjutulised.

Lumi oli kohev, randa jalutama minnes oli patsahkam luiki rannavees, lapsed kaklesid omavahel minimaalselt ja ainult ühe korra ähvardati mulle politsei kutsuda, see-eest aga vahetult enne jōululaupäeva ōhtusööki ja laste ees. Pere on parim!

Palusin juba -oloogilt kojujōudmise järgsel hommikul tunnike minu jaoks kōrvale panna.

Lastel oleks ilmselt ka vaja kuidagi seda koos asjatundjaga seedida. Kõigil, mitte ainult isiklikel, aga … nõuga ei ulatu ja jõuga ei saa.

Katus ikka pea kohal (mitte päris see, mis plaanis oli), toit laual (ka mitte algne plaan), lapsed (välisel vaatlusel) terved, tänan küsimast.

Vara

Uni läks tund enne äratuskella. On see reisiärevus või märk millestki suuremast, ei tea. 

Pea kümme aastat pole juhtunud, et uni ära läheks. Ei, mitte ainult hommikul, üldse. Isegi siis, kui tookord puhanuna ärkasin, oli kella peale.

Küll ta tagasi tuleb, kui aeg lapsi kooli viia või lennukile minna.

Aknast alla tänavale vaadates tundus hetkeks, et lumi on maas.

Aga ei, suurlinna valgusreostus siiski. 

Kui eriti hästi läheb, näeb õhtuks lume ära! Hoidke oma vihmapilvede lukud kinni, eks?

Hispaanlased ütlevad nii varase kella kohta, et sel kellaajal pole veel isegi tänavaid veel välja pandud.

Ma ei tea, mis kandi omad.

Hispaania on suur ja lai, vaevalt et neil igal pool samad ütlemised on. 

Näed, isegi oma blogipostituses hedge’in. Ise on täiskasvanud inimene, ise kirjutab ja oma kõrvaga on hispaanlase suust kuulnud, aga ikka muudkui. Ärge õpetage oma tütreid omaenda arvamusi pisendama. Las tuleva põlve naistel olla ka see keskpärase mehe enesekindlus.

Vaimusilm

Kas te teadsite, et ei pea hirmutama naabreid ja sõpru, kui tahad täiest kõrist karjuda, aga samas ei pea seda ka sees kinni hoidma, kuni see internal screaming on kõik, mis sa oma mõtteis kuuled?

Et ongi kohe päris selline soovitus, et kujutle end vaimusilmas näiteks kuhugi kuuvalgele kaljunukile või päikse kätte männimetsahõngulise mere äärde või kuhu tahes, ja siis see sina, kes seal seisab, see saab täiest kõrist karjuda, kuni jaksab.

Nutmisega sama.

Noh, et kui kellelgi võiks seda taktikat nüüd pühade aegu tarvis olla, siis võtke heaks. Tasuta teraapia.

Meil käivad päkapikud

Jep. Käivad.

Aknalaual on isegi päris sussid! Sünnipäevadeks saime. Varasemalt on lapsed ikka kohaliku kombe ja kodus paljajalu käijate lastena tosse kasutanud. Nüüd oleme tsiviliseeritud. On küll mugavam. Õige suss peab olema lihtsalt. Soem. Aga mitte liiga soe. Pehmem. Legode vastu muudmoodi ei saa. 

Ja mis meie perele kõige enam istub - shiny! Aga stiilselt. Isiklike jalgade otsas käivad valged. Ma tean, ma ka poleks uskunud. Aga näe, nagu rusikas silmaauku.

Ja siis käivad meil veel piilumas Spiekpietje’d ja Spiekgrietje’d, et misukesi koerusi, kaslusi ja tublidusi lapsed teevad. Sest et me siin vaikselt sulandume kultuuriruumi ja kui Sinterklaas (kes on sama palju “jõuluvana” nagu kolm kuningat (kolm astronoomi, aga noh, poteito, potaato)) on oma aurulaevaga Hispaaniast kohale jõudnud, siis. Siis on nii.

Ja siis käivad meil veel Elf’id-On-The-Shelf’id, sest tädi ja nõod elasid kakspoolaastat Ameerikas.

Jah, osa pilte on tumedamad, osad erksamad. See on see, kui sa ei oska Androidi kasutada ja pead leppima näritud õuna pildikvaliteediga.

Tänavu ei ole poe-advendi-kalendreid (siinmajas, teises majas olla küll). Sest et advendiaja ja jõuluootuse 24 aknakesest saaks ainult 10 õigel päeval lahti koukida ja mis mõte sel siis enam on, kui iga päev mitu tükki saab. Tegime hoopis ise vetsupaberirullidest, pakkimispaberist, kommidest ja vidinatest advendikalendrikuuse! 24 rulli, kummalegi 12 aknakest, millest viimased 3 avatakse eestisselennupäeva hommikul, aga kolmest kaks on topeltpakitud ja lahti tohib teha viimased kaks alles siis, kui lennukis turvavöö märgutuli kustub. Advendikalender ja lennukitegevus koos, ise ka ei suuda ära uskuda, kui kaval ma vahel olen.

Fljessuu raadiilass joolotška…

Aga kõige rohkem rahul olen ma ikkagi meie jõuluteemaliste õhtujuttude advendikalendriga!

Et selline asi olemas on, sain ma teada, kui suurem laps juhtus sündima Mutukamoosi pisemaga samas kuus, ja FB vastavad grupid, eks. Jep, siis kui Eveli oma tarkusi jagas, ammu aega tagasi, sain teada. Ja nüüd, kõva kaheksa (no nii umbes) aastat hiljem jõudsin lõpuks teostuseni ka!

Mulle meeldib, lastele meeldib, raha kulus selleks rõõmuks mi-ni-maalselt, mis meeldib kõige enam mu uuele sissetulekule (mis on liikunud (samadel -oloogilistel põhjustel) kaalunumbrile vastupidises suunas. Ehk et pöördvõrdeline, aga see tõusev on õnneks lineaarne, samas kui too langev eksponentsiaalne.)

Katus pea kohal, toit laual, lapsed (välisel vaatlusel) terved, tänan küsimast.

Jõuluootus - on.

Lootus lund näha - ei ole. (On ikka - äkki saate nii teha, et see jõululaupäevani püsiks, palun?)