Selle aasta oktoobris saab 10 aastat Belgiat täis. Juubel! See mitteametlik, ma muidu tean küll, et 50 on ametlikult. (Aga kui “peale” ja “pärast” on tänapäeval mõlemad “pärast” (olgugi et “alla” ja “enne” mõlemad “enne” pole, mäherdune grammatiline diskrimineerimine!) ja “dekaadki” on vabaks lastud, las minna seegi.) Pean vaatama, kas 3. või 6., enam ei mäleta täpselt - vist 3. tulin ja 6. oli esimene tööpäev. Igatahes tulin ma siia ainult kolmeks aastaks, klassikaline lugu. Mu esimese üürikorteri omanik oli eestlane, tuli ka kolmeks aastaks, aga 18 aasta eest tol hetkel. Nagu “Hotel California”, selles mõttes.
X marks the spot
Belgia teatavasti on kakskeelne riik (okei, ametlikult kolmkeelne, aga ma olen juba nii kaua siin elanud, et arvan nagu enamik kohalikke, et see pisike saksakeelne triibuke seal piiri ääres on küll nunnu, aga päriselt ei lähe arvesse.) Kuna mu esimene pikem periood möödus flaamikeelses osas ja lastel see ka koolikeel, siis keskendusin rohkem sellele ja leidsin, et kellel seda prantsuse keelt ikka vaja on. Ongi hea, kui ei oska. Näiteks kui Brüsselis politsei tee äärde tõmbab ja sina prantsust ei parleeri ja paljud neist pealinnas, olgugi et ametlikult peaks, flaamsi ei spreeki, siis saab kergemini minema. (Kogemus puudub, aga nii räägitakse.)
Kuniks.
Kuniks ma leidsin hiljaaegu (selle aasta alguses, aga aeg lendab, eks) kogemata ühe imehea arsti - kuhu südamedaam kaasa tuli, tõlkima, sest arst on ainult prantsuskeelne. (Selleks ka muidugi tuli kaasa, et hirmus pakiline värk ja mures ja nii.) Ja selleks oli see arst, et esimene vaba aeg ja kohe järgmisel päeval. Ja she’s a keeper, see arst. (Südamedaam on ka muidugi a keeper.)
See oli see hetk, kus ma otsustasin, et aitab. Õpin ära. Muud selle eriala arsti ei taha. Aga parem oleks, kui saaks ise suheldud.
Kunagi proovisin veidi duolingoga õppida ja eks pea kümne aastaga on üht-teist ise ka külge jäänud, nii et kui praegu kursusele läheksin, siis kvalifitseeritaks mind “false beginner’iks” ehk et midagi jagab, nälga ei jääks, kui vaja süüa osta-tellida, aga alustab nullist, sest ajavormidest ega muust grammatikast ei tea ööd ega mütsi.
Kursustele veel ei lähe. Ei jaksa.
Aga silmad hoian lahti:
Seda vist kasutati dinosauruste, mammutite ja dodo peal.
Ja veel: rongis oli klaasi purustamise haamri juures kirjas “marteau”. Kas vesimart? Või on nimi Martin siis “väike haamer”? Lõbus on umbkeelne olla.
Aga sedasi õpin, omaette.
Tegelikult ostsin selle suuremale lapsele, kes teist või kolmandat aastat koolis prantsuse keelt õpib. Et las loeb koomuskit ja kui mõni sõna on võõras, saab oma frans-nederlands sõnastikust järele vaadata.
Mina vaatan guuglist nagu täiskasvanu, sest mul pole ekraaniaja piiranguid ja nii. Seni olen ainult ühe sõna otsinud, muidu piisab kontekstistki.
