teisipäev, 24. juuni 2025

Kirjaoskajad

Enne kui ise pea padjale sain, käisin piilumas, kuidas lapsed magavad - et kas peab ristipidi keeranud isendi tagasi pikuti sikutama või on padja asemel 38 kaisukat jne.

Leidsin padja kõrvalt kirjakese:


Pildil kujutatud toode võib tarnitavast erineda. Noh, et ei ole peaaegu kirjaoskaja ükssarvik vaid ise tehtud inime.

Ei olnud “kini” veel kellelgi.
Mul endal ilmselt vajusid enne “kini”.



Sellel pildil on värvukeseversioon minust.
Ma ei tea, kas ma olin vaimselt õiges hetkes või ongi nii hea äpp (kasutan tasuta versiooni), aga aitab küll häid ja vajalikke harjumusi kujundada. Soovitan.

Kes ei tahaks olla kui linnukene oksa pääl?
Kõik oleme.

laupäev, 21. juuni 2025

But why tho…?!

Palun keerake kuskil radikad kinni.




Meenutan seda, mis läind, ehk leevendab:





Lumi. Võtaks praegu kohe mitu kilo, palun.
Poest on jää otsas.
Proua minu ees ostis viimased seitse kilo.

Biznizplan! Teen ise ja kogun ja ootan järgmist kuumalainet ja siis löön putka püsti.
Kui Murphy seadused veel peavad, siis peaks mu biznizplan kliimasoojenemizele kiirelt pidurit tõmbama. 

Võetagu heaks!

neljapäev, 19. juuni 2025

Rõdudest

Vahel ma mõtlen, et need inimesed, kes kusagil kõrgema korruse rõdul suitsu teevad, on seal selleks, et alla hüpata. Et teevad veel viimase suitsu ja siis vaatavad, kas on veel hüppamiseisu või ei. Ja siis ei hüppa.




Aga see pole ka nagu põhjus, et uuesti suitsetama hakata. See on tänapäeval väga kallis hobi.

Pluss ma elan teisel korrusel nüüd. 

Klaas vett ajab sama asja ära harilikult.



Minu oma on nagu mets.

kolmapäev, 18. juuni 2025

Kui seda horisonti ees ei oleks…

Mida ma peale 40sena lastelt õppinud olen:

1) Ühelt isiklikult toona viieselt seda, et vikerkaar ei olegi kaar, vaid täisring. Horisont lõikab meie jaoks selle pooleks. Mis on muidugi loogiline, kui selle peale veidi mõelda, aga kellel siis selliseks elektiivseks mõttelõnga veeretamiseks aega oleks. Hea kool, lapsevanem ka õpib. Tema nimetas seda “vikerkaarepalliks”, nii meiegi nüüd.


Vikrkaarepall


2) Ja teiselt, kes toona ja seni üksteist on, õppisin seda, et ma olen tegelikult lohemadu või draakon, sest et kui ma mõne ilusa kivi koju viin, siis võib seal aare sees olla. Ma lihtsalt veel ei oska leida, miukse sees sellised kalliskivid on. Kallid on mu ilusad kivid mulle nagunii.


Shiny 

teisipäev, 17. juuni 2025

Kakskeelne riik

Selle aasta oktoobris saab 10 aastat Belgiat täis. 
Juubel! See mitteametlik, ma muidu tean küll, et 50 on ametlikult. (Aga kui “peale” ja “pärast” on tänapäeval mõlemad “pärast” (olgugi et “alla” ja “enne” mõlemad “enne” pole, mäherdune grammatiline diskrimineerimine!) ja “dekaadki” on vabaks lastud, las minna seegi.) Pean vaatama, kas 3. või 6., enam ei mäleta täpselt - vist 3. tulin ja 6. oli esimene tööpäev. Igatahes tulin ma siia ainult kolmeks aastaks, klassikaline lugu. Mu esimese üürikorteri omanik oli eestlane, tuli ka kolmeks aastaks, aga 18 aasta eest tol hetkel. Nagu “Hotel California”, selles mõttes.


X marks the spot


Belgia teatavasti on kakskeelne riik (okei, ametlikult kolmkeelne, aga ma olen juba nii kaua siin elanud, et arvan nagu enamik kohalikke, et see pisike saksakeelne triibuke seal piiri ääres on küll nunnu, aga päriselt ei lähe arvesse.) Kuna mu esimene pikem periood möödus flaamikeelses osas ja lastel see ka koolikeel, siis keskendusin rohkem sellele ja leidsin, et kellel seda prantsuse keelt ikka vaja on. Ongi hea, kui ei oska. Näiteks kui Brüsselis politsei tee äärde tõmbab ja sina prantsust ei parleeri ja paljud neist pealinnas, olgugi et ametlikult peaks, flaamsi ei spreeki, siis saab kergemini minema. (Kogemus puudub, aga nii räägitakse.)

Kuniks.

Kuniks ma leidsin hiljaaegu (selle aasta alguses, aga aeg lendab, eks) kogemata ühe imehea arsti - kuhu südamedaam kaasa tuli, tõlkima, sest arst on ainult prantsuskeelne. (Selleks ka muidugi tuli kaasa, et hirmus pakiline värk ja mures ja nii.) Ja selleks oli see arst, et esimene vaba aeg ja kohe järgmisel päeval. Ja she’s a keeper, see arst. (Südamedaam on ka muidugi a keeper.) 
See oli see hetk, kus ma otsustasin, et aitab. Õpin ära. Muud selle eriala arsti ei taha. Aga parem oleks, kui saaks ise suheldud.

Kunagi proovisin veidi duolingoga õppida ja eks pea kümne aastaga on üht-teist ise ka külge jäänud, nii et kui praegu kursusele läheksin, siis kvalifitseeritaks mind “false beginner’iks” ehk et midagi jagab, nälga ei jääks, kui vaja süüa osta-tellida, aga alustab nullist, sest ajavormidest ega muust grammatikast ei tea ööd ega mütsi.

Kursustele veel ei lähe. Ei jaksa.
Aga silmad hoian lahti:



Seda vist kasutati dinosauruste, mammutite ja dodo peal.

Ja veel: rongis oli klaasi purustamise haamri juures kirjas “marteau”. Kas vesimart? Või on nimi Martin siis “väike haamer”? Lõbus on umbkeelne olla. 

Aga sedasi õpin, omaette.



Tegelikult ostsin selle suuremale lapsele, kes teist või kolmandat aastat koolis prantsuse keelt õpib. Et las loeb koomuskit ja kui mõni sõna on võõras, saab oma frans-nederlands sõnastikust järele vaadata.

Mina vaatan guuglist nagu täiskasvanu, sest mul pole ekraaniaja piiranguid ja nii. Seni olen ainult ühe sõna otsinud, muidu piisab kontekstistki.

pühapäev, 15. juuni 2025

Maailm põleb

Teate, ma ei hakka kurtma, et meil on viis päeva üle 30 kraadi sooja ilma. Ma kurdaks muidu küll, aga mul lihtsalt pole selleks jaksu, sest meil on viis päeva üle 30 kraadi sooja ilma.


Siiski, siiski, lootust on, sest homme* on kohalike eestlaste jaanipidu, mis muidugi tähendab paduvihma, aga sooja on siiski 30 kanti.


Seoses sellega - vasakul on välistemperatuur autost hetk enne puuvilusele alleele keeramist ja paremal hetk peale.




Kukkus mõne hetkega kaks kraadi.

Linnaplaneerijad, palun.

Aitäh. Eks?






~~~~~~~~~~

* Eile oli. Ei sadanud. Lõõmas. 

reede, 13. juuni 2025

Matemaatikaülesande vigade parandus

Kas teil ka oli vigade parandus koolis? 
Mul ei olnud, vahel harva ja kuidagi mittemidagiütlevalt, aga lastel koolis on - ülesande lahendad musta või sinisega, parandad rohelisega. Ja õpsile jääb punasega kirjutada smailifeiss ja “goed zo!” või “flink!” vms.
Sellest saab järeldada, kui soovitakse, et elus saab alati vea parandada. Teise värviga, ülekantud tähenduses.
Selle eelduseks on muidugi see, et viga leitakse, selle olemasolu tunnistatakse ja tegemine omaks võetakse. 
See on see keerulisem osa elus. 
Aga mu lapsed juba harjutavad! Mõni inimene ei õpi elu lõpuni ära.




Igatahes.
Asja juurde.

Südamedaam leidis, ja ma olen täiesti nõus, et selles ülesandes pole tähtis mitte pikkus vaid mass. Seega oleks lahendavataks tekstülesandeks see:

Kui üks suhkrutükk x 27 kg kaaluv inimeseloom = 63 hundiratast, siis A) mitu hundiratast võrdub üks suhkrutükk x 72 kg kaaluv inimeseloom ja B) mitu suhkrutükki peab sööma 72 kg kaaluv inimeseloom, et tulemuseks oleks 63 hundiratast. (Massid on ligikaudsed, meil pole kodus masinat mõõtmiseks.)

Aga selle 121 cm pikkusega seoses veel boonusülesanne.
Meie siseõue mururiba pikkus on 21 hundiratast, kui inimeseloom on 121 cm kõrge. 
Mitu hundiratast pikk on mururiba, kui hundirattaid tegev inimeseloom on 168 cm kõrge?
Ja kui pikk peaks olema mururiba, et 168 cm kõrge inimeseloom saaks teha 21 hundiratast?

Matemaatika - see on imelihtne!, nagu ütles mu kunagine füüsikaõpetaja.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

PS! Kes on eriti lahtise peaga, võib siiski kätt proovida algse postituse ülesandega. 

PPS! Muidugi on see pipratera, mille suhkrutükk magusaks teeb. Aga vahel ongi elu nagu pipratera.