Põka

Täna oli ikka igavesti vahva päev. 

Eks igasugu tavalisi jurasid oli ka ja eksistentsiaalne väsimus jms, AGA!

Ma nägin liikluses kolme nunnut pisikest traktorit!

Punast (tundus pigem Case IH kui Massey Ferguson), rohelist (ei olnud John Deere, vast üks saksa rohelistest) ja sinist (tõenäoliselt New Holland). 

Pärast ütlesin eelteismelisele ka. Ta leidis, et isegi ühe traktoriga oleks päev tehtud. Minu laps ikkagi.

Ja päev pole veel läbi! Äkki tuleb neljas ka ära.

1. september

 

Mindi kooli. Alg- ja põhi- ja muusika-.

Esimene päev oli tore olnud, edasi tuli klassikaline huumor, et ega homme ei pea tagasi minema. Naljahambad on. 

Lihtsa elu nipid

 Kas sa kasutad ka äratuskellaks telefoni?

Nipp on selles, et kui sa oma 5% aku peal telefoni õhtul laadima ei pane, siis you don’t have to do tomorrow.

Võta heaks!

Iseoma

See tunne, kui lõpuks puhkuselt tagasi oled.

Iseoma voodi ja iseoma madrats, iseoma padi ja iseoma linad.

Iseoma köök, iseoma ahi, iseoma pannid, taldrikud ja kahvlid.

Iseoma kraan ja iseoma kraanivesi. Iseoma dušš ja vann.

Iseoma lapsed iseoma tubades iseoma mängude ja kraaklemistega.

Iseoma taimed iseoma terrassil, mis muidugi sinu äraoleku ajal on tohutult õnnelikult mühinal kasvanud. Rude!

Fakt. Iga kord. (No välja arvatud need korrad, kui kordagi pole sadanud ja taimed on surnuks kõrbenud, või siis on kogu aeg sadanud ja taimed on surnuks mädanenud. Aga muudel kordadel küll.)

Lauk, aga mitte küüs- ega karu- ega üldse taim

Täna andis lauk ennast kätte — tõstsin silmad ja lihtsalt ujus 4-5 m kaugusel.

Pilt on vikist, mul polnud kaamerat peos. Aga just sedasi ta seal hulpis.

Tuttpütipaar puges lausa sülle - oli umbes meetri kaugusel (sauna aknast, nad mind ei näinud).

Linnuvaatlus

Linavästrik, kiivitaja, lehelind (väike- ja mets-), ohakalind, naerukajakad ja räästapääsukesed (need on need sinimustvalged tareräästas, suitsupääsukesel on tsipa muud värvi ka lõua all), tuttpütt…

Kuulda on Siutsu-äpi arust olnud veel sinikaelparti ja roolindu, rästaid ja meriskit, tiire ja kiure, aga silma alla pole need tulnud.

Selle kohta on meem ka, muidugi:

Pöialpoissi usutavasti nägin. Kui too oskab sedasi paigal lennata nagu nood võõramaised minid koolibrid. Tegi ukselingil kuivamas rippuva froteerätikuga tutvust. (Rätik ei reageerinud lähenemiskatsetele entusiastliku jaatusega, lind lendas ära. Tubli, lind. Kõik peaksid nii tegema. “Ei” on täislause ja ainus nõusolek on entusiastlik “jah”.)

Linnuvaatluse teema lõpetuseks*, et Netflixi “The Residence” olla olnud kiidetud taevani. Kiidan teistele takka. Paluks veel siukseid! (Novembris tuleb “Neljapäevane mõrvaklubi” juba!)

Whodunit? Cordelia Cupp vaatleb läbi lindude. Poirot keerutab vuntsi. Been there, done that.

~~~~~~~~~~~~~~

* Vaevalt et ma selle teemaga lõpetanud olen. Usutavasti pigem süveneb see häda. Aga seda ka, et kui siin asustatud saare asustamata rannaveerel päevade kaupa pilvi vaadelda (ja merd ja roostikku ja taamal ülelahe paistvat metsaviiru), siis on, keda vaadelda. Vast sestap ka vähene sääsepiin. Elurikkus linnustikus vajab ju toitu. Win-win.

Vihased pruudid

Kõigepealt see, et ma tahtsin pealkirjaks panna “Vigased pruudid”, aga ei hakanud parandama, sest sedasi on ka õige. Ma tõesti ei tea, kui kaua ma pean “oma tunnetega istuma ja neid kuulama”, enne kui saan aru, mis passiivseid tundeid see viha mu sees tasakaalustab. The loathing runs deep in this one.

Tegelikult tahtsin selle pildi siia mälestuseks jätta. Et 42, viimane taks. Toopäev Lottemaal, kui kepiga käisin, ei julenud ükski ülbiklaps mu kohta enam “vanamutt” öelda. Mine tea, äkki kartsid, et äsan oma kepiga.

Nelikendkuus, võimalus uus, muidugi.

Vast pulmaaastapäevapeoks saab terveks.