teisipäev, 7. juuli 2020

Reisipostitus

Enne, kui ma alles olin mugavuspagulaseks muundumas, ja pere alles kodumaal, käisin pidevalt taevast mööda edasi-tagasi nagu kodumaised vabakutselised kolleegid. Ainult et ise pidin omad käigud maksma. Ja siis kui puhkus tuli, siis need, kes kodumaal paiksed, tahtsid kuhugi MINNA ja midagi PÕNEVAT ja ERILIST teha, aga mina, käikudest tüdind, tahtsin koju jääda ja ema juures peenraid rohida. Muru niita. Kohvitass käes, mööda aeda jalutada ja seda siit-sealt vajadusel kohendada (ingl k öeldakse selle kohta pottering about vist). Sest et minu jaoks oli see eriline. Mõelda vaid, saadki kogu aja ühes kohas olla! Ebareaalne ja saavutamatu.


Ära unusta oma emotsionaalset pagasit!


Ükskord tööreisil

Nüüd me oleme enam-vähem ühte faasi omadega jõudnud, aga ikka olen ma see, kes, eriti koroonaajastul, reisidest suurt ei pea. Ema peenraid rohima tahaks sellegipoolest minna.

Aga puhkusereis... vabandust, aga mis osa sellest reisist minu jaoks puhkus oleks? Puhkusereis lastega on puhkus neile, silmaringi arendav jne, aga ise peaksid sellest puhkusest küll pärast puhkama. Kodus on vähemalt rutiin paigas ja enam-vähem lapsekindel keskkond, et saab vahepeal lõdvaks lasta võrkkiiges paariks minutiks, enne kui järjekordne torm mõnda veeklaasi tabab. (Ingl k on teetassis torm, miskipärast mulle tundub, et eesti k võiks veeklaasis olla, kui sääsest elevant tehakse.)


Puhkus asustamata saarel asuval asustamata saarel (kusagil Rootsi saarestikes).


Viimasest ajast on meeles kolme tüüpi reise: kindla aja tagant (harilikult laste vaheaegadel) kodumaale (ilmsetel põhjustel nüüd pikem paus olnud, tunnen, kuidas niidid juba katkevad, ei tohi lasta); tööreisid 500 km lõuna poole; reisid naaberriikides paiknevate eesti-sõprade juurde. Neid viimaseid võiks rohkem olla, nagu ikka.

Kõige meeldejäävamad viimasest 10 aastast on ka kolm: nädalane ringreis tüdrukutega UKs Edinburgist Walesi ja lõunaranniku kaudu Londonisse; suusareis (lumelauareis) nädalaks Šveitsi mägedes (Laax) sealse eestisõbra ja tema seltskonnaga; kolm kuud Kanadas Montrealis. (“Viimasest 10 aastast” tundub kuidagi parem öelda kui “9-10 aastat tagasi”. Peaks midagi ette võtma, aga vt esimene lõik.)

Enne seda oli muljetavaldav ka emaga Norra ringreis (buss ja giid).

Kaks tretti Londonisse teatrisse. Mõlemad reisud käisid nii, et avastasime mingi vahva etenduse, kuhu veel pileteid oli umbes 5-6 kuu pärast, ja selle ümber plaanisime reisi.

Ema ja õega Helsingis kaks korda, kui 90ndate alguses piirid lahti läksid. Korra Helsingi linnatuuril ja korra Serenas. 
Korra ka Stockholmi-kruiisil-linnatuuril u samal ajal.

Riia ja Vilnius olid aeg-ajalt reisigraafikus, kui õde seal elas-õppis-töötas. Jaapanisse ei jõudnudki talle külla enne Fukushimat ja siis tuli ta juba ise. Ega Mehhikosse ega DCsse. Järgmine kord tuleb kohe minna. (Note to self. Peaks juba mingi fondi kasvama panema seks puhuks.)

Saksamaa (Riebnitz Damgarten?) ja Kaunas olid esimesed välisreisid u 11-12 aastaselt, esinemised ja osalemised rahvusvahelistel pidu-võistlustel laste rahvatantsurühmaga. Saksas maksis pingviinijäätise teisik ümberarvestatult 8 krooni meie toonase 0.50-1.50 asemel. Mis lastele meelde jääb.

Ahjaa, Hispaania. Erasmus. Armastus-vihkamine. Liiga palju stressi seoses viimase aja keelekursuste ja kaasneva pingega. Aga soe. Ja keelest saab aru, erinevalt mõnestki muust kohast.


Sideshow Bobi kodumaa

Ja mitte küll välisreisid, aga enne Pariisi sõitu tuleb ju Nuustaku üle vaadata. Ja Soome, Saksamaa, Pariisi jm kohalikud välismaad. Tartud-Pärnud-Haapsalud. Lotte- jm maad. 




Südamelähedasemad saared. Leiva- ja piima-Eesti (see, kui satud gpsi usaldades imelistele pisiteedele, mis kulgevad kümneid ja kümneid kilomeetreid viljakarjade ja lehmapõldude vahel.) See rukkilillepurune.




See, millest Navitrolla ainest ammutab

Järgmine reis on ka kodumaale. 
Pärast seda tõenäoliselt 500 km lõunasse tööreisile septembris.
Peaks põhjalikumalt uue kodumaa ette võtma, kõik on käe-jala juures, mitte kaugemal kui tund-poolteist autosõitu. Maailmasõdadehuvilistele on see ju imedemaa, vast minusuguselegi muljetavaldav. 



Napoleoni jälgedes oleme juba astunud. Friti- ja šoksimuuseume jagub ka.




Taevatrepid ja läbipaistvad kirikud ja rannad-jõed-järved, matkarajad, mäed ja orud.

Kui kõik on hästi, peab olema õnnelik. Ja vahel peab keegi tähelepanu juhtima, et kõik on hästi. 



Puhkus.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar