Ma siin mõtlesin ükspäev murust ja munakividest ja kõrgetest kontsadest ja paljajalukingadest. Ja et kuidas seletada kellelegi, kellel pole puutumust kroonilise valu või kroonilise haiguse või ATH või autismi või serotoniini- ja dopamiini regulatsioonihäiretega.
See on nii, et sulle antakse paar kontsakingi ja juhatatakse munakiviteele. Ja kuidas sa seal siis komberdad ja kukud ja komistad, kuni leiutad ise omale toimetukumehhanismid - konts kivi keskele ja muud seesugust. Ja kuidas kõrval keegi kõnnib ka munakividel, aga tennistega, või ka kontsadega, aga siledal kõnniteel. Ja kuidas nad siis naeravad, et kuidas sa siis hakkama ei saa, nemad ju samas kohas ja saavad. Ei ole ju nii raske! Aga nemad ei ole ju samas kohas. Ja on ikka küll kuradima raske. Eriti kui mõni veel vahepealt tuleb ja jala ette paneb. Siis saad lõpuks õiged rohud või areneb teadus või tuleb õige diagnoos ja vastavad tõestatult toimivad, enda leiutatust lihtsamad toimetulekumehhanismid. Aga munakivid ja kontsad jäävad. Lihtsalt sa tead, et neilt kõrvaltnaerjatel ei olegi nii raske kunagi olnud, ja lepid, et vahel kukud.
Jaitsekaamennaja
Sillake oaasi
Nüüd on mul tänaseks B-aku tühi, C juba kasutuses, lusikad otsas ja kartulike kahvleid täis, nii et sellest, ülalolevaga haakubast teemast mõni teine kord. Aitäh ära kuulamast!
Pilved, nööriga koos
nii krdi raske.
VastaKustutaSuuuuuuur kallllli. Elame veel munakividel oma tikk-kontsadel tippides.
Kustuta