Laps üleval paremal nurgas. Ega’s laps mingi lammas ole, et all nurgas oleks. Viimati oli lihtsam leida, läksid mitmekesi tantsupeolt rahvariietega, otsi ainult teises hääles punast punti.
Järgmine kord lähevad mõlemad. Üks MUK ja teine LAK.
Kuidas see käib? See 2028 noorte ja üld koos? Kas keegi teab? Saavad rohkem lauluaega lastekoor ja mudilaskoor? Sest nad oleks muidu ju mõlemas? Või lähevadki kaks korda vettima laulma?
Eile kooride vahetuse ajal nad ütlesid, et kaks nädalavahetust - esimesel pikalt tantsu, teisel laulu. Ikka ma ei kujuta ette.
Vahele muidugi ei saa jätta seda, mis pandeemiaga vahele jäi, sest siis ju tuleb kohe võõras võim tagasi nagu 11ndal sajandil (oli vist nii? Või hakkas 12. saj see nali pihta?), pluss 40 aastat ‘88ndast jne.
Ma ise käisin korra MUKi ja korra LAKiga.
MUKis käisin proovides kenasti vettimas ja kontserdi ajaks oli hääl hirmus ära ja palavik, ema pani käe ette. LAKiga proovides ei käinudki, sest tulime otse tantsupeolt. Või siis oli see vastupidi, kes neid segaseid ‘90ndate keskpaiga aastaid nii selgelt enam mäletaks.
Mina. Mina ei mäleta. (Ainult seda, et need vanainimesed-laulujuhid himus noored olid.)
Sa kindlasti mäletad!
Mis sa tegid, kui Eesti vabaks sai? Ma tahtsin ka ketti minna, aga meil polnud autot. Isa oli Toompead kaitsmas.
Aga kus sa olid, kui kroon tuli? Ma olin ema kõrval ja vaatasin, kuidas kärutäied kulunud rublasid vahetati peotäie värviliste kroonide vastu. Ema töötas toona ühes kohaliku tähtsusega pangas (mille hiljem neelas üks üleriiklik (mille hiljem neelas üks seni tegutsev Rootsi oma, kus mul enam kontot pole. Ega ma sinna polegi kunagi kontot teinud, minu konto oli tolles kohaliku tähtsusega pangas (mille hiljem neelas üks üleriiklik (mille hiljem neelas see veel suurem kala)))), tema tänutäheks saadud hõbekroon oli aastaid pidupäevanõude vitriinkapis paremalt teise kristallkausi sees. Ju on senini tal kuskil alles.
Aga kus sa olid, kui ma keskkooli gümnasse läksin ja Prantsusmaa finaalis Brasiiliale kolm väravat lõi?
Aga kas sa oled laulu- ja/või tantsupeol käinud? Vaataja või osalisena? Mida sa sellest eredalt mäletad? Millal sa esimest korda käisid? Aga viimati?
Minu esimene kord oli kunagi iidsetel aegadel, kui mul veel kaks lapsevanemat oli ja ma ise kukilkantavas formaadis. Muusikast ei mäleta midagi, aga eredalt on meeles, kuidas laulupeol oli metsikult palju rahvast ja nad kõik olid rõõmsad ja lahked ja asfaldile olid joonistatud hiigelsuured (kukilkantava inimese vaatenurgast) värvilised lilled. Ja kuidas sellele järgnenud rokksummeril oli ka megapalju rahvast ja nad kõik olid torssis ja/või purjus ja lillede asemel oli maas oi kui palju prügi.
Elagu 90ndad - nendeta poleks me praegu siin.
~~~~~~~~~~~~
PS. Et selle vihmaga seoses. On meil tõesti veidike traditsiooniks saanud, et tantsitakse kuiva jalaga ja lauldakse lombis. Välja arvatud too aasta 90ndail, kui ma mõlemal käisin. Siis tantsisime mudas ja laulsime päikese särama nagu eile mudilased “Esä taivan” ajal. Esä taivan, tii nii, et isegi kui sa ei saa vihma ja torme (sõdu ja muud pahadust) ära hoida, et siis vähemalt lapsed palju pihta ei saaks. Kuulas. Ehk kuulab ka seal, kus sõjad ja muud pahadused praegu.
PPS! Olgugi et ma ise laulupeol kaks ja tantsupeol vaid korra esinenud olen, on meie pere pigem tantsupere poole kreenis. No mis nad siis laulavad “Tuljakut” nii aegalselt? Selle järgi ei saa ju üldse tantsida. Ema käib juba noorest saati pea iga kord Kalevi staadioni murul. Õel on ka ikka mitu-mitu sakki kirivöös.
PPPS! Ja mis siis, et seda pidude ühesolemise ja kokkukuulumise tunnet ainult pidupäevadel endil tunneme ja pärast jälle oma lemmiktoitu sööme? Teistel pole sedagi. Ja südames kestab see järgmise korrani välja. Mul vähemalt. Kas sul ka?
Mul oleks hästi palju öelda, aga piiran end veidi.
VastaKustutaLaulupidu: pealtvaatajana on tore. Esimene kord käisin tädiga koolieelikuna ja ta ostis mulle nii palju jäätist, kui tahtsin. Tõsi, lauluväljakul mõõdi aint šokolaadiglasuuriga jäätisi. Ma oleks tavalist valget eelistanud, aga võtad, mis on.
Sõin viis tükki.
Lauldi ka? Ei mäleta, aga vabalt võis olla.
Ise esinejana oli imeline. 1x mudilaskooriga, 3x lastekooriga. (ei, ma pole mingit vahet sisse teinud, et kas on põhipidu või koolinoorte oma. Tundusid ühtemoodi.=
Igasugu imelikkusi tuli ette (nende osas ma hoian moka maas, sest võõras blog, mis ma ikka kilomeetrit kirjutan), aga peamine oli toores vaimustus. Ja see tune laulukaare all, kui sutorit välja hõigata või nõuda, et mingi lugu kordamisele tuleks ... mul tuleb siiamaani kananahk ihule, kui sellele mõtlen.
Hiljem käisin jälle pealtvaatajana. Jah, noh, on tore ... aga ei anna võrrelda sellega, mis lauljana. Lihtsalt ei anna võrrrelda.
Nii et kui mu tütar enam ei käinud, ma ka mitte.
Eesti krooni tulekust mäletan ainult seda, et ma sain kogu oma taskuraha ema kätte andnud, tagasi 10 krooni.
Uskumatult palju sai selle eest. See oli varandus.
Kui Eesti vabaks sai, olime maal. Ema pabistas ja kartis (enne oli ju auigustputš) ja ostis kolm pakki tatart.
Mul oli suva. Kõik lõppeb ju hästi?
Lõppeski.
Aga seda ma ei tea, millal sa keskkooli läksid.
Kui Pr.maa Brasiiliale 3 väravat lõi, ma vaatasin telekat ja olin joovastuses. Sest prantsuse keele eriklassi õpilasena olin ma alati Prantsusmaa poolt.
Ja jalgpall mulle meeldis.
Kuigi viimast korda vaatasin siis, kui Prantsusmaa Horvaatiat võtis. Siis ka kogu turniirist aint finaali.
HUvi spordi vastu on ka kadunud.
Miski väga ei köida enam peale oma isikliku elu =P