Sara Pennypacker “Pax”, Jon Klasseni illustratsioonidega. Eesti keeles Pegasuselt aastal 2022. Mina olen kivi all elanud siiani, alles avastasin.
Ma mõtlen, et ju see kirjastuse kokkuvõte on vist tagakaanel nagunii, et ma ei spoili ära midagi. Lugesin Mirkost, nii et tegelikult pole aimugi, mis tagakaanel on. Loodetavasti ei spoili. (Muide, kuidas see maakeeli oleks? See spoilerdamine?)
Kui keegi ütleb, et raamat on poisist ja rebasest, milline raamat sulle esimesena meelde tuleb? Duh, “Väike prints” muidugi. “Pax” on muidugi iseenesestki pönev ja sügav lugu, aga MUIDUGI hakkad automaatselt seoseid, vihjeid paralleele otsima ja nägema, sest inimaju lihtsalt on selline. Loe niisama või advanced level, ikka on hea jutt. Poisist, rebasest, kuulumisest, kiindumisest, sõjast, armastusest.
Selle raamatu kohta on meem ka. Ma peaks iga raamatu juurde, mille kohta see meem kehtib, lisama. Võtke heaks, tulevaste postituste lugejad!
PTUKSOH - mitte PTSH (ingl k PTSD) ehk posttraumaatiline stressihäire, vaid posttraumaatiline unustamine-kes-sa-oled-häire. Kui see trauma, mille sa oled läbi elanud, on sust välja treeninud kõik, mida sa enda kohta tead ja mäletad. Mida sulle süüa meeldib? Mida teha? Millest rõõmu leiad? Mida tähtsaks pead? Olgu see traumatreening siis sõjaväeline väljaõpe või vaimne vägivald. Ma ei vajunud pärast lahutust toidupoes nuttes põrandale, nagu sõjast naasnud tegelane, aga ikka pisara võttis silma küll, kui poes kokku lepiti, et igaüks valib, mis talle meeldib, ja saame 10 minuti pärast kassas kokku. Ja seisin ja… ei teadnud. Mulle? Meeldib? Does not compute. Lõpuks meenus sama, mis sõdurile. Ja jupi kaupa hakkasin taasavastama, kes ma olen. Mis mulle meeldib. Mis mulle tähtis on. See mina, kes kiht-kihilt maha hööveldati esimeses abielus. Aga uutmoodi.
Oh sind, “Pax”, raamat rahust. Seesmisest ja välimisest, isiklikust ja ühiskondlikust. Poisist ja rebasest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar