Mu seitsmesel on koolist üks seitsmene, horvaadist sõbrants, suvitavad seal, mereääres, nagu korralikud horvaadid ikka. (Meie ka suvitame kodumaise mere ääres, eks, ikkagi isamaa pääsukesed). Mereääres, aga sõbrants oli suve jooksul meres viis minutit ja pärast esimest korda rohkem ei läinud. Sest et üks erakordselt taibukas olevus oli ta seitsmeaastast säärekest riivanud. Mul hakkas seda lugu kuuldes kohe hea meel meie madalate, adruste ja tuuliste-jahedate randade üle. Ei ole kaheksajalgu, ei haisid, meie miniatuursed millimallikad ei kõrveta ega midagi.
“Erakordselt taibukates olevustes” on üheks peategelaseks Vaikse ookeani hiidkaheksajalg. Siis on veel vanaproua, kes töötab akvaariumihoones koristajana. Ja kolmas peategelane on noormees, kes on liiga nutikas, et eluga sujuvalt toime tulla. Muidugi selgub lõpuks, kuidas nad omavahel seotud on. Mängus on ka ühe ja teise peategelase armuelu.
Väga hea lugemine. Päriselt. Mul tekkis muidugi küsimus, et kui eluga puntras peategelane või peategelase linna sattuv eluga puntras tulevane silmarõõm teevad raamatust “naisteka”, siis kas see raamat on ka naistekas? Või erakordselt taibukas olevus ühe peategelasena annab sellele “päris kirjanduse” staatuse? Eneseotsingud ja idukestest arenev romanss on ju ka siin. Te vist juba aimate, et mulle ei istu selline lahterdamine, naistekad vs kirjandus, fantaasiakirjandus vs romantaasia…
Surfitüdruk oli vahva. Tema tiinekast poeg oli täielik tiinekas. See, kuidas me vananeme. Kuidas kõigil on oma taak, mis teeb neist need, kes nad parasjagu on. Isegi kaheksajalgadel. Kuidas me saame siiski teha paremaid otsuseid, pärast pikka rida halbu otsuseid. Kuidas tuleb kuulata oma sisetunnet. Kuidas ilukirjanduse lugemine teeb inimesest inimese. Mõtleva, tundva, empaatiavõimelise inimese. Ma tean inimesi, kes üldse ei loe, ja inimesi, kes ei loe ilukirjandust. Kinnitan, nad ei ole … inimlikud inimesed.
Isegi kaheksajalad on inimlikumad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar