Viimane nädal

Kokkuvõtted. Muuhulgas, aga mitte ainult: said punased sõstrad korjatud. Murumeeste tööl pingsalt silma peal hoitud (ei jäänud rahule). Uus katuseaken tellitud (vana on umbes 10 aastat kondensaadi tõttu läbipaistmatu). Neli tikrit tühjendatud (käsivartele, ettevaatusest hoolimata, mõjus hullemini kui kolmekuune koerakujuline haipoeg). Nunnutatud kolmekuust koerakujulist haipoega. Ja inimtütreid, nii enda kui teiste omi (inimpoegadega on nunnutamist võimaldavas lähikonnas kehvasti). Aidatud sugulasi nende mustsõstarde tühjendamisega. Akendele putukavõrgud pandud. Ostetud lamp. Vahetatud välja söögitoa lamp. Tom Sawyerit harrastatud nii aia kui kuuri kallal*. Elatud peaaegu rinnahoidjavaba elu. Välditud peaaegu edukalt kinnisi jalanõusid ja üldse enamasti paljajalu oldud. Peetud nadu sünnipäeva (14, koroonaajaga paar nr ja sealjuures minust pikemaks visanud). Nunnutatud nadu koera. Nunnutatud nadu kassi, korduvalt. Saadud meeldetuletus kuueaastaselt, korduvalt, et emme ei tohi kasse puutuda, sest allergia. Pestud korduvalt käsi, nii kassinunnutamise kui ka muudel, nii tavapärastel kui viirusega seotud põhjustel. Käidud septembrikuise sünnipäevaga ämma eelmist sünnipäeva tähistamas. Saadud viimaks valmis emale üllatuseks heegeldatud sall. Heegeldatud ema nina all talle üllatuseks heegeldatavat salli. Käidud ära Pärnus, Lottemaal, vannis, Hagudis, Laulasmaal, rannas, vannis, Muhus, Saaremaal, ujumas, rannas, Risti soorebast vaatamas, vannis, kirikus ristimist vaatamas**, maal, linnas, rannas, Rõõmus, Kesk- ja Männipargis. Käidud ka ootamatutel matustel. Plaasterdatud mitme paki jagu kriime ja täppe. Värvitud suuremaid, väiksemaid ja eriti pisikesi küüsi. Nähtud täpselt kahte eesti-sõpra***. 

Eesti mets lõhnab õigesti.

Meri lõhnab õigesti. 

Tuul puhub õigesti.

Vihm on õige konsistentsiga.

Päike tõuseb õigesti.

Värvib taeva loojudes õiget värvi.

Vesi maitseb õigesti (aga ainult kodus).

Linnud laulavad õigesti.

Kraavis kasvavad õiged lilled.

Metsas õiged marjad.

Õue peal õiged seened (see oli mulle ka üllatus, et ämma õuele on kukeseened kolinud!)

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

* Kes iganes leidis, et väga igavate asjade võrdkujuks võiks panna “vaatan, kuidas värv kuivab” või “kuidas muru kasvab”, polnud ILMSELGELT kumbagi ise proovinud. See oli väga põnev! Näiteks kas te teadsite, et rootsi punane värv on purgis roosa, peale kandes helepunane ja kuivab tumepunaseks? Imeline! Ja mis võiks olla elevust tekitavam, kui igal hommikul joosta akna juurde, et näha, mis aia otsas seekord on muruseeme idanema läinud? Võib-olla ainult talvel, kui esimene lumi tuleb.

** Seoses eelmise tärni Tom Sawyerdamisega veetsin mitu päeva redeli otsas kuuri värvides. Ema elukogenult ütles küll kohe, et pane müts pähe või muidu...

Mai tea, kas sai see müts liiga hilja pähe või polnud see fooliumist või mis seal siis nihu läks, aga redeli otsas oled ilmselgelt taevaisale lähemal ja kui kaitsvat mütsi ka pole, siis... nüüd ma igatahes olen ristitud ja leeritatud ja latsed kah ristitud.

*** Teiste kohta võib öelda, pärast esimest pettumust ja nördimust, et tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu ikka. Eks kõigil on kiire suve lõpp ja plaanid ja. Kahju lihtsalt. Siitmailt suveks kodumaale sõitnud sõpru nägin ka kahte. Vast neid viimaseid trehvab siin mail ka veel. 

Merepildid klõpsisin 29-tunnisel praamisõidul, kui need va suviti välja ilmuvad isamaa pääsukesed jälle jahedamate ilmade saabudes minema vuhisesid.

Mina suvepuhkusel

Me kõik lendame ükskord ära

Inglise keeles öeldakse first cousin twice removed - removed on põlvkonnaerinevus ja first/second näitab onupoegluse taset. Ehk siis käisime minu vanavanaema täditütart ära saatmas eile. Sedasi kõlab kaugelt, aga vanavanaema emal oli 11 õde-venda, suuremad pisematega läbi ei käinud ja tädi Endla sugupuuoks oli meie oma ligi. Ta poeg on selle oksa viimane võsu.

Ma olen varemgi matustel käinud, aga miskipärast lõi see väeti ja habras lahkunu avatud kirstus eriti suure hooga hinge. Ma ei tea, kas asi on Metsakalmistu ja Pärnamäe ärasaatmiste kvaliteedierinevuses või minus, aga kui kellelgi on matustele professionaalset vesistajat vaja, siis ma võtan nüüd tellimusi vastu.

Tädi Endla ema suri 1928, kui ta oli kuueaastane. Ka see läks kuidagi eriliselt hinge. Võib-olla sellepärast, et kuueaastane on ikka nii pisike? Või sellepärast, et minu tütar oleks ka peaaegu oma emast kuueaastasena ilma jäänud? 

Matus oli imeilus, mina poleks sellist saanud. Eks siis tuleb edasi elada.

Nii suurt saavutust ma kindlasti ei tee, kui tema. 98. Aga tal oli veel 90sena pulss 60 ja 50 vahel. Mul kolmekümnendateski 90 ringis, hea, kui seismekümneni lõpuks välja vean. Ja sedagi siis, kui ilusti rohtusid võtan ja uut episoodi ei tule.

Ega mu tütred ei jaksaksi mind sedasi kodus hooldada nagu Endla poeg, elupõline spordimees ja kehkaõps jaksas. Imetlusväärne mees. He’s single, ladies! (And gents.)

Matusetalitaja oli kunagi olnud usklik, aga ühel hetkel ilmalikuks ära pööranud. Ta alustaski sellega, kuidas kõik sünnivad, elavad, kannatavad, rõõmustavad... aga varem või hiljem lendame me kõik ära. 

Mõni ütleb, et läheme üle vikerkaaresilla. “Coco” filmis, mida ma veel näinud pole, aga plaani ammu võtnud olen, olla üle lillesilla mindud. “Coco” vaatamiseks on ammu plaanis taskurätipakk manu võtta. Aga et lisaks lehvikule, huulepulgale ja maskile (ühtegi ei kasutanud lõpuks) oleks pähe tulnud ka taskurätipakk kotti pista, selleni mu kognitiivne kapatsiteet mind ei küünitanud. Samas teadjamad mehed - kirstukandjad ja hauatäisajajad - olid lausa vahetussärgi autosse pistnud, et parklas nende kõhulihaseid seirata saaks. Aga tegelikult polnud vajagi rätti. Pisarad küll voolasid (meie Endla, noh, ja minu lapsed ja...), aga hallatavalt. Ma kujutan ette, et ma olin väga elegantne pisaravalaja, kujutage ette Holly Golightlyt näiteks, mustvalges kabelistseenis. 

Kuidas see tegelikult välja võis paista, sellest teised ärasaatjad viisakalt vaikivad. Jäägu meile meie jõudu andvad pettekujutelmad. Nagu elegantne nutmine. Või jumal. Või armastus.

Täna tuleb Timmi ka koju!

Karvane kaisuteraapia, teravate kutsikahammastega

Esimene nädal

Tulime tüdrukutega eelmisel laupäeval Amsterdami kaudu kodumaale. Selle ajaga, mis tundub nagu kaks päeva, mitte nädal, olen korjanud kaks puutäit mureleid, kaks kirssi, kaks musta sõstart. Ema tegi laari mahla ja portsu toormoosi. Punased ootavad uut nädalavahetust vist. Need lähevad meil niisama sügavkülma talviseid smuutisid ja putre ootama. 

Korra käisime külas ka. Peamiselt tegelen tittede magama panemise ja söötmise ja vaidluste lahendamisega. Nagu ikka.

Poisid tulevad varsti autoga järele, siis kui pisibeebi vaktsiinipass lubab. No vaadake teda 💙

Meie juures elatud ajaga on talle ninast pepuni pea 40 cm juurde visanud, mis on peaaegu terve see pikkus, mis algul oli. Kui ennast pikaks venitab, siis on kahesest pikem. Kahesest raskem on ta nagunii, nad on 12 ja 15 kilodes. Igatsen, muidugi, oma karvast krokot. Aga sellegipoolest on siin rohi rohelisem.

Kognitiivne kapatsiteet jätab endiselt soovida. Vähemalt ei tekita see nii palju muret, kui ehk võiks, sest uus põlvkond teravaid pliiatseid on ümberringi. Aga raamatute lugemiseks võiks ju ikka seda jaguda.

Ja hirmus kahju on, et Luige laadale ei jõudnud meeleheiteta perenaise vaipu vaatama. Lastetuppa oleks kollast vaibajuppi tarvis. Eks siis tuleb jälle interneti teel kaubelda. Lihtsalt kahju, ise olin kodumaal ja Luige ka kiviga visata. Kui sa Kalevipoeg oled ja jaksad paarkümmend kilti kivikest heita.

Ja korra-paar tuleb veel 15 km kaugusel mere ääres külas käia. Ja maavanade juures. Ja Saaremaal-Muhus. Järgmine nädal tuleb murumees (veel rohelisemaks, muidugi!) ja rõdu põrand tuleb üles võtta, et katusemees saaks tulla. Aga see jääb küll poistele, kui need kunagi jõuavad. Peamiselt sellele karvutule, siiski.

Linna peab ka jõudma, tüdrukuid pole jõulust saati näinud. 

Vähemasti vana hea Rõõmu pood ei jäta hätta:

Kui omal napib, saab poest juurde!

Minu oma

Kahene ärkab keset ööd hüsteeriliselt nuttes.

2: “Minu oma! Minu oma!”

Ma: “Jaa, on küll sinu oma.”

2: “Minu nimi! Minu nimi!”

Ma ärkaks ilmselt samamoodi röökides, kui ma näeks unes, et keegi tuleb ja võtab mult nime ära.

Lohutuseks lill ja peni

Reisipostitus

Enne, kui ma alles olin mugavuspagulaseks muundumas, ja pere alles kodumaal, käisin pidevalt taevast mööda edasi-tagasi nagu kodumaised vabakutselised kolleegid. Ainult et ise pidin omad käigud maksma. Ja siis kui puhkus tuli, siis need, kes kodumaal paiksed, tahtsid kuhugi MINNA ja midagi PÕNEVAT ja ERILIST teha, aga mina, käikudest tüdind, tahtsin koju jääda ja ema juures peenraid rohida. Muru niita. Kohvitass käes, mööda aeda jalutada ja seda siit-sealt vajadusel kohendada (ingl k öeldakse selle kohta pottering about vist). Sest et minu jaoks oli see eriline. Mõelda vaid, saadki kogu aja ühes kohas olla! Ebareaalne ja saavutamatu.

Ära unusta oma emotsionaalset pagasit!


Ükskord tööreisil

Nüüd me oleme enam-vähem ühte faasi omadega jõudnud, aga ikka olen ma see, kes, eriti koroonaajastul, reisidest suurt ei pea. Ema peenraid rohima tahaks sellegipoolest minna.

Aga puhkusereis... vabandust, aga mis osa sellest reisist minu jaoks puhkus oleks? Puhkusereis lastega on puhkus neile, silmaringi arendav jne, aga ise peaksid sellest puhkusest küll pärast puhkama. Kodus on vähemalt rutiin paigas ja enam-vähem lapsekindel keskkond, et saab vahepeal lõdvaks lasta võrkkiiges paariks minutiks, enne kui järjekordne torm mõnda veeklaasi tabab. (Ingl k on teetassis torm, miskipärast mulle tundub, et eesti k võiks veeklaasis olla, kui sääsest elevant tehakse.)

Puhkus asustamata saarel asuval asustamata saarel (kusagil Rootsi saarestikes).

Viimasest ajast on meeles kolme tüüpi reise: kindla aja tagant (harilikult laste vaheaegadel) kodumaale (ilmsetel põhjustel nüüd pikem paus olnud, tunnen, kuidas niidid juba katkevad, ei tohi lasta); tööreisid 500 km lõuna poole; reisid naaberriikides paiknevate eesti-sõprade juurde. Neid viimaseid võiks rohkem olla, nagu ikka.

Kõige meeldejäävamad viimasest 10 aastast on ka kolm: nädalane ringreis tüdrukutega UKs Edinburgist Walesi ja lõunaranniku kaudu Londonisse; suusareis (lumelauareis) nädalaks Šveitsi mägedes (Laax) sealse eestisõbra ja tema seltskonnaga; kolm kuud Kanadas Montrealis. (“Viimasest 10 aastast” tundub kuidagi parem öelda kui “9-10 aastat tagasi”. Peaks midagi ette võtma, aga vt esimene lõik.)

Enne seda oli muljetavaldav ka emaga Norra ringreis (buss ja giid).

Kaks tretti Londonisse teatrisse. Mõlemad reisud käisid nii, et avastasime mingi vahva etenduse, kuhu veel pileteid oli umbes 5-6 kuu pärast, ja selle ümber plaanisime reisi.

Ema ja õega Helsingis kaks korda, kui 90ndate alguses piirid lahti läksid. Korra Helsingi linnatuuril ja korra Serenas. 

Korra ka Stockholmi-kruiisil-linnatuuril u samal ajal.

Riia ja Vilnius olid aeg-ajalt reisigraafikus, kui õde seal elas-õppis-töötas. Jaapanisse ei jõudnudki talle külla enne Fukushimat ja siis tuli ta juba ise. Ega Mehhikosse ega DCsse. Järgmine kord tuleb kohe minna. (Note to self. Peaks juba mingi fondi kasvama panema seks puhuks.)

Saksamaa (Riebnitz Damgarten?) ja Kaunas olid esimesed välisreisid u 11-12 aastaselt, esinemised ja osalemised rahvusvahelistel pidu-võistlustel laste rahvatantsurühmaga. Saksas maksis pingviinijäätise teisik ümberarvestatult 8 krooni meie toonase 0.50-1.50 asemel. Mis lastele meelde jääb.

Ahjaa, Hispaania. Erasmus. Armastus-vihkamine. Liiga palju stressi seoses viimase aja keelekursuste ja kaasneva pingega. Aga soe. Ja keelest saab aru, erinevalt mõnestki muust kohast.

Sideshow Bobi kodumaa

Ja mitte küll välisreisid, aga enne Pariisi sõitu tuleb ju Nuustaku üle vaadata. Ja Soome, Saksamaa, Pariisi jm kohalikud välismaad. Tartud-Pärnud-Haapsalud. Lotte- jm maad. 

Südamelähedasemad saared. Leiva- ja piima-Eesti (see, kui satud gpsi usaldades imelistele pisiteedele, mis kulgevad kümneid ja kümneid kilomeetreid viljakarjade ja lehmapõldude vahel.) See rukkilillepurune.

See, millest Navitrolla ainest ammutab

Järgmine reis on ka kodumaale. 

Pärast seda tõenäoliselt 500 km lõunasse tööreisile septembris.

Peaks põhjalikumalt uue kodumaa ette võtma, kõik on käe-jala juures, mitte kaugemal kui tund-poolteist autosõitu. Maailmasõdadehuvilistele on see ju imedemaa, vast minusuguselegi muljetavaldav. 

Napoleoni jälgedes oleme juba astunud. Friti- ja šoksimuuseume jagub ka.

Taevatrepid ja läbipaistvad kirikud ja rannad-jõed-järved, matkarajad, mäed ja orud.

Kui kõik on hästi, peab olema õnnelik. Ja vahel peab keegi tähelepanu juhtima, et kõik on hästi. 

Puhkus.

Kassipostitus

Kõigepealt vabandused klikkbeiti pärast, eeskätt inspireerijale, sest mul põle kassi. Aga ma tunnen isiklikult mõnda! (Kas see on nagu see, et ma pole rassist, sest ma tunnen isiklikult mõnda latte-tooni kuni tumeda šokolaadi tooni nahaga inimest? Tähtis teade: Mustanahaliste elud on tähtsad ja mul on vedanud, et ma varbaküüntest juukseotsteni olen valgesse privilegeeritud vahtu immutatud. IGATAHES.) 

Kõige esimesed kassid, kellega kokku puutusin elasid isa sugulaste juures maal. Püüdsid hiiri, käisid üksteisel kosjas, poegisid küüni ja pööningule, hirmutasid lapsi ja keerasid ära, kui neile järve ääres kasvanud palderjani sööta. Aa ja leidsid sinu kutsikale kallale tulla, nii et too elu aeg kasse kartma jäi. Ja väikseid lapsi, sest seal oli ka u aastane sugulane, kes tuli ligi, haaras kutsal ühe käega turjast ja teisega sabast, tõstis õhku ja hüüdis võidukalt: “Aua!”

Edasi meenub paar kassipoega, üks neist punakas, keda eri ajal püüdsime koju tuua ja emale auku pähe rääkida, et ta lubaks meil korterisse kassi võtta. No dice. Küll aga saime koera, kes elas meiega mu algkooliajast ülikooli vahetusõpilasaastani. Krants, rottveileri värvides, Austraalia karjakoera karva ja mõõtu. Mustukene. (Irmi, Armi, teate ju küll.) Seesama, kes sai kassilt pureda ja pisipoisilt sugeda.

Keskkoolis oli pinginaabril kass, kes kõndis omapead. Vahel lasi pai teha. Ükskord jäigi omapead jalutama. Nüüd on sellel sõbrannal uus kass, hall. Ei lase pai teha. Aga on väga fotogeeniline. Peni neil ka ei lasknud pai teha, aga see oli eelmises valvekoera elus saadud väärkohtlemise tagajärg.

Ülikoolist, IT ja äri, leitud sõbrannal oli kaks kassi. Siiani on. Vahel annavad näole ka. 

Ja Inglismaal on tal suur hall Igor. Taas väga fotogeeniline isend.

Õel on tal ilves.

Ja sellised kassid on tal ka veel. Laenukassid, nõudmisel esitatavad, pikkadeks jalutuskäikudeks ja kes-on-tubli-kutsa-sügamiseks.



Koerad.

Ja teisest ülikoolist, filoloogia, leitud sõbrannal on ka kass. Algul oli Aleksander Suur, nüüd on Koma. Paremat grammatika- ja keeleteadlast põle minu silmad näinud. Sõbranna, mitte kassid.

Teine keskkoolisõbranna tõi pärast ülikooli kassi koju. Kollane kass, eelneva elu traumade tõttu ülisõbralik. Kui käisin ülikoolilinnas eksternina aineid järele tegemas ja tööd kirjutamas-kaitsmas, ööbisin tema diivanil. Kassi, mitte sõbranna. Oli küll sõbranna korteris, aga ilmselgelt kassi oma. Kuidas muidu selgitada seda, et ta iga jumala kord sinna minuga magama ronis? Puges minu ja tekivoltide vahele ja iga kord, kui külge keerasin, lendas suure kaare ja veel suurema ehmatusega (meie mõlema omaga) põrandale. Iga kord ronis märkamatult tagasi. Vahel ärkasin selle peale, kui ta mul seljal istus ja esikäppadega pehmelt mu turja masseeris. Vaat selline. Hooliv. Vahel lasi paitamises pausi teha.

Abikaane vanematekodus on vist alati kass olnud. Praegune on Miuks. Püüab hiiri. Laseb pai teha, lapsi ei ründa, mulle ägedat allergiat tekitab, kui silitan. Enam ei silita.

Allergia avastasin eelmisel kevadel, kui koleega kassi neli päeva söötmas ja seltsitamas käisin. Kolm päeva peitis end magamistoa kardina taha. Neljandal päeval ronis sülle ja kukile ja tegi tõesti mu päeva. Kuni hetkeni, mil ma kodu poole sõites silmad ja käes oleks taht küljest kratsida. Kassid.

Kindlasti on neid veel, neid kasse, kellega on puutumus suurem.

Aga meie kass on selline.

Koer.