Miks minna otse, kui ringiga saab ka?

Kuidas parandada rebenenud krõpsupakki? 

Lifehacker arvab, et nii - kasutad augurauda jne jne.

Aga kui sul pole augurauda? 

Või viitsimist pikalt jännata?

Ära muretse, Hõbe tõttab appi!

1) Hangi pakk krõpse.

2) Ava pakk krõpse - ups rebenes liiga palju, krõpsud võivad laiali pudeneda, oi oi.

3) Söö krõpsud kähku ära (enne kui laiali pudenevad või parv näljaseid ritsikaid lapsed need avastavad.

Ja ongi mõne lihtsa sammuga probleem lahenenud!

(Tänan kuulamast! 1.50 kassasse, palun.)

Eurovisiooni poolfinaalid

Et kõik algusest peale ära rääkida nagu oli, tuleb alustada sellest, et ma ei vaadanud neid eurolaule tutvustavaid saateid ETVst. Algul ei teadnud, siis ununes ja siis ei saanud enam järelvaadata. Nii et poolfinaalide eel olin puhas leht (isegi Uku laulu pealkirja pidin guugeldama, sest esteks oli “Eesti laul” ammu ja minu mälu on teatavasti hea, aga lühike, ja teiseks polnud Uksik mu lemmik (ja kuna mu mälu on nagu on, siis ma ei mäleta enam, kes mulle sealt üldse meeldisid. Selleks tulebki blogisse kirja panna, pärast hea välismälust vaadata)).

Seega euronädalal oli plaanis vaadata mõlemat poolfinaali ja laupäeval suurt šõud. Ostsin spets näkse ja limpse selleks isegi valmis. 

Ma ei teagi, miks, aga kui hakkasin telekava kerima, et vaadata, millal hakkab, mõtlesin isegi vahepeal, et kas mul on vale nädal? Miks seda saadet siin ei tule ega tule? Lõpuks kell 22 muidugi tuli. (Meie ajas siiski kell 21, aga sellegipoolest.) Kas see on alati nii hilja olnud või olen mina vana? (See on retooriline küsimus, ma tean küll vastust, eks.)

No igatahes kell 21 kohaliku aja järgi olin ma magama pannud pisema ja põõnasin rahulikult juba suuremat käbi magama pannes ise ka. Upsi. Skrollisin pärast hambaid pestes (sest mul polnud ju plaanis magama jääda ja vales kohas kah, seda seljavalu, mis seal hommikuni magades pärast oleks, ei väänaks hr Shiatsu isegi minema) delfi ja HLNi live blogide lõppu, et tulemusi näha. (HLNi huumor oli muidugi omaette saavutus - “teisena saab finaali... Iisrael???” Ja muidugi see emotsionaalne “üheksandana on finaalis... BELGIAAAAAAAA!!!!!!!!!” aww nunnu!)

Järelvaatamisest siiski õnnestus vaadata:

1) Leedu - i mostly dance alone anyway ja tavaliselt to the music in my head, nii et tubli, Leedu! Soovin edu! 

2) Sloveenia - miks arvatakse, et trauma ja traumast taastumine on inimese arenguks vajalik? Ei ole! Trauma on trauma, ka ilma selleta saab “iseendaks” ja “võrratuks” areneda. Mulle ilgelt meeldiks, kui ma siiamaani mingi mõnusa vati sees elaks, ei teaks midagi üksikemandusest, joodikisandusest, kooli kõrvalt töölkäimisest, vägivaldsetest suhetest, manipuleerimisest, rahamuredest, surnud lastest, katkenud rasedustest, haiglas torude otsas olemisest jne jne JNFE. Mulle meeldis see teine halleluuja rohkem. Me oleme sündinud, et elada, mitte et võidelda, lady.

Nii et much nope. 

3) Venemaa - mis, mis, Marko? Pahameeletorm Venemaal, sest liiga femikas, geimeelne ja mõnitav? Mulle meeldib see laul juba enne, kui see alanudki on! Laulust endast oli ka aru saada, miks see finaali edasi sai. 

4) Rootsi - nojah. 

5) Austraalia... minuti pidasin vastu, siis panin teleka kinni. Hoian oma puhta lehe siis finaali jaoks.

Eile oli plaanis teisena esinev Uksik ära vaadata ja siis põhku pugeda, aga olin juba kell 20 õndsas unes (seekord lausa pestud hammastega ja õiges kohas).

Ja Rents kirjutas, et pole seda nalja üldse vaja, antagu auhind lihtsalt Itaaliale üle. Finaalis kohtume, Itaalia.

Eeldusel, et ma ei maga juba. Ja uute rohtudega pole siin ilmas miski kindel. Peale selle, et palju und on vaja selleks, et neurotransmitterid paremini töötaks.

Aga kõige tähtsam küsimus on ju siiski - kas Island ikka pääses oma 110% võidulauluga otse finaali? 

Veidi veel, Sylvester, veidi veel

Kaksasin lumeroosilt närbunud oksad ja neilt omakorda lõikasin maha viisakamad tutid, pistsin vaasi.

Tol päeval ma vist muud ei jaksanudki.

Viisin peni värskesse õhku. Veel aasta hakul, kui käisime lund otsimas, keeldus ta kuhugi mujale pissimast kui meie koduaeda. Vii jalutama, kaua tahad, hoidis koduni kinni. Lund otsima minnes pidas 12+ tundi vastu, enne kui kell 4 hommikul (ja too öö viisime me teda kordamööda iga tunni tagant välja, et ta jumala eest ei plahvataks, sest kesse hakkab seda airbnb’d maast laeni koerakusest puhtaks küürima?) mägilinnakesse uue järve tekitas. Aga nüüd hiljaaegu on ta avastanud märgistamise. Vasja oli siin! Ja siis ta märgistabki iga viie sammu tagant. Ainult et ta on pirakas ja tema sirtsutamine on iga kord võrdeline meie lahkunud spanjeli põietäiega. Ega ta ei oska veel piiri pidada ka, kui paljust märgistamiseks piisab ja kuhu on mõistlik ja kuhu mõttetu märk maha panna. Alguse asi, harjutamine teeb osavamaks.

Olime kokku kolmveerand tundi õues. Täna ma vist muud ei jaksagi.

Laupäeval paistis saju vahelt taevast. Kruvisin taeva peegli kokku. Vast peab rõdul ilmale kauem vastu kui puit. Tol päeval rohkem ei jaksanudki.

Mõne nädala eest olin ostnud piletid ja pannud meile koroonatingimusi järgides kinni saabumisaja kuninglikku kasvuhoonesse, mis aastas kuuks lihtrahvale avatakse. Tol hommikul ma peale ärkamise rohkem ei jaksanudki. Aga protestida ka ei jaksanud, viidi kohale ja talutati aiast läbi. Käbid (7 ja 3) tegid pilte (umbes 400), mina tegin umbes neli pilti, et pildistavaid käbisid pildistada. Ühe vihmaselfi tegin ka. Tuleb välja, et ma oskan paremini ilma ennustada kui sünoptikud, et kaks nädalat varem panin külastuseks kinni tolle ainsa tunni pühapäevast, mil ei sadanud. Nõiaveri, eks ole. Minnes ja tulles sai auto korraliku pesu. Kahju, et seepi enne peale ei pannud. 

Oli ilus. Aga ootused olid kõrgemad. Aga muidugi on need 19. saj klaas-ja-teras lillemajad muljetavaldavad. Isegi kui nende sisu pole. Elu õppetund: hoia ootused alati madalad.

Aga järgmise päeva lusikas läks käiku.

Sõber käib aeg-ajalt toeks. Tema jaksab meie mõlema eest. 

Everything is fine. Laias laastus ongi ju. Lähedalt ei tasu uurida, seda teevad -iaatrid ja -oloogid niigi ja nemad plaanivad juba ainuüksi minu arvete najal puhkemaju Vahemere ääres ja kõigile järeltulijatele hambaklambreid.

Tahtsin tegelikult hoopis seda kirjutada, kuidas haigusleht on nagu nõks-22 (kas sa teadsid, et catch-22 on eesti keeles sedasi? Ma ei. Ja et see 22 ei oma muud tähendust, kui et kirjastaja valis kõla pärast. Eesti keeles kõlab veel paremini), aga ... jah, you guessed it, ei jaksa.

4+1 raamatut

Tuleb kirjutada, mis vaja, enne kui saab oma aju uutesse raamatutesse uputada.

Esiteks rubriik “Mida kuradit ma just lugesin!?”

Alyssa Cole “When No-one Is Watching”

Nagu. Stephen Kingiga sa vähemalt tead ette, et kuskil Kirde-Ühendriikide väikelinnas hakkab midagi juhtuma. Ja et see õõnestab su seest ära.

Aga see!? Päris hull, see on nii reaalne, ma tean, et sellised asjad toimuvad kogu aeg, aga kes ütleb, et see taust pole seal selline nagu AC kirjutab? 

Kuidas toimib “gentrification”, kuidas tõrjutakse poppidest piirkondadest põliselanikke välja, kuidas rikka peale kohtu hambad ei hakka ja kuidas sinagi võid jääda sinu vastu välja töötatud süsteemi hammasrataste vahele.

Väga hea lugemine oli. Haaras kaasa ja väntsutas läbi ja kui otsa sai, siis oli selline tunne nagu rubriigi pealkiri. Lugesin kähku ühe naistega otsa.

Edasi, rubriik “Naistekad”

Ella Quinn “The Most Eligible Lord of London”

Kaks atraktiivset rikast lordi, üks esimese hooaja näitsik ja mis neist edasi sai. Kui tisside ja peeniste kirjeldused kõrvale jätta, siis oli täitsa kena lugemine. Arenes vaikselt, “Hüljatute” sarnaseks rinnust-kinni-ja-nägupidi-mutta tunnetekiskujaks ei hakanud, Suur Pööre pannuks ajastule omaselt ahhetusest lehvikuga õhku vehkima, aga lehvikut polnud käepärast. Ülemereterritooriumitega seotud süžeeliini tahtnuks pikemalt lahti lugeda, see lõpp oli nadi. Muidu oli hea “palate cleanser”. Netflixist vaataks hea meelega, seal polnud vähemalt “Bridgertonis” neid tukslevaite kreemjate rindade ega peeniste kirjeldusi. Võib olla “B” raamatus ka pold? Ei tea. Igatahses lugeda rohkem ei soovi.

Edasi. Rubriik “Eelista eestimaist” 

Triinu Meres “Kuigi sa proovid olla hea”

VVNi “Kuigi sa proovid olla hea”, mida ma pikalt olen püüdnud kätte saada (kas te teate, mida raamatupoed küsivad väljamaiste saatmiste eest? Vat selleks.) ja lõpuks elisaraamatust leidsin. Esimene jutt oli nagu sissejuhatus, maailma tutvustus. Oi, mulle meeldivad alternatiivajalood! Nagu eelroog ja isutekitaja. See esimene. Ja siis teine amps. Ja siis pearoog. Esiteks. Need maailmad! Nagu päris! Ja hoopis teistmoodi. Samamoodi nagu “Lihtsates valikutes”. Läbimõeldud ja elluäratatud maailmad, mis ongi. Mitte pole lihtsalt taust. Ja inimesed - naised! Mõtlevad loomad, mitte seinakaunistused. Võttis kaasa ja oli mõnus sõit. Kahju, et otsa sai.

Nüüd tahaks magustoitu ka, palun.

Läheb kindlati ülelugemisele.

Ja siis lõpetuseks see. Mis rubriik see on? “Tahaks ära surra, aga tegelt nagu ei taha ka” vist.

Matt Haig “Keskööraamatukogu”

Lugemise ajal kummitas kuklas, et mida see meenutab. Praegu kirjutades mõtlesin välja, et põmst sama nagu “Harry Augusti esimesed viisteist elu”.

Aga samas täitsa teistmoodi. Lihtsalt et kõik need erinevad elud, mis sa saad elada. Kuidas üks valik teise universumi loob. Midagi meenutab veel. Kes tuletab meelde, mis raamat too oli?

Klassikaline depressioon, eks? Oma elu ja oma valikud ja oma kahetsused ja. Lihtsalt ela, kullake. Elu mõtte üle juurdlemine on pöördvõrdelises seoses elu mõttekusega, nagu üks koolivend kunagi leidis.

Teooria on lihtne. Praktika... praktikas neelan tablette ja loen raamatuid, et mitte oma eluvalikutele silma vaadata. 

Huhh, kõik. Nüüd saab “Langustid” ja “Kadunud sõbrad” ette võtta. Esialgu tunduvad üsna ühte auku olevat. Eks näis.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

Aa. Ja see “pluss üks.”

Becky Chambers “The Long Way to a Small Angry Planet”

Teate, ma ei raatsi seda lugeda. Nagu instas kirjutasin, on see nii mõnusa “Firefly” fiilinguga, et lihtsalt ei taha, et see lõppeks. Õnneks on see neljast esimene. Avastasin sarja tänu “Willoughby Book Clubile”, mille kuuekuise tellimuse omale jõuluks lubasin. Iga kuu saadavad vastavalt sinu lugemismeeldimistele ja stiilile raamatu. Seni klapib. Nad, kavalpead, saatsid mulle selle sarja kolmanda osa. Lugesin tollest esimese peatüki (hetkel rubriigis “Mida kuradit ma just lugesin!?”) ja otsustasin, et ei. Algusest peale või üldse mitte.

Ja hea oli, et algusest peale, sest appi kui hea! Hoian seda nagu magustoitu. Nagu viimast eurot. Nagu midagi ekstrahead. Nagu sitta pilpa peal? Miks meil on selline ütlemine? Et kui hoiad midagi head, siis nagu sitt pilpa peal? Et ettevaatlikult? Miks vanad eestlased pilpa peale kakasid? Ja miks nad seda pilbast koos väljaheitega transportisid? Ja kuhu? Ja miks?

Lõngaotsad

Lugeja soovil, havi käsul!

Minul on üks kiiremaid motivatsiooninullijaid heegeldamisel see, kuidas need pisikesed järeltööd kuhjuvad. Mulle meeldib heegeldada, see maandab stressi ja taastab aju alfalained (või olid need beetad, mis head olid? No need head.) Aga mulle EI MEELDI see koera saba. 

Tead küll.

See.

Külmavärinad. 

Mida rohkem neid tekib, seda vaevalisem on jälle tööd kätte võtta.

Aga nipp! Kogemata sain teada, kui vaipa heegeldasin. Mis nüüd tundub jumala loogiline, aga no ei tulnud ise selle peale. Ja internet ütleb, et pitsi heegeldades ei tööta (aga mu oskused pitsini ei küündigi).

Idee on selles, et kui lõng otsa saab või värvi vahetad, siis hoiad peidetavad lõngaotsad horisontaalselt ja heegeldad nende alt ja pealt 6-7 silma. Siin on päris hea näide (algul õpetab lihtsalt keset rida lõnga vahetama, aga umbes poole pealt tuleb see nipp). Tadaa! Mind. Blown! Onju?

On küll hoopis teine tera värvilist või niisama suurt asja heegeldada ilma, et lõpus kuhi nikerdamist ees ootaks. Palju kergem ja puhtam. Nagu nõidumine! 

Kindlasti on kudumisel ka mingi sarnane nipp, mida ma pean meeles pidama guugeldada, kui jälle kuduma hakkan.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

PS! Kas sina teadsid, et Väike My ja Nuuskmõmmik on õde ja vend? I KNOW, RIGHT!? 🧡

Mu lemmikuid on neile lisaks veel Tuutiki. Tema jaoks, nagu me teame, on Tove võtnud šnitti oma partneri Tuulikki pealt. Mis tähendab, et erinevalt hispaaniakeelsete maade värdtõlgetest on tegemist naisega. Aga muidugi MEIE kõik teadsime seda juba ammu, eks? Või vähemalt tänu oma keele grammatika isepäradele ei teinud sellest kunagi suurt numbrit, mis tal püksis on. See polnud kunagi oluline.

Indiaaninimed

Ma arvan, et kui ma peaksin oma lastele nende iseloomu järgi nimed panema, siis suurem oleks Maru ja pisem oleks Rahu.

Muidugi. Ma võin need nimed neile ametlikult veel panna - Eestis on lubatud kaks sidekriipsuga ühendatud või kolm lahkukirjutatud eesnime.

Või kui paneksin neile bloginimesid. Maru marutaeb ja rahu rahustab.

Marust ei saanud järjekordset blondi eesti Ronjat, kuigi ta parajaks röövlitütreks on kasvanud. Ja Rahust ei saanud järjekordset blondi eesti Tjorvenit, kuigi ta selline kaval ja rahulik tegutseja on. Kas nimed annavad tähenduse (pigem mitte minu arust) või loeme nimedesse kigemusest tulenevalt tähenduse sisse (pigem see, ei?)?

Minu indiaaninimi? Ennast ei oska sedasi hinnata, kõrvalobserveerija pilk on selgem, ei?

Aga sinu indiaaninimi? Kas sinu nimi kannab su iseloomu ja kas su iseloom on su nime sisustanud või annab seda?

Lilled, mõrvad ja idud

Huvitav, kas on võimalik depressiooni sügavust mõõta selle järgi, kui palju ilusaid asju ma endale mõrvamiseks koju tassin?

Sellest imeilusast lumeroosist käisin nädala jooksul mitu korda mööda. Olin ennast juba rahulikult reede õhtul kodus sisse seadnud, kui sain aru, mis sipelgad mulle püksi on roninud ega olla lase. Kiire kõne lillepoodi, et kas nad on veel lahti ja 10 minuti pärast olin juba kodus tagasi. Lillepoetädi (wees lojaal, koop lokaal! (~ toeta kohalikku kaubandust)) rääkis, et kavatses selle juba omale koju viia, aga polnud veel jõudnud, et äkki keegi siiski tahab. Tahtis.

Lastele tõin ka:

Mõne aja eest tassisin sellised koju:

Need on nüüdseks juba mõrvatud. Osa ilma ja osa peni poolt. Kaks plekkpotti on ka lopergused. Aga kasutatavad! 

Eks reedel jälle turult uued värvilised tutikesed sinna sisse... kui ilm soodus on.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

Kas sellist teenust ei ole (kindlasti on, aga kust saab ja mis maksab), kus keegi tore inimene mitte ei tule sulle korra nädalas koristama koju, nagu siinmail kombeks on, vaid tuleb ja võtab su käekõrvale ja teete koos. Õpetab trikke. 

Nagu mu kunagine kursaõde, kes nägi mind melonit puhastamas ja andis mulle supilusika ja õpetas. 

Või see internetitädi, kui ma vaipa heegeldasin, kes lõngaotsad kohe sisse peitis, töö käigus, mitte hiljem. 

Trikke, mille peale ise ei tule, aga mis muudavad kõike.

Või lihtsalt tuleks ja teeksime koos, sest üksi ma ei pruugi voodistki mõnel päeval välja saada. (Vt postituse esimest lauset. Korrelatsioon vast on, kausaalsuse ja mõõdikute osa on küsitav.)

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

Kooritud õunaseemnest ajas külmikus end välja 3cm idu. Nüüdseks on see maha maetud ja sellest on omakorda kasvanud 5cm ... võrse? Huvitav, millal õunu saab. Kui saab. 5 aasta pärast? Kümne?