Lilled, heinamaa, päikesepaiste

Suvepuhkus, nagu ikka algas rõõmelite korjamisega. 

(Need on nagu murelid... tähendab, mitte “nagu”, vaid ongi murelid, aga eestlane nagunii muretseb liiga palju. Muretseb endale töö, muretseb pere, muretseb lapsed jne jne. Muret on niigi palju, ilma et nood maitsvad maguskirsid sinna midagi lisama peaks. Niisiis, rõõmelid.)

Ja puhastamisega.

Ja külmutamise ja mahlatamisega.

Lapsi on praegu lisaks üks, paari päeva pärast teine ka töönädala sees. Nagu vanasti, viisid esmaspa hommikul, said reede õhtul kätte.

Koeri on üks, tunneb ennast juba kodusemalt. Pühapäeval pärast paari esimest tundi istus värava all sellise pilguga, et “noh, hakkame nüüd koju minema”. See ongi kodu, pontuke.

Teine koer käib aeg-ajalt lisaks.

Täispimendavate kottpimedakardinate puudumisel algavad meil siin päevad juba viie kanti. Siis roteeruvalt päästab üks teiste uned. Kui on, mida päästa. 

Kuum on õige konsistentsiga.

Päike tõuseb ja loojub õigesti ja õigel ajal.

Tuul on õige lõhnaga.

Kraanivesi õige maitsega.

Merevesi õige tihedusega - aga hirmus külm.

Aasta otsa ootad eestissetulekut ja siis ei oskagi sellega õieti midagi õigesti pihta hakata. Kalender on juba peaaegu planeeritud, hirmus kohe. Kaks teatrit. Kontsert. Kaks saart. Veel üks saar. Sõstrakorjamine oma ja vanemate sugulaste aias. Õunamoositegu. Maasikamoositegu. Sõstramahlategu. Mustikamets. Järv. Meri. Vähemalt ühe lapse abiratasteta sõitma saamine. Vähemalt ühe kodumaise sõbra nägemine. Töine, sotsiaalne, kasvatuslik.

Tahaks lihtsalt kuskil ... vilus raamatuid lugeda.

Aga tegelikult on vilus lugedagi palju mõnusam, kui päevatöö on tehtud.

Jama on see, et need va tööd ei saa ju kunagi tehtud. Alati on midagi veel. Eriti kui lastele pole veel kolme, viie, seitsme ega kümne aastaga käed-jalad otsa kasvanud. Või mis, kolmesel täitsa veel on, aga küllap kukuvad talgi varsti koos esimeste piimahammastega küljest ega kasva paljumitme aastaga tagasi. 

Viluga on nagunii kehvad lood. 

Lugemisega ka.

Reisiväsimus vist.

Kolmene on tore. Aitas rõõmeleid korjata.

Viiene on tore. Aitab teisi ja räägib oma mõtetest.

Seitsmene on tore. Läheb kõigega kaasa ja naudib ekraanivaba elu.

Kümnene on tore. Karja juht ja eeskuju. Evib suuri tundeid ja veel suuremat südant.

Muidu on kõik nii nagu ikka. Lihtsalt teises kohas. Ja juuksed on liivased. Ja meresoolased. 

Aga flight or flight on kogu aeg peal. Kuidas seda maha saab?

Vastutulelikud lapsed

Nüüd on selgus majas.

Need, keda ma lapse kirjelduse ja pildiotsingu järgi esialgu ja ekslikult leevikeseks ja hiljem punarinnaks pidasin, needsamad, kes meie aia kuuse otsa, harakatest paar korrust madalamale pesa punusid, on nüüd oma-silm-on-kuningas ja siutsu äpi abil osutunud laulurästapereks. Umbes neli-viis pisikest halli tompu hüppasid kuuseokste vahel paari nädala eest üles-alla.

Laulurästad.

Ja kuidas ma seda muidu teaksin, kui mu järeltulija väga vastutulelikult oma ööund kahes osas ei magaks.

Kuidas ma muidu oleksin kell pool viis hommikul seda kõrvulukustavalt valju ja väga spetsiifilist laulu oleksin kuulnud?

Õnneks saab akna kinni panna, kui sellist pidu akna taga peetakse.

Laulurästad.

Pakime asju. Reedest pühapäevani elame autos.

Tagasi alles pärast kaitseväe orkestri viimast suurt etteastet.

Raamatulugemine edeneb.

Loen kõike korraga, et poolikud enne pikka puhkust läbi saada. Eestisse pole neid poolikuid mõtet kaasa võtta, sest et sealgi riiulitäis ootel ja raamatupoed ihkavad rüüstamist.

Suvekunst jõudis ka kohale.

Kestab umbes 2 nädalat ja neid on 4tk. Jagub kenasti kogu suveks.

Pisipojakesest on sirgumas teismeline. 

Omarõdutomateid ilmselt enne augusti lõppu ei saagi, pole veel punaseks läinud ja reedeks ilmselt ei lähe ka. Välja arvatud see roheline sebratomat, see ei lähegi punaseks. Aga valmis pole sellegipoolest.

Suvikõrvits ei ole ka nii uhkelt puhkenud kui eelmine suvi.

Vähemalt oleme saanud terve saagi maasikaid (millal neil tutid tuleks maha lõigata? Vist alles vastu sügist?) ja kaks satsu kurki! 

Oo ja mu suvesibulalilled jäävad ka nägemata! Kurb.

Järgmisel aastal panen ainult ühe tomati kasvama ja võtan selle kodumaale kaasa. Ikkagi oma.

Juhuks kui veel küll ei saanud. A. Dore. A. Ble.

Kolm kuuma naist

... ehk kurioosne kogemus keskkonnasõbraliku kohviga koroonaajal.

Tähendab. Ma armastan oma tööd, eks. Et ei oleks vääritimõistmist. See on üks väheseid asju, mida mulle meeldib teha, mida ma oskan ja mille eest makstakse. 

Lihtsalt kogu see läbipõlemine ja sellega kaasnev... Nüüdseks olen leppinud, et ilmsesti jäängi tagajärgedega maadlema. Ei ole mingit võluhaldjakese ristiemavitsakest, mida viibutades naaseb lavale 5 aasta tagune värske veri, kelle pea töötab nigu koorelahutaja.

Pole hullu (nagu ütles psühhiaatriahaigla direktor pärast patsientide põgenemist), saan hakkama.

Aint et vahel on vaja võtta tervisepause. 

Aint et pärast tervisepausi on vaja areenile naasta.

Aint et ...

Aint et pensini on veel 26 aastat, kolm kuud ja 26 päeva. Laias laastus, eks. Keegi ei loe siin minuteid.

Aint et pole midagi. Kohv kaasa ja kappa aga kontorisse. (Kujutadsa ette?! Praeguse pandeemiaga ja kohale minna?! Ennekuulmatu!)

Vanasti olid tööl lennujaama metallväravad ainult külastajale - et mõni hull mõne hullu asjaga sisse ei saaks. Aga õige kaardiga muudkui aga piiksuta end ilma kontrollita sisse ja too hulle asju majja palju tahad.

Tänapäeval, pandeemilistel põhjustel, on metallväravake kõigile. Küll mitte lennujaamale sarnaselt läbivalgustamiseks, vaid mõõdab, kas sa oled külm või kuum, et sa mõnda muud hullu asja majja ei tooks.

Näiteks kuuma kohvi.

Sisse läheb kohv, välja tuleb töö.

Aga keskkonna- ja rahakotisõbralikult, eks? Oma lemmiktassiga kodust kaasa. 

Seisan hommikuses ummikus kraadivärava taga.

Turva: “Vabandage, musjöö, palun astuge uuesti märgitud kohale, masin ei saanud õiget näitu, teie selja taga on midagi kuuma.”

Musjöö vaatab selja taha, kus oma järge ootavad kolm provvat sh ise kohvitassiga.

Musjöö: “Arusaadav, nad on ju kõik kuumad!”

Selgub, et keskkonnasõbralik koduse kohvi tarbimine võib koroonaajal tekitada kavalaid kihinaid. Ja muidugi on hea, kui vahepeal kinnitatakse, et ka keraamilises tassis võib kohv piisavalt kaua kuum püsida.

Seks ajaks, kui ma maha istusin, oli see muidugi juba leige. Ikka jõin ära. Me ei raiska head kraami!

Jõudu tööle!

8

Kaheksa aasta eest olid ühed pulmad.

Täitsa okei pulmad olid. Sellised lihtsad ja kerged. Valge kleit, hall ülikond, pere ja sõbrad. Suvine ja lihtne, rukkilillede ja karikakardega.

See oli veel eelmises elus, naljainimeste aegu. Notar taustal ja kaks pulmaisa-paaripanijat-naljurit eesplaanil. Meie nägu pulmad.

“Help me grow” nimeline inkboxist

Täna tõin tordi poest. Õhtul sõime. Oli ka selline kerge ja lihtne. Mitte liiga rammus ega magus. Aga maitsev.

Kaheksa. Uuesti ei teeks, aga kellegi teisega ka seda nalja tegema ei hakkaks. Ja lõpetama veel ka ei hakka. 

Lapsed on vahvad meil. 

Koer on. 

Kodulaen on veel puudu vist?

Ka inkboxist

10 peale pidime uue peo tegema. Samad inimesed ja lisaks uued inimesed kutsuma. Kaheldav. Aga võibolla siiski. Ära iial ütle iial. Äkki seks ajaks on juba kodulaen ka, siis on komplekt.

Ikka inkbox

Lilli ei toonud endale poest. Esteks pold, mis meeldiks, ja teiseks mina pean neid vaasitama ja kokku kasima, kui enam pole kena, mis ma neist ikka ise koju tassin ja endale tööd juurde teen. See on teiste ülesanne vaadata, et mul tööd otsa ei saaks. Muidu hakkab veel mõtlema ja kurat teab, kuidas see veel lõppeda võib.

Et kui peaks edasi kergemaks minema see. Kuld ja teemant jäävad tõenäoliselt ära, vaadakem passi, eks. Aga äkki hõbedani veab välja. Hõbelusikas suus ei sündinud ja hõbekandikul pole vist elus midagi ette antud, aga vaikimine hõbe, onju. Oleks ju kena, ei? No kui kergemaks läheb. Unistada ju võib!

Punased laternad

Väidetavasti näeme me igal öösel und, kui aju päeval kogetut-nähtut lahti pakib. Lihtsalt enamasti me ei mäleta seda, sest et. Sest et ei ärata miski ega keski keset vastavat unefaasi? Ei tea. 

Seda tean, et üksöö nägin unes, et olin Amsterdamis. Mis asjus ja kellega? 

Mingis asjus ja kelledegagi koos. 

Igal juhul tekkis veidi vaba aega ja lonkisin punaste laternate tänavale.

Otsisin akendelt endale sobiva tüdruku ja maksin talle kahe tunni eest (ja kolmanda tunni tipiks). Tunnistan, ma pole kursis, kuidas seal tasustamine käib, kas tunni või aktipõhiselt. Igatahes unes oli nii. 

Palusin, et ta laseks mul kaks tundi magada. Lihtsalt magada. Ta oli nõus. Siis ma nutsin veidi ja ta tegi mulle pai, kuni ma magama jäin.

Ma ei mäleta, MILLAL ma viimati puhanuna ärkasin. 

Aga too hommik ärkasin puhanuna.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

Ülejäänud postitus on ainult magamisemeemid, 

ei pea edasi kerima!

Tubli, et jaksasid lõpuni vastu pidada. 

Head und!

Pidetu vs vooluga kaasa

Viimased päevad (nädalad? (kuud?)) on jälle jalust niitnud.

Ei tea, kesma ja kusma ja misma.

Peaks proovima. Äkki toimibki.

Mingit ankrut pakub kohv - selle tegemise rutiin ja joomiseks maha istumine.

Taimede kastmine.

Uute roosiõite otsimine.

Need pole isegi minu põõsa pealt. Abiks ikka.

Laste hommikul-voodist-pessu-sööma-kooli-rutiin, kuigi see väänab mahlad täitsa välja.

Nagu libiseks ja kuskilt ei saa pidet.

Eile käis suure lapse klassikaaslane koos vennaga siin mängimas. Ja emaga, sest ma kutsusin, et aega veeta koos. Ja oh boy. Sama pidetu kui mina.

Teise klassikaaslase ema on pideline, temaga aegajalt trehvame ja siis on pärast natuke rohkem inimese tunne.

Äkki sai siis tema eile veidi pidet? Tal oleks seda rohkem vaja.

Pühapäeval näeb ka inimesi, vast saab siis ka inimese tunde korraks kätte. 

Aga võib-olla ei. 

Aga võib-olla jaa.

Ma, niisama. Felt cute, might delete later. -iaatri ukse taga.

Mitmendat aega vahin oma lapsi nagu mingi lollakas. Et kuidas mul küll nii vedand on. Ja abikaan... vähe on selliseid, keda kannataks ninapidi koos nii pikalt. Aga näe, üks siin norskab ja jätab sokke laiali. Aga ikka veel ei käi närvidele. Kui see pole armastus, siis ... see on see jäämäe veepealne osa, eks. Ei ole kõik.

Jah, selline postitus oligi. Ma ei teagi. Äkki ma lootsin, et kirjutades leian mingi pideme? Haha, ei.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

Aa, et äkki ma püüan mingit olematut kontrolli omada oma elu üle? Aga peaks lihtsalt minema vooluga kaasa ja sellest parima võtma? 

Miks need klišeed, mille üle vanasti ilguti, järsku kõik tõeks saavad?

Matt Haigi instagrammist.

Mu laps isegi teab, et hommik on õhtust targem. Tema küll leiab, et see on selleks nii, et õhtu tahab, et sa magama jääks ja hommik tahab, et sa üles ärkaks ja asju teeks, et selleks ongi hommik targem.

Kasvab, siis saab teistmoodi aru.

(See minu lemmiktsitaat, eks. See siin all.)

Ma siin mõtlesin

Nimelt seda, et mul on praegu kuus-seitse beebijuuri ajavat taimeimikut (või kohe-kohe seda tegemas) ja paras ports rõdulilli ja maasikad-tomatid-kurgid-kõrvits siin. 

Ja teisalt on plaanis pikk puhkus kodumaal, pea poolteist kuud. Sellel kõikse paremal küpsemisajal. Ja põuaajal ja.

Enam-vähem nii

Uus närimismänguasi, emps? Nämm, aitäh!

Toalilled saab kuhugi varjulisse kohta vihma kätte tassida. Aga beebid? Ja nendesamustegi viljad ja... Ja selle va korontšiku pärast on suur osa kaasmaalasi ja muumaalasi ja kohalikke tutvusi teinud samalaadseid plaane, nii et kastma-korjele pole meil siin kedagi komandeerida.

Kirikutornimeri

Kodumeri

Tähendab, minemata muidugi ei jäta. Lihtsalt üks näide sellest pidevast kapseldumisest ajus, kus iga asi on oma kastis ja kokku neid ei lasta. Isegi mitte mõistlike plaanide tegemiseks. Ja sellest, kuidas sisemälu on läbipõlenud ja välismälu sõltub ühenduse kvaliteedist ja see põle kiita. Hea, et pea kaelapidi keha küljes on, muidu oleks see üldse ammu kuhugi maha jäänud.

Ideid? 

Nippe? 

Nõu? (Sobib nii pott kui pann kui supitirin.)