Tädi Heino

Lisaks sellele, et mul on igal teisipäeval* keskmise 12-aastase poisi huumorimeel, olen ma üle nädala neljapäeviti** full blown tädi Heino.

Ja täna on see päev. Vabandan ette.

Nimelt on peni meil täiesti harilik teismeline poiss - iga märg tutt tuleb üle lakkuda. Ja need, mis pole märjad, tuleb ise märjaks ajada.

AGA.

Seoses sellega leidsin juurika. Sest kui iga kahe sammu tagant on peatus, siis on ümbruse uurimiseks palju aega.

Armastus on õhus ja juurikas.

Teismeline penipoiss juurikasüdamega.

Peni kaitseks tuleb öelda, et ta ongi teismeline poiss ja keeldus parema pildi tarbeks koostööst. Rohututte ju ümbrus täis.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

* Mitte just NII täpselt, aga ajalisest intervallist annab aimu.

** Vt eelmist selgitust.

Puhkus

Oli puhkus.

Enam ei ole.

Muidugi ei jõudnud kõike teha ega igale poole minna.

Peaaegu kuhugi ei jõudnud.

Ega igale poole ei tahetud ka.

Ei virise, eks igaühte ei peagi külla kutsuma.

Peab aru saama, kui vanade jaoks oled “uus” ja uute jaoks “vana”. Siis tuleb küla pealt lapsi kokku laenata ja kulutada kogu oma vaimne kapatsiteet sinna.

Sellegipoolest jõudsin Saarde ja ette kavatsemata Hiiumaale.

Veel Saarde surnuaia- ja kinnisvarahaideheidutamisetuurile.

Veel Hiiumaale, seekord plaanikohaselt.

Laulasmaa ja “Kihnu Jenka”.

Kaljulaval ise tehtud ja kokku laenatud laste piirituks rõõmuks Taukar.

Kinos “Luca”.

Kiidjärvel “Tantsubaasis on suusapidu”, nagu see mul meeles on, ehk “Vana klaver”, nagu guugeldamine näitas. 

Läbi Tartu sinnapoole sõites (näe, ikka käisin Tartus ka seekord, mis sest, et sainult mõneks minutiks sinna-ja-tagasiteel linnaservast läbi sõites) tõdes teatrikaaslasest emaüksus lõppematuid teetöid vaadates, et “siin ka üks kaerajaan käib”. Mis see Tartu maantee muud on, kui rahvatants autodega - rahvatants+rahvussport ehk kiiruse ületamine ja kahtlased möödasõidud, hopp! siia, hopp! sinna, karga välja kaema.

Puid välja juuritud ja uusi istutatud.

Maja värvitud.

Küdiga koera teemadel raksu mindud.

Muhumaa ja raamatuesitlus.

Kloogaranna. Nõva rand. Tahkuna ja Mändjala. Tuuletorn. Koeraga restodes. Mõisad, lossid, keldrid, pööningud. Tantsupööningud ja linnalaagrid. Ballett ja tehnika. Lottemaa. Hagudi. Keila. Rannaküla. Nadu sünnipäev. EMO. Draama. Rahustid. Mull. Mull null. Kuusalu Loksa ja Lible tänav. Koertenäitus. Juuksur, laste. Ühele sai Paula, teine keeldus tooli istumast. Juuksur, ise, üle 2 aasta. Päike. Heinamaa. Lilled. Vihm. Teetööd. Veel teetöid. Iseseisvuse taastamise aastapäev. Auto pakkida ja start.

Tagasiteel oli 6 sõidutunni läbimiseks aega 14. Ei roninud kiirteele. Leidsime vahvaid peatuspaiku. Põikasime uitmõtte ajel Keila+Haapsalu saarele ehk Ölandile. Nii vahva päev sai kokkuvõtteks! Need 14 tundi möödusid oluliselt, OLULISELT kiiremini kui järgmise päeva 5 tundi saksa kiirteedel. Aeg on ikka suhteline nähtus. Pole ükski teadlane veel selgitanud, miks ta sedasi trikitab. Või on?

Ja muidugi.

Uksest sisse astudes oli tunne, et meie äraolekul on sisse murtud ja maja läbi otsitud. Sest ma ju kraamisin pea nädala enne ärasõitu, et oleks hea koju tulla.

Aga ei, ise keerasime maja pea peale, 2 tundi enne plaanitud lahkumist ja lisaks tund pärast plaanitud lahkumist koera passi otsides. Sedasama koera passi, millega kuu varem loomaarsti juures marutaudi loomale vaktsiinisime. Ja mille ma siis “kindlasse kohta hakkama” panin, et “kindlasti maha ei ununeks”. 

Muidugi ununes selles kaoses a) külmkapp tühjendada (oli vahepeal elama hakanud, sai esimese asjana tagasi jõudes küürida) ja b) kohvifilter viimasest täiest ära visata (oli masinas vahepeal elama hakanud, sai teise asjana tagasi jõudes küürida).

Ei, esimese asjana viisin peni lühemale tiirule. See võttis muidugi sama kaua kui keskmine tiir, sest igalt postilt oli vaja kuue nädala koerauudised kokku lugeda. Ja ise märk maha jätta. Vasja oli siin!

Küll on hea, et veel venitan viimaseid puhkusepäevi. Ei kujuta ette, kuidas oleks, kui juba oleks palgatöö ka muudele siinsele töödele lisaks.

Vahepeal tuli üks sügavam mõte, mis ajas hetkeks peas udu laiali ja ilma klaariks. See muidugi möödus kähku ja ununes veel kiiremini.

Aga lootust on, et saan hakkama.

Üks Mull on veel veinikapis vabamat hetke ootamas.

(Vast kohtun temaga mõne kuni mitme aasta pärast.)

Hädaorg

Homme hakkame tagasi sõitma.

Lapsed on närvis, ei taha siit ära minna, nõod-bestikad jäävad ju siia.

Ja siis nad kõik käituvad vastavalt.

Kannatust.

Palun leidke mulle paar. Kübekest. Kannatust. Veel.

Kannatlikkust, see tähendab.

Kannatusi on küllaga.

Kadakad ja kivid. Kodune.

Potte-panne ja muud nõu võib ka anda.

Avastused

Tuleb välja*, et lapsevanem olemine tõesti VÕIB tekitada PTSDd. 

Kanäe, need pusletükid siiski sobituvad paika. Võtan järgmine kord -iaatri ja -oloogi juures jutuks. Ma jäängi vist neile elu lõpuni maksma, arvestades mida kõike ma neile veel rääkinud pole.

Kuigi -oloogi peaks uue vaatama. Ta on küll meeldiv ja tore, aga rohkem selline… ühe-triki-ülo, kognitiiv-käitumuslik selline. Mul vist oleks tervet plejaadi tarvis.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

* Internet kirjutas. Ja see, mis on veebis, nagu me ju teame, on sulatõsi ja puhas teadus.

Eelmised elud

20 aastat tagasi lõpetasin keskkooli ja läksin oma 90+ riigieksamitega tippi.*

Hiljem Tartusse.

Ühel hetkel sai see elu läbi ja tulin linna tagasi.

Tolles elus tegin vahvas firmas tööd ja avastasin maailma. Siis aga vahetasin lahti rääkimata põhjustel kähku töökohta, kus toredad tuttavad ees olid, tausta teadsid ja liigseid küsimusi ei esitanud. Vaat see kollektiiv, pigem sõpruskond, on see, mis jäi kripeldama, kui a) firma uutesse kätesse (sisuliselt põhja) läks ja b) perroonil ametirongi vahetasin. Aga parem kordki kogeda ja kaotada, kui üldse mitte kunagi midagi sellist kogeda.

Kaugtööna ja vabakutselisena tegin mõlemale veel, muidugi. Kellel seda tasustatud puhkust ikka tarvis? (Kõigil. Kõigil on tarvis.)

Kuni veidi pärast krooniaja lõppu tollele elule samuti punkti panin ja uue elu alustamiseks pedasse** ametikooli läksin.

Ja siis juba küllaltki mitme aasta eest sinna jõudsin, kus praegu olen. Õnneks on seal ka väga tore seltskond koos. Kui laps juba sama numbri jagu vanem poleks, siis ei usukski, et nii kaua juba oldud. Nagu mu esimesi üürikorteri omanikke seal, eestlane, kes tuli koos mehega kolmeks aastaks. Kolm aastat hiljem läks mees tagasi, tema jäi. Ja see oli 15 aastat tagasi. Millest nüüd omakorda omajagu möödas. Kõik need ajutised asjad, eks. Ükskord saab paljudel kolmeks aastaks tulijatel viisteist täis. Need ajutised asjad, eks.

Aga ikkagi, just see aeg seal... miks see just nüüd mulle jälle hinge poeb? Noh. Teatris käisin. Tuttavat nägu nägin. Tuttav hääl kõrvus ja... Ja nagu 10tonnine rekka või kahekordne buss, kuidas kogu see eelmine elu väga elavalt jälle tagasi tuli, toonased jutud ja käigud ja mõtted.

Oleks keskööraamatukokku*** asja, siis sinna kõigepealt lähekski.*⁴

***

Tegelikult aitaks sellestki, kui sellised raamatukogud olemas oleksid, kus saab elusid laenutada. Kas siis oma teisiti otsustatud hetkede peale ehitatud või hoopis muud, tundmatute kaante vahel. Oled kaks nädalat kuni kuu (sõltuvalt laenutustähtajast, popimad ilmselt vaid nädalaks) keegi teine tolle elu võlude ja valudega. Lõpptulemus oleks ilmselt sama, mis Haigi raamatus.

Kaadritagune hääleke ütleb, et sellised raamatukogud on juba olemas. Neid nimetatakse raamatukogudeks.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

* See polnud siis ammu enam TPI, muidugi

** See polnud siis ammu enam peda(googiline instituut)

*** vt ka Matt Haig, “Keskööraamatukogu”

*⁴ OLGU. Ei läheks. Sest et mul on imefantastilised järglased ja kui ma läheks ajas tagasi aega enne nende sündi, isegi KUI ma teeks kõik 100% samamoodi (mis muudab ajas tagasireisimise ju mõttetuks), siis ei näeks ma neid enam iialgi. (Vt ka filmi “About Time”) Siis ma oleks nagu üks naine ühest raamatust, mida ma ei suuda meenutada (põgus alamliin sealt, võib-olla “Time and Time Again”?) ja tema ei lõpetanud rõõmsalt, pehmelt öeldes. 

PS. Kummardus abikaanele samuti, kelle ühes lastega maha mängiksin ajas rännates (kuigi tema, erinevalt lastest, annaks ehk kuidagi tagasi võita, kui sama rada käia). Tema on mul ka tore ja endiselt ainus inimene, kes pikka aega ninapidi koos olles pole tüütuks muutunud. Ma olen muidugi ka nii printsess hernel, et mingi visiitabielu ei toimiks. Pole ma ei Nipernaadi Inriid ega Tänaku Jaanika. Ja näitleja naiseks sobib vist kõige paremini teine näitleja, kes ka terve suve tuuritab. Rändlaulikutest ma ei räägigi. Kraaps ja kniks. “Mõned asjad elavadki kõige paremini nendes mitte valituks osutunud maailmades,” ütleb ta keskööraamatukogust naastes.

Kümme küssi blogijale ja sellele, kes blogib, a pole blogija

Kes ees, see mees. Marju oli mees seekord.

Kes viimane, see kapten. (Susumu, “Leiutajateküla Lotte).

Leiutajateküla rand. Raamatus on hoopis teistmoodi, aga eks see ajab asja ära.

Palju sul draftides postituste mustandeid on ja mis ajast on kõige viimane?

Kolm. Vanim mõni kuu vana, uusim on offline versioon sellestsamast, mida praegu loed, kui telefoni aku poole kirjutamise pealt tühjaks sai. Jah, tundke kaasa, toksin telefonis. Tegelikult. Et ausalt ära raakida, nagu asjad on, siis drafte pole ühtegi. On offline postitused, telefonis äpi mälus. Brauserist neid ei näe, Justin Trudeau (nagu Justin Case, eks, aga silmale kergem). Mul on selline ludiitlik-tehnotaibuta tunne, et draft võib kogemata avalikuks saada ja kus siis selle häbi ots. Selline klassikaline viielise haigus.

Neid offlaine tekib vahel ridamisi, aga ma ikka kustutan sealt aeg-ajalt neid. Digiprügi ja kliima soojenemine jms.

WordPress või Blogspot ja miks?

See siin blogspot. Wordpressis pidasin kunagi avalikult, aga siis läks asi pere kursis hoidmisega mugavuspaguluses ja pere nõudis pilte (pics or it didn’t happen) ja nüüd seal parooliga albumilingid. 

Vahet pole. Wordpressil on päris äpp, suur pluss. Aga see blogtouchi äpp ajab ka asja ära. Võimaldab teksti ja piltide avaldamist ja kommentaare saab vist ka kuskiltpidi näha, aga neid vaatan pigem brauserist, kui keegi kirjutab. Aitäh, et kirjutate! 

Vanasti oli veel livejournal (aastast 2001, oi see oli hoopis teistmoodi maailm. Päris kogukond ja. Ah... eks kõik läheb vananedes kehvemaks. Eks ma ise olin noorena ka vähem erak ja.)

Kust sai alguse su kirjutamis-kirg? Kas mäletad oma esimest blogipostitust?

Kirjutamiskirg sai alguse sellest, et lugema-kirjutama õppisin. Palju on metsa maha võetud kõigi nende vihikute-paberite-märkmike pärast. Tindist ei räägigi, mis see toona ikka muu oli kui mürk (sry keskkond). Aasta oli siis 85, tint tuli potist ja sulepead tuli sinna sisse pista. Tindiplekid, mäletate? Kuivatuspaberid! Kuigi suurem osa vist käis ikka hariliku ja värvipliiatsiga. Sellega seoses, et kuidas sa teed lapsele selgeks, mis vahe on harilikul ja värvipliiatsid, kui mitte harilik on vildikas? Üks potlood kõik ju. Vahet pole, kas kleurpotlood või schrijfpotlood. Stift on ikka änksam!

Ei mäleta esimest postitust, aastal 2001. Aga selles siin muidugi mäletan, siin neid postitusi umbes kolm ju ainult ongi.

Kui paljusid blogisid jälgid ning kui tihti neid loed?

Vahel ootan, millal feedlysse tekiks kellegi uus post, vahel ei jõua mitu aega ja siis on feedly “inimeste” jaotises (mul on seal ka “uudised” ja “tarkus” ja “kuulsad” (gaiman etc), lahterdamine on sorteerimise ema) nii palju juttu, et alustan hetke lemmikutest ja siis lähen sealt edasi. Inimeste all on palju kogunenud aastatega, aga neist käputäis on aktiivsed. 

Elu esimene blogipostitus/blogija, keda lugesid?

Lapsepõlve (no ülikooli esimene aasta vms) esimene eks püüdis mulle selgeks teha, kui äge on blogimine. Keegi Madli? Yeah, right. Aga kaks kuud hiljem olin kuidagipidi jõudnud livejournalisse ja ülejäänu on ajalugu. Lugesin oma inimeste sissekandeid ja nende, kellest said oma inimesed. Mitmed mu vanimatest sõpradest on sealt leitud. Pärast seda on küll tuul meid üle ilma laiali pildunud, aga ühischat on selline, nagu istuksime ikka ninapidi koos. 

Regulaarselt tänapäevaseid blogisid hakkasin lugema vast siis, kui lapse sain. Imetad ja loed, telefon pihus, sest öösel nt ei saa ju tuld põlema panna, et raamat võtta, pisike on naksti üleval. See oli mu kogemus. Enamik teisi imikuid oleks rahulikult edasi maganud, ma saan aru, mu teine sealhulgas. Aga ei mäleta kust pihta hakkas. Ei. Klari. Klarist hakkas. Teda teadsin juba livejournali ajast.

Dooce.com oli sillaks vana aja ja uue aja lugemise vahel. Pausi ajal pikalt ainult tema oligi. Ja sekka the Bloggess, muidugi.

Kas oled mõne blogi tagantjärgi otsast lõpuni läbi lugenud

Ei tea küll, pole selleks püsivust. Kui kellegi jälle avastan, siis vast 10 +/- mõni viimasemat.

Kas sind häirib, kui mõni blogi on anonüümne?

Et teise silmas pindu näed, a oma silmas palki ei? Pigem häirib mind see, et blogisid lugedes jääb lõpuks endale mulje, nagu sa tunneks seda inimest (anonüümne v ei), oleks lausa sõber, aga temal pole aimugi, et sa olemas oled. Või et oled mõne kommentaari jätt, aga muud midagi. 

Pealegi pole ma nii anonüümne midagi, kui tahaks või võiks. Vähemalt kaks teist teab mu ees- ja perenime, juukse- ja (vist ka) silmavärvi. Kleidisuurust umbes. Kleidilembust umbes. Laste arvu ja juuksevärvi. Midagi veel? Kindlasti midagi veel.

Kas blog või vlog?

Blogid. Olen proovinud, aga ei... kui ma juba vaatan, siis püüan valida mingid head sarjad, mille vaatamine mul on kunagi ripakile jäänud. Aga isegi see ei õnnestu.

Vlogisid jälgin pigem lapse kõrvalt. Et mis maailmas tema elab. No Ryan’s World ja Five to Love ja see Michali pere, kus on miljon last, ja hollandikeelsetest de Bakkertjes ja de Bellingas. Vahel on ta Rosinakodu peale sattunud, siis kiidab neid ka. Et emme, teeme ka oma perejuutuubi. Nope. Much nope, kid.

Blogimaailmaskandaalid – turn on või turn off?

Vanasti, kui mulle tundus, et elu peab iga sekund põnev olema, siis jälgisin, et põnevust üleval hoida. Aga tead. See Hollywoodis välja mõeldud hiina vanasõna, et vaenlasele tuleb soovida, et elagu ta huvitaval/põneval ajal. Tahaks vaikselt ja rahulikult. A ei saa, alati on midagi kuskil omalgi. Ei otsi enam ega huvita sellised skandaalid. 

Kas loed mõnda blogi, mis sulle tegelikult üldse ei meeldi või mille autor harja punaseks ajab?

See vastus sarnaneb vist eelmisega. Ei ole mul seda aega lugeda asju, mis ei klapi.

Kas blogid surevad välja?

Blogil ja blogil on vahe. On vahe, kas inimene ei saa mitte vaiki olla või et ta ei saa mitte vaiki olla ja teenib reklaamiraha ka. Need esimesed ei kao kuhugi ja nende teistega on nagu energiaga - need ei teki ega kao, aga muutuvad. Kuhu, ei tea. Kuhugi ikka.

Miks kirjutad? Ja kas planeerid postitusi ette, et mis päeval ja mis teemal jne?

Need kaks postitust, mis draftides veel istuvad, on need, mida olen püüdnud ette planeerida. Ei õnnestu. Ikka hetke ajel ja. Kirjutan valmis ja siis vahel lasen mõne tunni kuni päeva settida, enne kui avaldan. Kui avaldan. Aga vahel läheb kohe.

Kui saaks, ei kirjutaks. Kui elaks bestidega koos nagu ülikooliajal Tartus, siis vist poleks põhjust, saaks niisamagi. Siis oligi see suurem LJ ja blogivaheline paus. Kui saaks nii, et oskaks raamatuid kirjutada, siis vist ka ei blogiks, saaks need mõtted kuidagi muudmoodi. Aga ei oska. Võtke heaks.

Tarkusetera eilselt Lottemaalt

Piirid

Piirid.

Riikidel, eks. Et oleks midagi, mille üle saaks omada kontrolli, isegi kui see on ainult näiline.

Ja inimvõimetel. Samamoodi.

Viimase aja elukorraldusest tingituna on selgunud, et neli last on kahele suurele* selleks piiriks, mis on veel hallatav.

Kui ühe koera juurde paned, on juba kolmandat suurt vaja, muidu on kriisirežiim. Ja kui on juba kolmas, siis pole enam vahet, kas on üks või kaks koera. Ikka on hallatav.

Aga kui sa tahad nelja lapsega selliselt aega veeta, et lisaks haldamisele ka natukene nautida saad, siis on ikka kolme suurt vaja, kusjuures see kolmas ei pea tingimata väga suur olema. Selline kohe-kohe-15 ajab kenasti ära.

Aga koer peab siis minikoera juures päevahoius olema.

Muidugi, klappima peab neil kolmel suurel. Kui ei klapi, siis on ikka kriis, olgu neid või viis.

Kust sinu piirid jooksevad?

Mis on sinu võimete piir?

On sul üldse?

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

*Kõik on subjektiivne, eks. Kui sul on neid muidu viis-kuus, siis on neli suisa puhkus, eks ole. Aga kahe pealt vaadates, siuke mätas on siin see, kust observeeritakse elutõdesid.