Ma olen karu

Tere, mul on bronhiit ja ma olen karu. Doktorinoorsandi hääl telefonis kõlas selgelt pettunult, kui ta oli pärast röntgenipiltide uurimist sunnitud nentima, et kopsus pole ühtegi “eee… ohtlikku viirust” (kas ta arvas, et ma saatekirjalt lugeda ei oska?), vaid täitsa igav tavaline bronhiit. Sain uhke inhalaatori, kaks korda päevas sisse imeda (erinevalt aegunud rinnaköhainhalaatorist, mis nupuvajutusega ise sulle sahmaka hingamisteedesse läkitas. Kuhu jääb tehnoloogia areng?! Ma ootan juba imubotte, mitte ei taha ise meditsiiniseadme tööd ära teha. Tarbijakaitsesse ja teaduste akadeemiasse tuleb sellised sulid ja petised anda!). Aga selle tõin alles mõned tunnid pärast seda koju, kui veidi parem hakkas.

Kivi, poolik, südamega. Männimetsas mustikavarte vahel. Karule.

Eile tegin sinepiplaastrit. Hanerasvaga. Tundus, et funkas.

Tegin täna ka, peale shiatsut. Ka hanerasvaga. Tundus, et funkas.

Rind on igatahes ruuduline.

Shiatsu-roos, roosa, uimastavalt roosilõhnaline

Aga shiatsu. Vähe sellest, et ta mu migreenid 10x leebemaks ja harvemaks tegi, lapsetassitud selja sirgu ja valutuks mudis ja põrguvalusa põrutatud põlve imeravis… ta oskab põletikust pundunud bronhe ka avada. Kui ta prooviks mulle imerohtu müüa, siis sellise reklaami peale ma teeks püsitellimuse. Või siis pisike kokkusattumus kolmepoolenädalase põdemise lõppetapi ja sinepiplaastriga. 

Aga tegelikult ma juba ootasin põnevusega, kuhu rohelisele mäenõlvale mind tervist parandama saadetaks ja kas töine tervisekindlustus selle ka kinni maksaks. Dream big, kids. Tee tööd ja näe vaeva, küll siis tuleb tuberkuloos ka!

Metsloomad, evolutsioonivabad

Ah, see karu osa. Vajutas siis shiatsu-onu selja peale ja käskis sügavalt hingata - õhk käis sisse-välja küll, aga väljudes tegi kuskil rinnus karumörinat. Mul oli seal, siruli, aega mõelda - äkki karud tahavad vaikselt, pilkude ja viibetega suhelda, aga bronhid on juba pisikese põnnina läbi roostetanud. Pole neil seal arste, kes raviks, ega teadlikkust roostevabadest hingamisteedest. Nii et mörisevad, vastu tahtmist. Metsaelu, mis teha. Karune. 

Rukkilillepurune, ragisev

Köha (ragisev, rukkilillepurune (sest importkaup kodumaalt)) korduvülevaatus päädis eimillegagi. Kopsuröntgen otsustagu, kas bronhiit või tuberkuloos.

Praktikandist perearst tahab ilmselgelt oma elu Occami sebraga põnevamaks teha.

Kummipardike, pilvekestest

Muidu sama nagu ikka.

Palav, päike.

Eile öösel sähvis ja müristas, ladinaga.

Lähipäevadel saabub vananaestesügisene 20-22 vahelduva vihmaga. Ehk hakkab kergem.

Palav, pilvitu, päike tõuseb

Palav, kahte sorti pilved, päike tõuseb

Tuberkuloosiga enam vist ei saadeta mägedesse? See lapsepõlves saadud ja koolipõlves korratud vaktsiin vist enam ei kaitse, ega?

Vahepeal

Vahepeal tuleb natuke õnnetu ja hale peale, kui haigena siruli oled, aga kodus on alaealised, kes vajavad tähelepanu, toitmist ja kasimist, ja tegemised, mis vajavad läbi mõtlemist ja tegelemist, ja nii edasi ja nii tagasi. Aga õnneks siis kohe meenub, et viimased kooseluaastad hoidsin ka samamoodi siruli haige olles siiski ainuisikuliselt kodust ökosüsteemi üleval. Ja et nüüd on vaimselt hoopis lihtsam ja kodu püsib ka paremini korras. Selgub, et ainult lastega koos ei peagi seda nii palju kraamima, ka haigena siruli olles. Muudkui ela ja imesta.

Vahepeal meenub, kui äge oli ikka tiinekas olla - lähed oma tuppa, paned ukse kinni, keegi ei tule segama. Loed köögis teetassi kõrvale raamatut - keegi ei tule segama, koer ainult võib-olla keerab laua alla jalasoojendajaks  magama. Jääd diivani peale magama, keegi ei tule segama, heal juhul ainult koer poeb kaissu. Nostalgia roosad prillid, muidugi.

Ühesõnaga, mis ma tahan öelda on see, et tuleb rohkem rattaga sõita, siis saab aju piisavalt puhast verd ja õhku ja tegevust, et ei raiska väärt ressursse niisama õnnetutunde tagaajamisele. Viimase kahe päevaga on linnavahel paarutades 54,46 km kokku tulnud. Kohe inimese tunne on peal. Hakka või uskuma seda juttu terve keha ja terve vaimu kohta.

Rukkilillepuru

Eile juhtus kojujõudmine. Rinnus rõkkab rukkilillepurune rahvuslik röga ja rõdune potipõllundus on kuumalaines otsa saanud.

Niimitu nädalat kodunt ära olles ei meenugi esimese hooga, kus elavad kahvlid, ja teise hooga, kus on plaastrite ja desinfitseerija kodu.

Kohvimasin töötab endiselt imeliselt ja kullerid toovad poest saia-piima poole tunniga kohale. Sest kus sa sellise köhisevana ikka kondad.

Lapsed on kah. Vajavad aeg-ajalt plaasterdamist, kui fantaasia kiiremini lõikama paneb, kui keha järele jõuab. Parem plaastriuputus kui ekraanizombid! Küll toda ka jõuab.

Kui seda konditsioneerikülmetust poleks külge saanud, võiks ennast sedasi lausa hästi tunda.

Puhkus kestab veel (päevakese).

Töörong juba põrutab vastu siukse hooga, et valgus tunneli lõpus on silmipimestav. Esimese vaguni ving on juba ninas.

Vähemalt tubased taimed paistavad eluga rahul olevat.

Sedamoodi:

Pärast niimitut nädalat (neil rohkemgi, nende viimane nädal oli papsiga) koduuksest sisse astudes pühkis suurem heldimuspisara ja puhkes laulma: “Kodus on sinine taevas, kodus on päike nii soe. Taeva all pilved kui laevad… “ ja nii muudkui edasi kuni lõpuni. Kohe näha, et lapsel laululaager hinge all.

Pilvelaevad, sinine taevas, kodus on.

Vahekokkuvõte

Ex-post-hinnanguks on vara, juuli alles poolepeal. Küll aga saab teha vahekokkuvõtte, sest puhkuse eelroog on maitstud ja esimene kodumaasats (heinamaa, lilled, päike) käimas.

1. Ujumishooaeg on avatud (Põhjameri, linnuke kirjas, kaks korda. Vesi oli soe nagu supp, aga tuul tahtis ära viia. Päikesepõletuse sain ka, sest käisin ilma lasteta ja ei olnud emalikku andurit vaja, mis oleks päiksekreemi kaasa pakkinud ja “me ju ainult korraks läheme”. Mina sain seljale ja C kõhule. Ta sai hullemini, sest mu ishiase ja ära tõstetud alaselja valu kõrval on põletusevalu köömes. No ja mu shiatsuonu räägib ikka. miuke tundetu mühakas ma olen. Ta neid sõnu ei kasuta, kõrge valulävi blaa blaa. Sama teeb välja.)
2. Põhjamerine päikeseloojang nähtud (vt pilte).
3. Esimene lend üle elatud (just “üle elatud”, sest kurnatud add-sümptomeid pilduv aju tegi lennukõrvatroppidega “mis silmist, seda pole olemas, pole kunagi olemas olnud” ja ei saanud õigel ajal kõrva. Valutasin veel kaks päeva oma pahemat (vasakut ja kehvemat, meil eesti keeles on ikka vinged sõnad!) kõrva. No ja tinnitus sai ka paar juppi valjemaks keeratud).
4. Loetud mitmeid… lehekülgi. Vaatan muudkui sõnadest läbi ja mööda ja niisama kaugusse. Halp. Mis aitaks?
5. Puuluup kontserdil (teist korda peaaegu) kuulatud. Esimene kord oli võimalus neid kuulda jaanikul, aga siis olin topeltbuukitud (Islandi imelaps klaveril koos kohaliku sümfooniga). Seekord sain maitse suhu - esimesed kolm lugu kuulsin ära ja armulikult lubati Kalju-lava mänguplatsilt paari viimast ka kuulama. Järgmine kord kuulen võib-olla juba kogu kupatust! Meeldis.
6. Koerad rihma otsas rahulikuks õpetatud. 
7. Lapsi vahelduvalt kolm (üks või teine õebeebi lisaks. Lihtsalt varateismeline pole väga hästi kohanenud veel oma uue arenguhüppega ja uriseb palju ja proovib aru saada, mis pidi ta siia maailma mahub. Vaene laps. Teine alles koolieelik, selle elu on veel lihtsam (objektiivselt, täiskasvanu mätta otsast. Tema enda subjektiivse mätta otsast muidugi mitte.))
8. Selg jälle ära krõksatud. Olin tubli ja tõstsin raskeid asju. Krõks. Shiatsuonu venitas sirgeks. Siis olin totubli ja tõstsin veel raskeid asju. 
9. Selg jälle sirgeks masseeritud. Spaaonu mudis ja sikutas ikka kogu raha eest. Oli aru saada, et niukest tundetut mühakat ta lauale sageli ei satu, nii et tegi kohe ekstra hea meelega jõu- ja ilunumbreid. Töötas küll.

Lisaboonusena söödud arvestatav kogus:

• maasikaid
• herneid
• mureleid
• kirsse

Veel on vaja (postitus istus paar päeva mustandis, saan nüüd linnukesed juurde panna):

• Korjata murelid ✔️
• Paigata terrass
• Ujutada veekindel peni
• Ujutada lapsed
• Tellida keevitaja terrassipiiret taastama ✔️
• Checkinnida puhkuse järgmisse etappi ✔️
• Pakkida kohver
• Neljane abiratastelt maha harjutada
• Pesta paar laari pesu, et oleks, mida pakkida ✔️
• Lugeda lugeda lugeda

Üsna armetu tulemus nelja päeva kohta. Nüüd tuleb turboasjalik olla, homme juba hilisel hommikul järgmine puhkuseetapp! 

Pildid jäid põhjamerised päikeseloojangud oluliselt oranžimalt kui päriselt. Oli oranži ka, aga fuksiaroosa oli peamine.

Terrassi kruvimise ja rõdupiirde kõne vast jõuab teha.

Abirattaid ka natuke.

Kohver… ju selle ka jõuab. Äkki õhtul, kui lapsed ja koerad papa poolkuuks üle antud.

Paarisrakend, sünkroonjalutajad

Pätid

Valvekoerad, tahad või ei

Ma tegin ükspäev siukse pildi

Sõber tegi samal ajal läänekaldal sellise


Kuidas sul suvi kulgenud on?
Loodan, et vaikselt ja uniselt. Igavalt ja soojalt. 

Ja et ikka ujuma ka jõuaksid!

Pool tööpäeva puhkuseni

Töö on otsas.

Jooksis eest ära metsa nagu ehmatanud jänes.

Pakin kohvrit.

Koju tagasi 7 nädala pärast.

Sest kui sul on teadmata ajaks viimane tasustatud puhkusega suvi, tuleb sellest maksimum võtta.

Vahel vaatame taevasse, kas meil on aega veel…

On! On aega maa ja ilm! Nimelt puhkuseni. 

Puhkuseni on aega üks päev, kuus tundi ja 39 minutit.

Seda on ju maa ja ilm, et kaks tehnilist ja üks ninnunännu tõlge ära teha. On ju?

On ju?!

Shit, man, ma jätsin selle va kirjaliku ju asja pärast maha. Kuidas ma jälle selle portsu otsa olen sattunud?!

Aa jaa. Never mind.