Novembriit, mis ma tahtsingi kirjutda

Tuli meelde, mis mõte eelmist postitust alustades oli.

Viimane oktoobrinädal möödus nii, et lapsed saime reedel koolist kätte, mind saadeti kohvi jooma ja südamedaam viis lapsed raamatupoodi emale sünnipäevakinke valima (eelarve oli minu poolt, aga olevat natukene lõhki läinud, sest raamatupoed, noh).

Sest mul oli sünnipäev! Juhuu! Erinevalt eelmisest aastast jalanumber koos aastanumbriga ei vahetunud, seega see enam ei klapi, aga ju see oligi pigem juubelikingitus looduselt (ja paljajalujalatsitelt).

Kingituseks sain…

Onju äge! Juba teist aastat on mul päris sünnipäev, kus ma ise ei kingi endal ei lilli ega torti ega kõiki kingitusi! Nagu oleksin jälle seitsme(teist)aastane ja sünnipäevad oleks mingi päris asi!

Kaks hommikut oli hommikusöögiks tort, küpsetasin nädala sees portsu kardemoniga kaneeli- ja portsu šokolaadisaiu, olemasolevast, sest invaliidid üldiselt poest kalleid küpsiseid ei osta, et lastele snäkiks kaasa pakkida. Õnneks on pärmitaigen ka teraapia eest, sest nagu plakat köögis ütleb: ma küpsetan saiu, sest teistele rusikaga näkku löömisele vaadatakse viltu.

Nädalavahetusel oli pikkade suguseltsivestluspäevadega kutsete üleandmine. Nüüd ongi veel ainult minu kohalikud ja ainult minu Eesti-sõbrad veel ilma. Osadel on vähemalt info, kus ja kunas. Sugulased on vähemalt teenindatud.

Kui eks küsis enne lastega-seonduva-seadustamise notarit, et kuidas siis läheb ka, siis noh… ma päris nii ei öelnud, aga kui eraelu poleks paigas ja õige, siis … ma parem ei. Rasked otsused õigel ajal (või viis aastat liiga hilja, sõltub kuidas vaadata) kinkisid vähemalt selle, et eraelukorvis on värsked munad. Mis siis, et muud korvid mädanevad.

Täna plaadin kööki.

Eile tegin kalligraafiat.

Homme mõtlen sellele, mis oma eluga peale hakata. 

Kohe näha, et eestlane.

Novembriit

Popid lapsed teevad novembriblogimist, et iga päev sulg tindiseks saada. Mulle see meeldib, siis on tihemini lugemist! Ja idee poolest meeldiks ka ise nii teha, aga ma isegi ei. Hea, kui iga kuu ühega hakkama saan. Kirjutada oleks küll, aga mõtete ajal pole mahti, ja kui maht jälle suureneb, siis on mõtted juba omateed edasi triivinud ja nii ta läheb. Isegi nädala õhtusöögipostitust ei saa teha, mitu korda olen proovinud, aga üle kahe päeva (ja see on mitme nädala peale rekord!) pole meeles kirja panna. Tagantjärele meenutada ka ei anna, sest ei mälukaart on arvatavasti vett saanud või midagi, sest jupsib, noh.

See siin on pilt eelmisest täiskuust (mitte üleüleeilsest). Ise tegin. Pildi, mitte täiskuu. Kunst, eksole. Igaüks nii ei oska. Ega ise ka enam ei oskaks.

Teised popid lapsed (isiklikest suurem) panid täna ise omaalgatuslikult päevalaagrisse jalga retuusid (ja pika pusa), sest eile üks teine laps oli nii olnud (kuigi tol olid metsamatkaks kilepüksid ka peal, eesti lapsed ikkagi), saamata aru, et temal endal on silma ja stiili ja mu arust teised ikka rohkem piiluvad tema järgi riidesse panna. Vaene laps. Minul oli vähemasti tema vanusena selge, et nii on. (Kas ka nii oli, on iseasi, muidugi, aga harilikult on nii, et mul tuleb mõte, mida ja kuidas selga panna, ja siis ei ole kuskilt võtta, aga poole kuni paari aasta pärast tuleb uksest ja aknast seda.) Eneseusu ja -kindluse poolest me siin majas muidu ei hiilga jah.

Vahepeale sedasi, et muidu on seitsmendal korrusel küll kaunis elada, üle (mitmerealise ja -liigilise) tee on park ja puha. Eriti riigipühade ja autovabadusepäeva aegu. Aga kui akna taga Ciarán aknaklaase kimbutab ja rõdupõõsaid ähvardab ära röövida, siis on päris hirmus küll. No eeldame siis, et see pole esimene tugevatuulinetorm siinkandis ja kui 1962st aastast katus peal ja klaasid ees on püsinud, vast veab selle korra ka välja. Iseasi, kui maja enne näiteks kaheksa- või üheksakordne oli. Siis võiks vist muretseda küll. See pole vist asi, mida kinnisvarakuulutustes peab välja tooma, aga vast nad midagi ikka oleks teinud seitsmenda korra rahva kaitseks, kui kaheksas pealt ära lendas, eks? Nii et rahu, ainult rahu. Puud on ka kenasti madalamal, ei tohiks katusesse kukkuda. Kui tuul neid just üles ei tõmba ja siia kõrgele ei keeruta… 

Siin pildil on täiskuu ja tänavalaternad

IGATAHES. Katus on tormituultest hoolimata veel pea kohal, toit laual (kuigi lapsed igisevad ülepäeviti nii, nagu ma kannaks neile mürki ette. Viimasel ajal vähem, sest et kasvatuslikud jõupingutused ja esimest korda elus teise täiskasvanu bäkapp, ma tean, maagia!), lapsed (välisel vaatlusel) terved (nöha pole siinmail haigus, eks. Sügaval koroonakriisiski pidi muude sümptomiteta tatise ja köhase kooli saatma, sest et “kui me igal tatisel lapsel lubaks koju jääda, siis oleks kool nädalaga täitsa tühi”. Õnneks siin kliimas ei löö kohe kõrvapõletitkuks, ptui-ptui-ptui.)

Siin on ainult tänavalaternad ja väiketondid.

Tegelikult mul postitust alustades oli mõte ka, millest kirjutada, aga sissejuhatusega läks lappama ja siin me nüüd oleme.

Oktobriit

Ma otsustasin, et mul on kogu aeg järjest paremini. (Isegi kui postitus poole kirjutamise peal haihtub ja otsast peab alustama. Kõlab nagu esimese maailma mure, eks?)

Mis siis, et tundub raskem. Sest et august välja ronides hakkad rohkem asju märkama, aga aju märkab-mäletab viisil, mis lihasmälus on - ehk et negatiivset. 

Peabki ju raske olema, kui kogu aeg ülesmäge läheb.

Allamäge, vaat see on nagu muuseas ja nagu lepse reega. Niiet kui miski liiga lihtsalt läheb, siis ongi ärevus laes, eks. Puhas loogika ja elust enesest.

Tuleb välja, et mitte igas keeles ei lähe ülesmäge hästi. Ega allamäge halvasti. 

Võib-olla polegi üldse mäge?

See pidada tähendama, et mitte ta ei aja seda jurakat mäe tippu ja kui kohale jõuab, siis saab maailm otsa, selleks ei jõuagi kunagi kohale, vaid et ei saagi kunagi kohale jõuda, sest et ei ole ülesmäge, vaid on aina edasi ja iga samm edasi, iga kiviveeretus, pöörab selle va mao tulevikust olevikku ja seega on iga samm uus võimalus. Et nagu andvat lootust, ütleb internet.

On ainult siin ja on ainult praegu.

Mida tahab mulle selgeks teha nii mu kognitiivkäitumuslik kui ka meelerahu-kärarikkas-maailmas soolapuhuja. Jah, mul on mitu rauda tules, võtan igasugu abi vastu, kuigi lõppeks räägivad nad kõik sama juttu, lihtsalt teiste sõnadega. Kuidas saada hakkama ühiskonnas. Sellega seoses: kas kellelgi on pakkuda nõiamaja sügavas metsas (mitte küpsistest ja kommidest, palun, sinna tulevad igasugu väänikud segama ja lõhkuma)? Vastutasuks võin uriseda möödujate peale ja hirmutada väikseid lapsi.

Eternal sunshine of the spotless mind

Töövõime? Endiselt olematu, tänan küsimast.

Autosõit ka pigem vastunäidustatud ja ööpäevast jagub ärkvelolekuks murdosa.

Aga eile tuli girl dinner’ist südameke.

Kuidas teised saavad?

Kuidas sina saad? Jah, sina. Kuidas?

Üks loll arst (!) ütles mulle, et see on kõik mu peas. Nagu ma ise ei teaks! Kui see vaid töötakski nii, et keegi ütleb: “Mõtle positiivselt!” ja mõtledki! Igasugune ärevus ja võimukuritarvitaja poolt “destroyed identity” (teise arsti sõnad) oleks nullitud. Peoga pühitud. Eternal sunshine of the spotless mind.

Ja siis sõber pluss kolleeg pluss tuntud blogija (tšau!) (kolm eri inimest, eks) kirjeldavad üks ühele kogemust ADDga ja raviga ja mina ei taha isegi mõelda, et see polegi mu isiksus ja ma pole 40 aastat niisama tühikäigul popsutanud.

Aga lapsed on nutikad ja ilusad. Objektiivselt.

Nii et midagi on ikka hästi ka.

Mis siis, et tilga meena tõrvapotis.

Ma ei peaks üldse vinguma, ma tean.

Peaks näitama kui tubli ja tugev ma olen ja keskenduma positiivsele ja siis olekski kõik varsti hästi.

Aga las see olla siin. Jälg maas. Juhuks kui.

Võib-olla on see selline felt cute might delete later värk*.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

*Postitus või mina?

Intuitiivne õpe

Viisin lapsed hommikul kooli, sellega minu esmavastutava lapsevanemanädal lõppes. Uus algab järgmisel reedel, kui nad koolist välja lastakse.*

Sellega seoses, ja tulenevalt sellest, et ma unustasin seekord lapsühikud endid eluks vajalike oskuste koolitusse kaasata, võtsin nende vooditelt linad pessu. 

Ja avastasin, kuidas viiene lugema õpib.

See, muide ja muidugistki, toimub suletud ukse taga, kui mina oma arust olen nad juba tuttu pannud.

Ja ma pole “Karnevali ja kartulisalati” matemaatikapadja juttu ka viimased aastad unejutuks lugenud. 

Intuitiivne! 

Alternatiivne! 

Järelikult ja ilmselgelt ka efektiivne!

~~~~~~~~~~~~~

* Vahepealsed nädalad olen endiselt lapsevanem, muidugi. Need ajad täidan hetkel -oloogi näpunäidete järgi miniedulugusid (mikro- pigem (okei, nano- (okei, olgu, pikoedulugusid))) treides. Sekka võimaluste piires igapäevasest tänapäevast välja astudes ja koduseinte vahel alpimägist, laanesügaviku metsamühisevat ja ookeaniäärset sanatooriumikeskkonda jäljendades. 

(Kui keegi tahab teha gofundme või hooandja minu isikliku enda nädalaks tõelisesse alpimägisesse, laanesügaviku metsamühisevasse ja ookeaniääsesse sanatooriumisse saatmiseks, siis annan selleks siinkohal oma loa.)

~~~~~~~~~~~~~~

Lapsed on terved, katus pea kohal, toit laual, tänan küsimast.

Perseiidide sadu

Suvine kodumaalolek on isamaa pääsukestele alati liiga lühike. Mida ma siis poolest juulist saati teinud olen? Mitte perseiidide sadugi.

Ma arvan, et kui ma oleks õpetaja, siis ma oleks hobikorras poolte oma algklassilaste vanemad ära diagnoosinud.

Juuksed kammitud, eripaarist sokid? Emal ADD. Tubli vanem.

Juuksed kammimata, sokid erinevad? Lahutatud teisese lapsevanema nädal. Tubli vanem.

Juuksed kammimata, aga sokid samast paarist? Teisese vanema uus, lastetu kaaslane* vastutab. Tubli vanem.

Kas laps on koolis? Tubli vanem.

Pestud-kustud-kammitud? Tubli vanem.

Uni täis magatud, kõht täis söödud. Istu, lapsevanem, viis pluss.

Mis ma ikka vingun. Kuniks nad kooli jõuavad… 

Telefoni lukuekraanipilt on kaks triibulises särgis last puu otsas, ühel ühes jalas erkkollane, teises oranžimustakirju sokk, teisel roosasinisetriibuline ja niisama roosa. Kammitud. Puu otsas. Tublid lapsed. Ise ronisid.

Parim soovitus, mida ma kuulsin eile ehk siis veidi rohkem kui 20 aastat liiga hilja: ära vali ülikooli eriala selle järgi, mida sa tahaksid õppida - õppida on kõike põnev. Vali selle järgi, kuidas sa tahaksid oma elu elada. (Ja arvesta, et see ei pea igavene eriala olema.)

Viisin just ema lennujaama, läks Islandile tantsima. Päris õudne hakkas, nädala pärast peab seal juba ise platsis olema, lapsed näpu otsas. Ei taha! Vihkan reisimist! Kas ei saaks korrakski ilma Euroopat mööda ringi paarutamata?! Ega vist… 

Peaaegu-südamekujuliste-kivide-kollektsioon laieneb. Kuidas siin nii palju südamekujulisi kivisid on? Tegelikult vist igal pool. Mõne kivi puhul on rohkem kujutlusvõimet ja armumist vaja kui teise puhul. Jagub mõlemat, tundub mulle selle järgi, et kui need koju kaasa võtta, siis peaks neile eraldi kohvri leidma**. 

Ja mida ma siis teinud olen? Perseiide tõesti pole näinud (veel, tipnevat 12/8, aga olla nähtav kaks nädalat enne ja pärast ka, lootust veel on***).

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

* typo. Kirjutasin “kaslane”. Mu ekraaniklaviatuuri A-täht kipub kinni kiiluma. Aga mõnele inimesele sobivadki kassid paremini kui koerad koduloomaks. Ma olen rohkem koerainimene. Senimaani olin vähemalt. Nüüd olen allergik. Kas ma üldse enam inimenegi olen?

** leidsin. Tegelikult nii palju neid polnudki, aga üks kaltsuvaip noorte tantsupeo pisikeste võimlejate värvides ja kokku ostetud raamatud ka.

*** pilves ja sajune, ei näinud. Väsinud ka, ammu magasin kui piisavalt pimedaks läks.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

Postitus on latergram. Saabusime üle(-üle?)eile.

Kodus on juba sadanud ja säranud ja topeltvikerkaaretanud.

Tere tulemast koju!

Koletised

Ma pole ammu enam esimeses nooruses, nii et mul on elus ikka paganama hästi läinud, et alles viienda kümnendi algusaastal esimest korda koletisi omal nahal tunda saan.

AS Koletised (või OÜ? Filmist tundus pigem suurem operatsioon kui OÜ võimaldaks, aga ma ei tea neid asju.)

Mu õega juhtus see juba lapsepõlves, nii üks esimese kümne teises pooles. Isiklik lapsühik 1.0 on õnneks veel puutumata noist koletistest, aga lapsühikul 2.0 on juba kaks korda käinud. Paras õudus, aga vähemalt ei juhtunud minu vanemdamisvalvekorra ajal.

Puukidest räägin, jah.

Mu esimene instinkt oli kuuri kirve järele minna ja vasak käsi poolest küünarvarrest maha raiuda, bensiiniga üle valada ja ära põletada. Vasaku käe randmele oli ennast sisse seadnud nimelt. Südamedaami kannatlikul toel otsisin siiski eemaldaja ja koukisin välja. Imepisike oli, pärast mullatööd käsi küürides seda veel ei olnud, nii et tuli kas hiljem möödaminnes koera sügades temalt või lapsi magama pannes neilt, nendega oli rohkem kokkupuudet. Vaesekesed!

Nad leidsid ka kuskilt puugi vist ja põrutavad nüüd ummisjalu vastassuunas nagu iga intelligentne olend teeks.

Vaktsineeritud on meil kõik. Aga ikkagi. Fuih!