Isegi siin…

Kõigepealt see: 
https://www.instagram.com/reel/DHKI3Zay2UL/?igsh=ZW55dWU0MnhxNmdj

Ja siis see:

Deemonid ja teepeod

Murderbotist tehti sari. Fuckers. Miks ma kõik need raamatud siis läbi lugesin? Aa jaa, raamatud on paremad. Vahid kriipsukesi riivitud ja kokku pressitud surnud puutükil ja hallutsineerid, mitte ei vaata kellegi teise hallitsinatsioone samal teemal. Või vaatad ikka, nähtavasti, aga vähemalt tead, mis taustainfo nad välja on jätnud ja mis on dumbed down for wider audience. 

Loch Shin, Šotimaa. Roman Popelar

Maalritööga ma elatist ei teeniks. Ei pea igat asja, mis rõõmu pakub, näiteks oma köögi üle värvimine, side hustle’iks muundama. Ja selg ka ei kannataks, pisikestest valgetest käekestest rääkimata. Kätekreemi läheb liitrite kaupa, pea sama palju kui seinavärvi. Aga ilus on. Bright Orange A20. Pehmendab kenasti kapiuste RAL 1028-t ja peegeldab valgust paremini kui niisama valge sein enne peegeldas. Ja lillemustriga tapeet paneb köögi elama. Jep. Siin majas me julgeme ja teeme.

Üks laps käis viis päeva kosmoselaagris, teine kaks päeva talulaagris. Mulle meeldib siinne koolisüsteem. Kõik elavad kaasa, kui üks, kes veel kahe aasta eest koolis kellegagi ei rääkinud, klassi ees seistes luuletust deklameerib, endal ärevuspisarad silmas, aga elevusrõõm näos, ega tee teist nägugi, kui Mari tuleb kooli ja ütleb, et nüüd ma olen Mart, ja paar kuud hiljem on jälle Mari. Peaasi, et tunnikontrollid üle 50% tehtud saab, aga kui ei saa, pole ka suurt lugu, sest ju siis selle lapse peal harilik õppemeetod ei toimi, proovime midagi muud, kuni toimib. Ja toimib. Emps rahul, enamasti. Eriti juhul kui ta on kursis muude riikide koolisüsteemidega. Aga on ka selliseid, kelle lapsed vajavad tulevikus palju teraapiat, et oma lapsepõlve toimetulekusüsteemid laiali lammutada ja proovida elada. On seda ka siin, jah. Seda on igal pool. Inimeseks olemise A ja O. The human condition või midagi. Üks ükskord ütles, et siinses koolisüsteemis on palju õhku sees, Eestiga võrreldes. Selle peale, kuidas siin koroona ajal kodust õpet korraldati ja mis kodueestis toimus. Aga ei. Ei ole õhk. Inimlikkus on.

Terapeut väidab, et ma pean istuma oma tunnetega ja kuulama, mida nad mulle öelda tahavad. 

Et kui aastaid oled eiranud neid ja alla surunud ja teinud nägu, et kõik on hästi, siis võtab aega, enne kui nad ligi julgevad tulla ja sa üldse kuuled, saati veel arugi saad, mida nad sulle öelda tahavad. Nagu metsloomad, kes inimesi pelgavad. Või koerad, kes on nii palju jalaga saanud, et ei usalda. Võtab aega. Ja et kogu see viha, mida see tahab öelda? Mille tasakaalustamiseks see on? Hirmu? Abituse? Kuula. 

“Fear is the path to the dark side. Fear leads to anger; anger leads to hate; hate leads to suffering. I sense much fear in you.“ Kui mitu korda me oleme selle tsitaadini jõudnud? Palju.

Viha ei ole halb, halb on selle valesti välja valamine, agressiivsus, sest sa ei oska sellega toime tulla. Mitte poksikotti pole tarvis, vaid põrandaküürimist. Taimede istutamist. Aknapesu.

Istu ja kuula.

Istu ja faking kuula, kui palju sa iseennast vihkad, sest lapsena ei kallisttud piisavalt. Toit oli ju laual, katus pea kohal, välisel vaatluse terve laps.

.

Istu ja kuula.

Ekraanipildid insta kasutaja theinauthenticook videost

Istu ja faken kuula. Nagu see hea laps, kes sa olid, kui sa istusid ja kuulasid, kuidas sa kellegi teise arust olema peaks. Istu ja kuula, misse deemon sulle ütleb. Sest see deemon oled sina ise, kes tahab elada. (Vanad eestlased, juuni 2025 (jah, mina. Vana ja väsinud.)

Aga lootust on. 

Olukord jääb samaks.

Su enda vaatepunkt muutub.

Thusly.

Ja siis värvidki köögi lae ja kolm seina virsikukarva ja paned neljadasse suure mustriga lilled.

Keskeakriis või liiga palju teraapiat?

Mõni ostab punase sportauto, mõni võtab 42selt 17aastase voodit soojendama (Picasshole, hea raamat. (Hannah Gadsby “Nanette” Netflixis, hea vaatamine.)) Mõni joob. Mõni jookseb. Mõni saab vanas eas diagnoose vasakult ja paremalt ja siis paar aastat leinab seda iseennast, kes oleks võinud olla, kui tüdrukuid samamoodi lapseeas diagnoositaks nagu poisse, enne kui istub ja kuulab. 

Üldse oleks maailma palju parem koht, kui rohkem raha erinevate asjade uurimise peale kulutataks, mitte ainult meeste edevuse. Või kui kuulataks.

Ma tegelikult tahtsin muust kirjutada. Jube head mõtted käisid siin mitu päeva. Aga ei mäleta. Selavii.

Parkimisuudist

Mõni postitus tagasi kirusin suurhaigla parkimissüsteemi ja maa-alust garaaži, mis hingehinda küsib.

Tuleb välja*, et põhjus on lihtsalt see va vana hea röövkapitalism. Nimelt ei ole parkimine üldse mitte haigla all, vaid naaberehitise all. Too ehitis pole aga peale heanaaberlikkuse mitte kuidagi haiglaga seotud ja muidugi küsib, mis tahab. Haiglakülastajad saavad pargitud, naaber ehituskulud viieka kaupa tagasi. Tunnihind on sissesõidu juures kirjas ja iga uus tund läheb täislaksust kohe esimesest sekundist.

Kõik on hea, mine aga bussiga, eks.

Vähemalt haigla EMO-l on kuskil maja taga oma pisike parkla, mis ei koorigi seitse nahka, kui EMO registratuurist templi küsid. Südamedaam sai lausa puhta muidu mind eelmine kevad sealt koju viia, kui kiirabi oli mu luud-kondid tänavalt kokku kraapinud ja haiglasse lappida viinud, sest ööseks jäetakse tõkkepuu puhta lahti. Ja kui ta haiglasse helistas, et kuhu mind viidi, siis juhatati ta kenasti sinna majatagusesse, mitte röövkapitalistide omasse.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

* Südamedaam seletas mulle nagu viie- või üheksakendviiesele. 

Elutarkust

• Howcome we have to live with chronic back pain just because you happen to own an endometrium?
• I think you’ll find the endometrium owns you

Sest kordamine on tarkuse emakas. Või midagi sellist.

Ja kui juba kassipiltide jagamise juurde jõudsime, siis:

Maailma asjad…

… millest ma aru ei saa. Vol [sisestanumbersiia]

Ooteruumikunst

Nagu.

Mitte keegi ei taha haiglas käia. Veel vähem olla seal, kui ei pea olema.

Ma saan aru, et parkimise eest on vaja raha küsida. Näiteks Tallinna kesklinna suurhaiglates ei mahuks ükski patsient parkima, sest ümberkaudsed magalad pargiks kõik kinni, kui tasuta saaks. 

Aga kui haigla on kaugel, ütleme, ärikvartalitest ja ma-pean-tänaval-parkima-rahvast 15-20 mintsa jala visata. Kes see tuleks sul sinna ruumi ära võtma? Tühermaa ümberringi, viis korrust parklat suure haigla all. Ja küsivad selle eest hingehinda. Okei, küsi mingisugune poolsümboolne raha, sest parkimisega seotud IT-süsteemid ja koristajad ja elekter ja muu säherdune. 

Või ma ei tea, kuna meditsiin on taskukohane, erinevalt mõnest muust mandrist, siis peab kasumi ikka kuidagi kokku ajama?

Seletage mulle nagu viieaastasele või üheksakendviieaastasele.

Bits and bobs

- I’m feeling like pad thai. Shall we get pad thai tonight?

- Oh god, that would be the best. Maybe someday we could even get good thai.

- Har har.

Väikesed rõõmud.

Suured rõõmud.

Ja kui juba kirjutamiseks läks. Mul on endal “Book of Symbols” olemas küll. 

Aga kui keegi juhtub seda lugema ja tahab mind terveks ravida, siis ole lahke ja psühhoanalüüsi see siin palun (soovitatavalt, aga mitte tingimata, vähese pingutusega ja kiirelt) toimivaks lahenduseks:

Loen, päikesepaistes

Loen ühte raamatut ja seni on see nagu üks teine raamat, mida hiljaaegu lugesin. Ja peaaegu, aga mitte päris, nagu üks kolmas. Peategelane on varastes 20ndates nooruke naine, peab minema vastu oma tahtmist kuhugi (arvatavasti, aga mitte päriselt) hirmsasse kohta, aga saab hakkama ja kohtub nurgelise olemise, aga heasüdamliku noormehega, kes lõhnab nagu lapsepõlvepäikesepaiste. Ja saab teada hirmsast needusest. Erinevalt eelmisest pole veel seksi, aga ju see ka tuleb (kuigi ma loodan, et ei tule seekord, sest need on igavad ja lappan lihtsalt diagonaalis läbi, juhuks kui oigamise vahele mainitakse midagi loo arengu jaoks olulist (seni pole juhtunud kummaski eelmises raamatus, autor on ilmselgelt võimaluse kasutamata (või siis meelega läbilapatavaks) jätnud)). Seekord on ka “Kaunitari ja koletise” ainetel, aga lisaks “Punamütsike”, mitte inim- ja muukujulised haldjad. Isegi draakoneid ei ole. Vähemalt veel. Hoian kursis!

Sellised sarjad

Päike paistab ka, nagu pealkirjas lubatud. Üleskääritud-varrukatega-pusa-ilm, kui tuult pole ja päike paistab. Öösiti on kampsun-vihmamantli-all-ilm.

Kodus oli tsipa soojem isegi eile, kui reisile tulin. Aga see nädal kukub öösiti jälle nulli kodus. Aga kaugel see päris kevadki!

Ükskord ta tuleb nii-kui-nii.

Nagu igal aastal, James.