Kas teil ka oli vigade parandus koolis? Mul ei olnud, vahel harva ja kuidagi mittemidagiütlevalt, aga lastel koolis on - ülesande lahendad musta või sinisega, parandad rohelisega. Ja õpsile jääb punasega kirjutada smailifeiss ja “goed zo!” või “flink!” vms.
Sellest saab järeldada, kui soovitakse, et elus saab alati vea parandada. Teise värviga, ülekantud tähenduses.
Selle eelduseks on muidugi see, et viga leitakse, selle olemasolu tunnistatakse ja tegemine omaks võetakse.
See on see keerulisem osa elus.
Aga mu lapsed juba harjutavad! Mõni inimene ei õpi elu lõpuni ära.
Igatahes.
Asja juurde.
Südamedaam leidis, ja ma olen täiesti nõus, et selles ülesandes pole tähtis mitte pikkus vaid mass. Seega oleks lahendavataks tekstülesandeks see:
Kui üks suhkrutükk x 27 kg kaaluv inimeseloom = 63 hundiratast, siis A) mitu hundiratast võrdub üks suhkrutükk x 72 kg kaaluv inimeseloom ja B) mitu suhkrutükki peab sööma 72 kg kaaluv inimeseloom, et tulemuseks oleks 63 hundiratast. (Massid on ligikaudsed, meil pole kodus masinat mõõtmiseks.)
Aga selle 121 cm pikkusega seoses veel boonusülesanne.
Meie siseõue mururiba pikkus on 21 hundiratast, kui inimeseloom on 121 cm kõrge.
Mitu hundiratast pikk on mururiba, kui hundirattaid tegev inimeseloom on 168 cm kõrge?
Ja kui pikk peaks olema mururiba, et 168 cm kõrge inimeseloom saaks teha 21 hundiratast?
Matemaatika - see on imelihtne!, nagu ütles mu kunagine füüsikaõpetaja.
~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~
PS! Kes on eriti lahtise peaga, võib siiski kätt proovida algse postituse ülesandega.
PPS! Muidugi on see pipratera, mille suhkrutükk magusaks teeb. Aga vahel ongi elu nagu pipratera.