Pööriöö

Ei olegi raamatupostitus, vaid siuke kus-ma-käisin-mis-ma-tegin postitus. Selliseid on ka vaja, muidu sa, armas lugeja, ei oska raamatuposte hinnata. Võta aga heaks!

Osad käisid täna matkamas, mis on ka igati kiiduväärne viis talvist pööripäeva tähistada.

Ise käisime talvisel pööripäeval talvekontserdil - kohalik filharmoonia teeb igal aastal lastele, eile oli prantsuskeelne, täna hollandikeelne, seega. Seega ma teen nüüd näo, et teadlikult ostsin õige etenduse piletid, aga mul polnud tegelikult aimugi pileteid ostes keelelisest jaotusest, aga kogemata kukkus hästi välja. Igavesti vahva oli, ma käiks palju tihemini kontserdil (kui kõrvad kannataks), kui sedasi tehtaks suurtele ka. (Eks selleks kannatavad kõrvad ka paremini, et sihtrühma kõrvad on ka hellad.)

Pilt on eelmise aasta kontserdilt, oli selline südamlik lugu kahest sõbrast, kes otsisid oma pilve peal elavaid vanavanemaid. Ehk et kuidas lastega surmast rääkida. Värvidega ja eakohaselt.

Tänavu oli siuke lugu, et tulid dirigent ja esineja nädal tagasi talvekontserdi proovi kohale, aga mida pole, on orkester; on ainult peotäis postkaarte dirigendipuldil. Kuhu orkester kadus? Puhkusele! Ja siis käisime 80 musikaalse minuti jooksul eraderektiiviga need postkaartide kohad läbi ja tutvusime seejuures eri pillidega. Palju vahvam kui niisama poolteist tundi kontserdisaalis passida. Kuigi eks oma mõte läheb ka rändama tavalisel kontserdil. Istud seal iseoma kujutlusvõime köetud “Disney Fantasia” maailmas.

Mis sina täna tegid? Kas pööripäeva puhul midagi erilist?

Kas sa teadsid, et on pööripäev, või oled juba aastalõpu mispäevtänaon kaoses?

Mitte et kohe silma paistaks, et päevad jälle pikemaks hakkavad venima, aga moraalseks toeks ikka!

Miks mul pole minestamissohvat?

 Kolm raamatut on pooleli, mitu ootel, paljud veel avastamata. Muidugi tahaks teada, mis edasi saab neis kõigis, aga lihtsalt ei suuda kätte võtta. Vaatan ja tahan. Ei jaksa.

Tahaks demonstratiivselt teki üle pea tõmmata. Või minestamissohvale viskuda. Jaks otsas, pood kinni. Nagu oleks heli maha keeratud: pilt on, häält pole.

Kas see on jõuluväsimus, eluväsimus või lihtsalt lugemisväsimus?

Kuidas uuesti lugema saada? Tahan.

Raamat rebasest nimega Paxton ja tema poisist

 Sara Pennypacker “Pax”, Jon Klasseni illustratsioonidega. Eesti keeles Pegasuselt aastal 2022. Mina olen kivi all elanud siiani, alles avastasin.

Kirjastuse tutvustus ütleb nii: “Pax ja Peter on olnud lahutamatud sõbrad alates päevast, mil Peter rebase päris väikese kutsikana päästis. Aga kui Peter on sunnitud oma rebase tagasi metsikusse loodusesse laskma, variseb tema maailm kokku.”

Ma mõtlen, et ju see kirjastuse kokkuvõte on vist tagakaanel nagunii, et ma ei spoili ära midagi. Lugesin Mirkost, nii et tegelikult pole aimugi, mis tagakaanel on. Loodetavasti ei spoili. (Muide, kuidas see maakeeli oleks? See spoilerdamine?)

Kui keegi ütleb, et raamat on poisist ja rebasest, milline raamat sulle esimesena meelde tuleb? Duh, “Väike prints” muidugi. “Pax” on muidugi iseenesestki pönev ja sügav lugu, aga MUIDUGI hakkad automaatselt seoseid, vihjeid paralleele otsima ja nägema, sest inimaju lihtsalt on selline. Loe niisama või advanced level, ikka on hea jutt. Poisist, rebasest, kuulumisest, kiindumisest, sõjast, armastusest.

Selle raamatu kohta on meem ka. Ma peaks iga raamatu juurde, mille kohta see meem kehtib, lisama. Võtke heaks, tulevaste postituste lugejad!

PTUKSOH - mitte PTSH (ingl k PTSD) ehk posttraumaatiline stressihäire, vaid posttraumaatiline unustamine-kes-sa-oled-häire. Kui see trauma, mille sa oled läbi elanud, on sust välja treeninud kõik, mida sa enda kohta tead ja mäletad. Mida sulle süüa meeldib? Mida teha? Millest rõõmu leiad? Mida tähtsaks pead? Olgu see traumatreening siis sõjaväeline väljaõpe või vaimne vägivald. Ma ei vajunud pärast lahutust toidupoes nuttes põrandale, nagu sõjast naasnud tegelane, aga ikka pisara võttis silma küll, kui poes kokku lepiti, et igaüks valib, mis talle meeldib, ja saame 10 minuti pärast kassas kokku. Ja seisin ja… ei teadnud. Mulle? Meeldib? Does not compute. Lõpuks meenus sama, mis sõdurile. Ja jupi kaupa hakkasin taasavastama, kes ma olen. Mis mulle meeldib. Mis mulle tähtis on. See mina, kes kiht-kihilt maha hööveldati esimeses abielus. Aga uutmoodi.

Oh sind, “Pax”, raamat rahust. Seesmisest ja välimisest, isiklikust ja ühiskondlikust. Poisist ja rebasest.

Ma jäin mõtlema…

 … Et see va “Väike lord Fauntleroy”. 

Meenutasin, kuidas me algkoolis lugemispäevikut pidime kirjutama, igaüks nii nagu oskas. Mina kirjutasin pealkirja, autori, peamised tegelased ja mis mulle meeldis (ja ei meeldinud) ja joonistasin pildi kõige meeldejäävamast stseenist. (Pinginaaber kirjutas pealkirja, autori ja minisisukokkuvõtte, mis mu jaoks tundus lati alt läbijooksmisena, sest duh, sisu jah, aga kuidas SINA sellest aru said ja mida SINA sellest arvasid? Aga talle ei meeldinud sünnipäevakingiks raamatuid saada, missa siuksest ikka.)

Ja siis mõtlesin, kuidas ma sellest le enfant le roy’st oleksin kirjutanud, alustades tegelastega ja Fauntleroy nime etümoloogiaga ja… mis selle pr Erroli ehk Kallima nimi oligi…?

Ei olnudki. Oli Kallim ja pr Errol. Kõik. Defineeritud poja ja abikaasa läbi, naine ise oli ingellikult täiuslik anum abikaasa geenide edasikandmiseks. Dabelju tii eff?! 

Ja autor on ise ka naine. Maivõi. Lihtsalt.

Isegi vanaisa koeral oli oma nimi. 

Helesinine: Ali McNamara “Vikerkaarelahe saladused ja merikarbid” ja Frances Hodgson Burnett “Väike lord Fauntleroy”

 Elas kord pere, kus paps oli surnud (või muud moodi kadunud) ja ema lapsega ula peale sentidest elama jäänud. Siis aga seab nende räämas linnaossa sammud pärimisõiguse advokaat ja… Britid on naljakad, sest et selle ajendi pealt saaks kirjutada tuhat ja üksteist üksteisest täielikult erinevat raamatut.

Seekord lugesin Ali McNamara “Vikerkaarelahe saladusi ja merikarpe”. 

Burnetti lugesin lapsena, neelasin koos teiste Burnettidega - “Salaaia” ja “Väikese printsessiga”.

Nii “Fauntleroy” kui “Vikerkaarelahe saladused” algavad ema ja pojaga, kitsikuses. Siseneb advokaat, kaasas uudis pärandusest. Kui “Fauntleroys” ootab pärandus vaid poega, siis “Vikerkaarelahes” on pärandus sugulussidemete kaudu eeskätt emale, kuigi osalt ka pojale. Aga siis, aga siis… kes on tegelik pärija?

Mulle meeldib neid kaht raamatut võrrelda - sest võrdlus- ja vastanduskohti jagub, kuigi tegemist on kahe üldse mitte sarnase jutuga. Kuidas oli lossielu lossis elamise kõrgajal ja kuidas on lossielu praegu, kui me kõik oleme harjunud keskkütte, kraanivee ja vesiklosetiga. Muidugi Cedric Errol ega tema ema lossis nüüdisaegseid mugavusi ei igatsenud - neid ju polnud veel kusagil! Aga tänapäevane Amelia - lossile külalisena silma peale heites on küll olukord veidi nutune. Poiss aga leiab lossist uued sõbrad, teiste seas koera ja kummituse. Võib-olla ei olnud riigi teise otsa kolimine lapse vaimse tervise aspektist ikka nii hea mõte, kardab Amelia, kui sellest viimasest sõbrast teada saab.

Minu lemmiktegelased olidki aga Ruby ja Clara. Ma usun, et Clara õe järeltulija asemel oleksin ka ise sarnaselt toimetanud. Kuidas siis? Loe ise. Tasub lugeda küll, eriti raskemate raamatute vahele. Annab õhku ja nii. Hingamisruumi.

Vahva on see ka, et mõlemad raamatud on aastakümnete vahega välja andnud Eesti Raamat.

Dana K. White “Elu rütmis tränivabaks: kuidas võita lõppematu lahing oma asjadega”

 Originaalpealkirjaga “Decluttering at the Speed of Life: Winning Your Never-Ending Battle with Stuff”, taas kahjuks ei leia, et oleks eesti keelde tõlgitud. Ja appi, kuidas seda on minu põlvkonnal vaja. Sellel põlvkonnal, kes kasvas defitsiidiajal, kus kõik tuli alles hoida, sest “ähk läheb taris”, aga tänapäeval ei ole taluhoovi, kus seda träni hoida, vaid enamasti siiski piiratud panipaikadega korterid.

Nagu autor ütleb: “Selles raamatus ei leidu keerukaid süsteeme, ilupilte, üksikasjalikke tabeleid ega graafikuid, isegi mitte ühtegi abistavat nimekirja. Eesmärgiks on majast kola välja saada. Kõik. Ja sellest piisab.”

Dana K. White kirjutab põhimõttelistest arusaamadest, mis aitavad peas prioriteedid paika panna, ja praktilistest sammudest, mille abil seejärel kodust kola ja träni välja saab.

Neli sammu igas toas, kaks küsimust, üks otsus. Ja reaalselt toimivad lahendused. Kõlab nagu autori kokkulubatud õhulossid? Eip, see on minu isiklik järeldus sellest raamatust. Elutuba, köök, esik. Magamistuba, lastetuba. Kelder, garaaž. Kõigepealt lugesin raamatut, siis alustasin esiku ja elutoaga. Ja palju lihtsam oli! 

Sajaga soovitan.

Ja sajaga soovitan eesti keelde tõlkida. Me ei ole enam see “ähk läheb taris” ühiskond, aga sellest mõttemallist on raske välja murda.

Raamat ütleb ka sedasi: “Elu läheb aina edasi ja tõmbab endaga igasugu träni kaasa. Seni, kuni me elame, tuleb meie ellu uut kraami ja peame pidevalt vanast kraamist lahti saama. Nii see lihtsalt on. Selle universaalse tõe tunnistamine andis mulle mu kolast vabanemise retkel seitsmepenikoormasaapad.” 

Ja seda ka, et parem on ühe asjaga sajast tunda mingil ebamäärasel tulevikuhetkel kahetsust, et näed, ikka läks lõpuks taris, kui et kolahunniku otsa pidevalt varbaid ja küünarnukke ära lüüa.

Hea raamat on. Aitab kola uksest välja saada.

Liköör nr 43

 Sünnipäevahooaja vaib 🍁🍂🍃🌿 Internet ütleb, et Camus olla leidnud, et sügis on teine kevad, kus iga puuleht on õitsev õis. Nõus. Lisaks kõrvitsavürtsikad maitsed.

Eestis on (olenevalt aastast, aga harilikult) mu sünnipäevaks juba puud raagus. Siin on vaib veel värviline sünnipäevakuul - nii et pigem värviliste lehtede kuu, mitte porikuu. Aga ahi peab ikkagi huugama, et külm ei hakkaks toas. Ja supihooaja algus! What a wonderful world!

See pole kahjuks kodu, vaid sünnipäevanädalavahetus metsamajakeses. 

Abiks ikka.

Ja nii me seal istusime ja nentisime üksteisele, et tunneme füüsiliselt, kuidas stress kehast välja voogab. 

Ja pealkirja-liköör ja keldriboksi number on nüüd minu vanusega samad. Liköör ise polegi nii hull, kui ma eeldasin. Ikkagi Vana Tallinna ja Riia Palsami peal kasvanud. Täitsa mõnus isegi. Keldriboks nii mõnus pole, kuigi on siiski oluliselt parem, kui kohe pärast kolimist. Aga ikkagi liiga palju mõttetut kola on seal. Kui 42 oli answer to life, universe, and everything, siis 43 vist tuleb kolast vabanemise aasta, nii otseses kui “clearing out your mental junk drawer” mõttes?

Aga 42sena sain küll selle vastuse. Meemist, muidugi.

Ma olen vanainimene, mu jaoks on kõik, mis netist pildi kujul antakse, “meem”.

Bring it on, 43!