Minu oma

Kahene ärkab keset ööd hüsteeriliselt nuttes.

2: “Minu oma! Minu oma!”

Ma: “Jaa, on küll sinu oma.”

2: “Minu nimi! Minu nimi!”

Ma ärkaks ilmselt samamoodi röökides, kui ma näeks unes, et keegi tuleb ja võtab mult nime ära.

Lohutuseks lill ja peni

Reisipostitus

Enne, kui ma alles olin mugavuspagulaseks muundumas, ja pere alles kodumaal, käisin pidevalt taevast mööda edasi-tagasi nagu kodumaised vabakutselised kolleegid. Ainult et ise pidin omad käigud maksma. Ja siis kui puhkus tuli, siis need, kes kodumaal paiksed, tahtsid kuhugi MINNA ja midagi PÕNEVAT ja ERILIST teha, aga mina, käikudest tüdind, tahtsin koju jääda ja ema juures peenraid rohida. Muru niita. Kohvitass käes, mööda aeda jalutada ja seda siit-sealt vajadusel kohendada (ingl k öeldakse selle kohta pottering about vist). Sest et minu jaoks oli see eriline. Mõelda vaid, saadki kogu aja ühes kohas olla! Ebareaalne ja saavutamatu.

Ära unusta oma emotsionaalset pagasit!


Ükskord tööreisil

Nüüd me oleme enam-vähem ühte faasi omadega jõudnud, aga ikka olen ma see, kes, eriti koroonaajastul, reisidest suurt ei pea. Ema peenraid rohima tahaks sellegipoolest minna.

Aga puhkusereis... vabandust, aga mis osa sellest reisist minu jaoks puhkus oleks? Puhkusereis lastega on puhkus neile, silmaringi arendav jne, aga ise peaksid sellest puhkusest küll pärast puhkama. Kodus on vähemalt rutiin paigas ja enam-vähem lapsekindel keskkond, et saab vahepeal lõdvaks lasta võrkkiiges paariks minutiks, enne kui järjekordne torm mõnda veeklaasi tabab. (Ingl k on teetassis torm, miskipärast mulle tundub, et eesti k võiks veeklaasis olla, kui sääsest elevant tehakse.)

Puhkus asustamata saarel asuval asustamata saarel (kusagil Rootsi saarestikes).

Viimasest ajast on meeles kolme tüüpi reise: kindla aja tagant (harilikult laste vaheaegadel) kodumaale (ilmsetel põhjustel nüüd pikem paus olnud, tunnen, kuidas niidid juba katkevad, ei tohi lasta); tööreisid 500 km lõuna poole; reisid naaberriikides paiknevate eesti-sõprade juurde. Neid viimaseid võiks rohkem olla, nagu ikka.

Kõige meeldejäävamad viimasest 10 aastast on ka kolm: nädalane ringreis tüdrukutega UKs Edinburgist Walesi ja lõunaranniku kaudu Londonisse; suusareis (lumelauareis) nädalaks Šveitsi mägedes (Laax) sealse eestisõbra ja tema seltskonnaga; kolm kuud Kanadas Montrealis. (“Viimasest 10 aastast” tundub kuidagi parem öelda kui “9-10 aastat tagasi”. Peaks midagi ette võtma, aga vt esimene lõik.)

Enne seda oli muljetavaldav ka emaga Norra ringreis (buss ja giid).

Kaks tretti Londonisse teatrisse. Mõlemad reisud käisid nii, et avastasime mingi vahva etenduse, kuhu veel pileteid oli umbes 5-6 kuu pärast, ja selle ümber plaanisime reisi.

Ema ja õega Helsingis kaks korda, kui 90ndate alguses piirid lahti läksid. Korra Helsingi linnatuuril ja korra Serenas. 

Korra ka Stockholmi-kruiisil-linnatuuril u samal ajal.

Riia ja Vilnius olid aeg-ajalt reisigraafikus, kui õde seal elas-õppis-töötas. Jaapanisse ei jõudnudki talle külla enne Fukushimat ja siis tuli ta juba ise. Ega Mehhikosse ega DCsse. Järgmine kord tuleb kohe minna. (Note to self. Peaks juba mingi fondi kasvama panema seks puhuks.)

Saksamaa (Riebnitz Damgarten?) ja Kaunas olid esimesed välisreisid u 11-12 aastaselt, esinemised ja osalemised rahvusvahelistel pidu-võistlustel laste rahvatantsurühmaga. Saksas maksis pingviinijäätise teisik ümberarvestatult 8 krooni meie toonase 0.50-1.50 asemel. Mis lastele meelde jääb.

Ahjaa, Hispaania. Erasmus. Armastus-vihkamine. Liiga palju stressi seoses viimase aja keelekursuste ja kaasneva pingega. Aga soe. Ja keelest saab aru, erinevalt mõnestki muust kohast.

Sideshow Bobi kodumaa

Ja mitte küll välisreisid, aga enne Pariisi sõitu tuleb ju Nuustaku üle vaadata. Ja Soome, Saksamaa, Pariisi jm kohalikud välismaad. Tartud-Pärnud-Haapsalud. Lotte- jm maad. 

Südamelähedasemad saared. Leiva- ja piima-Eesti (see, kui satud gpsi usaldades imelistele pisiteedele, mis kulgevad kümneid ja kümneid kilomeetreid viljakarjade ja lehmapõldude vahel.) See rukkilillepurune.

See, millest Navitrolla ainest ammutab

Järgmine reis on ka kodumaale. 

Pärast seda tõenäoliselt 500 km lõunasse tööreisile septembris.

Peaks põhjalikumalt uue kodumaa ette võtma, kõik on käe-jala juures, mitte kaugemal kui tund-poolteist autosõitu. Maailmasõdadehuvilistele on see ju imedemaa, vast minusuguselegi muljetavaldav. 

Napoleoni jälgedes oleme juba astunud. Friti- ja šoksimuuseume jagub ka.

Taevatrepid ja läbipaistvad kirikud ja rannad-jõed-järved, matkarajad, mäed ja orud.

Kui kõik on hästi, peab olema õnnelik. Ja vahel peab keegi tähelepanu juhtima, et kõik on hästi. 

Puhkus.

Kassipostitus

Kõigepealt vabandused klikkbeiti pärast, eeskätt inspireerijale, sest mul põle kassi. Aga ma tunnen isiklikult mõnda! (Kas see on nagu see, et ma pole rassist, sest ma tunnen isiklikult mõnda latte-tooni kuni tumeda šokolaadi tooni nahaga inimest? Tähtis teade: Mustanahaliste elud on tähtsad ja mul on vedanud, et ma varbaküüntest juukseotsteni olen valgesse privilegeeritud vahtu immutatud. IGATAHES.) 

Kõige esimesed kassid, kellega kokku puutusin elasid isa sugulaste juures maal. Püüdsid hiiri, käisid üksteisel kosjas, poegisid küüni ja pööningule, hirmutasid lapsi ja keerasid ära, kui neile järve ääres kasvanud palderjani sööta. Aa ja leidsid sinu kutsikale kallale tulla, nii et too elu aeg kasse kartma jäi. Ja väikseid lapsi, sest seal oli ka u aastane sugulane, kes tuli ligi, haaras kutsal ühe käega turjast ja teisega sabast, tõstis õhku ja hüüdis võidukalt: “Aua!”

Edasi meenub paar kassipoega, üks neist punakas, keda eri ajal püüdsime koju tuua ja emale auku pähe rääkida, et ta lubaks meil korterisse kassi võtta. No dice. Küll aga saime koera, kes elas meiega mu algkooliajast ülikooli vahetusõpilasaastani. Krants, rottveileri värvides, Austraalia karjakoera karva ja mõõtu. Mustukene. (Irmi, Armi, teate ju küll.) Seesama, kes sai kassilt pureda ja pisipoisilt sugeda.

Keskkoolis oli pinginaabril kass, kes kõndis omapead. Vahel lasi pai teha. Ükskord jäigi omapead jalutama. Nüüd on sellel sõbrannal uus kass, hall. Ei lase pai teha. Aga on väga fotogeeniline. Peni neil ka ei lasknud pai teha, aga see oli eelmises valvekoera elus saadud väärkohtlemise tagajärg.

Ülikoolist, IT ja äri, leitud sõbrannal oli kaks kassi. Siiani on. Vahel annavad näole ka. 

Ja Inglismaal on tal suur hall Igor. Taas väga fotogeeniline isend.

Õel on tal ilves.

Ja sellised kassid on tal ka veel. Laenukassid, nõudmisel esitatavad, pikkadeks jalutuskäikudeks ja kes-on-tubli-kutsa-sügamiseks.



Koerad.

Ja teisest ülikoolist, filoloogia, leitud sõbrannal on ka kass. Algul oli Aleksander Suur, nüüd on Koma. Paremat grammatika- ja keeleteadlast põle minu silmad näinud. Sõbranna, mitte kassid.

Teine keskkoolisõbranna tõi pärast ülikooli kassi koju. Kollane kass, eelneva elu traumade tõttu ülisõbralik. Kui käisin ülikoolilinnas eksternina aineid järele tegemas ja tööd kirjutamas-kaitsmas, ööbisin tema diivanil. Kassi, mitte sõbranna. Oli küll sõbranna korteris, aga ilmselgelt kassi oma. Kuidas muidu selgitada seda, et ta iga jumala kord sinna minuga magama ronis? Puges minu ja tekivoltide vahele ja iga kord, kui külge keerasin, lendas suure kaare ja veel suurema ehmatusega (meie mõlema omaga) põrandale. Iga kord ronis märkamatult tagasi. Vahel ärkasin selle peale, kui ta mul seljal istus ja esikäppadega pehmelt mu turja masseeris. Vaat selline. Hooliv. Vahel lasi paitamises pausi teha.

Abikaane vanematekodus on vist alati kass olnud. Praegune on Miuks. Püüab hiiri. Laseb pai teha, lapsi ei ründa, mulle ägedat allergiat tekitab, kui silitan. Enam ei silita.

Allergia avastasin eelmisel kevadel, kui koleega kassi neli päeva söötmas ja seltsitamas käisin. Kolm päeva peitis end magamistoa kardina taha. Neljandal päeval ronis sülle ja kukile ja tegi tõesti mu päeva. Kuni hetkeni, mil ma kodu poole sõites silmad ja käes oleks taht küljest kratsida. Kassid.

Kindlasti on neid veel, neid kasse, kellega on puutumus suurem.

Aga meie kass on selline.

Koer.

Emadepäev on imedepäev 🎶

Pealkiri on “Lotte lugudest”, kust mujalt. See laul, millega nad oma emi (emasid, noh. “Emu” ju pole.) üllatasid. Ups, spoilerid. Pärast aastat 2017 hakkab iga kord, kui keegi emadepäevast räägib, peas see mängima. 

Vaatasin lapsega kohaliku lastelaulusaate korontiiniaegsete koduvideote emadepäevaklippe, kus lapsed mängisid, et nemad on oma peres emad ja mis need emad siis teevad. Läbivalt oli näha, et emad triigivad, koristavad, kokkavad ja veedavad oma õhtud lapsi magama pannes. Ja muidugi joovad veini ja teevad palju pilte, mida instagrammi panna. Sounds legit.

Kui kõik hästi läheb, siis meie pere kasvab varsti. Ei ole enam kaks last ja karulaugupesto, vaid kaks last, koer ja karulaugupesto. Nagu “Kaheksa väikest, kaks suurt ja veoauto”, selle vahega et meil pole šanssigi kuhugi metsavaikusse kolida. Veoautot ka pole. Ega kaheksat last. No olgu, ei ole samamoodi. Aga vähemalt vanaema on. Lausa kaks! Kui lapselt küsida, siis lausa kolm.

Praegu kosub pisike veel mamma kaisus. Nii pisike, et mahtus pihku ära, kui vaatamas käisime. Ja see pihk pärast ei sügelenud ega midagi, nii et koeraallergiat õnneks pole. Kassid ja õietolm (ja tubane tolm õietolmuhooajal) on endiselt seis võitluses mina vs loodus. Aga sellest pisikest mutukast kasvab kuidagiviisi umbes 40-kilone volask. Mu suurem lapski ei kaalu nii palju. Kaks tükki kokku ka mitte. Küll aga on mu suurem beebike kuidagi kasvanud nii kolakaks, et 122/128 pidžaamad on kukekad. Millal? Millal, ma küsin, kui ta alles sündis!?

Pika koridori seina mööda jooksev riiul ja kutsikatuba olid karikaid ja medaleid täis. Annab lootust, et ongi korralik kasvataja, mitte kutsavabrik, eks? Kuigi eks igaüks võib netist karikaid kokku osta. Aga miks sa peaks ennast sellega vaevama, kui sa vabrikant oled? Ja miks on sul neli kapitäit tõuraamatuid ja ainult ühte tõugu kutsikaid müüdki? Sedasi küll vabrikandiks ei saada.

Esimesed maasikad said ka rõdukastis valmis piisavalt punaseks, et polnud kahju emadepäeva puhul ära noppida. Mulle meeldib ikka kodune “Polka” rohkem kui see siinne “Koroona” sort. Magusam. Aga ka sellel põle väga viga, maasikam kui kevadised poemaasikad igatahes.

Ja igatahes oli täna üle aaaastate parim emadepäev, sest kogu pere oli samas riigis ja mitte keegi polnud haiglas tuubide all. Kui kõik on hästi, peab olema õnnelik!

See hetk, kui äratus on kell 2.28, sest kuuene on su voodiservas ja sosistab sulle väga lähedalt ja haledalt näkku, et tema ei saa endale tekki sirgu peale. Laps suunata pissile, siis oma voodisse, tekk peale (sirgu!) ja kusskuss magame ja tagasi oma voodisse.

See teine hetk veidi hiljem, umbes 4.30 ajal, kui on äratus, sest kuuene on jälle su voodiservas ja sosistab sulle väga lähedalt näkku, et nüüd on kaisuloom päriselt kadunud ja tekk kukkus ka voodist maha. Laps tagasi oma voodisse, kaisuloom padja kõrvalt kaissu ja tekk peale (sirgu!) Kusskuss ja magame edasi nüüd kõik on hästi ja siis tagasi oma voodisse. Õnneks on teki all veel soe.

Ja see hetk, kui äratus on kell 5.55, sest kuuene on jälle su voodiservas ja sosistab sulle jälle. “Emme, sa oled kõige parem!”

Piinlik

Kui äratus on öösel kell 1.39, sest sa kuuled kuidas kuuene mööda tube ringi kondab. Õhtune “mul pole vaja pissil käia, ma alles käisin” on siiski osutunud hädavajalikuks ja lapse äratanud, aga oma unises olemises ei saa ta ise aru, miks ta parasjagu seal on, kus ta on, ja kuhu ta läheb, aga siiski läheb. Vahepeal mühatades, kui poolkinnisilmi millelegi otsa mütsab. Siis tuleb laps sülle haarata, potile kanda, ära hädaldada ja tagasi oma voodisse viia. Tekk peale ja magab hommikuni.

Ja siis kui järgmine äratus on 2.49, sest üks peaaegu-kahene moosirull vaatab sind su voodiservast, kuhu ta hiirvaikselt on matkanud, suurisilmi ja mängulusti täis. Siis tuleb laps sülle haarata ja läbilõikavalt norskavale abikaasale sülle torgata. Kaks kärbest ühe hoobiga. Tekk peale ja magan hommikuni.

🧶

6, lennujaamas pärast vanaema ära saatmist, kui auto poole jalutasime ja ma laulda ümisesin: “Emme, mul on praegu NII piinlik.”

Ma: “Kas mu laulu pärast? Sa ju tead, et kui laulu tuju on, siis tuleb laulda, ükskõik kui õigesti või valesti.”

6: “Ei, selleks, et vanaema ära läks.”

Ahah, pijnlijk. Valus.

*

6: “See on üks tubli laps, vaata kui piinlikult ta ootab.”

Ma: “Kas kannatlikult?”

6: “Jah.”

Sest piinlik kõlab nagu pijnlijk ja kannatus on ka valus. Ja kannatus (kannatlikkus) ja kannatus (valu kannatamine) on ju meie keeles üks ja sama. Piinlik lugu!

🧶

Vahel on ikka veel päris piinlik*. Aga siis ma võtan rohtu või (ja) püüan aju ümber programmeerida ja siis on vähem. Nii piinlik enam pole, kui siis, kui. Teaduse jõud. (Ja klassi priimusest -oloog. Ja enda lolliks maksmine.)

*Lapse leiutatud tähenduses, jah.

Tibu, tibu, tibu, tibu

Ma olen töötanud kolme ettevõtte seitsmes kontoris, kodus enne lapsi ja meha (õnnis), kodus laste ja miistega (not ideal), välismaal asutustes.

Ma olen elanud korteris, neljas jagatud korteris, majas, üürikorteris ja üürimajas.

Mul on olnud neli autot, peres aegade jooksul kaks lisaks, kokku kuus.

Kaheksa jalgratast kolmerattalisest praeguse kasutatud kollase kolksuni.

Kaks last ja üks laenulaps aastaks.

Kolm ja pool koera.

Kolm hamstrit.

Kaks õppelaenu, üks makstud, teine peaaegu. 

21 riiki, osas neist pikemalt, osast läbi sõites näinud.

Nüüd on mul kümme väikest kõrvitsataimebeebit ja üheksateist suvikõrvitsataimebeebit. Tibusid loeme sügisel.

Sada grammi lehti, 50g parmesani ja pähleid, sutsu soola jm ja larakas oliivõli. Kui oma peenras karulauk kasvab, siis peab ju tegema. Ma olen nüüd üks nendest inimestest vist. Kaks last ja karulaugupesto.

Käimasoleva viisaastaku jooksul kukub järgmine kümnend. Kas lasersõda või paintball või batuudikeskus, selles on küsimus. Whether tis nobler to suffer the shots and paintbullets of outrageous fortune, or to jump off a trampoline to a sea of foam blocks? Kui klassikuid parafraseerida. Õnneks veidi on veel aega. 

Lõpuks saab kõik korda. Kui pole veel korras, siis pole veel lõpp.