“Imedeilm on kõigile”, kogumiku koostas M. Boldizsár Nagy

Kuidas ma räägin muinasjuttudest, ilma et ma räägiksin muinasjuttudest?

Ütlen kohe ära, et mulle hirmsasti meeldis see ungarlaste kokku pandud muinasjuturaamat! See oli lausa… ja andestage mulle see sõnamäng… muinasjutuline! “Imedeilma” juurde tulen kohe tagasi, aga enne seda mõni sõna muinasjuttudest.

Lapsena ma neelasin raamatuid, aga muinasjutte, mis meil toona saada oli, Grimmid ja Andersen, neid ma lausa hingasin sisse. Ikka ja jälle. Muinasjutud olid nagu õhk. Mitte need põrsakesed ja kitsetalled, mis unejutuks loeti, vaid ikka see karm kraam. Meil oli “riiulil hoidmise viisakas Andersen” ja see “kapsas lastetoas”. Need olid kõik nii sünged ja kurvad ja kujutage pilti, ükskõik kui palju kordi ma neid üle lugesin, need ei lõppenud kunagi õnnelikumalt. 

No vähemalt seni, kuni 90ndatel Disney pehmoversioonid tulema hakkasid. Ja kui ma uuel sajandil ükskord ise lapse sain ja raamatupoes ilusate illustratsioonidega muinasjuturaamatuid lehitsesin, siis mis selgus - hunt ei söönudki ära ei vanaema ega Punamütsikest, sest nood olid riidekappi peitu pugenud! Kuniks mingi müügimees uksekella lasi, hunt ehmatas ja aknast metsa pages. Nagu. Mis. Värk. Kui sa lapsele siukest loed, siis ta ei saa ju Kiviräha “Karnevali ja kartulisalati” Pontu jutust aru, elust ja laiast maailmast rääkimata. Samas, seitsmene peab koolis Anderseni tikutüdruku-loost ettekande tegema. Teised lapsed sama “lõbusatest” lugudest. Nii et võib-olla ei olegi maailm hukas. (Nali, muidugi on.)

Ma olin küll kursis, et muinasjuttudest on veidi erinevaid versioone, sõltuvalt sellest, kes ja kuna need rahvasuust või eelkirjutatu põhjal kirja pani. Teadlikult omalaadi ümber kirjutatud muinasjutud avastasin uue sajandi alguses, ülikoolis, kui mu silmaring avanes Angela Carteri nimelise kirjaniku võrra. Mis fantastiline fantaasia, mis vägevad naised, mis imeline maailm, kus naised on ka inimesed!

“Imedeilm on kõigile” ongi imedeilm kõigile. Viis pluss, ungarlased. Kiituskiri ka. Ja illustraatorile kõik kuldmedalid.

Mis siis, kui sa ei taha lohet tappa või printsessi päästa või üldse printsess olla? Mis siis, kui me ei too mängu vastikuid võõrasemasid, sest isa ise on sitavikat (see on vist mu lemmiklugu siit. Ja kolme kõrvaga jänes. Ja… okei, mul on palju lemmikuid siin)? Mis siis, kui sa ei tahagi kellegagi abielluda, kes sellest siis pool kuningriiki saaks, vaid lihtsalt vaikselt oma elu elada? Mis siis, kui kõik läheb lõpuks hästi? Mu õrn hingeke värises veidi lugema hakates, aga kui sain aru, mis tüüpi lood siin on, siis … ma ei salga, helises mu õrn hingeke.

Sissejuhatuses-eessõnas kirjeldatakse samuti, kuidas muinasjutud on jutuvestja nägu ja tema maailmavaate tegu. Kuidas kirikupõhine ühiskond kontrollis naisi ja mehed võisid metsa eksinud lapsi vägistada kuidas aga tahtsid, andeks, hundid kitsetallesid ja vanaemasid süüa. Kuidas algselt andsid just naised, eriti vanaemad, rahvasuus jutte edasi, aga siis tulid mehed ja tegid need oma maailmavaatele vastavalt ümber.

Oligi aeg, et keegi jälle muinasjutte omamoodi ümber teeks. Eriti seal, kus vähemuste õiguste peal Euroopas vast kõige rohkem trambitakse.

IMEDEILM ON KÕIGILE!!!

Milliseid muinasjutte sina väiksena lugesid? Kas oli mõni lemmik? Aga suurena, milliseid nüüd? 

Shelby Van Pelt “Erakordselt taibukad olevused”

Mu seitsmesel on koolist üks seitsmene, horvaadist sõbrants, suvitavad seal, mereääres, nagu korralikud horvaadid ikka. (Meie ka suvitame kodumaise mere ääres, eks, ikkagi isamaa pääsukesed). Mereääres, aga sõbrants oli suve jooksul meres viis minutit ja pärast esimest korda rohkem ei läinud. Sest et üks erakordselt taibukas olevus oli ta seitsmeaastast säärekest riivanud. Mul hakkas seda lugu kuuldes kohe hea meel meie madalate, adruste ja tuuliste-jahedate randade üle. Ei ole kaheksajalgu, ei haisid, meie miniatuursed millimallikad ei kõrveta ega midagi. 

“Erakordselt taibukates olevustes” on üheks peategelaseks Vaikse ookeani hiidkaheksajalg. Siis on veel vanaproua, kes töötab akvaariumihoones koristajana. Ja kolmas peategelane on noormees, kes on liiga nutikas, et eluga sujuvalt toime tulla. Muidugi selgub lõpuks, kuidas nad omavahel seotud on. Mängus on ka ühe ja teise peategelase armuelu. 

Väga hea lugemine. Päriselt. Mul tekkis muidugi küsimus, et kui eluga puntras peategelane või peategelase linna sattuv eluga puntras tulevane silmarõõm teevad raamatust “naisteka”, siis kas see raamat on ka naistekas? Või erakordselt taibukas olevus ühe peategelasena annab sellele “päris kirjanduse” staatuse? Eneseotsingud ja idukestest arenev romanss on ju ka siin. Te vist juba aimate, et mulle ei istu selline lahterdamine, naistekad vs kirjandus, fantaasiakirjandus vs romantaasia… 

Erakordsel taibukas olevus: Vaikse ookeani hiidkaheksajalg.

Surfitüdruk oli vahva. Tema tiinekast poeg oli täielik tiinekas. See, kuidas me vananeme. Kuidas kõigil on oma taak, mis teeb neist need, kes nad parasjagu on. Isegi kaheksajalgadel. Kuidas me saame siiski teha paremaid otsuseid, pärast pikka rida halbu otsuseid. Kuidas tuleb kuulata oma sisetunnet. Kuidas ilukirjanduse lugemine teeb inimesest inimese. Mõtleva, tundva, empaatiavõimelise inimese. Ma tean inimesi, kes üldse ei loe, ja inimesi, kes ei loe ilukirjandust. Kinnitan, nad ei ole … inimlikud inimesed.

Isegi kaheksajalad on inimlikumad.

Valentinipostitus! Triinu Meres “Südamelugu”

Südant saab kinkida ja kaotada, südant saab võita või varastada.

Selles loos varastatakse. Mulle meeldib, kuidas Triinu* võtab mõne tavalise mõtte või ütlemise ja siis lihtsalt läheb sellega omas suunas. Mitte et selles minemises midagi lihtsat oleks, kirjutamine on üks raskemaid ameteid. Selleks seda nimetataksegi kutsumuseks. Sa ei hakka õpetajaks, kui sul pole sisemist sundi. Sa ei kirjuta, kui sa vastasel juhul lõhki ei läheks.

“Südamelugu” lugesin esimest korda “Vikerkaarest”. See oli siis, kui ma olin just “Kuningate tagasitulekut” lugenud ja igatsesin veel Triinu loodud maailmu. Seekord tuletasin valentinipäeva puhul meelde “Teistmoodi tavalisest”. Oli paljugi, mis oli meelest läinud! Nii et ülelugemine oli nagu oleks kelleltki uued silmad saanud (loo vaimus).

Mis siis, kui keegi varastab su südame? Olete lähedased, armumise mesinädalaperioodis, juttu ja seksi jätkub lõputult ja läheb meelestki süüa-juua. Ja siis ükshetk ärkad üksi, seest tuim. 

Ma tahaks, et ma saaks oma depressioonile (või vähemalt endisele ülemusele, kes viimse vaimse vaiba jalge alt tõmbas, aga tema ei vääriks isegi sellist tähelepanu) teha nii nagu siin loos. Kuigi, kuigi. Siis lõpetaksin samamoodi, kui siin loos. Kas ma leian igalt poolt metafoore depressioonile, sest mul on käes depressiivne haamer ja seega näen igal pool depressiooninaelu?

Ma mäletasin ainult loo ideed, kui selle valentinipostituseks valisin - aga sobib ju suurepäraselt püha Valentinuse mälestuseks. Ei loobitud teda surnuks punaste roosidega ega söödetud surnuks šokolaadisüdametega, mida oleme harjunud valentinipäevaga** seostama.

Varastatud südamest igatahes head nahka ei saa.

Mina usun südame vabasse kinkimisse. Isegi mitte võitmisse, sest see viitab, et kusagil on kaotajad. Aga kui sa oled valmis oma südame kinkima, sellest südamedaamile (FAIN, või südamerüütlile) teada annad ja lood tingimused, et ka tema vabast tahtest ja omal soovil sulle oma südame kingib… siis tuleb üks hea ja korralik nahk, mis hoiab elu lõpuni südamed soojas.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

* MA TEAN, ma lähen sama seksistliku kõnekasutuse õnge, millesse meid siin ilmas proovitakse suruda 😭 No et naispoliitik on Kaja või Kristiina ja meespoliitik on Ansip ja Rüütel ja nii edasi. No ja et Rüütlid pole Rüütlid, vaid Ingrid ja Rüütel. Kas Triinu või Meres? Paluks siinkohal nõu, armas autor! Kuidas sulle endale rohkem istub? Siis tean edaspidi arvestada!

** Valentinipäev on siin, Belgias, väga ameerikalik. Alles praegu hakkavad äärealadel tegutsevad aeglase-elu-ajakirjad rääkima Soome (ja Eesti) stiilis sõbrapäevast. Mitte überromantika, vaid emmelgem oma sõpru. Öelgem oma sõpradele, et me neid armastame. Sõbrapäev on igatahes parem, kui armsamale korra aastas lilli tuua. 

R.F. Kuang “Katabaas”

Ma õppisin uue sõna. Katabaas eesti keeles ja katabasis inglises. Ma ei julenud raamatu lõpuni guugeldada, mis see tähendab, juhuks kui spoilerid ette juhtuvad. Aga tagakaanel ütleb juba sõnaseletuse ära - põrgusse lähevad. Ja pealkiri tähendabki seda - retk allilma. 

Raamatut lugesin inglises. See oli naljakas - mitte raamat, selleni ma alles jõuan - vaid see, kuidas raamat oli neitsilikult nelinurkne ja igast küljest sile, enne kui mina selle endale koju tõin, aga kui raamat läbi sai, siis polnud sellel enam ühtki siledat külge ega nurgelist nurka. Kohvitassialus, vannislugemine, sada eri asja eri ajahetkedel järjehoidjaks, kiire kottitoppimine õiges trammipeatuses jms. Praegu on riiulis raskuse all lillepressiks. Milline lugeja sina oled - kas raamatusõber või… raamatusõber?

IGATAHES.

Kui “Barbie ja tema õdede suur seiklus miinuskraadidega” oli veel pooleli, oli raamat veel sile ja nägus, nagu juuresolevalt nähtub. Ilm kiskus siiski juba sobivalt kuhugi “jäätunud põrgu” kanti. Imeilus, toasoojast.

Aga raamatu juurde. Mõnus alternatiivtänapäev! Alice Law on lõpetamas doktorikraadi Cambridge’is, analüütilise maagia valdkonnas, kui tema juhendaja, valdkonna juhtiv professor*, ootamatult otsa leiab. Ilma selle kindla juhendajata pole suurt tulevikulootust, just too allkiri diplomil ja soovituskirj avanuks kõik uksed. Niisiis pole muud midagi, kui talle põrgusse järele, nagu vanakreeka legendides, ainult et mitte armastuse vaid allkirja pärast. Temaga liitub kaaskannataja, samuti professori õpilane, samadel põhjustel.

Põrgu kirjeldusi on eri kultuuride müütides ju küll, ammukadunud uskumustest kristluseni, sumeri kirjast vana hea TS Eliotini.** Nii et teatavad teekaardid on olemas, ei pea pimesi minema.

Mulle meeldis selles raamatus seiklus ise, MUIDUGI. Frenemies stiilis kaasseiklejad. Nagu “Pulmarahvagi” puhul, meeldisid mulle kirjanduslikud viited üle kõige (mis sa muud ikka raamatukoist ja booknerd’ist ootad, onju.) Okei, vanakreeka müüdid ja budistlikud uskumused ja vana hea Dante, aga panna “The Waste Land” samma sappa - geniaalne! Seda meile küll ei “Inglise kirjandus III” ega “20. sajandi modernistliku kirjanduse” kursusel ei õpetatud, kui mõlemas üksipulgi “Ahermaad” läbi võtsime. Mis mõttevälgatus! Mis elevus! Midagi uut! Tõsimeeli, ilma irooniata, sellised asjad on minu jaoks nagu lapsed Epsteini sõpradele. 

Mulle meeldib, kui raamat paneb pea tööle, innustab omi mõtteid uutele radadele. Ja õpetab uusi sõnu. Tunned kohe, kuidas aju mühinal areneb nagu kaheaastasel, kes just guaššvärve kätega seinale laiali määrib. Nendel on muidugi see mühisev areng igapäevane, meie, vanainimesed, peame pingutama, et neid hetki leida ja märgata.

“Katabaas”, viis tärni viiest, pani vanainimese mõtlema, kirjutaksin GoodReadsi, kui sinna arvustusi kirjutaks ja kui seda üldse veel kasutaksin. See on ju ka ühe maailma peapahalase Amazoni oma. Kasutan nüüd hoopis StoryGraphi, naisterahva loodud ja lisaks näitab palju rohkem ja palju põnevamalt lugemisstatistikat.

————————

* “Pulmarahvast” õppisin samuti uue sõna. Mitte samas mõttes nagu “katabaas” on uus sõna, vaid pigem tuletas too raamat ammu unustatud hea sõna meelde. Nimelt see professor, keda põrgust minnakse tagasi tooma, on üks ilge sitavikat. Paremat sõna tema jaoks pole. Aitäh, “Pulmarahva” tõlkija Piret Lemetti!

** Muide:

Alison Espach “Pulmarahvas”

🎼 Pulmarahvas, pulmarahvas, rõõmusta! 🎶

(Laulda mõttes “Oh sa õnnistava” ehk sitsiilia rahvaviisile kirjutatud “O sanctissima” viisile)

Pulmad. Rahvas. Pulmarahvas. Olles ise külalisena osalenud kuues pulmas ja pruudina kahes, noh. Üsna realistlik näitemäng. Muidugi ükski neist, mida ma lähedalt olen näinud, polnud selline miljoni-dollari-pulm.

Siin raamatus satub peategelane Phoebe kogemata, aga omade eesmärkidega, hotelli, kus valmistutakse suurteks pulmadeks. Ja kuidas siis kõik edasi läheb. Igas korralikus pulmas peab olema kontvõõras!

Mulle kui amerikanistika-anglistika-kalduvustega inglise filoloogile andsid palju toone ja tahke juurde peategelase kirjandusviited, kuid ta seletas neid piisavalt lahti ka neile, kes pole 19nda ja 20nda sajandi kirjanduse ega feministikaga kursis.

Raamatu lõpus, tolle ajastu romantiliste, vähemalt, nad ju nagunii alati abielluvad. Kas ka siin? On ju pulma tuldud. Kas tuldi pulma või tuleb pulma* (soome k)?

Ei saa öelda, et ei oleks Phoebega samas paadis olnud, just selle kohalt, miks ta hotelli läks. Aga ka selles, mis sellest põhjusest sai. Ja mis Garyga toona oli. Vahel lihtsalt on nii. Aga … nagu ütlevad targad inimesed ja lõbusad meemid, sa ei ole veel kohtunud kõigi nende inimestega, kes sind armastavad ja keda sina armastad. Ikka tuleb tõsta üks jalg teise ette. Nii kaua kuni sammud jälle iseenesest tulevad.

Lugesin Mirkost, eesti keeles andis välja Eesti Raamat, tõlkis Piret Lemetti.

——————————

* Muide, kas sa tead, et “pulma” soome keeles ei tähenda pulm, vaid probleem? Ja et nende sõnade, pulm eesti keeles ja probleem soomes, ajalugu tuleb tõenäoliselt samast tähendusest, mis arvatakse olevat “kärarikas rahva kogunemine”, ainult et meil jäi selleks suureks käraga kogunemiseks pidu ja juhhõissa pulmad, aga neil seal põhjapool küla kärajad vms kogunemine, kus valjuhääli probleeme lahati. Vaat sulle pulma!

PPS! Härra Rochester oli ikka täiega sitavikat. 100% nõus. Phoebe eksabikaasa kah.

Kristen Depken “Barbie ja tema õdede suur seiklus kutsikatega”

Oli kunagi selline Barbie film. Vahva seiklus, sisaldas kutsikaid. Lastele meeldis, endale ka.

Barbie ja tema õed Skipper, Stacie ja Chelsea lähevad suveks vanaema juurde. Vanaema koeral on just sündinud kutsikad ja iga tüdruk saab ühe endale. Pajula linn on aga toimetulekuga hädas, kuid kus häda kõige suurem, seal abi linna asutajate peidetud aarde jahtimisega kõige lähem. Tüdrukud on julged ja pealehakkajad, grrrrrl power!

Hiljem ostsime Rõõmu kaubamajast ka Egmonti filmiraamatu, mis nüüdseks on kahele suuremale oma ja lähipere järeltulijale, kes ka filmi nägid, aga ka kahele pisemale, kes ei olnud siis veel sündinud, aga nüüd juba päris suured on, pähe kulunud. Raamatusse viisime eestindatud filmi põhjal ise sisse parandused stiilis Willoughby -> Pajula ja kutsikate nimedega. Kleepsu! Raamat on endiselt riiulis ja aeg-ajalt lugemisel, kuigi kohati nii kapsas, et loeme mälu järgi.

Üks teine klassik, mis palju lapitud ja kas või kinnisilmi ette lugeda saab, on Ellen Niidu “Lugu jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda”. Noh, et “Emal oli ka valge sabatutt, aga tema ei kapsanud päevad läbi niisama ringi, vaid otsis pojale ja endale toitu - ikka kapsast ja kapsast ja kapsast ja vahel harva kaalikat ka.”

Mis sinul selline peastlugemisekapsas on? 

***

Ma olen viimased mõned tunnid mõelnud Barbie ja tema õdede peale. Nimelt oli käimas seiklus miinuskraadidega ja me oleksime kahekesi kenasti saanud seigelda jutus “Barbie ja tema õdede suur seiklus miinuskraadidega”. Küll vast mitte peaosades, aga mõnes kõrvalosas ehk. Kas sina tead, mis temperatuuril pole enam võimalik lennukitiibu “de-ice’ida”? Võimalik, et erinevate lennujaamade võimekus erineb, aga meie lennujaama piir, nagu selgus, kui kohvrid olime ära andnud ja nautisime väravabaaris klaasi veini, on -36. Oli tõesti krõbe. Lausa nii krõbe, et kui meid oli bussiga paari tunni kaugusele lõunasse sõidutatud, tundus sealne -25 lausa kevadisena! Vaat siis kus seiklus. Kutsikaid oli ka, suveniiripoe lettides ootasid omanikke armsakesed, eri suuruses ja isevärvi kasukaga husky-kutsikad.

Be careful what you wish for, onju? Alles meil oli 35 plusskraadi ja ma unistasin lumest. Sain. Sain lund. Sain.

Tumesinine: Adrian Tchaikovsky “Alien Clay”

Mul on vikerraamatupostitused hoopis unarusse jäänud - saagu see uue aasta esimesel päeval korda (või korrale ligemale, lilla ainult jääb veel).

Ma usun, et suurt ei luiska, kui väidan “Alien Clay” (“Võõras savi”? “Tulnuksavi”? No see, millest inimene voolitud on, aga… teistmoodi. “Teistmoodi savi”?) olevat selle aasta parimaks lugemiskogemuseks. 

Raamatu tutvustus on üsna üldine - kõlab siin küll väga spetsiifiliselt, aga… mine loe, siis saad aru. Igathes, peategelane, poliitiline aktivist religioosses-totalitaristlikus ühiskonnas, saadetakse karistuseks töölaagriplaneedile, kust tagasitulekut enam pole. Planeet on karm, inimesele sobimatu ja seal on jäljed kunagisest tsivilisatsioonist. Kõik on hirmus põnev ja hirmus karm. Mulle meeldis kõige rohkem see, kuidas planeedil elu oli üles ehitatud, südamedaamile meeldis rohkem see poliitilise ulme osa.

Kui raamat läbi sai… see tunne meenutas seda, kui kunagi Pullmani “Kuldse kompassi” sari läbi sai. Mis mõttes ma pean nüüd elama edasi nii, et ei olegi hing deemonina kaaslaseks?!

Mis mõttes ma pean elama nii… üksi ja äralõigatult?! Mis muidugi tähendab, et ma olen inimene, eks. Ja selline ühendatus, see oleks siin planeedil kirjeldatav ainult sõnaga “jumalik”.