Maailmaparandaja

Õues sajab jälle vihma. Mõnus on lesida voodis, kuulata vihmakrabinat katuseaknal, lugeda raamatut või blogisid või sarju vahtida. Kodus istuda nagunii ei saa, 30nda nädala kõht ei lase lihtsalt istuda, siis lebotangi, kõigepealt ühe külje peal, siis teise, siis jälle ühe... selili pikutamisega “voodirežiim” on vist telesarjade väljamõeldis. Mul läheb küll kõht minutiga toonusesse siis. Ja just seda ju vältima peakski.

Õues on vihmaga oluliselt vähem mõnus. Eriti siin, kus vihmavarjust suurt kasu pole. Veidi ikka, aga kui see va seenekas külje pealt või alt üles ei sajaks... siin ongi kaks vihma - kas selline, mis sajab iga külje pealt korraga või korralik püstloodis mussoon, nagu kukuks taevas kohe alla. Seenekas sajab su ka kenasti jahedaks ja märjaks - eriti kui ei saa kiire sammuga kuiva trammini astuda, vaid kulged mööda tänavat nagu rannale uhutud vaal, keda vintsiga tagasi mere poole nihutatakse. Selline keskmine hüljes kuival maal, ainult et hüljes liigub kuival maal kiiremini kui mina siis, kui Müksik jälle mu põiega jalkat toksib mängida.

Trammis pole veel istet pakutud. Metroos juba kaks korda on. Aga mitte kohalikud, ei, nemad seda küll ei tee, isegi kui kellegi peaaegu kaheksa kuud rase gigantkõht nina all õõtsub. Neil ei ühenda lihtsalt ära. (Eelarvamused, jah. Kogemusega kinnitust leidnud, sellised.) Oma koha on mulle loovutanud minusugused sisserändajad, kellel lapsepõlvest mingid hägusad mälestused elementaarsest viisakusest veel kusagil ajukäärude vahel. Tolmunud, ent olemas. Samas ennast pean ka jälgima ja olengi hakanud jälgima, et ma Mummust ei kasvataks samasugust mölakat, kes arvab, et talle on kõik lubatud, kõik on tema põhiõigus ja teised inimesed on tühi koht. Mina ei tahaks sellises maailmas elada, kus kõik nii arvaksid. Nii et ma teen maailma ise paremaks, ühe välja pressitud järeltulija kaupa. Maailmaparandaja. Ühe korra ajasin ise trammis oma gigantkõhu toolilt püsti, sest kohalikud polnud seda nägugi, et kepi najal tudisevat papit istuma lasta.

Aga tegelikult tahtsin kirjutada hoopis sellest, kuidas töö on hakanud räigelt elamist segama. Mitte ainult selles mõttes, et hommikul peab kella peale tõusma heal juhul koos päikesega, enamasti enne, ega ka selles mõttes, et töölt koju jõudes oled omadega läbi nagu Zimbabwe raha ja ei jaksagi enam elada, ainult olla. Lihtsalt et kui töö koosneb ühest koosolekust teise otsa, koosolekust, kus telefonid on ebasobiv element, siis tuleb seal vidinatele peale panna lisaks vaiksele režiimile ka “ära sega mind” - “do not disturb”-asjapulk. Ja kui see ununeb maha võtta, ei saa elu sind lihtsalt kätte, et sind elama kutsuda. Ja sellest on paganama kahju. Tagasi helistades läheb kõne üldnumbrile ja seal ei tea keegi ööd ega mütsi sellest, mida mina teada tahan. 

Vahelduseks mölisemisblogis ja lakke vahtides omas mõttes mölisemisele lähen ja teen näo, et ma tean, mida ma teen. Tegelikult ongi ainult ise võimalik teada, mida sa teed. Teised eeldavad ja arvavad. Aga arvamus pole fakt ja eeldamine on kõigi nurjaminekute ema. Isegi kui tegemist on erudeeritud arvamusega, on see kõigest arvamus. Ja sinu arvamus pole ülem minu teadmisest, isegi kui ma teen kõigest nägu, et ma tean, mida ma teen.