Ukraina enne Krimmi annekteerimist
Esimene poolfinaal oli teisipäeval, poole kõrvaga kuulasin laule, ühe silmaga vaatasin ka. Belgia ülekande ajal ei ole lauludel supakaid. Kust ma siis teadma pean, millest need on? Vahel, muidugi, on hea, kui sa ei tea, millest laul räägib. Abikaan on mul näiteks ära keelanud hispaaniakeelsete laulude, mida järjest rohkem nii siin kui Eestis autoraadiost lastakse, tõlkimise ja sisukirjeldused. Et las olla niisama hea biidiga lõbus laul edasi, tema ei pea teadma, et keegi ära tappis ennast või kellegi teise. Aga raske on vaadata ja hinnata, kui sa ei saa aru, kas see, mida sa praegu kuuled on niisama onomatopoeetiline inin või lihtsalt kehva hääldusega inglise keel. Noh, see eurovisiooni ametlik keel, globish. Vaba silma ja kõrvaga tegin viimase keelekursuse koduseid ülesandeid. Või ei, ametlikult ei antud kodus lahendada, aga mitteametlikult pidi eelmise päeva materjali siiski une pealt ette kandma. Ja sinna vahele panin kirja need laulud, mis pilku-kõrva piisavalt köitsid, et harjutused hetkeks kõrvale jätta. Ja ma ei pea silmas, et olid “head”, vaid et erinesid millegi poolest sellest üldisest taustaeurokast. Kokku saime üheksa ja et oleks kümme edasipääsejat, pookisime Soome veel otsa, nii naabruskonnapoliitiliselt.
Tulemus: 7/10 (naabruspoliitika järgimine oli viga).
Kolmapäeva õhtul oli teine Eurovisiooni poolfinaal Esinesid neli härrat ja kaks prouat mittemidagiütlevate ja pealiskaudsete üheminutiste soolodega. Lõpuni ei vaadanud ja edasi ei pääsenud keegi. Asi läks rahvusvahelise žürii kätte, kes pärast rahvahääletuse tulemuse väljakuulutamist sel tuleval pühapäeval hakkavad oma kaalusid sättima, et selle poolfinaali võitja välja selgitada. Igav. Isegi telefonihääletus ei toiminud, pidi neti kaudu jeblama, id kaardi pinn see ja id kaardi pinn too.
Aga vähemalt oli neljapäevaks jälle aru pähe võetud ja jätkati vanaviisi. Õnneks või kahjuks siis enam koolitöid teha ei olnud ja kuna kohalik telekas üle ei kandnud, siis tuli rottida ETVst. See muidugi tähendas Reikopi ja lauludel supakaid, nagu ikka Eestis kombeks. Kuna tundus, et traditsioonilise vaatamisega siit poolfinaalist paberile ühtki edasipääsejat kirja ei saa, sundisin ennast telefoni scrollima, et tekitada sarnane “tegelen muude asjadega ja panen kirja, mis üldisest foonist eristub” olukord. Lõpuks pigistasime lausa 12 edasipääsejat kirja ja elimineerisime Šveitsi ja Aserbaidžaani. Viga. Lõpptulemus taas 7/10. Tegelik võitja oli Twitter, nagu Eurovisiooni ajal ikka. Neljapäevane eriauhind läheb kasutajale @polaarkaru: “Tore, et Armeenia ja Aserbaidžaan on teineteisest esinemisjärjekorras võimalikult kaugele pandud. Oleks ju piinlik lava pealt tulles kokku joosta ja karjatada "Karabahh on meie!".”
Mõnel on jalkatulemusi ennustav krabi või kala, mõnel valib tulemuse kilpkonn. Meil on mudilane. Suunamudija? Tulemusemudija?
Finaali proovime BBCst kätte saada, vähemalt oleks GH tuntud headuses.
Tervislikum oleks homme ja ülehomme varakult magama minna ja lasta mõlema Eurovisiooni viimased vaatused mööda minna. Mõistlik oleks ennast enne uut nädalat välja puhata, küll ajalehed hommikul pasundavad, kes võitis, kes kaotas, kes millise naabri poolt hääletas ja milliseid fraktsioone nüüd looma hakatakse. See ei muuda ju midagi, kui ma mõni tund hiljem teada saan. Ja teatud pühapäevase tulemuse teadasaamine võib une üldse silmast väga kaugele paremale ära pühkida.
Aga millal ma varem mõistlik olen olnud?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar