Hotell oli selle kohta ilmselge liialdus. Hallituse ja niiskuse lõhn, aukuvajunud madratsiga voodi, vaevu oma neljal laiali vajunud jalal püsti seisev tool väikese kulunud kirjutuslaua juures. Vannituppa polnud ma veel vaadanud, aga kujutasin värvikalt ette, mis seal oodata võis.
Ohkasin, vajudes väsinult tooli, mille jalad seepeale mu all veel mõne sentimeetri jagu laili vajusid. Hoidsin endiselt spordikoti sangast, kott põlvedel, seljakott seljas.
Nii see siis olema saabki. Mina. Üksi. Siin. Mädanen koos selle odava toaga. Selles “hotellis.”
Ümisesin tuba takseerides “mõtteis lahkuda võid, mil vaid soovid, aga päriselt siit sa ei saa…”
“Nii siis nii,” ütlesin end püsti ajades, samahästi nii endale, sest teha polnud enam midagi, kui ka nende võimalikele, ei, tõenäolistele seintesse varjunud prussakatele, et nad siit toast eemale hoiaksid. See tuba on võetud. Siin hallitan nüüd mina. Muigasin oma keele- ja sõnamängu peale.
Lasin spordikotil sõrmede vahelt põrandale kukkuda ja ajasin koti seljast - see põntsas tuhmilt spordikoti kõrvale. Vaatasin mõtlikult põrandat ja otsustasin, et targem oleks kotid lauale tõsta. Las need väikesed rõvedikud vähemalt töötavad veidi selle nimel, et mu kotti pugeda. Ma poeksin nende asemel ise ka. Seal on palju mugavam, kui siin toas.
Piilusin vannituppa, tuld põlema panemata, et esmamulje jalust ei lööks.
Küll need ülejäänud muljed ka kohale jõuavad. Aga täna pole see päev, mõtlesin täisriides voodikattel lamades.
Selleks on homme.
***
Jutujaht
Kaamos (siin on ka kutse, kirjeldus ja lõpus veel jutulinke)
SEE jutt nõuab järge!
VastaKustutaNo olgu, kui järge ei tule, siis vähemalt eellugu.
Väga intrigeeriv, veidi nagu toidu degusteerimibe: meki saad suhu, aga selleks, et teada saada, kuidas see tegelikult maitseb, on vaja taldrik täis tõsta.
Seisan, ootan, kulp on pihus püsti.
☺️
KustutaEndale tundus ka, et vist sai selline mõnus isutekitaja, et võibolla tõesti, võibolla tõesti…