Oranže lehti tuul mu ette pikib,
maha rebinud on need ta puult.
Mõni kirju leht ka näkku tükib,
mõtteis tänan ja siis kirun tuult.
Ei ole päri- ega vastutuul ta;
mind hoiab lõksus, keerutab mu ümber.
Läbi mantli kontideni murda
pole miski sügistuulel ülbel.
Soe tuba kuskil ootamas on mindki:
neli seina, lagi, makstud rent.
Küte huugab, huugab kütte hindki.
Toas ootab suveleitsak, ent
Jussikese suvemaale tee on pikk -
maad sinnani on kaksteist miili.
Null koma kolmteist nulli ja kuus parsekit
ja 20 kilti, seda tean ma niigi.
~~~~~~~~~~~~~~~~~~
Seekord läks väheke nihu. Upsi.
Vahel tikub melanhoorne 16-aastane nii kõvasti välja, et ei anna teda kuidagi vaiki sundida.
Kannatame ära ja siis on mitu head aega jälle rahu majas.
Vahel on hea luuletust juttude sekka lugeda.
VastaKustutaAitüma!
Mitmekesisus rikastab, eks ole, või kuidas see ELi moto oli.
Kustuta(Ühinenud mitmekesisuses, üldse mitte midagi rikastamise kohta.)
Nagu selline palate cleanser, onju.
Või see lepasuitsujuustuga hirvelihast täissuitsuvorsti amps Geisha šokolaadi mugimise vahele - ühel meist on vist kujundites väljenduv koduigatsus kallal
Oeh.
VastaKustutaOngi sügis ju, meeleolu on ehe.
(miilide parsekitessse ümberpanek on andekas leid!)
Mul mõlkus hoopis eelmise järel- või eellugu selle 12 miiliga mõtteis. Aga sügis tuli vahele 🤷♀️ Ehk järgmine kord.
Kustuta