Punane raamat: Naomi Alderman “The Future”

 Eesti keeles oleks see ilmselt “Tulevik”, aga ma lugesin seda inglise keeles ja kohe, kui see välja tuli. Juba siis oli kapitalismus ülimäda ja enamik “väljamõeldud tegelasi” kellegagi ühitatavad, seega andis veidi… kui mitte otseselt lootust, siis jaksu edasi oma asja ajada metade ja amazonide ja muude kiuste. 

Praegu võiks sellest veelgi rohkem jaksu saada. Kuigi tulemus vist oleks sama, sest need hullud miljardärid on vahepeal aina hullemaks läinud.

Raamatu kaas viitab jänese ja rebase vastastikkusele, söö või saa söödud. Elus muidugi kõik nii pole ja on ju ka julgeid jäneseid, kes joovad šampanjat, endal rind rasvane. Nii ka siin.

Kui Trump esimest korda Ühendriikide presidendiks valiti, oli üks mu lemmikmeeme see, et poisid, paneme valge maja maketi stuudiosse ja teeme sinna ovaalkabineti - las oranž pontsik olla seal ja tehku tõsielusaadet, seda ta oskaks. See oleks olnud hea “long game”.

Siin raamatus on ka pikk mäng teoksil. Väga vahva, seejuures. 

Samas on see ka maailmalõpu-raamat. Mis on see Sündmus Suure Algustähega, mis meile, maamuna parasiitsitikatele, otsa peale teeb? Kes on selleks valmis? Kes oleks valmis milleks tahes, et seda üle elada? Kes oleks valmis veetma aastaid punkris, kuniks oht möödas, ja edasi kas ihuüksi elu lõpuni või metsikus postapokalüptikas?

Kelle sina kaasa võtaksid? Mille sina kaasa võtaksid? No näiteks, et kui sul on piiramatult vahendeid ja umbes 10-aastane etteteatamisaeg valmistumiseks? Kuhu sa läheks? 

Ei, igavesti hea raamat. Ja sobib ka õrnema hingega lugejale (nagu ma ise tänapäeval, “Teenijanna lugu” näiteks on liiga karm mu otsmikusagarale. Sellised tasub lugeda enne, kui see täielikult välja areneb. (Ja lõbustusparkide Ameerika mäed tasub ka enne 23-25ndat eluaastat läbi sõita. Või vähemalt enne laste saamist. Pärast pole enam see)), olgugi et veidi vägivalda ka siin sees on.

Roosa raamat: “Moxie”, “Weyward” ja “Bunny”

“Weyward” on eesti keeles sama pealkirjaga, teisi minu otsingud eesti keeles ei leidnud. Aga “Bunny” võiks olla “Jänku” ja “Moxie” näiteks “Söakas”.

Pidin alustama punasega nagu vikerkaar, aga ometi olin roosad lugemata raamatud vasakusse serva ladunud. Olgu siis roosa.

“Moxie” on sarjana ka, aga nagu enamasti ikka, tasub raamatu lugemise ja sarja vaatamise vahele jätta piisavalt aega laagerdumiseks, ükskõik kummast sa alustad. (Nali, muidugi raamatust alustad!) Kaas on roosa, aga soovitaks igale (eel-)tiinekale oma elus. Ja igaühele, kes on kunagi (eel-)tiinekas olnud. Kuidas leida oma hääl? Kuidas leida oma vägi? Kuidas seista enda eest ja selle eest, mis sinu meelest õige? 

Igavesti vinge GRRRRL power lugemine.

“Bunny” on satiiriline sisevaade ühe uhke ülikooli uhke kirjandusprogrammi õpilaste maailma. Ma küll ei õppinud kirjutamist, aga filoloogina ja Eesti mõttes “uhke” ülikooli tudengina oli äratundmishetki küll piisavalt, et oleks kogu oma veidruses samastatav. Soovitan! Ja sellele olla järg ka. I love you, Bunny! I love you, too, Bunny! Café au lait mocca, palun! 

Samas, satiir või mitte, keegi ei keela sul olla sina ise, milline iganes sa siis mis tahes ajahetkel oled. Selles mõttes ka ikka täiega girl power.

Ja “Weyward”. Leidsin selle eestikeelsest bookstagrammist, aga lugesin inglises. Ega saanud käest panna enne, kui läbi sai. Mis oleks rohkem GRRRRL power ja naisvägi kui “nõiad” ja looduse rütmis elamine? Mulle meeldivad herstory raamatud ja ajaloo läbivaatamine läbi nende silmade, kes toona seda kirja ei pannud (ehk et mis võis valgete puritaanmeeste sõnade taga tegelikult olla?) Sekka suguvõsasaagat ja iseenda leidmist ja enda ja kallite eest seismist. Endaga leppimist. 

Kaks viimast lugesin e-raamatuna, esimese paberil ja kinkisin edasi oma toona eelteismelisele (nüüdseks täisteismelisele) lähisugulasele. Kas ta seda luges? Pole aimugi. Tänapäeval loetakse vist teistsuguseid asju. Aga mulle meeldis ja ma oleks tahtnud seda (eel-)teismelisena lugeda ja igatahes kui tal see veel alles, siis ta vast vahel mõtleb mu peale, kui pilk roosa raamatuselja leiab. Ja meenub, mis me oleme rääkinud. Aga võib-olla ka mitte. Ega tema ei pea sama väge ja sama iseend leidma nagu mina: ikka iseoma väe ja iseoma end. 

Vikerkaarevärviline lugemine

Ma tahan rohkem raamatutest kirjutada.

Ei tea veel päris hästi, kuidas, sest üks raamat viib teise ja kolmanda raamatuni ja siis seostub midagi neljandat ja kas postitus üldse on siis enam Autor Aa raamatust “Bee”?

Aga et algus oleks tehtud, teen värvide järgi. 🌈 Esimesena punane - lõppu lilla ja roosa!

Üksvahe hoidsin lugemata raamatuid riiulis sedasi.

Ise olen rahul, see on peamine.

Nagu hambaarsti juures

Teate, kus on nagu hambaarsti juures?

Hambaarsti juures.

Eriti kui sa pole seal mitu aastat käinud.

Eelmisest reedest selle reedeni on olnud 18 asja, mis on vaja olnud teha, sh kaks psühholoogi, kaks sõbrakohtumist, neli sporditundi, viis muusikatundi ja kolm hambaarsti. Ja seda ainnult kalendrit vaadates, kindlasti tuli kalendriväliseid asju ka juurde. Tavalisel nädalal poleks see kindlasti õnnestunud, aga kuna ma nagunii juba valus ja palavikus olin sel nädalal*, siis oli eluspüsimise foon nagunii vaevarikas ja see kõik ei paistnud oma erilise kerrukusega eriti silma. No kui pannakse neid aegu kuus kuud ette. Siis muidugi satuvad kõik samma nädalasse. Vähemalt ei olnud see nädal skaute.**

PS! Hambaarstist üle tee on silmaarst, kus käime (ja kaks sammu paremale on postkontor ja kaks sammu vasemale on raamatupood, welcome to Main Street, Smalltown) ja seal antakse lastele vapper olemise eest … kommi. Keep da business goin’. Businesses supporting businesses. Vähemalt ei anna hambaarst midagi, mida silma toppida, et silmaarstile kliente saata. Annab hoopis kleepse. Kuigi eks neid annab ka kindlasti kuidagi silma kleepida, kui lapsel silma peal ei hoia.

~~~~~~~~~~~~~~~~~

* sest lapsed toovad koolist koju

** tegelikult ei ole skaudid, sest pole tavalise kirikuga kaudselt seotud. Aga sama teeb välja. Ilmalik ka pole. Mitte et ma oleks üleöö avastanud ühe konkreetse konfessiooni võlu, ei. Lihtsalt vanema lapse klassikaaslased esimeses klassis olid enamjaolt selles noorteühingus, kus siniseid särke ja oranže kaelasidemeid kanti. Nii ka tema. Ja pisem tema sabas, kui aeg niikaugel oli. Kindel side kohaliku kogukonnaga või nii. Ikkagi immigrantide teine põlvkond, mitte igiammused põliselanikud oma sotsiaalsete sidemete ja turvavõrkudega.

Ilus

 

Siis kui sa leiad suvalise linna suvalise elektrikasti servast peegelpidi ja üles on keegi teine sodinud oma nime või võõrkeelse roppuse või mingisuguse akronüümi ja see on justkui sõnum sulle, eestlasele, seal suvalises võõramaa linnas.

Ilus.

(Elektrikapil oli vasakult esimene, teised mudisin ise snapseeds.)

I’m a woman, hear me roar!

Apparently when you growl at people it activates your vagus nerve and calms your nervous system. 

I’m a woman, hear me roar.

Or growl. At people.

Will I growl at you? Depends. Are you “people”? Or a friend? There’s your answer.

No et kui ma tänaval vastu tulen. Mida ilmselt ei juhtu, sest:

"Teenijanna lugu" Atwood ja teised

Vaatan siin praegu kolmandat hooaega “The Handmaid’s Tale’ist”, lihtsalt selleks, et kui sari välja tuli, polnud Atwood veel “Testamente” kirjutanud ja ma lihtsalt ei suutnud.

Aga “Testamendid”, olgugi et mitte samas mastaabis kirjanduslik meistriteos kui "Teenijanna lugu"*, andis lootust. Sidus veidi lahtisi niidiotsi ja andis lootust.** Lugesin muidugi kohe, kui välja tuli, aga pidin ikka pikalt seedima (ja oma isikliku elulise teraapiaga piisavalt samme tegema), et sarja vaadata.

Nüüd mõtlen, peale umbes nädalat (siis kui hakkasin uuesti sarja vaatama) hirmuunenägusid, kus pean oma lapsi erinevates düstoopiamaailmades päästma asjade pärast, mis äärmuslaste arust patud on (khm, näiteks mu vasakpoolsed vaated ja muu seesugune), et kas tasub jätkata. Viis hooaega peaks hetkel väljas olema.

Seega, armas lugeja - kas tasub?

Ktnxbye

Mulle tundub, et siia sobib hästi pilt tänahommikusest päikesetõusust teispool maisipõldu (hello, “Maisi lapsed”!) See on kohe kodu juures meil siin. Much creepy, very ick.

~~~~~~~~~~~~~

* Kui tahaksid lugeda midagi samas mastaabis, siis loe Naomi Aldermani “The Power” (ma ei leia eestikeelset pealkirja - kas tõesti pole tõlgitud? Jeesus, Maarja, Joosep ja apostlid, tõlgitagu!). Alderman olevat Atwoodile enne avaldamist kirjutanud ja küsinud, et kas tasub avaldada või on liig, mispeale Atwood vastas, et wowie, naine, kohe avalda! Meil on seda vaja! (Sarja pole vaadanud, ei oska soovitada.)

** Kui tahad peale “Poweri” lugemist, või lihtsalt lugeda midagi Aldermanilt, mis annab lootust, siis loe “The Future” läbi. Sobib ka õrnale hingele. Soovitasin seda juba enne oranži pontsiku (hüüdnimekrediit Enele siit postitusest) teist ametiaega ja nüüd soovitan veel rohkem. Alderman on hea.

Mis on hea päev?

Täna on jälle hea päev, no sa vaata seda nunnupalli, kelle sabas ma sain viis minutit ummikus passida:

Ja muidugi, ikka see eksistentsiaalne väsimus ja autoallajäämisevalud ja lollakad inimesed, keda sa teatud põhjustel ei saa vältida. Aga ikkagi. Is a good day.

Mis sinu jaoks päeva heaks teeb?

Tuleb välja, et mul on hetked - traktor, koer. 

Pikka aega mul ei olnudki häid päevi, sest eksistentsiaalne väsimus ja autoallajäämisevalud ja lollakad inimesed ja ma ei tea, millal ma terveks saan, kolmes eri mõttes. Ja mida see “terve olemine” endast üldse kujutama hakkab.

Aga ma nägin täna seda koera.

Ja lapsed on (välisel vaatlusel) eakohaselt terved, toit laual ja katus pea kohal.

Mis sinu jaoks hea päev on? Millal sul viimati mõni selline oli?

~~~~~~~~~~~~~~

PS! Siukest nägin ka tänavaliikluses. Seekord lugesin, kes tegi.

Põka

Täna oli ikka igavesti vahva päev. 

Eks igasugu tavalisi jurasid oli ka ja eksistentsiaalne väsimus jms, AGA!

Ma nägin liikluses kolme nunnut pisikest traktorit!

Punast (tundus pigem Case IH kui Massey Ferguson), rohelist (ei olnud John Deere, vast üks saksa rohelistest) ja sinist (tõenäoliselt New Holland). 

Pärast ütlesin eelteismelisele ka. Ta leidis, et isegi ühe traktoriga oleks päev tehtud. Minu laps ikkagi.

Ja päev pole veel läbi! Äkki tuleb neljas ka ära.

1. september

 

Mindi kooli. Alg- ja põhi- ja muusika-.

Esimene päev oli tore olnud, edasi tuli klassikaline huumor, et ega homme ei pea tagasi minema. Naljahambad on. 

Lihtsa elu nipid

 Kas sa kasutad ka äratuskellaks telefoni?

Nipp on selles, et kui sa oma 5% aku peal telefoni õhtul laadima ei pane, siis you don’t have to do tomorrow.

Võta heaks!

Iseoma

See tunne, kui lõpuks puhkuselt tagasi oled.

Iseoma voodi ja iseoma madrats, iseoma padi ja iseoma linad.

Iseoma köök, iseoma ahi, iseoma pannid, taldrikud ja kahvlid.

Iseoma kraan ja iseoma kraanivesi. Iseoma dušš ja vann.

Iseoma lapsed iseoma tubades iseoma mängude ja kraaklemistega.

Iseoma taimed iseoma terrassil, mis muidugi sinu äraoleku ajal on tohutult õnnelikult mühinal kasvanud. Rude!

Fakt. Iga kord. (No välja arvatud need korrad, kui kordagi pole sadanud ja taimed on surnuks kõrbenud, või siis on kogu aeg sadanud ja taimed on surnuks mädanenud. Aga muudel kordadel küll.)

Lauk, aga mitte küüs- ega karu- ega üldse taim

Täna andis lauk ennast kätte — tõstsin silmad ja lihtsalt ujus 4-5 m kaugusel.

Pilt on vikist, mul polnud kaamerat peos. Aga just sedasi ta seal hulpis.

Tuttpütipaar puges lausa sülle - oli umbes meetri kaugusel (sauna aknast, nad mind ei näinud).

Linnuvaatlus

Linavästrik, kiivitaja, lehelind (väike- ja mets-), ohakalind, naerukajakad ja räästapääsukesed (need on need sinimustvalged tareräästas, suitsupääsukesel on tsipa muud värvi ka lõua all), tuttpütt…

Kuulda on Siutsu-äpi arust olnud veel sinikaelparti ja roolindu, rästaid ja meriskit, tiire ja kiure, aga silma alla pole need tulnud.

Selle kohta on meem ka, muidugi:

Pöialpoissi usutavasti nägin. Kui too oskab sedasi paigal lennata nagu nood võõramaised minid koolibrid. Tegi ukselingil kuivamas rippuva froteerätikuga tutvust. (Rätik ei reageerinud lähenemiskatsetele entusiastliku jaatusega, lind lendas ära. Tubli, lind. Kõik peaksid nii tegema. “Ei” on täislause ja ainus nõusolek on entusiastlik “jah”.)

Linnuvaatluse teema lõpetuseks*, et Netflixi “The Residence” olla olnud kiidetud taevani. Kiidan teistele takka. Paluks veel siukseid! (Novembris tuleb “Neljapäevane mõrvaklubi” juba!)

Whodunit? Cordelia Cupp vaatleb läbi lindude. Poirot keerutab vuntsi. Been there, done that.

~~~~~~~~~~~~~~

* Vaevalt et ma selle teemaga lõpetanud olen. Usutavasti pigem süveneb see häda. Aga seda ka, et kui siin asustatud saare asustamata rannaveerel päevade kaupa pilvi vaadelda (ja merd ja roostikku ja taamal ülelahe paistvat metsaviiru), siis on, keda vaadelda. Vast sestap ka vähene sääsepiin. Elurikkus linnustikus vajab ju toitu. Win-win.

Vihased pruudid

Kõigepealt see, et ma tahtsin pealkirjaks panna “Vigased pruudid”, aga ei hakanud parandama, sest sedasi on ka õige. Ma tõesti ei tea, kui kaua ma pean “oma tunnetega istuma ja neid kuulama”, enne kui saan aru, mis passiivseid tundeid see viha mu sees tasakaalustab. The loathing runs deep in this one.

Tegelikult tahtsin selle pildi siia mälestuseks jätta. Et 42, viimane taks. Toopäev Lottemaal, kui kepiga käisin, ei julenud ükski ülbiklaps mu kohta enam “vanamutt” öelda. Mine tea, äkki kartsid, et äsan oma kepiga.

Nelikendkuus, võimalus uus, muidugi.

Vast pulmaaastapäevapeoks saab terveks.

Mõtted ja tunded

Ma tunnen ennast täna veidi nagu onu Klaus. See rännukoer. Et "muutkut reisid möeda maa- illma ringi, sellal kut teised koerad ja rebased siin muutkut aga leiutavad igatvärki seadeldisi." Mitu korda sai Rootsis käidud kui Pärnus olime.

 

Nii ka täna, läbi Rootsi Pärnumaalt Rapla-, Harju-, Lääne- ja jälle Rapla- ja Läänemaa kaudu siia, asustamata saarele jõudsime.

Olgugi et saar ise peaks justkui Eesti saartest asustatuim olema.

Südamedaamile meenutas see saun Jim Knopfi, kes veekindlaks tehtud auruveduriga mööda merd seiklusi seilas.

(Kas sa, armas lugeja (tervitan teid kõiki kolme!), tead, kas see on maakeeles ka olemas? Tahaks, et on.)

Mulle meenutas tema meenutus hoopis nõukaaegseid venekeelseid suure pehmes köites raamatuid, mille mu isa meie jaoks rida-realt ära tõlkis. Trükitähtedega, et kolme-neljane mina ka saaks lugeda.

Peategelane on silme ees, aga muud ei meenu.

(Kas sulle, armas lugeja (lehvitan nagu Forrest Gump laeva pealt leitnant Danile), meenub midagi sellist?)

Ja lõpetuseks siia veel, kuidas 27 minutiga võib valgest pardikesest saada roosa elevant.

Enne:

Pärast:

Läks lauluga, läks lauluga, läks laulugaaaa

Lapsed laulsid kaks päeva: “Lottemaa, ehtne ja hea!” 

Aga ikka jäi väheks.

Isegi laul ei hakanud närvidele käima, sest Lottemaa oli muud laulu ka otsast otsani täis.

Meie kaks lemmikut - Paula ja Bruno (Adalbert jõuab ka igasse põõsasse piiluma. Trufax.)

Ei tea, kas nad kunagi kuukaardi või nädalapileti ka teevad? Koguks raha selleks küll.

Ööbimisega. Oo! Ööbimisega lastelaager nädalaks! 

Laagrilapsed oleks mingid lisategelased näiteks.

Oo! Kuujäneseklass oma kuujänesejuhendajaga!

Seda lapsevanemad ostaksid!

Lisaraha vedeleb lihtsalt maas, Lottemaa-inimesed. Korja aga üles. 

Igal aastal on mingi uuendus-täiendus. Küll tuleb kord ka see. 

Jälle reklaamiminutid

Ma olen ikka kaua ära olnud.

Kui mul on vaja piima kohvi ja krõbuskite jaoks, ja mul on kama (kuigi kama jaoks ma kasutan ikka petti nagu kombeks (mis sinu kamaretsept on? Pliis šeer. Šeering is keering!)), kas ta on 2,5% või täispiim, siis muidugi ma valin siukse, millest nelja paki peale* saab ühe naisrühma kokku.

Just selleks veel eriti, et ma laulu- ja tantsupidu vaatasin enam kui seitsme penikoorma** tagant telekast. 

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

*Või viie või kuue paki peale. Kas naisrühmas peab olema 8 või 10 või 12 tantsijat?

**Täpsemini: ~210 sammu seitsmepenikoormasaabastega.

Trash panda

Pesukarud!

Palun öelge, et neile on selle eest mingi reklaami- või pakendiauhind antud. 

Mind isegi ei huvita (väga), kas need midagi puhtaks ka pesevad. Kuidas sa jätad siukse poodi?

Puhkuse kõige raskem päev

See on see esimene päev, kui ei pea kuhugi reisima ja sõitma, kui metsale ja merele on tere öeldud ja külmkapp on ka täidetud ja peab laskma puhkusel endale järele jõuda.

Et lesi aga kuskil ja midagi ei pea tegema. Et kui igav on, siis lasegi olla. Aga veel ei oska, veel ei ole harjunud.

Lastel on see eriti raske peale nädalat-paari mujalolemist ja lubaküsimisi ja täiskasvanu-juhitud-tegevusi. See vingumine, et mis me nüüd teeme ja et igav on. Ja siis ma vastu, et ongi hea, et igav on, siis mõte jõuab kehale järele.

Mina

Mis on sinu jaoks puhkuse kõige raskem päev?

Või on sul algus just kerge?

Millal sa puhkama hakkad, kui puhkus hakkab?

Noh, et millal vaim kalendrile järele jõuab?

Vahel ei jõuagi vist, kui pole pikalt puhanud ja puhkus ise ka lühike. Meil hiljaaegu üks jäi pensionile ja oli mures, et mis ta nüüd pihta hakkab. Ma siis meenutasin talle, et ta just selleks on kogu oma karjääri kõvasti treeninud. Iga kord tsipake, kui iga-aastase puhkuse võtab. Et nüüd saab abirattad maha võtta ja täie hooga võtta.

Ma proovin ka. Kolm nädalat oleks ideaalis hea - esimene sisseelamiseks, siis poolteist puhkamiseks ja siis viimane pool nädalat jälle väljaelamiseks. Kui just kauem ei lähe kõigega. Nagunii saab alati liiga kiiresti otsa - nagu ikka, algul ei saa vedama, siis ei saa pidama.

Minu pere ja muud loomad

Aga võib-olla on sedasi — noh, vedama ja pidama — siis kui lihtsalt lainetega kaasa loksud. Aga kui ise kursi sead ja veidi vaeva näed, siis saab nii vedama kui pidama.

Kas ma just kirjeldasin mingit filosoofiat…?

Sama pilt, mis esimene, aga teise nurga alt

Peadpidi pilvedes

Ma ei saa.

Kuidas saab pilvine taevas niiiiii ilus olla?!

Aga kahe jalaga maa peal.

Ja välisel vaatlusel veidi lombakas.

Seespoolt… 

Katus pea kohal, toit laual, lapsed (välisel vaatlusel) terved.

Hoitud, armastatud ja päike paistab.

Ja poes oli jälle gazpacho’t!

Ja üldse. Paberimajandust on mägede kaupa, aga mäed liiguvad. Visalt, aga liiguvad.

Ja üldse. No vaata!

Mida üldse tähendab “taevasinine”? Taevas on iga päev isemoodi sinine, vahel lausa samal päeval ja samal hetkel isesuundades.

NPC

Sattusin sellise taga sõitma.

Sõitis nagu klassikaline NPC - see, kellest tuleb videomängus kõva itsiga mööda kimada.

Mina ei kimanud, sest ma sõidan nagu memmeke. Muidu ma ei sõidaks üldse, hirmud ja sundmõtted. Tahan terve nahaga koju jõuda. Teised kimasid küll. Kes siis tahaks kiirteel viimaseks jääda või üldse kehvem olla kui NPC?

Mina vist olen ka NPC. Praegu palju vähem kui enne ja pigem oma valikul. 

Elame veel.

Minu mudilane käis ka laulupeol

See 11-aastane, mitte seitsmene. Eakas mudilane.

Laps üleval paremal nurgas. Ega’s laps mingi lammas ole, et all nurgas oleks. Viimati oli lihtsam leida, läksid mitmekesi tantsupeolt rahvariietega, otsi ainult teises hääles punast punti.

Järgmine kord lähevad mõlemad. Üks MUK ja teine LAK.

Kuidas see käib? See 2028 noorte ja üld koos? Kas keegi teab? Saavad rohkem lauluaega lastekoor ja mudilaskoor? Sest nad oleks muidu ju mõlemas? Või lähevadki kaks korda vettima laulma?

Eile kooride vahetuse ajal nad ütlesid, et kaks nädalavahetust - esimesel pikalt tantsu, teisel laulu. Ikka ma ei kujuta ette.

Vahele muidugi ei saa jätta seda, mis pandeemiaga vahele jäi, sest siis ju tuleb kohe võõras võim tagasi nagu 11ndal sajandil (oli vist nii? Või hakkas 12. saj see nali pihta?), pluss 40 aastat ‘88ndast jne.

Ma ise käisin korra MUKi ja korra LAKiga.

MUKis käisin proovides kenasti vettimas ja kontserdi ajaks oli hääl hirmus ära ja palavik, ema pani käe ette. LAKiga proovides ei käinudki, sest tulime otse tantsupeolt. Või siis oli see vastupidi, kes neid segaseid ‘90ndate keskpaiga aastaid nii selgelt enam mäletaks. 

Mina. Mina ei mäleta. (Ainult seda, et need vanainimesed-laulujuhid himus noored olid.) 

Sa kindlasti mäletad!

Mis sa tegid, kui Eesti vabaks sai? Ma tahtsin ka ketti minna, aga meil polnud autot. Isa oli Toompead kaitsmas.

Aga kus sa olid, kui kroon tuli? Ma olin ema kõrval ja vaatasin, kuidas kärutäied kulunud rublasid vahetati peotäie värviliste kroonide vastu. Ema töötas toona ühes kohaliku tähtsusega pangas (mille hiljem neelas üks üleriiklik (mille hiljem neelas üks seni tegutsev Rootsi oma, kus mul enam kontot pole. Ega ma sinna polegi kunagi kontot teinud, minu konto oli tolles kohaliku tähtsusega pangas (mille hiljem neelas üks üleriiklik (mille hiljem neelas see veel suurem kala)))), tema tänutäheks saadud hõbekroon oli aastaid pidupäevanõude vitriinkapis paremalt teise kristallkausi sees. Ju on senini tal kuskil alles. 

Aga kus sa olid, kui ma keskkooli gümnasse läksin ja Prantsusmaa finaalis Brasiiliale kolm väravat lõi?

Aga kas sa oled laulu- ja/või tantsupeol käinud? Vaataja või osalisena? Mida sa sellest eredalt mäletad? Millal sa esimest korda käisid? Aga viimati?

Minu esimene kord oli kunagi iidsetel aegadel, kui mul veel kaks lapsevanemat oli ja ma ise kukilkantavas formaadis. Muusikast ei mäleta midagi, aga eredalt on meeles, kuidas laulupeol oli metsikult palju rahvast ja nad kõik olid rõõmsad ja lahked ja asfaldile olid joonistatud hiigelsuured (kukilkantava inimese vaatenurgast) värvilised lilled. Ja kuidas sellele järgnenud rokksummeril oli ka megapalju rahvast ja nad kõik olid torssis ja/või purjus ja lillede asemel oli maas oi kui palju prügi.

Elagu 90ndad - nendeta poleks me praegu siin.

~~~~~~~~~~~~

PS. Et selle vihmaga seoses. On meil tõesti veidike traditsiooniks saanud, et tantsitakse kuiva jalaga ja lauldakse lombis. Välja arvatud too aasta 90ndail, kui ma mõlemal käisin. Siis tantsisime mudas ja laulsime päikese särama nagu eile mudilased “Esä taivan” ajal. Esä taivan, tii nii, et isegi kui sa ei saa vihma ja torme (sõdu ja muud pahadust) ära hoida, et siis vähemalt lapsed palju pihta ei saaks. Kuulas. Ehk kuulab ka seal, kus sõjad ja muud pahadused praegu.

PPS! Olgugi et ma ise laulupeol kaks ja tantsupeol vaid korra esinenud olen, on meie pere pigem tantsupere poole kreenis. No mis nad siis laulavad “Tuljakut” nii aegalselt? Selle järgi ei saa ju üldse tantsida. Ema käib juba noorest saati pea iga kord Kalevi staadioni murul. Õel on ka ikka mitu-mitu sakki kirivöös.

PPPS! Ja mis siis, et seda pidude ühesolemise ja kokkukuulumise tunnet ainult pidupäevadel endil tunneme ja pärast jälle oma lemmiktoitu sööme? Teistel pole sedagi. Ja südames kestab see järgmise korrani välja. Mul vähemalt. Kas sul ka?

Unenäobotaanika

Hommikul ärgates teadsin 100% kindlalt, et keskhommikunäks on arbuus, sest et olin paraja jupi seda imelist suhkruveeköögivilja* eile poest koju vedanud.

Arbuusikunst internetist

Aga mida pole, on arbuus. Nagu. Ma käisin eile poes. Ja kui reaalseks võivad unenäod minna, et poeskäik kordub üks-ühele, ja tiiserina lisaks tuleb unes arbuus. Sest et kui ma hakkasin järele mõtlema, kuidas ma olin puuviljaleti juures toimetanud, siis tõesti, tolles poes ei olnud lahtilõigatud arbuusi.

What a rip off. Alateadvus, meil on vaja üks tõsine vestlus maha pidada.

“Arbuusipea”, Matthew Franck

~~~~~~~~~

* Arbuus on tegelikult puuvili, sest minu jaoks on vahetegemine kasutuses, mitte botaanikas. Ma ei kasuta seda soolases eines, vaid puuviljasalatis ja puuviljasnäkina. Täpselt naguma tomatit kasutan köögi-, mitte puuviljana. Botaanika-šmotaanika, oma elu, ise tean, mis teen ja arvan.

Jaitsegaamennaja darooga

Ma siin mõtlesin ükspäev murust ja munakividest ja kõrgetest kontsadest ja paljajalukingadest. Ja et kuidas seletada kellelegi, kellel pole puutumust kroonilise valu või kroonilise haiguse või ATH või autismi või serotoniini- ja dopamiini regulatsioonihäiretega. 

See on nii, et sulle antakse paar kontsakingi ja juhatatakse munakiviteele. Ja kuidas sa seal siis komberdad ja kukud ja komistad, kuni leiutad ise omale toimetukumehhanismid - konts kivi keskele ja muud seesugust. Ja kuidas kõrval keegi kõnnib ka munakividel, aga tennistega, või ka kontsadega, aga siledal kõnniteel. Ja kuidas nad siis naeravad, et kuidas sa siis hakkama ei saa, nemad ju samas kohas ja saavad. Ei ole ju nii raske! Aga nemad ei ole ju samas kohas. Ja on ikka küll kuradima raske. Eriti kui mõni veel vahepealt tuleb ja jala ette paneb. Siis saad lõpuks õiged rohud või areneb teadus või tuleb õige diagnoos ja vastavad tõestatult toimivad, enda leiutatust lihtsamad toimetulekumehhanismid. Aga munakivid ja kontsad jäävad. Lihtsalt sa tead, et neilt kõrvaltnaerjatel ei olegi nii raske kunagi olnud, ja lepid, et vahel kukud.

Jaitsekaamennaja

Tahaks oma lastele kontsade asemel paljajalutenniseid ja munakivide asemel sujuvat metsateed.

Aga astuma peab. Vahel edasi, vahel sammuke tagasi ja uuesti. Minul ongi nii, et ma saan ainult ühe sammu korraga. Vahel sedagi ei. Aga mingi multitasking ja saja palli korraga õhus hoidmine, hard pass. Mul on niigi raske, nii et üks samm, üks asi korraga. Aga kurat, ei saa ju nii - alati on sada asja ja kõik üksteise otsas, üksteise sabas. Õnneks mul on südamedaam, kes abiks. Sest neil, kes suudavad, ei ole vaja teha nii palju paberimäärimist, kui neil, kes ei suuda ja peavad selle tõestamiseks määrima määratult palju paberit. Vast oleks ma üksi puhtalt pühast vihast kogu selle ebaõigluse üle ka vaikselt toime tulnud selle paberimäega, aga õnneks ei pea kunagi seda teada saama.

Sillake oaasi

Nüüd on mul tänaseks B-aku tühi, C juba kasutuses, lusikad otsas ja kartulike kahvleid täis, nii et sellest, ülalolevaga haakubast teemast mõni teine kord. Aitäh ära kuulamast!

Pilved, nööriga koos