Lauk, aga mitte küüs- ega karu- ega üldse taim

Täna andis lauk ennast kätte — tõstsin silmad ja lihtsalt ujus 4-5 m kaugusel.

Pilt on vikist, mul polnud kaamerat peos. Aga just sedasi ta seal hulpis.

Tuttpütipaar puges lausa sülle - oli umbes meetri kaugusel (sauna aknast, nad mind ei näinud).

Linnuvaatlus

Linavästrik, kiivitaja, lehelind (väike- ja mets-), ohakalind, naerukajakad ja räästapääsukesed (need on need sinimustvalged tareräästas, suitsupääsukesel on tsipa muud värvi ka lõua all), tuttpütt…

Kuulda on Siutsu-äpi arust olnud veel sinikaelparti ja roolindu, rästaid ja meriskit, tiire ja kiure, aga silma alla pole need tulnud.

Selle kohta on meem ka, muidugi:

Pöialpoissi usutavasti nägin. Kui too oskab sedasi paigal lennata nagu nood võõramaised minid koolibrid. Tegi ukselingil kuivamas rippuva froteerätikuga tutvust. (Rätik ei reageerinud lähenemiskatsetele entusiastliku jaatusega, lind lendas ära. Tubli, lind. Kõik peaksid nii tegema. “Ei” on täislause ja ainus nõusolek on entusiastlik “jah”.)

Linnuvaatluse teema lõpetuseks*, et Netflixi “The Residence” olla olnud kiidetud taevani. Kiidan teistele takka. Paluks veel siukseid! (Novembris tuleb “Neljapäevane mõrvaklubi” juba!)

Whodunit? Cordelia Cupp vaatleb läbi lindude. Poirot keerutab vuntsi. Been there, done that.

~~~~~~~~~~~~~~

* Vaevalt et ma selle teemaga lõpetanud olen. Usutavasti pigem süveneb see häda. Aga seda ka, et kui siin asustatud saare asustamata rannaveerel päevade kaupa pilvi vaadelda (ja merd ja roostikku ja taamal ülelahe paistvat metsaviiru), siis on, keda vaadelda. Vast sestap ka vähene sääsepiin. Elurikkus linnustikus vajab ju toitu. Win-win.

Vihased pruudid

Kõigepealt see, et ma tahtsin pealkirjaks panna “Vigased pruudid”, aga ei hakanud parandama, sest sedasi on ka õige. Ma tõesti ei tea, kui kaua ma pean “oma tunnetega istuma ja neid kuulama”, enne kui saan aru, mis passiivseid tundeid see viha mu sees tasakaalustab. The loathing runs deep in this one.

Tegelikult tahtsin selle pildi siia mälestuseks jätta. Et 42, viimane taks. Toopäev Lottemaal, kui kepiga käisin, ei julenud ükski ülbiklaps mu kohta enam “vanamutt” öelda. Mine tea, äkki kartsid, et äsan oma kepiga.

Nelikendkuus, võimalus uus, muidugi.

Vast pulmaaastapäevapeoks saab terveks.

Mõtted ja tunded

Ma tunnen ennast täna veidi nagu onu Klaus. See rännukoer. Et "muutkut reisid möeda maa- illma ringi, sellal kut teised koerad ja rebased siin muutkut aga leiutavad igatvärki seadeldisi." Mitu korda sai Rootsis käidud kui Pärnus olime.

 

Nii ka täna, läbi Rootsi Pärnumaalt Rapla-, Harju-, Lääne- ja jälle Rapla- ja Läänemaa kaudu siia, asustamata saarele jõudsime.

Olgugi et saar ise peaks justkui Eesti saartest asustatuim olema.

Südamedaamile meenutas see saun Jim Knopfi, kes veekindlaks tehtud auruveduriga mööda merd seiklusi seilas.

(Kas sa, armas lugeja (tervitan teid kõiki kolme!), tead, kas see on maakeeles ka olemas? Tahaks, et on.)

Mulle meenutas tema meenutus hoopis nõukaaegseid venekeelseid suure pehmes köites raamatuid, mille mu isa meie jaoks rida-realt ära tõlkis. Trükitähtedega, et kolme-neljane mina ka saaks lugeda.

Peategelane on silme ees, aga muud ei meenu.

(Kas sulle, armas lugeja (lehvitan nagu Forrest Gump laeva pealt leitnant Danile), meenub midagi sellist?)

Ja lõpetuseks siia veel, kuidas 27 minutiga võib valgest pardikesest saada roosa elevant.

Enne:

Pärast:

Läks lauluga, läks lauluga, läks laulugaaaa

Lapsed laulsid kaks päeva: “Lottemaa, ehtne ja hea!” 

Aga ikka jäi väheks.

Isegi laul ei hakanud närvidele käima, sest Lottemaa oli muud laulu ka otsast otsani täis.

Meie kaks lemmikut - Paula ja Bruno (Adalbert jõuab ka igasse põõsasse piiluma. Trufax.)

Ei tea, kas nad kunagi kuukaardi või nädalapileti ka teevad? Koguks raha selleks küll.

Ööbimisega. Oo! Ööbimisega lastelaager nädalaks! 

Laagrilapsed oleks mingid lisategelased näiteks.

Oo! Kuujäneseklass oma kuujänesejuhendajaga!

Seda lapsevanemad ostaksid!

Lisaraha vedeleb lihtsalt maas, Lottemaa-inimesed. Korja aga üles. 

Igal aastal on mingi uuendus-täiendus. Küll tuleb kord ka see. 

Jälle reklaamiminutid

Ma olen ikka kaua ära olnud.

Kui mul on vaja piima kohvi ja krõbuskite jaoks, ja mul on kama (kuigi kama jaoks ma kasutan ikka petti nagu kombeks (mis sinu kamaretsept on? Pliis šeer. Šeering is keering!)), kas ta on 2,5% või täispiim, siis muidugi ma valin siukse, millest nelja paki peale* saab ühe naisrühma kokku.

Just selleks veel eriti, et ma laulu- ja tantsupidu vaatasin enam kui seitsme penikoorma** tagant telekast. 

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

*Või viie või kuue paki peale. Kas naisrühmas peab olema 8 või 10 või 12 tantsijat?

**Täpsemini: ~210 sammu seitsmepenikoormasaabastega.

Trash panda

Pesukarud!

Palun öelge, et neile on selle eest mingi reklaami- või pakendiauhind antud. 

Mind isegi ei huvita (väga), kas need midagi puhtaks ka pesevad. Kuidas sa jätad siukse poodi?

Puhkuse kõige raskem päev

See on see esimene päev, kui ei pea kuhugi reisima ja sõitma, kui metsale ja merele on tere öeldud ja külmkapp on ka täidetud ja peab laskma puhkusel endale järele jõuda.

Et lesi aga kuskil ja midagi ei pea tegema. Et kui igav on, siis lasegi olla. Aga veel ei oska, veel ei ole harjunud.

Lastel on see eriti raske peale nädalat-paari mujalolemist ja lubaküsimisi ja täiskasvanu-juhitud-tegevusi. See vingumine, et mis me nüüd teeme ja et igav on. Ja siis ma vastu, et ongi hea, et igav on, siis mõte jõuab kehale järele.

Mina

Mis on sinu jaoks puhkuse kõige raskem päev?

Või on sul algus just kerge?

Millal sa puhkama hakkad, kui puhkus hakkab?

Noh, et millal vaim kalendrile järele jõuab?

Vahel ei jõuagi vist, kui pole pikalt puhanud ja puhkus ise ka lühike. Meil hiljaaegu üks jäi pensionile ja oli mures, et mis ta nüüd pihta hakkab. Ma siis meenutasin talle, et ta just selleks on kogu oma karjääri kõvasti treeninud. Iga kord tsipake, kui iga-aastase puhkuse võtab. Et nüüd saab abirattad maha võtta ja täie hooga võtta.

Ma proovin ka. Kolm nädalat oleks ideaalis hea - esimene sisseelamiseks, siis poolteist puhkamiseks ja siis viimane pool nädalat jälle väljaelamiseks. Kui just kauem ei lähe kõigega. Nagunii saab alati liiga kiiresti otsa - nagu ikka, algul ei saa vedama, siis ei saa pidama.

Minu pere ja muud loomad

Aga võib-olla on sedasi — noh, vedama ja pidama — siis kui lihtsalt lainetega kaasa loksud. Aga kui ise kursi sead ja veidi vaeva näed, siis saab nii vedama kui pidama.

Kas ma just kirjeldasin mingit filosoofiat…?

Sama pilt, mis esimene, aga teise nurga alt

Peadpidi pilvedes

Ma ei saa.

Kuidas saab pilvine taevas niiiiii ilus olla?!

Aga kahe jalaga maa peal.

Ja välisel vaatlusel veidi lombakas.

Seespoolt… 

Katus pea kohal, toit laual, lapsed (välisel vaatlusel) terved.

Hoitud, armastatud ja päike paistab.

Ja poes oli jälle gazpacho’t!

Ja üldse. Paberimajandust on mägede kaupa, aga mäed liiguvad. Visalt, aga liiguvad.

Ja üldse. No vaata!

Mida üldse tähendab “taevasinine”? Taevas on iga päev isemoodi sinine, vahel lausa samal päeval ja samal hetkel isesuundades.

NPC

Sattusin sellise taga sõitma.

Sõitis nagu klassikaline NPC - see, kellest tuleb videomängus kõva itsiga mööda kimada.

Mina ei kimanud, sest ma sõidan nagu memmeke. Muidu ma ei sõidaks üldse, hirmud ja sundmõtted. Tahan terve nahaga koju jõuda. Teised kimasid küll. Kes siis tahaks kiirteel viimaseks jääda või üldse kehvem olla kui NPC?

Mina vist olen ka NPC. Praegu palju vähem kui enne ja pigem oma valikul. 

Elame veel.

Minu mudilane käis ka laulupeol

See 11-aastane, mitte seitsmene. Eakas mudilane.

Laps üleval paremal nurgas. Ega’s laps mingi lammas ole, et all nurgas oleks. Viimati oli lihtsam leida, läksid mitmekesi tantsupeolt rahvariietega, otsi ainult teises hääles punast punti.

Järgmine kord lähevad mõlemad. Üks MUK ja teine LAK.

Kuidas see käib? See 2028 noorte ja üld koos? Kas keegi teab? Saavad rohkem lauluaega lastekoor ja mudilaskoor? Sest nad oleks muidu ju mõlemas? Või lähevadki kaks korda vettima laulma?

Eile kooride vahetuse ajal nad ütlesid, et kaks nädalavahetust - esimesel pikalt tantsu, teisel laulu. Ikka ma ei kujuta ette.

Vahele muidugi ei saa jätta seda, mis pandeemiaga vahele jäi, sest siis ju tuleb kohe võõras võim tagasi nagu 11ndal sajandil (oli vist nii? Või hakkas 12. saj see nali pihta?), pluss 40 aastat ‘88ndast jne.

Ma ise käisin korra MUKi ja korra LAKiga.

MUKis käisin proovides kenasti vettimas ja kontserdi ajaks oli hääl hirmus ära ja palavik, ema pani käe ette. LAKiga proovides ei käinudki, sest tulime otse tantsupeolt. Või siis oli see vastupidi, kes neid segaseid ‘90ndate keskpaiga aastaid nii selgelt enam mäletaks. 

Mina. Mina ei mäleta. (Ainult seda, et need vanainimesed-laulujuhid himus noored olid.) 

Sa kindlasti mäletad!

Mis sa tegid, kui Eesti vabaks sai? Ma tahtsin ka ketti minna, aga meil polnud autot. Isa oli Toompead kaitsmas.

Aga kus sa olid, kui kroon tuli? Ma olin ema kõrval ja vaatasin, kuidas kärutäied kulunud rublasid vahetati peotäie värviliste kroonide vastu. Ema töötas toona ühes kohaliku tähtsusega pangas (mille hiljem neelas üks üleriiklik (mille hiljem neelas üks seni tegutsev Rootsi oma, kus mul enam kontot pole. Ega ma sinna polegi kunagi kontot teinud, minu konto oli tolles kohaliku tähtsusega pangas (mille hiljem neelas üks üleriiklik (mille hiljem neelas see veel suurem kala)))), tema tänutäheks saadud hõbekroon oli aastaid pidupäevanõude vitriinkapis paremalt teise kristallkausi sees. Ju on senini tal kuskil alles. 

Aga kus sa olid, kui ma keskkooli gümnasse läksin ja Prantsusmaa finaalis Brasiiliale kolm väravat lõi?

Aga kas sa oled laulu- ja/või tantsupeol käinud? Vaataja või osalisena? Mida sa sellest eredalt mäletad? Millal sa esimest korda käisid? Aga viimati?

Minu esimene kord oli kunagi iidsetel aegadel, kui mul veel kaks lapsevanemat oli ja ma ise kukilkantavas formaadis. Muusikast ei mäleta midagi, aga eredalt on meeles, kuidas laulupeol oli metsikult palju rahvast ja nad kõik olid rõõmsad ja lahked ja asfaldile olid joonistatud hiigelsuured (kukilkantava inimese vaatenurgast) värvilised lilled. Ja kuidas sellele järgnenud rokksummeril oli ka megapalju rahvast ja nad kõik olid torssis ja/või purjus ja lillede asemel oli maas oi kui palju prügi.

Elagu 90ndad - nendeta poleks me praegu siin.

~~~~~~~~~~~~

PS. Et selle vihmaga seoses. On meil tõesti veidike traditsiooniks saanud, et tantsitakse kuiva jalaga ja lauldakse lombis. Välja arvatud too aasta 90ndail, kui ma mõlemal käisin. Siis tantsisime mudas ja laulsime päikese särama nagu eile mudilased “Esä taivan” ajal. Esä taivan, tii nii, et isegi kui sa ei saa vihma ja torme (sõdu ja muud pahadust) ära hoida, et siis vähemalt lapsed palju pihta ei saaks. Kuulas. Ehk kuulab ka seal, kus sõjad ja muud pahadused praegu.

PPS! Olgugi et ma ise laulupeol kaks ja tantsupeol vaid korra esinenud olen, on meie pere pigem tantsupere poole kreenis. No mis nad siis laulavad “Tuljakut” nii aegalselt? Selle järgi ei saa ju üldse tantsida. Ema käib juba noorest saati pea iga kord Kalevi staadioni murul. Õel on ka ikka mitu-mitu sakki kirivöös.

PPPS! Ja mis siis, et seda pidude ühesolemise ja kokkukuulumise tunnet ainult pidupäevadel endil tunneme ja pärast jälle oma lemmiktoitu sööme? Teistel pole sedagi. Ja südames kestab see järgmise korrani välja. Mul vähemalt. Kas sul ka?

Unenäobotaanika

Hommikul ärgates teadsin 100% kindlalt, et keskhommikunäks on arbuus, sest et olin paraja jupi seda imelist suhkruveeköögivilja* eile poest koju vedanud.

Arbuusikunst internetist

Aga mida pole, on arbuus. Nagu. Ma käisin eile poes. Ja kui reaalseks võivad unenäod minna, et poeskäik kordub üks-ühele, ja tiiserina lisaks tuleb unes arbuus. Sest et kui ma hakkasin järele mõtlema, kuidas ma olin puuviljaleti juures toimetanud, siis tõesti, tolles poes ei olnud lahtilõigatud arbuusi.

What a rip off. Alateadvus, meil on vaja üks tõsine vestlus maha pidada.

“Arbuusipea”, Matthew Franck

~~~~~~~~~

* Arbuus on tegelikult puuvili, sest minu jaoks on vahetegemine kasutuses, mitte botaanikas. Ma ei kasuta seda soolases eines, vaid puuviljasalatis ja puuviljasnäkina. Täpselt naguma tomatit kasutan köögi-, mitte puuviljana. Botaanika-šmotaanika, oma elu, ise tean, mis teen ja arvan.

Jaitsegaamennaja darooga

Ma siin mõtlesin ükspäev murust ja munakividest ja kõrgetest kontsadest ja paljajalukingadest. Ja et kuidas seletada kellelegi, kellel pole puutumust kroonilise valu või kroonilise haiguse või ATH või autismi või serotoniini- ja dopamiini regulatsioonihäiretega. 

See on nii, et sulle antakse paar kontsakingi ja juhatatakse munakiviteele. Ja kuidas sa seal siis komberdad ja kukud ja komistad, kuni leiutad ise omale toimetukumehhanismid - konts kivi keskele ja muud seesugust. Ja kuidas kõrval keegi kõnnib ka munakividel, aga tennistega, või ka kontsadega, aga siledal kõnniteel. Ja kuidas nad siis naeravad, et kuidas sa siis hakkama ei saa, nemad ju samas kohas ja saavad. Ei ole ju nii raske! Aga nemad ei ole ju samas kohas. Ja on ikka küll kuradima raske. Eriti kui mõni veel vahepealt tuleb ja jala ette paneb. Siis saad lõpuks õiged rohud või areneb teadus või tuleb õige diagnoos ja vastavad tõestatult toimivad, enda leiutatust lihtsamad toimetulekumehhanismid. Aga munakivid ja kontsad jäävad. Lihtsalt sa tead, et neilt kõrvaltnaerjatel ei olegi nii raske kunagi olnud, ja lepid, et vahel kukud.

Jaitsekaamennaja

Tahaks oma lastele kontsade asemel paljajalutenniseid ja munakivide asemel sujuvat metsateed.

Aga astuma peab. Vahel edasi, vahel sammuke tagasi ja uuesti. Minul ongi nii, et ma saan ainult ühe sammu korraga. Vahel sedagi ei. Aga mingi multitasking ja saja palli korraga õhus hoidmine, hard pass. Mul on niigi raske, nii et üks samm, üks asi korraga. Aga kurat, ei saa ju nii - alati on sada asja ja kõik üksteise otsas, üksteise sabas. Õnneks mul on südamedaam, kes abiks. Sest neil, kes suudavad, ei ole vaja teha nii palju paberimäärimist, kui neil, kes ei suuda ja peavad selle tõestamiseks määrima määratult palju paberit. Vast oleks ma üksi puhtalt pühast vihast kogu selle ebaõigluse üle ka vaikselt toime tulnud selle paberimäega, aga õnneks ei pea kunagi seda teada saama.

Sillake oaasi

Nüüd on mul tänaseks B-aku tühi, C juba kasutuses, lusikad otsas ja kartulike kahvleid täis, nii et sellest, ülalolevaga haakubast teemast mõni teine kord. Aitäh ära kuulamast!

Pilved, nööriga koos

Kirjaoskajad

Enne kui ise pea padjale sain, käisin piilumas, kuidas lapsed magavad - et kas peab ristipidi keeranud isendi tagasi pikuti sikutama või on padja asemel 38 kaisukat jne.

Leidsin padja kõrvalt kirjakese:

Pildil kujutatud toode võib tarnitavast erineda. Noh, et ei ole peaaegu kirjaoskaja ükssarvik vaid ise tehtud inime.

Ei olnud “kini” veel kellelgi.

Mul endal ilmselt vajusid enne “kini”.

Sellel pildil on värvukeseversioon minust.

Ma ei tea, kas ma olin vaimselt õiges hetkes või ongi nii hea äpp (kasutan tasuta versiooni), aga aitab küll häid ja vajalikke harjumusi kujundada. Soovitan.

Kes ei tahaks olla kui linnukene oksa pääl?

Kõik oleme.

But why tho…?!

Palun keerake kuskil radikad kinni.

Meenutan seda, mis läind, ehk leevendab:

Lumi. Võtaks praegu kohe mitu kilo, palun.

Poest on jää otsas.

Proua minu ees ostis viimased seitse kilo.

Biznizplan! Teen ise ja kogun ja ootan järgmist kuumalainet ja siis löön putka püsti.

Kui Murphy seadused veel peavad, siis peaks mu biznizplan kliimasoojenemizele kiirelt pidurit tõmbama. 

Võetagu heaks!

Rõdudest

Vahel ma mõtlen, et need inimesed, kes kusagil kõrgema korruse rõdul suitsu teevad, on seal selleks, et alla hüpata. Et teevad veel viimase suitsu ja siis vaatavad, kas on veel hüppamiseisu või ei. Ja siis ei hüppa.

Aga see pole ka nagu põhjus, et uuesti suitsetama hakata. See on tänapäeval väga kallis hobi.

Pluss ma elan teisel korrusel nüüd. 

Klaas vett ajab sama asja ära harilikult.

Minu oma on nagu mets.

Kui seda horisonti ees ei oleks…

Mida ma peale 40sena lastelt õppinud olen:

1) Ühelt isiklikult toona viieselt seda, et vikerkaar ei olegi kaar, vaid täisring. Horisont lõikab meie jaoks selle pooleks. Mis on muidugi loogiline, kui selle peale veidi mõelda, aga kellel siis selliseks elektiivseks mõttelõnga veeretamiseks aega oleks. Hea kool, lapsevanem ka õpib. Tema nimetas seda “vikerkaarepalliks”, nii meiegi nüüd.

Vikrkaarepall

2) Ja teiselt, kes toona ja seni üksteist on, õppisin seda, et ma olen tegelikult lohemadu või draakon, sest et kui ma mõne ilusa kivi koju viin, siis võib seal aare sees olla. Ma lihtsalt veel ei oska leida, miukse sees sellised kalliskivid on. Kallid on mu ilusad kivid mulle nagunii.

Shiny 

Kakskeelne riik

Selle aasta oktoobris saab 10 aastat Belgiat täis. 

Juubel! See mitteametlik, ma muidu tean küll, et 50 on ametlikult. (Aga kui “peale” ja “pärast” on tänapäeval mõlemad “pärast” (olgugi et “alla” ja “enne” mõlemad “enne” pole, mäherdune grammatiline diskrimineerimine!) ja “dekaadki” on vabaks lastud, las minna seegi.) Pean vaatama, kas 3. või 6., enam ei mäleta täpselt - vist 3. tulin ja 6. oli esimene tööpäev. Igatahes tulin ma siia ainult kolmeks aastaks, klassikaline lugu. Mu esimese üürikorteri omanik oli eestlane, tuli ka kolmeks aastaks, aga 18 aasta eest tol hetkel. Nagu “Hotel California”, selles mõttes.

X marks the spot

Belgia teatavasti on kakskeelne riik (okei, ametlikult kolmkeelne, aga ma olen juba nii kaua siin elanud, et arvan nagu enamik kohalikke, et see pisike saksakeelne triibuke seal piiri ääres on küll nunnu, aga päriselt ei lähe arvesse.) Kuna mu esimene pikem periood möödus flaamikeelses osas ja lastel see ka koolikeel, siis keskendusin rohkem sellele ja leidsin, et kellel seda prantsuse keelt ikka vaja on. Ongi hea, kui ei oska. Näiteks kui Brüsselis politsei tee äärde tõmbab ja sina prantsust ei parleeri ja paljud neist pealinnas, olgugi et ametlikult peaks, flaamsi ei spreeki, siis saab kergemini minema. (Kogemus puudub, aga nii räägitakse.)

Kuniks.

Kuniks ma leidsin hiljaaegu (selle aasta alguses, aga aeg lendab, eks) kogemata ühe imehea arsti - kuhu südamedaam kaasa tuli, tõlkima, sest arst on ainult prantsuskeelne. (Selleks ka muidugi tuli kaasa, et hirmus pakiline värk ja mures ja nii.) Ja selleks oli see arst, et esimene vaba aeg ja kohe järgmisel päeval. Ja she’s a keeper, see arst. (Südamedaam on ka muidugi a keeper.) 

See oli see hetk, kus ma otsustasin, et aitab. Õpin ära. Muud selle eriala arsti ei taha. Aga parem oleks, kui saaks ise suheldud.

Kunagi proovisin veidi duolingoga õppida ja eks pea kümne aastaga on üht-teist ise ka külge jäänud, nii et kui praegu kursusele läheksin, siis kvalifitseeritaks mind “false beginner’iks” ehk et midagi jagab, nälga ei jääks, kui vaja süüa osta-tellida, aga alustab nullist, sest ajavormidest ega muust grammatikast ei tea ööd ega mütsi.

Kursustele veel ei lähe. Ei jaksa.

Aga silmad hoian lahti:

Seda vist kasutati dinosauruste, mammutite ja dodo peal.

Ja veel: rongis oli klaasi purustamise haamri juures kirjas “marteau”. Kas vesimart? Või on nimi Martin siis “väike haamer”? Lõbus on umbkeelne olla. 

Aga sedasi õpin, omaette.

Tegelikult ostsin selle suuremale lapsele, kes teist või kolmandat aastat koolis prantsuse keelt õpib. Et las loeb koomuskit ja kui mõni sõna on võõras, saab oma frans-nederlands sõnastikust järele vaadata.

Mina vaatan guuglist nagu täiskasvanu, sest mul pole ekraaniaja piiranguid ja nii. Seni olen ainult ühe sõna otsinud, muidu piisab kontekstistki.

Maailm põleb

Teate, ma ei hakka kurtma, et meil on viis päeva üle 30 kraadi sooja ilma. Ma kurdaks muidu küll, aga mul lihtsalt pole selleks jaksu, sest meil on viis päeva üle 30 kraadi sooja ilma.

Siiski, siiski, lootust on, sest homme* on kohalike eestlaste jaanipidu, mis muidugi tähendab paduvihma, aga sooja on siiski 30 kanti.

Seoses sellega - vasakul on välistemperatuur autost hetk enne puuvilusele alleele keeramist ja paremal hetk peale.

Kukkus mõne hetkega kaks kraadi.

Linnaplaneerijad, palun.

Aitäh. Eks?

~~~~~~~~~~

* Eile oli. Ei sadanud. Lõõmas. 

Matemaatikaülesande vigade parandus

Kas teil ka oli vigade parandus koolis? 

Mul ei olnud, vahel harva ja kuidagi mittemidagiütlevalt, aga lastel koolis on - ülesande lahendad musta või sinisega, parandad rohelisega. Ja õpsile jääb punasega kirjutada smailifeiss ja “goed zo!” või “flink!” vms.

Sellest saab järeldada, kui soovitakse, et elus saab alati vea parandada. Teise värviga, ülekantud tähenduses.

Selle eelduseks on muidugi see, et viga leitakse, selle olemasolu tunnistatakse ja tegemine omaks võetakse. 

See on see keerulisem osa elus. 

Aga mu lapsed juba harjutavad! Mõni inimene ei õpi elu lõpuni ära.

Igatahes.

Asja juurde.

Seoses eelmise postitusega.

Südamedaam leidis, ja ma olen täiesti nõus, et selles ülesandes pole tähtis mitte pikkus vaid mass. Seega oleks lahendavataks tekstülesandeks see:

Kui üks suhkrutükk x 27 kg kaaluv inimeseloom = 63 hundiratast, siis A) mitu hundiratast võrdub üks suhkrutükk x 72 kg kaaluv inimeseloom ja B) mitu suhkrutükki peab sööma 72 kg kaaluv inimeseloom, et tulemuseks oleks 63 hundiratast. (Massid on ligikaudsed, meil pole kodus masinat mõõtmiseks.)

Aga selle 121 cm pikkusega seoses veel boonusülesanne.

Meie siseõue mururiba pikkus on 21 hundiratast, kui inimeseloom on 121 cm kõrge. 

Mitu hundiratast pikk on mururiba, kui hundirattaid tegev inimeseloom on 168 cm kõrge?

Ja kui pikk peaks olema mururiba, et 168 cm kõrge inimeseloom saaks teha 21 hundiratast?

Matemaatika - see on imelihtne!, nagu ütles mu kunagine füüsikaõpetaja.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

PS! Kes on eriti lahtise peaga, võib siiski kätt proovida algse postituse ülesandega. 

PPS! Muidugi on see pipratera, mille suhkrutükk magusaks teeb. Aga vahel ongi elu nagu pipratera.

Suhkrutükk teeb elu magusaks

Et te teaksite, siis üks suhkrutükk x üks 121cm pikkune inimloom = 63 hundiratast.

Ja selleks, kullakesed, on vaja koolis õppida lahendama tekstülesandeid: kes oskab öelda, A) mitu suhkrutükki on vaja 168cm pikkusel inimloomal sama arvu hundiratate tegemiseks ja B) mitu hundiratast saab ühest suhkrutükist tehtud 168cm pikkune inimloom?

Boonusülesanne: palun ütle, mis teeb sinu elu magusaks? Äkki saan sellest ideid. Oleks hirmsasti tarvis, sest haaran igast õlekõrrest hetkel. Ette tänades, Hõbe.

Lifehacks

Kui telefon heliseb: alusta iga telefonikõne teatades, et su aku annab kohe-kohe otsad. Siis saad iga hetk kõne ära panna, kui enam ei.

Kui uksekell heliseb: tõmba enne ukse avamist selga hooajaliselt sobiv jope-mantel-tuulekas. Kui ukse taga on keegi, keda sa pigem ei, siis saad öelda, et oi, ma olin just uksest välja astumas. Kui ukse taga on keegi tore, mis ei ole kuigi tõenäoline, sest sa juba teaks, et ta on tulemas, siis saad öelda, et jess, ma jõudsin just õigel ajal koju, astu aga sisse.

Leitud veebiavarustest, aegade jooksul.

Võetagu heaks.