NPC

Sattusin sellise taga sõitma.

Sõitis nagu klassikaline NPC - see, kellest tuleb videomängus kõva itsiga mööda kimada.

Mina ei kimanud, sest ma sõidan nagu memmeke. Muidu ma ei sõidaks üldse, hirmud ja sundmõtted. Tahan terve nahaga koju jõuda. Teised kimasid küll. Kes siis tahaks kiirteel viimaseks jääda või üldse kehvem olla kui NPC?

Mina vist olen ka NPC. Praegu palju vähem kui enne ja pigem oma valikul. 

Elame veel.

Minu mudilane käis ka laulupeol

See 11-aastane, mitte seitsmene. Eakas mudilane.

Laps üleval paremal nurgas. Ega’s laps mingi lammas ole, et all nurgas oleks. Viimati oli lihtsam leida, läksid mitmekesi tantsupeolt rahvariietega, otsi ainult teises hääles punast punti.

Järgmine kord lähevad mõlemad. Üks MUK ja teine LAK.

Kuidas see käib? See 2028 noorte ja üld koos? Kas keegi teab? Saavad rohkem lauluaega lastekoor ja mudilaskoor? Sest nad oleks muidu ju mõlemas? Või lähevadki kaks korda vettima laulma?

Eile kooride vahetuse ajal nad ütlesid, et kaks nädalavahetust - esimesel pikalt tantsu, teisel laulu. Ikka ma ei kujuta ette.

Vahele muidugi ei saa jätta seda, mis pandeemiaga vahele jäi, sest siis ju tuleb kohe võõras võim tagasi nagu 11ndal sajandil (oli vist nii? Või hakkas 12. saj see nali pihta?), pluss 40 aastat ‘88ndast jne.

Ma ise käisin korra MUKi ja korra LAKiga.

MUKis käisin proovides kenasti vettimas ja kontserdi ajaks oli hääl hirmus ära ja palavik, ema pani käe ette. LAKiga proovides ei käinudki, sest tulime otse tantsupeolt. Või siis oli see vastupidi, kes neid segaseid ‘90ndate keskpaiga aastaid nii selgelt enam mäletaks. 

Mina. Mina ei mäleta. (Ainult seda, et need vanainimesed-laulujuhid himus noored olid.) 

Sa kindlasti mäletad!

Mis sa tegid, kui Eesti vabaks sai? Ma tahtsin ka ketti minna, aga meil polnud autot. Isa oli Toompead kaitsmas.

Aga kus sa olid, kui kroon tuli? Ma olin ema kõrval ja vaatasin, kuidas kärutäied kulunud rublasid vahetati peotäie värviliste kroonide vastu. Ema töötas toona ühes kohaliku tähtsusega pangas (mille hiljem neelas üks üleriiklik (mille hiljem neelas üks seni tegutsev Rootsi oma, kus mul enam kontot pole. Ega ma sinna polegi kunagi kontot teinud, minu konto oli tolles kohaliku tähtsusega pangas (mille hiljem neelas üks üleriiklik (mille hiljem neelas see veel suurem kala)))), tema tänutäheks saadud hõbekroon oli aastaid pidupäevanõude vitriinkapis paremalt teise kristallkausi sees. Ju on senini tal kuskil alles. 

Aga kus sa olid, kui ma keskkooli gümnasse läksin ja Prantsusmaa finaalis Brasiiliale kolm väravat lõi?

Aga kas sa oled laulu- ja/või tantsupeol käinud? Vaataja või osalisena? Mida sa sellest eredalt mäletad? Millal sa esimest korda käisid? Aga viimati?

Minu esimene kord oli kunagi iidsetel aegadel, kui mul veel kaks lapsevanemat oli ja ma ise kukilkantavas formaadis. Muusikast ei mäleta midagi, aga eredalt on meeles, kuidas laulupeol oli metsikult palju rahvast ja nad kõik olid rõõmsad ja lahked ja asfaldile olid joonistatud hiigelsuured (kukilkantava inimese vaatenurgast) värvilised lilled. Ja kuidas sellele järgnenud rokksummeril oli ka megapalju rahvast ja nad kõik olid torssis ja/või purjus ja lillede asemel oli maas oi kui palju prügi.

Elagu 90ndad - nendeta poleks me praegu siin.

~~~~~~~~~~~~

PS. Et selle vihmaga seoses. On meil tõesti veidike traditsiooniks saanud, et tantsitakse kuiva jalaga ja lauldakse lombis. Välja arvatud too aasta 90ndail, kui ma mõlemal käisin. Siis tantsisime mudas ja laulsime päikese särama nagu eile mudilased “Esä taivan” ajal. Esä taivan, tii nii, et isegi kui sa ei saa vihma ja torme (sõdu ja muud pahadust) ära hoida, et siis vähemalt lapsed palju pihta ei saaks. Kuulas. Ehk kuulab ka seal, kus sõjad ja muud pahadused praegu.

PPS! Olgugi et ma ise laulupeol kaks ja tantsupeol vaid korra esinenud olen, on meie pere pigem tantsupere poole kreenis. No mis nad siis laulavad “Tuljakut” nii aegalselt? Selle järgi ei saa ju üldse tantsida. Ema käib juba noorest saati pea iga kord Kalevi staadioni murul. Õel on ka ikka mitu-mitu sakki kirivöös.

PPPS! Ja mis siis, et seda pidude ühesolemise ja kokkukuulumise tunnet ainult pidupäevadel endil tunneme ja pärast jälle oma lemmiktoitu sööme? Teistel pole sedagi. Ja südames kestab see järgmise korrani välja. Mul vähemalt. Kas sul ka?

Unenäobotaanika

Hommikul ärgates teadsin 100% kindlalt, et keskhommikunäks on arbuus, sest et olin paraja jupi seda imelist suhkruveeköögivilja* eile poest koju vedanud.

Arbuusikunst internetist

Aga mida pole, on arbuus. Nagu. Ma käisin eile poes. Ja kui reaalseks võivad unenäod minna, et poeskäik kordub üks-ühele, ja tiiserina lisaks tuleb unes arbuus. Sest et kui ma hakkasin järele mõtlema, kuidas ma olin puuviljaleti juures toimetanud, siis tõesti, tolles poes ei olnud lahtilõigatud arbuusi.

What a rip off. Alateadvus, meil on vaja üks tõsine vestlus maha pidada.

“Arbuusipea”, Matthew Franck

~~~~~~~~~

* Arbuus on tegelikult puuvili, sest minu jaoks on vahetegemine kasutuses, mitte botaanikas. Ma ei kasuta seda soolases eines, vaid puuviljasalatis ja puuviljasnäkina. Täpselt naguma tomatit kasutan köögi-, mitte puuviljana. Botaanika-šmotaanika, oma elu, ise tean, mis teen ja arvan.

Jaitsegaamennaja darooga

Ma siin mõtlesin ükspäev murust ja munakividest ja kõrgetest kontsadest ja paljajalukingadest. Ja et kuidas seletada kellelegi, kellel pole puutumust kroonilise valu või kroonilise haiguse või ATH või autismi või serotoniini- ja dopamiini regulatsioonihäiretega. 

See on nii, et sulle antakse paar kontsakingi ja juhatatakse munakiviteele. Ja kuidas sa seal siis komberdad ja kukud ja komistad, kuni leiutad ise omale toimetukumehhanismid - konts kivi keskele ja muud seesugust. Ja kuidas kõrval keegi kõnnib ka munakividel, aga tennistega, või ka kontsadega, aga siledal kõnniteel. Ja kuidas nad siis naeravad, et kuidas sa siis hakkama ei saa, nemad ju samas kohas ja saavad. Ei ole ju nii raske! Aga nemad ei ole ju samas kohas. Ja on ikka küll kuradima raske. Eriti kui mõni veel vahepealt tuleb ja jala ette paneb. Siis saad lõpuks õiged rohud või areneb teadus või tuleb õige diagnoos ja vastavad tõestatult toimivad, enda leiutatust lihtsamad toimetulekumehhanismid. Aga munakivid ja kontsad jäävad. Lihtsalt sa tead, et neilt kõrvaltnaerjatel ei olegi nii raske kunagi olnud, ja lepid, et vahel kukud.

Jaitsekaamennaja

Tahaks oma lastele kontsade asemel paljajalutenniseid ja munakivide asemel sujuvat metsateed.

Aga astuma peab. Vahel edasi, vahel sammuke tagasi ja uuesti. Minul ongi nii, et ma saan ainult ühe sammu korraga. Vahel sedagi ei. Aga mingi multitasking ja saja palli korraga õhus hoidmine, hard pass. Mul on niigi raske, nii et üks samm, üks asi korraga. Aga kurat, ei saa ju nii - alati on sada asja ja kõik üksteise otsas, üksteise sabas. Õnneks mul on südamedaam, kes abiks. Sest neil, kes suudavad, ei ole vaja teha nii palju paberimäärimist, kui neil, kes ei suuda ja peavad selle tõestamiseks määrima määratult palju paberit. Vast oleks ma üksi puhtalt pühast vihast kogu selle ebaõigluse üle ka vaikselt toime tulnud selle paberimäega, aga õnneks ei pea kunagi seda teada saama.

Sillake oaasi

Nüüd on mul tänaseks B-aku tühi, C juba kasutuses, lusikad otsas ja kartulike kahvleid täis, nii et sellest, ülalolevaga haakubast teemast mõni teine kord. Aitäh ära kuulamast!

Pilved, nööriga koos

Kirjaoskajad

Enne kui ise pea padjale sain, käisin piilumas, kuidas lapsed magavad - et kas peab ristipidi keeranud isendi tagasi pikuti sikutama või on padja asemel 38 kaisukat jne.

Leidsin padja kõrvalt kirjakese:

Pildil kujutatud toode võib tarnitavast erineda. Noh, et ei ole peaaegu kirjaoskaja ükssarvik vaid ise tehtud inime.

Ei olnud “kini” veel kellelgi.

Mul endal ilmselt vajusid enne “kini”.

Sellel pildil on värvukeseversioon minust.

Ma ei tea, kas ma olin vaimselt õiges hetkes või ongi nii hea äpp (kasutan tasuta versiooni), aga aitab küll häid ja vajalikke harjumusi kujundada. Soovitan.

Kes ei tahaks olla kui linnukene oksa pääl?

Kõik oleme.

But why tho…?!

Palun keerake kuskil radikad kinni.

Meenutan seda, mis läind, ehk leevendab:

Lumi. Võtaks praegu kohe mitu kilo, palun.

Poest on jää otsas.

Proua minu ees ostis viimased seitse kilo.

Biznizplan! Teen ise ja kogun ja ootan järgmist kuumalainet ja siis löön putka püsti.

Kui Murphy seadused veel peavad, siis peaks mu biznizplan kliimasoojenemizele kiirelt pidurit tõmbama. 

Võetagu heaks!

Rõdudest

Vahel ma mõtlen, et need inimesed, kes kusagil kõrgema korruse rõdul suitsu teevad, on seal selleks, et alla hüpata. Et teevad veel viimase suitsu ja siis vaatavad, kas on veel hüppamiseisu või ei. Ja siis ei hüppa.

Aga see pole ka nagu põhjus, et uuesti suitsetama hakata. See on tänapäeval väga kallis hobi.

Pluss ma elan teisel korrusel nüüd. 

Klaas vett ajab sama asja ära harilikult.

Minu oma on nagu mets.

Kui seda horisonti ees ei oleks…

Mida ma peale 40sena lastelt õppinud olen:

1) Ühelt isiklikult toona viieselt seda, et vikerkaar ei olegi kaar, vaid täisring. Horisont lõikab meie jaoks selle pooleks. Mis on muidugi loogiline, kui selle peale veidi mõelda, aga kellel siis selliseks elektiivseks mõttelõnga veeretamiseks aega oleks. Hea kool, lapsevanem ka õpib. Tema nimetas seda “vikerkaarepalliks”, nii meiegi nüüd.

Vikrkaarepall

2) Ja teiselt, kes toona ja seni üksteist on, õppisin seda, et ma olen tegelikult lohemadu või draakon, sest et kui ma mõne ilusa kivi koju viin, siis võib seal aare sees olla. Ma lihtsalt veel ei oska leida, miukse sees sellised kalliskivid on. Kallid on mu ilusad kivid mulle nagunii.

Shiny 

Kakskeelne riik

Selle aasta oktoobris saab 10 aastat Belgiat täis. 

Juubel! See mitteametlik, ma muidu tean küll, et 50 on ametlikult. (Aga kui “peale” ja “pärast” on tänapäeval mõlemad “pärast” (olgugi et “alla” ja “enne” mõlemad “enne” pole, mäherdune grammatiline diskrimineerimine!) ja “dekaadki” on vabaks lastud, las minna seegi.) Pean vaatama, kas 3. või 6., enam ei mäleta täpselt - vist 3. tulin ja 6. oli esimene tööpäev. Igatahes tulin ma siia ainult kolmeks aastaks, klassikaline lugu. Mu esimese üürikorteri omanik oli eestlane, tuli ka kolmeks aastaks, aga 18 aasta eest tol hetkel. Nagu “Hotel California”, selles mõttes.

X marks the spot

Belgia teatavasti on kakskeelne riik (okei, ametlikult kolmkeelne, aga ma olen juba nii kaua siin elanud, et arvan nagu enamik kohalikke, et see pisike saksakeelne triibuke seal piiri ääres on küll nunnu, aga päriselt ei lähe arvesse.) Kuna mu esimene pikem periood möödus flaamikeelses osas ja lastel see ka koolikeel, siis keskendusin rohkem sellele ja leidsin, et kellel seda prantsuse keelt ikka vaja on. Ongi hea, kui ei oska. Näiteks kui Brüsselis politsei tee äärde tõmbab ja sina prantsust ei parleeri ja paljud neist pealinnas, olgugi et ametlikult peaks, flaamsi ei spreeki, siis saab kergemini minema. (Kogemus puudub, aga nii räägitakse.)

Kuniks.

Kuniks ma leidsin hiljaaegu (selle aasta alguses, aga aeg lendab, eks) kogemata ühe imehea arsti - kuhu südamedaam kaasa tuli, tõlkima, sest arst on ainult prantsuskeelne. (Selleks ka muidugi tuli kaasa, et hirmus pakiline värk ja mures ja nii.) Ja selleks oli see arst, et esimene vaba aeg ja kohe järgmisel päeval. Ja she’s a keeper, see arst. (Südamedaam on ka muidugi a keeper.) 

See oli see hetk, kus ma otsustasin, et aitab. Õpin ära. Muud selle eriala arsti ei taha. Aga parem oleks, kui saaks ise suheldud.

Kunagi proovisin veidi duolingoga õppida ja eks pea kümne aastaga on üht-teist ise ka külge jäänud, nii et kui praegu kursusele läheksin, siis kvalifitseeritaks mind “false beginner’iks” ehk et midagi jagab, nälga ei jääks, kui vaja süüa osta-tellida, aga alustab nullist, sest ajavormidest ega muust grammatikast ei tea ööd ega mütsi.

Kursustele veel ei lähe. Ei jaksa.

Aga silmad hoian lahti:

Seda vist kasutati dinosauruste, mammutite ja dodo peal.

Ja veel: rongis oli klaasi purustamise haamri juures kirjas “marteau”. Kas vesimart? Või on nimi Martin siis “väike haamer”? Lõbus on umbkeelne olla. 

Aga sedasi õpin, omaette.

Tegelikult ostsin selle suuremale lapsele, kes teist või kolmandat aastat koolis prantsuse keelt õpib. Et las loeb koomuskit ja kui mõni sõna on võõras, saab oma frans-nederlands sõnastikust järele vaadata.

Mina vaatan guuglist nagu täiskasvanu, sest mul pole ekraaniaja piiranguid ja nii. Seni olen ainult ühe sõna otsinud, muidu piisab kontekstistki.

Maailm põleb

Teate, ma ei hakka kurtma, et meil on viis päeva üle 30 kraadi sooja ilma. Ma kurdaks muidu küll, aga mul lihtsalt pole selleks jaksu, sest meil on viis päeva üle 30 kraadi sooja ilma.

Siiski, siiski, lootust on, sest homme* on kohalike eestlaste jaanipidu, mis muidugi tähendab paduvihma, aga sooja on siiski 30 kanti.

Seoses sellega - vasakul on välistemperatuur autost hetk enne puuvilusele alleele keeramist ja paremal hetk peale.

Kukkus mõne hetkega kaks kraadi.

Linnaplaneerijad, palun.

Aitäh. Eks?

~~~~~~~~~~

* Eile oli. Ei sadanud. Lõõmas. 

Matemaatikaülesande vigade parandus

Kas teil ka oli vigade parandus koolis? 

Mul ei olnud, vahel harva ja kuidagi mittemidagiütlevalt, aga lastel koolis on - ülesande lahendad musta või sinisega, parandad rohelisega. Ja õpsile jääb punasega kirjutada smailifeiss ja “goed zo!” või “flink!” vms.

Sellest saab järeldada, kui soovitakse, et elus saab alati vea parandada. Teise värviga, ülekantud tähenduses.

Selle eelduseks on muidugi see, et viga leitakse, selle olemasolu tunnistatakse ja tegemine omaks võetakse. 

See on see keerulisem osa elus. 

Aga mu lapsed juba harjutavad! Mõni inimene ei õpi elu lõpuni ära.

Igatahes.

Asja juurde.

Seoses eelmise postitusega.

Südamedaam leidis, ja ma olen täiesti nõus, et selles ülesandes pole tähtis mitte pikkus vaid mass. Seega oleks lahendavataks tekstülesandeks see:

Kui üks suhkrutükk x 27 kg kaaluv inimeseloom = 63 hundiratast, siis A) mitu hundiratast võrdub üks suhkrutükk x 72 kg kaaluv inimeseloom ja B) mitu suhkrutükki peab sööma 72 kg kaaluv inimeseloom, et tulemuseks oleks 63 hundiratast. (Massid on ligikaudsed, meil pole kodus masinat mõõtmiseks.)

Aga selle 121 cm pikkusega seoses veel boonusülesanne.

Meie siseõue mururiba pikkus on 21 hundiratast, kui inimeseloom on 121 cm kõrge. 

Mitu hundiratast pikk on mururiba, kui hundirattaid tegev inimeseloom on 168 cm kõrge?

Ja kui pikk peaks olema mururiba, et 168 cm kõrge inimeseloom saaks teha 21 hundiratast?

Matemaatika - see on imelihtne!, nagu ütles mu kunagine füüsikaõpetaja.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

PS! Kes on eriti lahtise peaga, võib siiski kätt proovida algse postituse ülesandega. 

PPS! Muidugi on see pipratera, mille suhkrutükk magusaks teeb. Aga vahel ongi elu nagu pipratera.

Suhkrutükk teeb elu magusaks

Et te teaksite, siis üks suhkrutükk x üks 121cm pikkune inimloom = 63 hundiratast.

Ja selleks, kullakesed, on vaja koolis õppida lahendama tekstülesandeid: kes oskab öelda, A) mitu suhkrutükki on vaja 168cm pikkusel inimloomal sama arvu hundiratate tegemiseks ja B) mitu hundiratast saab ühest suhkrutükist tehtud 168cm pikkune inimloom?

Boonusülesanne: palun ütle, mis teeb sinu elu magusaks? Äkki saan sellest ideid. Oleks hirmsasti tarvis, sest haaran igast õlekõrrest hetkel. Ette tänades, Hõbe.

Lifehacks

Kui telefon heliseb: alusta iga telefonikõne teatades, et su aku annab kohe-kohe otsad. Siis saad iga hetk kõne ära panna, kui enam ei.

Kui uksekell heliseb: tõmba enne ukse avamist selga hooajaliselt sobiv jope-mantel-tuulekas. Kui ukse taga on keegi, keda sa pigem ei, siis saad öelda, et oi, ma olin just uksest välja astumas. Kui ukse taga on keegi tore, mis ei ole kuigi tõenäoline, sest sa juba teaks, et ta on tulemas, siis saad öelda, et jess, ma jõudsin just õigel ajal koju, astu aga sisse.

Leitud veebiavarustest, aegade jooksul.

Võetagu heaks.

Maagilised emadusehetked

Pakime laste kohvrit, et seda ei peaks lennukiga kaasa vedama, vaid saaks vanaema juurde ette ära saata, pakiveos juba kenasti ühe kohvri jagu ruumi bronnitud ja kohe-kohe tulevad järele.

Ja siis tuleb pakiveole kirjutada, et teate, juhtus nii, et ootamatult on lapsed sirgunud ja vaja kahe kohvri jagu ruumi. Vastus oli õnneks “no stresso, no stresso” 🎶

No ei märka, kui kõik see sirgumine oma silma all toimub. Aga ometi justkui märkad ka, sest üks juba “laenab” su riideid ja teine on esihammasteta ja kannab neid riideid, mida see esimene peaks su arust kandma.

Selavii, ši sed tu mii… 🎶

Siis kui uni ei tule ja lapsepõlv tundub helge

Põhja-Keila patrioot

(Nublu “Kloogaranna” rütmis)

Longin (x5) jõe äärde

Keilas pole randa, niiet longin jõe äärde

Põhja-Keila patrioot ja männipargi sangar

Jooksen koera järgi, see näitab mulle hambaid

Õnn ei hüüa tulles

Braavos jälle on jätsi

Pärast garaažides näen venelaste kätši

Viskan kulli-kirja kes on turnikal essa

Mullamäel ja puu otsas, geoloogides seiklen

Tom turak ja tuura juura, venkudelt saan kaussi, 

Plikagäng tuleb appi, koos lähme haussi

Aga nüüd on nii, et ongi suvi möödas

Leivaka alt kooli, muidu oled kööga

Sügisel on mudaliug, talvel ripud aias kinni

Jääga alla sajad, siis hilined tundi

Kevadel on kullesed, toomingad ja pajud

Jõe ääres varsakabjad, karukellad, kullerkupud, 

Männikus sinililled, liputajad, nurmenukud,

Tuju hea ja varsti jälle suvi

Ujuma laulasmaale, kloksi või jõkke

Rattaga ja tagasiteel ikka metsast läbi

Seenele, marjule ja õunaraksu

Pagan sinna enam ei saa,

Öö läbi eterniit praksus

Telefon on mõttetu, sest sõbrad kõik on õues

Kolistame trepikojas, kassipojad põues

Endale ei jäta, emad kiljuvad kooris

Ma passin (x6) rõdul

Pesunööri-sms on viiekate vahel

Kirjutame poistest üle majadevahe

Kodus söömas terve suvi pole käind

Koolisõpru terve suvi pole näind

Kui näen, siis septembris

(väike soolo, väike tants, kõikidele inimestele, kes on 90ndatel Vasara tänaval käinud, oled kusagil asfaldita kohas, garaažide või geoloogide vahel, niiet sealt ei saa minema minna, sest nagu… mudameri on. Võib-olla ootavad mind kodus üldse mingid kohustused)

Taust ja rütm: Nublu

Sõnad: Hõbe Sulg

TM, kopirait ja patent pending, autoriõigused pooleks, eks, Nublik-Tublik.

Isegi siin…

Kõigepealt see: 
https://www.instagram.com/reel/DHKI3Zay2UL/?igsh=ZW55dWU0MnhxNmdj

Ja siis see:

Deemonid ja teepeod

Murderbotist tehti sari. Fuckers. Miks ma kõik need raamatud siis läbi lugesin? Aa jaa, raamatud on paremad. Vahid kriipsukesi riivitud ja kokku pressitud surnud puutükil ja hallutsineerid, mitte ei vaata kellegi teise hallitsinatsioone samal teemal. Või vaatad ikka, nähtavasti, aga vähemalt tead, mis taustainfo nad välja on jätnud ja mis on dumbed down for wider audience. 

Loch Shin, Šotimaa. Roman Popelar

Maalritööga ma elatist ei teeniks. Ei pea igat asja, mis rõõmu pakub, näiteks oma köögi üle värvimine, side hustle’iks muundama. Ja selg ka ei kannataks, pisikestest valgetest käekestest rääkimata. Kätekreemi läheb liitrite kaupa, pea sama palju kui seinavärvi. Aga ilus on. Bright Orange A20. Pehmendab kenasti kapiuste RAL 1028-t ja peegeldab valgust paremini kui niisama valge sein enne peegeldas. Ja lillemustriga tapeet paneb köögi elama. Jep. Siin majas me julgeme ja teeme.

Üks laps käis viis päeva kosmoselaagris, teine kaks päeva talulaagris. Mulle meeldib siinne koolisüsteem. Kõik elavad kaasa, kui üks, kes veel kahe aasta eest koolis kellegagi ei rääkinud, klassi ees seistes luuletust deklameerib, endal ärevuspisarad silmas, aga elevusrõõm näos, ega tee teist nägugi, kui Mari tuleb kooli ja ütleb, et nüüd ma olen Mart, ja paar kuud hiljem on jälle Mari. Peaasi, et tunnikontrollid üle 50% tehtud saab, aga kui ei saa, pole ka suurt lugu, sest ju siis selle lapse peal harilik õppemeetod ei toimi, proovime midagi muud, kuni toimib. Ja toimib. Emps rahul, enamasti. Eriti juhul kui ta on kursis muude riikide koolisüsteemidega. Aga on ka selliseid, kelle lapsed vajavad tulevikus palju teraapiat, et oma lapsepõlve toimetulekusüsteemid laiali lammutada ja proovida elada. On seda ka siin, jah. Seda on igal pool. Inimeseks olemise A ja O. The human condition või midagi. Üks ükskord ütles, et siinses koolisüsteemis on palju õhku sees, Eestiga võrreldes. Selle peale, kuidas siin koroona ajal kodust õpet korraldati ja mis kodueestis toimus. Aga ei. Ei ole õhk. Inimlikkus on.

Terapeut väidab, et ma pean istuma oma tunnetega ja kuulama, mida nad mulle öelda tahavad. 

Et kui aastaid oled eiranud neid ja alla surunud ja teinud nägu, et kõik on hästi, siis võtab aega, enne kui nad ligi julgevad tulla ja sa üldse kuuled, saati veel arugi saad, mida nad sulle öelda tahavad. Nagu metsloomad, kes inimesi pelgavad. Või koerad, kes on nii palju jalaga saanud, et ei usalda. Võtab aega. Ja et kogu see viha, mida see tahab öelda? Mille tasakaalustamiseks see on? Hirmu? Abituse? Kuula. 

“Fear is the path to the dark side. Fear leads to anger; anger leads to hate; hate leads to suffering. I sense much fear in you.“ Kui mitu korda me oleme selle tsitaadini jõudnud? Palju.

Viha ei ole halb, halb on selle valesti välja valamine, agressiivsus, sest sa ei oska sellega toime tulla. Mitte poksikotti pole tarvis, vaid põrandaküürimist. Taimede istutamist. Aknapesu.

Istu ja kuula.

Istu ja faking kuula, kui palju sa iseennast vihkad, sest lapsena ei kallisttud piisavalt. Toit oli ju laual, katus pea kohal, välisel vaatluse terve laps.

.

Istu ja kuula.

Ekraanipildid insta kasutaja theinauthenticook videost

Istu ja faken kuula. Nagu see hea laps, kes sa olid, kui sa istusid ja kuulasid, kuidas sa kellegi teise arust olema peaks. Istu ja kuula, misse deemon sulle ütleb. Sest see deemon oled sina ise, kes tahab elada. (Vanad eestlased, juuni 2025 (jah, mina. Vana ja väsinud.)

Aga lootust on. 

Olukord jääb samaks.

Su enda vaatepunkt muutub.

Thusly.

Ja siis värvidki köögi lae ja kolm seina virsikukarva ja paned neljadasse suure mustriga lilled.

Keskeakriis või liiga palju teraapiat?

Mõni ostab punase sportauto, mõni võtab 42selt 17aastase voodit soojendama (Picasshole, hea raamat. (Hannah Gadsby “Nanette” Netflixis, hea vaatamine.)) Mõni joob. Mõni jookseb. Mõni saab vanas eas diagnoose vasakult ja paremalt ja siis paar aastat leinab seda iseennast, kes oleks võinud olla, kui tüdrukuid samamoodi lapseeas diagnoositaks nagu poisse, enne kui istub ja kuulab. 

Üldse oleks maailma palju parem koht, kui rohkem raha erinevate asjade uurimise peale kulutataks, mitte ainult meeste edevuse. Või kui kuulataks.

Ma tegelikult tahtsin muust kirjutada. Jube head mõtted käisid siin mitu päeva. Aga ei mäleta. Selavii.

Parkimisuudist

Mõni postitus tagasi kirusin suurhaigla parkimissüsteemi ja maa-alust garaaži, mis hingehinda küsib.

Tuleb välja*, et põhjus on lihtsalt see va vana hea röövkapitalism. Nimelt ei ole parkimine üldse mitte haigla all, vaid naaberehitise all. Too ehitis pole aga peale heanaaberlikkuse mitte kuidagi haiglaga seotud ja muidugi küsib, mis tahab. Haiglakülastajad saavad pargitud, naaber ehituskulud viieka kaupa tagasi. Tunnihind on sissesõidu juures kirjas ja iga uus tund läheb täislaksust kohe esimesest sekundist.

Kõik on hea, mine aga bussiga, eks.

Vähemalt haigla EMO-l on kuskil maja taga oma pisike parkla, mis ei koorigi seitse nahka, kui EMO registratuurist templi küsid. Südamedaam sai lausa puhta muidu mind eelmine kevad sealt koju viia, kui kiirabi oli mu luud-kondid tänavalt kokku kraapinud ja haiglasse lappida viinud, sest ööseks jäetakse tõkkepuu puhta lahti. Ja kui ta haiglasse helistas, et kuhu mind viidi, siis juhatati ta kenasti sinna majatagusesse, mitte röövkapitalistide omasse.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

* Südamedaam seletas mulle nagu viie- või üheksakendviiesele. 

Elutarkust

• Howcome we have to live with chronic back pain just because you happen to own an endometrium?
• I think you’ll find the endometrium owns you

Sest kordamine on tarkuse emakas. Või midagi sellist.

Ja kui juba kassipiltide jagamise juurde jõudsime, siis:

Maailma asjad…

… millest ma aru ei saa. Vol [sisestanumbersiia]

Ooteruumikunst

Nagu.

Mitte keegi ei taha haiglas käia. Veel vähem olla seal, kui ei pea olema.

Ma saan aru, et parkimise eest on vaja raha küsida. Näiteks Tallinna kesklinna suurhaiglates ei mahuks ükski patsient parkima, sest ümberkaudsed magalad pargiks kõik kinni, kui tasuta saaks. 

Aga kui haigla on kaugel, ütleme, ärikvartalitest ja ma-pean-tänaval-parkima-rahvast 15-20 mintsa jala visata. Kes see tuleks sul sinna ruumi ära võtma? Tühermaa ümberringi, viis korrust parklat suure haigla all. Ja küsivad selle eest hingehinda. Okei, küsi mingisugune poolsümboolne raha, sest parkimisega seotud IT-süsteemid ja koristajad ja elekter ja muu säherdune. 

Või ma ei tea, kuna meditsiin on taskukohane, erinevalt mõnest muust mandrist, siis peab kasumi ikka kuidagi kokku ajama?

Seletage mulle nagu viieaastasele või üheksakendviieaastasele.

Bits and bobs

- I’m feeling like pad thai. Shall we get pad thai tonight?

- Oh god, that would be the best. Maybe someday we could even get good thai.

- Har har.

Väikesed rõõmud.

Suured rõõmud.

Ja kui juba kirjutamiseks läks. Mul on endal “Book of Symbols” olemas küll. 

Aga kui keegi juhtub seda lugema ja tahab mind terveks ravida, siis ole lahke ja psühhoanalüüsi see siin palun (soovitatavalt, aga mitte tingimata, vähese pingutusega ja kiirelt) toimivaks lahenduseks: