Parkimisuudist

Mõni postitus tagasi kirusin suurhaigla parkimissüsteemi ja maa-alust garaaži, mis hingehinda küsib.

Tuleb välja*, et põhjus on lihtsalt see va vana hea röövkapitalism. Nimelt ei ole parkimine üldse mitte haigla all, vaid naaberehitise all. Too ehitis pole aga peale heanaaberlikkuse mitte kuidagi haiglaga seotud ja muidugi küsib, mis tahab. Haiglakülastajad saavad pargitud, naaber ehituskulud viieka kaupa tagasi. Tunnihind on sissesõidu juures kirjas ja iga uus tund läheb täislaksust kohe esimesest sekundist.

Kõik on hea, mine aga bussiga, eks.

Vähemalt haigla EMO-l on kuskil maja taga oma pisike parkla, mis ei koorigi seitse nahka, kui EMO registratuurist templi küsid. Südamedaam sai lausa puhta muidu mind eelmine kevad sealt koju viia, kui kiirabi oli mu luud-kondid tänavalt kokku kraapinud ja haiglasse lappida viinud, sest ööseks jäetakse tõkkepuu puhta lahti. Ja kui ta haiglasse helistas, et kuhu mind viidi, siis juhatati ta kenasti sinna majatagusesse, mitte röövkapitalistide omasse.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

* Südamedaam seletas mulle nagu viie- või üheksakendviiesele. 

Elutarkust

• Howcome we have to live with chronic back pain just because you happen to own an endometrium?
• I think you’ll find the endometrium owns you

Sest kordamine on tarkuse emakas. Või midagi sellist.

Ja kui juba kassipiltide jagamise juurde jõudsime, siis:

Maailma asjad…

… millest ma aru ei saa. Vol [sisestanumbersiia]

Ooteruumikunst

Nagu.

Mitte keegi ei taha haiglas käia. Veel vähem olla seal, kui ei pea olema.

Ma saan aru, et parkimise eest on vaja raha küsida. Näiteks Tallinna kesklinna suurhaiglates ei mahuks ükski patsient parkima, sest ümberkaudsed magalad pargiks kõik kinni, kui tasuta saaks. 

Aga kui haigla on kaugel, ütleme, ärikvartalitest ja ma-pean-tänaval-parkima-rahvast 15-20 mintsa jala visata. Kes see tuleks sul sinna ruumi ära võtma? Tühermaa ümberringi, viis korrust parklat suure haigla all. Ja küsivad selle eest hingehinda. Okei, küsi mingisugune poolsümboolne raha, sest parkimisega seotud IT-süsteemid ja koristajad ja elekter ja muu säherdune. 

Või ma ei tea, kuna meditsiin on taskukohane, erinevalt mõnest muust mandrist, siis peab kasumi ikka kuidagi kokku ajama?

Seletage mulle nagu viieaastasele või üheksakendviieaastasele.

Bits and bobs

- I’m feeling like pad thai. Shall we get pad thai tonight?

- Oh god, that would be the best. Maybe someday we could even get good thai.

- Har har.

Väikesed rõõmud.

Suured rõõmud.

Ja kui juba kirjutamiseks läks. Mul on endal “Book of Symbols” olemas küll. 

Aga kui keegi juhtub seda lugema ja tahab mind terveks ravida, siis ole lahke ja psühhoanalüüsi see siin palun (soovitatavalt, aga mitte tingimata, vähese pingutusega ja kiirelt) toimivaks lahenduseks:

Loen, päikesepaistes

Loen ühte raamatut ja seni on see nagu üks teine raamat, mida hiljaaegu lugesin. Ja peaaegu, aga mitte päris, nagu üks kolmas. Peategelane on varastes 20ndates nooruke naine, peab minema vastu oma tahtmist kuhugi (arvatavasti, aga mitte päriselt) hirmsasse kohta, aga saab hakkama ja kohtub nurgelise olemise, aga heasüdamliku noormehega, kes lõhnab nagu lapsepõlvepäikesepaiste. Ja saab teada hirmsast needusest. Erinevalt eelmisest pole veel seksi, aga ju see ka tuleb (kuigi ma loodan, et ei tule seekord, sest need on igavad ja lappan lihtsalt diagonaalis läbi, juhuks kui oigamise vahele mainitakse midagi loo arengu jaoks olulist (seni pole juhtunud kummaski eelmises raamatus, autor on ilmselgelt võimaluse kasutamata (või siis meelega läbilapatavaks) jätnud)). Seekord on ka “Kaunitari ja koletise” ainetel, aga lisaks “Punamütsike”, mitte inim- ja muukujulised haldjad. Isegi draakoneid ei ole. Vähemalt veel. Hoian kursis!

Sellised sarjad

Päike paistab ka, nagu pealkirjas lubatud. Üleskääritud-varrukatega-pusa-ilm, kui tuult pole ja päike paistab. Öösiti on kampsun-vihmamantli-all-ilm.

Kodus oli tsipa soojem isegi eile, kui reisile tulin. Aga see nädal kukub öösiti jälle nulli kodus. Aga kaugel see päris kevadki!

Ükskord ta tuleb nii-kui-nii.

Nagu igal aastal, James.

Raamatutest ja

Väsinud silmadega pisikeselt telefoniekraanilt “raamatu” hmm… “lugemine” on nagu nüri noaga kuivanud saia nüsimine. Lõpuks saad viilaka moodi jupi lahti küll, aga mingit maitset sellel ei ole.

Sõnadele jutumärkide ümber panemise idee tuli ühest nondestsamadest kahest reisivihikust, et justkui annab rohkem sisu või sügavust. Ei andnud. Aga noh, ega ta ei pannud jutumärke sõnadele ümber ka. Ei oleks ilmselt aidanud. Silmadele tehtud kahju tagasi ei saa arvatavasti. Samamoodi raha raamatute eest. Teada sain, et tolles riigis on palju bürokraatiat, mida ma juba teadsin, ja et aeg on raha ja kui mõlemat on vabalt käes, siis mitme kuu molutamisega jõuab vabalt iga huvitava nurga läbi seigelda. Seda ka justkui juba teadsin. Või oskasin loogiliselt tuletada.

Meil ei olnud ei aega, raha ega jaksu puuga selga võtta, aga oli merevaade voodist, päike, soe, terrass, kust vaadelda mühisevaid laineid, ohutust kaugusest mürgiseid krabilisi ja vähem ohutust kaugusest paljaid varbaid söögiks ja pehmet seelikut koduks pidavaid sisalikke. Ilusa linna nägime ära. Koleda küla. Mere ja ranna. Ujumiseks külm ja laineline. Aga soojendas konte küllalt kenasti. Palmipuud nagu muiste.

Käisime akusid laadimas. Midagi jäi korraks pidama küll.

Loojangusse ära.

Vanasti oli prügila. Nüüd on palmipark.

Tulevane dinee. Mitte meie oma. Aga kellegi kindlasti.

Vaguely heart shaped rocks