Roosa raamat: “Moxie”, “Weyward” ja “Bunny”

“Weyward” on eesti keeles sama pealkirjaga, teisi minu otsingud eesti keeles ei leidnud. Aga “Bunny” võiks olla “Jänku” ja “Moxie” näiteks “Söakas”.

Pidin alustama punasega nagu vikerkaar, aga ometi olin roosad lugemata raamatud vasakusse serva ladunud. Olgu siis roosa.

“Moxie” on sarjana ka, aga nagu enamasti ikka, tasub raamatu lugemise ja sarja vaatamise vahele jätta piisavalt aega laagerdumiseks, ükskõik kummast sa alustad. (Nali, muidugi raamatust alustad!) Kaas on roosa, aga soovitaks igale (eel-)tiinekale oma elus. Ja igaühele, kes on kunagi (eel-)tiinekas olnud. Kuidas leida oma hääl? Kuidas leida oma vägi? Kuidas seista enda eest ja selle eest, mis sinu meelest õige? 

Igavesti vinge GRRRRL power lugemine.

“Bunny” on satiiriline sisevaade ühe uhke ülikooli uhke kirjandusprogrammi õpilaste maailma. Ma küll ei õppinud kirjutamist, aga filoloogina ja Eesti mõttes “uhke” ülikooli tudengina oli äratundmishetki küll piisavalt, et oleks kogu oma veidruses samastatav. Soovitan! Ja sellele olla järg ka. I love you, Bunny! I love you, too, Bunny! Café au lait mocca, palun! 

Samas, satiir või mitte, keegi ei keela sul olla sina ise, milline iganes sa siis mis tahes ajahetkel oled. Selles mõttes ka ikka täiega girl power.

Ja “Weyward”. Leidsin selle eestikeelsest bookstagrammist, aga lugesin inglises. Ega saanud käest panna enne, kui läbi sai. Mis oleks rohkem GRRRRL power ja naisvägi kui “nõiad” ja looduse rütmis elamine? Mulle meeldivad herstory raamatud ja ajaloo läbivaatamine läbi nende silmade, kes toona seda kirja ei pannud (ehk et mis võis valgete puritaanmeeste sõnade taga tegelikult olla?) Sekka suguvõsasaagat ja iseenda leidmist ja enda ja kallite eest seismist. Endaga leppimist. 

Kaks viimast lugesin e-raamatuna, esimese paberil ja kinkisin edasi oma toona eelteismelisele (nüüdseks täisteismelisele) lähisugulasele. Kas ta seda luges? Pole aimugi. Tänapäeval loetakse vist teistsuguseid asju. Aga mulle meeldis ja ma oleks tahtnud seda (eel-)teismelisena lugeda ja igatahes kui tal see veel alles, siis ta vast vahel mõtleb mu peale, kui pilk roosa raamatuselja leiab. Ja meenub, mis me oleme rääkinud. Aga võib-olla ka mitte. Ega tema ei pea sama väge ja sama iseend leidma nagu mina: ikka iseoma väe ja iseoma end.