neljapäev, 1. jaanuar 2026

Tumesinine: Adrian Tchaikovsky “Alien Clay”

Mul on vikerraamatupostitused hoopis unarusse jäänud - saagu see uue aasta esimesel päeval korda (või korrale ligemale, lilla ainult jääb veel).


Ma usun, et suurt ei luiska, kui väidan “Alien Clay” (“Võõras savi”? “Tulnuksavi”? No see, millest inimene voolitud on, aga… teistmoodi. “Teistmoodi savi”?) olevat selle aasta parimaks lugemiskogemuseks. 

Raamatu tutvustus on üsna üldine - kõlab siin küll väga spetsiifiliselt, aga… mine loe, siis saad aru. Igathes, peategelane, poliitiline aktivist religioosses-totalitaristlikus ühiskonnas, saadetakse karistuseks töölaagriplaneedile, kust tagasitulekut enam pole. Planeet on karm, inimesele sobimatu ja seal on jäljed kunagisest tsivilisatsioonist. Kõik on hirmus põnev ja hirmus karm. Mulle meeldis kõige rohkem see, kuidas planeedil elu oli üles ehitatud, südamedaamile meeldis rohkem see poliitilise ulme osa.

Kui raamat läbi sai… see tunne meenutas seda, kui kunagi Pullmani “Kuldse kompassi” sari läbi sai. Mis mõttes ma pean nüüd elama edasi nii, et ei olegi hing deemonina kaaslaseks?!

Mis mõttes ma pean elama nii… üksi ja äralõigatult?! Mis muidugi tähendab, et ma olen inimene, eks. Ja selline ühendatus, see oleks siin planeedil kirjeldatav ainult sõnaga “jumalik”.



teisipäev, 30. detsember 2025

Meie pühadehooaeg

No alustuseks käis meil Sinterklaas oma Mustade Peetritega ja hobusega, kelle nimi on Tänaonhalbilm. Sellel pühal Nigulal pole jõuludega muidugi mingit pistmist, kui kohalikelt küsida. Tuleb novembri lõpus aurulaevaga Hispaaniast ja toob oma sünnipäeva puhul 5/12 õhtul Hollandi ja öösel vastu 6/12 Belgia lastele kingitusi. Kui see mees on käinud, tohib jõulukaunistused üles panna ja kuuse tuppa tuua. Laste jõulupidu oli ka, minu omad seekord ainult rahvatantsuga, koorilaulus seekord ei soovinud. 

Muidugi käisid headel lastel (sest meil teistsuguseid ei ole) ka eesti päkapikud ja 12-aastane oli sel aastal elfontheshelfide kuraator. Nimodi:


24nda õhtul käis jõuluvana ka - me olime parasjagu prügi välja viimas, kui kingitused kuuse alla jõudsid. Mädžik!

Aga ega sellega pole pühad veel läbi! Meil on lisaks Belgia eestlastele ju ka hispaanlane majas - ja nende kultuuris tõid traditsiooniliselt kingitusi ikka kolm kuningat (mis meile on ju hoopis kuuseväljaviskamisepäev, mitte enam püha!) Lapsed kirjutavad pika kirja ainult Sinterklaasile, sest nad, jõuluindustris, ikka koordineerivad ja räägivad omavahel, kes mida vedada jaksab. Pisut detsembri alguses, pisut lõpus ja pisut 6ndal jaanuril. Igal omad näksid kaasas: Sint tuleb šokolaadist nimetähtede ja pepernootjes’ite ehk pisikeste piparkooginööpidega, jõuluvana mandariinide ja päris piparkookidega, kolm kuningat Belgia galette de roi ja Hispaania roscon’iga. Suured saama- ja söömapühad. Kui hästi korraldada, siis saab sedasi, et ei saama- ega söömaga ei pinguta üle.

Lume saime ka kätte - käisime lastega sisesuusakeskuses, lumelaua proovitunnis. Mõlemad olid kohe vaimustuses, seitsmene oli nende endi sõnul “30 sekundiga proff” - asi siuksel proff olla, meeterkakskend pikk ja ei kaalu suurt midagi. Sellisele ju veel gravitatsioon peale ei hakka. Mulle oli kolmas kord lauaga nõlval, esimene kord mingisugusegi juhendusega.  Kindlasti läheme veel. 

Ja siis on veel aastakokkuvõtted - teiste ja enda omad. Teiste omadest osa jätab külmaks, osa aga on põnev lugeda. Teagi, miks. Aga hea, et osa põnev on! Jätkakem samas vaimus! 

Enda omad… ka osad jätavad külmaks - no Spotify arvas mu 76-aastaseks. Mis sa siukestelt ikka tahad. Ilmset kuulasin liiga plju Beatlesit ja Bachi. Finch tegi ka kokkuvõtte, aga ma olen nagunii oma harjumuste kujundamise õnnestumiste ja ebaõnnestumistega vägagi kursis. Panga oma ei vaadanud üldse. Liiga karm oleks, pealegi põle ma neile luba andnud automaatselt või inimlikult mind arvustada võtta ja lisaks pean ise nagunii matemaatikat. Goodreadsis olin tubli ja panin kõik kirja tänavu, natuke piilusin lisaväljakutsete alt ka vahele lugeda. Mulle küll ei tundunud, et oleksin oluliselt rohkem lugenud kui muidu, nagu numbrid väitsid, lihtsalt pidasin meeles kirja panna. Popimat raamatut luges ja pani Goodreadsi veel 14 802 685 inimest (lugesime lapsega koos esimest Potterit), kõige ebapopima raamatu pani peale minu äpis kirja veel üks (1) inimene - see oli School of Life’i “What Are They Feeling?” (School of Life on mega hea, mul on mitmendat aastat nende äpisisutellimus. Soovitan sajaga, kui tahad paremini elada ja perekonna pärandmustreid muuta.) Pikim raamat oli 757 lk (viimane neist, kus 500-aastane haldajas armub 19-aastasesse inimesse tema iseloomu pärast, keskendub peamiselt tolle inimese vanema õe sõjatraumade järgsele eneseleidmisele, oli mitmeid äratundmishetki tänu teraapile. Peetakse romantaasiaks (mis teatavasti on žanr, kus fantaasiakirjandust kirjutavad naised ja erinevalt harilikust fantaasiakirjandusest enamast kedagi ei vägistata)), lühim 22 lk (“Roosi talv”, rääkis Lotte ja tema õe talvetegevustest, papist lehtedega ja siinse majarahva lugemiseast oluliselt allpool, aga kesse meie lugemisvalikuid ikka keelama tuleb. Loeme, mida aga tahame!)

Tegelikult ei tahtnudki ma nii pikalt kokkuvõtetest kirjutada, aga ju raamatud loevad mulle rohkem, kui oleksin arvanud. Vaat siis. Kes oleks seda arvata osanud? (Viimaste postituste põhjal siin blogis, eks ju.)

reede, 26. detsember 2025

Sara Pennypacker „Pax. Teekond koju“

Ehk lugu sellest, kuidas tilk (või “killuke” iykyk) mett tõrvapotis võib rikkuda kogu selle sisu.



Ma olen pikemat aega suur rebasefänn. Üks mu tuttav on rebane ja mu auto peal on rebane ja ma ise olen paras rebane ja rebased on põhimõtteliselt koerad ja meil on terve linn ja linnaümbris rebaseid täis. Ilusa koheva saba ja kange prügiisuga. Nagu pesukarud, aga kohalik fauna.

Raamat ise meenutas natuke “Testamente”. Mitte et esimene osa Paxi ja Peteri seiklusest oleks olnud postapokalüptiline luupainaja (wait… oh…), aga see on selline helgem. Tilk mett. Killuke headust. Praegu in the garbage fire, mis meid ümbritseb, on see just selline fantaasia, kuhu ära põgeneda. Mis siis, kui kõik läheb lõpuks hästi? 

Isegi kui on (olnud) sõda ja inimesed teinud oma valikud ja näinud, mis on sõja tegelik hind. Inimese tasemel. Sõjardid ise muidugi inimese tasemele ei küündi, nende jaoks on see puhas tehingupõhine etturite vahetamine. Aga inimesed. 

Ja see killuke headust. 

Vahepeal olime gripis ja vahtisime palju telekat - vaatasime viimaks “Knives Outi” filmid ära. Esimeses osas oli ka peamine pusletükk sama - see killuke headust. Iykyk. Soovitan.

pühapäev, 21. detsember 2025

Pööriöö

Ei olegi raamatupostitus, vaid siuke kus-ma-käisin-mis-ma-tegin postitus. Selliseid on ka vaja, muidu sa, armas lugeja, ei oska raamatuposte hinnata. Võta aga heaks!

Osad käisid täna matkamas, mis on ka igati kiiduväärne viis talvist pööripäeva tähistada.



Ise käisime talvisel pööripäeval talvekontserdil - kohalik filharmoonia teeb igal aastal lastele, eile oli prantsuskeelne, täna hollandikeelne, seega. Seega ma teen nüüd näo, et teadlikult ostsin õige etenduse piletid, aga mul polnud tegelikult aimugi pileteid ostes keelelisest jaotusest, aga kogemata kukkus hästi välja. Igavesti vahva oli, ma käiks palju tihemini kontserdil (kui kõrvad kannataks), kui sedasi tehtaks suurtele ka. (Eks selleks kannatavad kõrvad ka paremini, et sihtrühma kõrvad on ka hellad.)


Pilt on eelmise aasta kontserdilt, oli selline südamlik lugu kahest sõbrast, kes otsisid oma pilve peal elavaid vanavanemaid. Ehk et kuidas lastega surmast rääkida. Värvidega ja eakohaselt.

Tänavu oli siuke lugu, et tulid dirigent ja esineja nädal tagasi talvekontserdi proovi kohale, aga mida pole, on orkester; on ainult peotäis postkaarte dirigendipuldil. Kuhu orkester kadus? Puhkusele! Ja siis käisime 80 musikaalse minuti jooksul eraderektiiviga need postkaartide kohad läbi ja tutvusime seejuures eri pillidega. Palju vahvam kui niisama poolteist tundi kontserdisaalis passida. Kuigi eks oma mõte läheb ka rändama tavalisel kontserdil. Istud seal iseoma kujutlusvõime köetud “Disney Fantasia” maailmas.

Mis sina täna tegid? Kas pööripäeva puhul midagi erilist?

Kas sa teadsid, et on pööripäev, või oled juba aastalõpu mispäevtänaon kaoses?

Mitte et kohe silma paistaks, et päevad jälle pikemaks hakkavad venima, aga moraalseks toeks ikka!

kolmapäev, 3. detsember 2025

Miks mul pole minestamissohvat?

 Kolm raamatut on pooleli, mitu ootel, paljud veel avastamata. Muidugi tahaks teada, mis edasi saab neis kõigis, aga lihtsalt ei suuda kätte võtta. Vaatan ja tahan. Ei jaksa.


Tahaks demonstratiivselt teki üle pea tõmmata. Või minestamissohvale viskuda. Jaks otsas, pood kinni. Nagu oleks heli maha keeratud: pilt on, häält pole.

Kas see on jõuluväsimus, eluväsimus või lihtsalt lugemisväsimus?

Kuidas uuesti lugema saada? Tahan.

Raamat rebasest nimega Paxton ja tema poisist

 Sara Pennypacker “Pax”, Jon Klasseni illustratsioonidega. Eesti keeles Pegasuselt aastal 2022. Mina olen kivi all elanud siiani, alles avastasin.


Kirjastuse tutvustus ütleb nii: “Pax ja Peter on olnud lahutamatud sõbrad alates päevast, mil Peter rebase päris väikese kutsikana päästis. Aga kui Peter on sunnitud oma rebase tagasi metsikusse loodusesse laskma, variseb tema maailm kokku.”

Ma mõtlen, et ju see kirjastuse kokkuvõte on vist tagakaanel nagunii, et ma ei spoili ära midagi. Lugesin Mirkost, nii et tegelikult pole aimugi, mis tagakaanel on. Loodetavasti ei spoili. (Muide, kuidas see maakeeli oleks? See spoilerdamine?)

Kui keegi ütleb, et raamat on poisist ja rebasest, milline raamat sulle esimesena meelde tuleb? Duh, “Väike prints” muidugi. “Pax” on muidugi iseenesestki pönev ja sügav lugu, aga MUIDUGI hakkad automaatselt seoseid, vihjeid paralleele otsima ja nägema, sest inimaju lihtsalt on selline. Loe niisama või advanced level, ikka on hea jutt. Poisist, rebasest, kuulumisest, kiindumisest, sõjast, armastusest.

Selle raamatu kohta on meem ka. Ma peaks iga raamatu juurde, mille kohta see meem kehtib, lisama. Võtke heaks, tulevaste postituste lugejad!


PTUKSOH - mitte PTSH (ingl k PTSD) ehk posttraumaatiline stressihäire, vaid posttraumaatiline unustamine-kes-sa-oled-häire. Kui see trauma, mille sa oled läbi elanud, on sust välja treeninud kõik, mida sa enda kohta tead ja mäletad. Mida sulle süüa meeldib? Mida teha? Millest rõõmu leiad? Mida tähtsaks pead? Olgu see traumatreening siis sõjaväeline väljaõpe või vaimne vägivald. Ma ei vajunud pärast lahutust toidupoes nuttes põrandale, nagu sõjast naasnud tegelane, aga ikka pisara võttis silma küll, kui poes kokku lepiti, et igaüks valib, mis talle meeldib, ja saame 10 minuti pärast kassas kokku. Ja seisin ja… ei teadnud. Mulle? Meeldib? Does not compute. Lõpuks meenus sama, mis sõdurile. Ja jupi kaupa hakkasin taasavastama, kes ma olen. Mis mulle meeldib. Mis mulle tähtis on. See mina, kes kiht-kihilt maha hööveldati esimeses abielus. Aga uutmoodi.

Oh sind, “Pax”, raamat rahust. Seesmisest ja välimisest, isiklikust ja ühiskondlikust. Poisist ja rebasest.

teisipäev, 25. november 2025

Ma jäin mõtlema…

 … Et see va “Väike lord Fauntleroy”. 

Meenutasin, kuidas me algkoolis lugemispäevikut pidime kirjutama, igaüks nii nagu oskas. Mina kirjutasin pealkirja, autori, peamised tegelased ja mis mulle meeldis (ja ei meeldinud) ja joonistasin pildi kõige meeldejäävamast stseenist. (Pinginaaber kirjutas pealkirja, autori ja minisisukokkuvõtte, mis mu jaoks tundus lati alt läbijooksmisena, sest duh, sisu jah, aga kuidas SINA sellest aru said ja mida SINA sellest arvasid? Aga talle ei meeldinud sünnipäevakingiks raamatuid saada, missa siuksest ikka.)

Ja siis mõtlesin, kuidas ma sellest le enfant le roy’st oleksin kirjutanud, alustades tegelastega ja Fauntleroy nime etümoloogiaga ja… mis selle pr Erroli ehk Kallima nimi oligi…?

Ei olnudki. Oli Kallim ja pr Errol. Kõik. Defineeritud poja ja abikaasa läbi, naine ise oli ingellikult täiuslik anum abikaasa geenide edasikandmiseks. Dabelju tii eff?! 

Ja autor on ise ka naine. Maivõi. Lihtsalt.

Isegi vanaisa koeral oli oma nimi. 

reede, 21. november 2025

Helesinine: Ali McNamara “Vikerkaarelahe saladused ja merikarbid” ja Frances Hodgson Burnett “Väike lord Fauntleroy”

 Elas kord pere, kus paps oli surnud (või muud moodi kadunud) ja ema lapsega ula peale sentidest elama jäänud. Siis aga seab nende räämas linnaossa sammud pärimisõiguse advokaat ja… Britid on naljakad, sest et selle ajendi pealt saaks kirjutada tuhat ja üksteist üksteisest täielikult erinevat raamatut.

Seekord lugesin Ali McNamara “Vikerkaarelahe saladusi ja merikarpe”. 


Burnetti lugesin lapsena, neelasin koos teiste Burnettidega - “Salaaia” ja “Väikese printsessiga”.

Nii “Fauntleroy” kui “Vikerkaarelahe saladused” algavad ema ja pojaga, kitsikuses. Siseneb advokaat, kaasas uudis pärandusest. Kui “Fauntleroys” ootab pärandus vaid poega, siis “Vikerkaarelahes” on pärandus sugulussidemete kaudu eeskätt emale, kuigi osalt ka pojale. Aga siis, aga siis… kes on tegelik pärija?

Mulle meeldib neid kaht raamatut võrrelda - sest võrdlus- ja vastanduskohti jagub, kuigi tegemist on kahe üldse mitte sarnase jutuga. Kuidas oli lossielu lossis elamise kõrgajal ja kuidas on lossielu praegu, kui me kõik oleme harjunud keskkütte, kraanivee ja vesiklosetiga. Muidugi Cedric Errol ega tema ema lossis nüüdisaegseid mugavusi ei igatsenud - neid ju polnud veel kusagil! Aga tänapäevane Amelia - lossile külalisena silma peale heites on küll olukord veidi nutune. Poiss aga leiab lossist uued sõbrad, teiste seas koera ja kummituse. Võib-olla ei olnud riigi teise otsa kolimine lapse vaimse tervise aspektist ikka nii hea mõte, kardab Amelia, kui sellest viimasest sõbrast teada saab.

Minu lemmiktegelased olidki aga Ruby ja Clara. Ma usun, et Clara õe järeltulija asemel oleksin ka ise sarnaselt toimetanud. Kuidas siis? Loe ise. Tasub lugeda küll, eriti raskemate raamatute vahele. Annab õhku ja nii. Hingamisruumi.

Vahva on see ka, et mõlemad raamatud on aastakümnete vahega välja andnud Eesti Raamat.

esmaspäev, 17. november 2025

Dana K. White “Elu rütmis tränivabaks: kuidas võita lõppematu lahing oma asjadega”

 Originaalpealkirjaga “Decluttering at the Speed of Life: Winning Your Never-Ending Battle with Stuff”, taas kahjuks ei leia, et oleks eesti keelde tõlgitud. Ja appi, kuidas seda on minu põlvkonnal vaja. Sellel põlvkonnal, kes kasvas defitsiidiajal, kus kõik tuli alles hoida, sest “ähk läheb taris”, aga tänapäeval ei ole taluhoovi, kus seda träni hoida, vaid enamasti siiski piiratud panipaikadega korterid.


Nagu autor ütleb: “Selles raamatus ei leidu keerukaid süsteeme, ilupilte, üksikasjalikke tabeleid ega graafikuid, isegi mitte ühtegi abistavat nimekirja. Eesmärgiks on majast kola välja saada. Kõik. Ja sellest piisab.”

Dana K. White kirjutab põhimõttelistest arusaamadest, mis aitavad peas prioriteedid paika panna, ja praktilistest sammudest, mille abil seejärel kodust kola ja träni välja saab.

Neli sammu igas toas, kaks küsimust, üks otsus. Ja reaalselt toimivad lahendused. Kõlab nagu autori kokkulubatud õhulossid? Eip, see on minu isiklik järeldus sellest raamatust. Elutuba, köök, esik. Magamistuba, lastetuba. Kelder, garaaž. Kõigepealt lugesin raamatut, siis alustasin esiku ja elutoaga. Ja palju lihtsam oli! 

Sajaga soovitan.

Ja sajaga soovitan eesti keelde tõlkida. Me ei ole enam see “ähk läheb taris” ühiskond, aga sellest mõttemallist on raske välja murda.

Raamat ütleb ka sedasi: “Elu läheb aina edasi ja tõmbab endaga igasugu träni kaasa. Seni, kuni me elame, tuleb meie ellu uut kraami ja peame pidevalt vanast kraamist lahti saama. Nii see lihtsalt on. Selle universaalse tõe tunnistamine andis mulle mu kolast vabanemise retkel seitsmepenikoormasaapad.” 

Ja seda ka, et parem on ühe asjaga sajast tunda mingil ebamäärasel tulevikuhetkel kahetsust, et näed, ikka läks lõpuks taris, kui et kolahunniku otsa pidevalt varbaid ja küünarnukke ära lüüa.

Hea raamat on. Aitab kola uksest välja saada.

teisipäev, 11. november 2025

Liköör nr 43

 Sünnipäevahooaja vaib 🍁🍂🍃🌿 Internet ütleb, et Camus olla leidnud, et sügis on teine kevad, kus iga puuleht on õitsev õis. Nõus. Lisaks kõrvitsavürtsikad maitsed.


Eestis on (olenevalt aastast, aga harilikult) mu sünnipäevaks juba puud raagus. Siin on vaib veel värviline sünnipäevakuul - nii et pigem värviliste lehtede kuu, mitte porikuu. Aga ahi peab ikkagi huugama, et külm ei hakkaks toas. Ja supihooaja algus! What a wonderful world!

See pole kahjuks kodu, vaid sünnipäevanädalavahetus metsamajakeses. 
Abiks ikka.

Ja nii me seal istusime ja nentisime üksteisele, et tunneme füüsiliselt, kuidas stress kehast välja voogab. 



Ja pealkirja-liköör ja keldriboksi number on nüüd minu vanusega samad. Liköör ise polegi nii hull, kui ma eeldasin. Ikkagi Vana Tallinna ja Riia Palsami peal kasvanud. Täitsa mõnus isegi. Keldriboks nii mõnus pole, kuigi on siiski oluliselt parem, kui kohe pärast kolimist. Aga ikkagi liiga palju mõttetut kola on seal. Kui 42 oli answer to life, universe, and everything, siis 43 vist tuleb kolast vabanemise aasta, nii otseses kui “clearing out your mental junk drawer” mõttes?

Aga 42sena sain küll selle vastuse. Meemist, muidugi.

Ma olen vanainimene, mu jaoks on kõik, mis netist pildi kujul antakse, “meem”.

Bring it on, 43!

Miks, Gilmore Girls?! Miks?!

Lugesin mõne aja eest mingist vanainimeste väljaandest a la Economist või Guardian, et “Gilmore Girls” on endiselt väga popp sari, väga hea sügisevaib ja et on inimesi, kes seda igal sügisel ikka ja jälle comfort-vaatavad. Ma olin parasjagu keska lõpus, kui sari 2000ndal aastal algas ja ülikoolis, kui lõppes, vaatasin religioosselt. Ja sellest artiklist tulenevalt muidugi ma tahtsin ka seda sügis-comfort-vaatmist.



Vist oleks olnud targem mõni artikkel veel lugeda, sest ma tõesti ei olnud valmis selleks, mida mu silmad nägema pidid.

Sa vaevu tunned inimest ja võtad õiguse ta liikumist füüsiliselt takistada, ise oled täiskasvanu ja väidad, et oled naisest romantiliselt huvitatud? Ja kui ta ütleb ei, sest sa oled ta lapse õps, siis sa lihtsalt ei jäta teda rahule ja käid peale (vt ka füüsiliselt takistamine, sellest oleks mulle küll sinikas käsivarrele jäänud), kuni ta pool-vastutahtsi nõusse jääb? Kus on entusiastlik nõusolek, kahepoolne huvi ja nagu, sa oled ta lapse õps uues koolis?!

Ja Lorelei ei tahtnud, sest see tundus talle endale nii väga vale, et ta ei julgenud isegi lapsele öelda seda. Ja kui laps teada sai, siis… käis talle samamoodi peale, saamata soovitud vastust, kuni ta selle soovitud vastuse välja pressis. Sa tegid lapsele seda, mida see mees sulle tegi. Kohutav. Sest see oli ühiskonnas normaalne? Või sinu elus normaalne? Sest su vanemad visksid su välja ja sinu jaoks see oligi üles kasvades “armastus”. Vastutahtsi.

Ja selliseid asju oli iga nurga peal. Dean?! See esimene suudlus?! Nagu MIS ASI see oli? Te pole isegi väljas käinud ja sa ajad Rory oma töökohas, toidupoes, nurka ja see peaks romantiline olema?! 

No, you didn’t do anything wrong. 
But it FELT wrong because HE did it wrong.

Ja Rory siis sellest tulenevalt hakkab oma bestikat ignoma ja on omakorda edasi bullybutt, sest tema ise kannatab seda ja arvab, et see on normaalne?! No vabandage väga, see kõik on väga kaugel comfort’ist. Ja inimesed vaatavad IGAL AASTAL seda vaimset vägivalda edasi, sest see on ENDISELT meie ühiskonnas normaliseeritud. 

HARD PASS. Ma ei saa seda isegi kudumise taustaks panna, sest et siis ma koon selle raevu sinna sisse ja sellest tuleb ka paras käkk.

No ja siis ma mõtlesin, et olen nutikas lutikas ja vaatan seda “Year in The Life’i”, mis on ikkagi aastast 2016 ja ühiskonnas on ju ometi toimunud mingid muutused? Mis te arvate, mida mu silmad nägema pidid?

Jep, see oli veel hullem. Madalalaubaline ärapanemine, Pauli mõnitamine, surrogaadid ja nende nimetamine breeder’iteks ja prime meat’iks. Üksteisele valetamine, sisutühi kiirlobin, seesama kiirlobin, mis algses sarjas oli vähemalt mingil määral sisukas.

Ja nüüd, lapsevanemana… sa ei saa olla oma lapse bestikas esimesena. Kes ta ema siis on? Ja siis lambist emakaarti lauale käia, kui sa seda kunagi varem teinud pole. Nina Lykke kirjutas oma õudusjutus (ei olnud, tavaline eluline romaan, aga oli küll, mulle vähemalt) “Ei ja veelkord ei” midagi sellist, et lapsevanem on lapsele samaväärne, mis õhk ja vesi - sa ei märka, kui sellega on kõik korras, sa märkad seda siis, kui sellega on midagi valesti, kui seda pole või muutub toksiliseks. Ma vaatan sinu poole, “Gilmore Girls”.

Kui sinu ema oli Emily moodi ja sina oled Lorelei moodi, siis sa lihtsalt pendeldad sama toksilise mustri sees ühest äärmusest teise. Teraapia on see, mida kõik need tegelased vajaksid. Su vanemad viskasid su välja, sest rase? Trauma. Edasi? Teraapia. Break the pattern. Su isa oli sulle halb/olematu, aga su tütrele hea sõber? Trauma. Teraapia. Sa elad koos emaga bestikaelu, vanavanemaid näed pühade ajal ja isast ei kuule midagi? Trauma. Teraapia.

Ja üldse. JA ÜLDSE!

Miks läks Lorelei oma vanematelt Rory kooliraha anuma? Miks ta ei helistanud Christopherile, kelle start-up valmistus börsile minema? Ja kui Chrisil endal poleks olnud võtta, siis tema vanemad on ka pururikkad. 

Aga muidugi siis oleks see teistsugune sari olnud. Ilmselt parem.

Või… ongi see normaalne ja mina olen imelik?

kolmapäev, 5. november 2025

Roheline raamat: Tuutikki Tolonen “Agnese” sari

Uu, oi kuidas ma ootasin rohelise raamatu korda!


On ju kergelt rohelise maiguga kaanekujundus, totally counts!

Hakkasin Mirkost esimest osa lugema, et kas mu 11-aastasele meeldiks ja ei saanud enne kolmanda raamatu viimast lehekülge pidama. Mulle väga meeldis. Väga. Kas ma juba ütlesin, et väga? Ma usun, et lapsele meeldiks ka, talle meeldivad Lasse ja Maia, seega müsteeriumid lähevad peale. Ja ta on õrna hingega nagu ma isegi, nii et mittehirmsad lood, mis pole teps mitte ehmatamise peale üles ehitatud, meeldiks talle vist ka. Kahju, et pabersarja enam saadaval pole - “Villa saladuse” ja “Varju aknal” saaks küll, aga vaat “Unenägude võtit” jole mis jole. 

Aga Agnes ise, ka 11-aastane, kolib esimeses raamatus emaga Helsingist väikelinna, jättes senise elu ja sõbrad (enda arust) mõneks ajaks maha. Aga see, mis ees ootab…

Haarab Agnese ja lennutab endaga kaasa. Hea lugu ja hästi tõlgitud.  

Teises raamatus arenevad sündmused esimese raamatu loogilise järjena, Agnese eneseleidmise ja perekonna loo avastamise vaimus. Mis selle villaga siis on? Salauksed ja.

Kolmandas annab autor perekonnasaagale viimase lihvi ja Agnese uuele algusele uues kodus kindla pinna, millelt edasi minna. Pluss fotolaager, ma iga kell läheks. Nii 1930ndatel kui 21. sajandil. 

Kuidas ma kirjutan täpsemini nii, et ei spoilerdaks midagi? Kas mul endal oma kirjelduse peale tekiks kihk lugeda? Agneseid on rohkem kui üks - misterioso! 

On küll selline… keskmisele koolieale? 11-aastastele umbes. Siis vist pigem nooremale koolieale. Vanasti olid sellised jaotused - nooremale, keskmisele, vanemale koolieale - algkool, põhikool, keskkool - aga mulle meeldis enda pärast. Ma oleks täielik Agnes olnud ise. Ma lugesin enne seda midagi raskepärast vist ka, see oli nagu… palsam hingele. Eks Agnese ja Agnese jaoks ka.

Ja lõpetuseks, sest ei saa mitte ilma: mäherdune fantastiline nimi autoril! Mu lemmiktegelasi Muumidest!



esmaspäev, 3. november 2025

Kollane raamat: Christy Lefteri “Laululinnud”

 Appi, mis lugemine!

Inglise keeles. Internetist kahjuks ei leia, et oleks eesti keelde tõlgitud (veel). Ma ostsin selle raamatu ise mõne aja eest, jäi sinna kollasesse sektsiooni seisma.


Siis aga kinkis üks suure lugemusega ja tore kolleeg-sõbranna sellesama soolaleivaks ja läks lugemiseks.

Vahel mõne raamatuga on nii, et algul ei saa vedama ja siis ei saa pidama. 

Nii:


Sellega oli kohe algusest mõnus lugemine, lepse reega ja pika liuga sõit.

Millest see siis on? Inimestest. Piiridest. Piirialadest. Inimpiiridest. Veidi rassist, veidi klassist. Kui Sri Lankalt pärit lapsehoidja (odav ja asendatav tööjõud, teisisõnu) järsku Küprosel kaduma läheb, ei huvita see kedagi. Nad ju tulevad ja siis liiguvad edasi ja uusi on saba uksetaga ootamas. Ainult laps, keda ta hoidis, ema, kes ta palkas, ja naaber, kes teda armastas - alati on keegi, kes hoolib. Mitte alati pole neil aga piisavalt jaksu ja võimu.

Mis juhtus? Kuhu ta kadus? Kes ta üldse oli?

Mis värk nende (laulu)lindudega on?

Ja muidugi sisevaade Küposele. Saareriigid ja nende siseilm. Juba ainuüksi selleks tasub lugeda. Aga lugu, see lugu. 

Seega. Too kingiks saadud eksempar jääb kindlalt riiulisse. Aga iseostetud eksemplari võin ära kinkida - kirjuta kommentaari, kas tahaksid ja kust sa blogi või mind tead ja ma ei tea - kui on üks soovija, siis saab kindlalt, kui on mitu, hakkan Suureks Suunamudijaks ja loosin!

neljapäev, 30. oktoober 2025

Mis. Värk. On. Ah?!

 Andeks, aga KUIDAS on juba 30. oktoober, kui lapsed alles kooli läksid 1. septembril?

Ja mis mõttes sa ei pargi oma kollast autot punase ja musta auto vahele Belgias, vaid ajad lipuvärvijärjekorra sassi? Mingi sakslane oled vä?

Ja kui sul on Eestis ilusat värvi sinine auto, ja ma mõtlen ilusat värvi sinine, mitte mingi off-black-shade-of-fake-blue, siis sa ei lähe ju seda musta ja valge VAHELE parkima, vaid ikka õiges järjekorras. Ei ole mingi tibla.

Ja kes üldse mõtles välja migreeni? Nagu, hmm, nendel inimestel on liiga väge probleeme, anname neile kolme-poole-päevase peavalu, mis ei allu mingitele rohtudele. Internet kirjutab, et ingver (mis tahes vormis) aitab sama palju kui sumatripaan - kirjutan kahe käega alla, kumbki ei aidanud, järelikult aitasid sama palju.

Ja mis mõttes raamatud läbi saavad, kui sa oled sinna maailma just sisse elanud? Kesse lubas?

Ja üldse. Ja üldse! Mhh. Urr. Urr, ma ütlen!

Urr 1:



Urr 2:



Lisa Bjärbo “Lapsed üle nädala”

Postitus “lahutatud lapsevanema raamat” number kaks. (Loe postitust number üks siit.)


Kas me rikumegi nüüd nende elu ära? - Vastus on ei. Kui suhe ei toimi ja ei saagi enam toimima, rikute lapse elu ära kokku jäädes.

Kas ma olen paha ja isekas? - Ei. Sa oled inimene, kellel on õigus rahus elada. Ei ole vaja ennast süüdi tunda.

 Mida ma siis sain “Lastest üle nädala”?

Üks, millest kirjutas põgusalt “Kärgpere” ja veidi pikemalt “Üle nädala”, on aja, energia ja kulude jagamine. Sellega võib ikka päris jõhkraks minna. Meil on õnneks tänu vana Euroopa heaoluriigile tugev baasleping, millele taanduda - ei Eestis ega Rootsis sellist vaikimisi ei anta. Kuludega meil seega muret ei ole, sellest saanuks kindlasti suurim tulüliõun, eelnenud suhet arvestades. Küll aga energia - kumb mõtleb arsti aegade peale? Kumb märkab lööbeid ja lõikamist vajavaid küüsi? Kes mõtleb juuksuri peale? Talvesaabaste ja -jopede? Kalendrijagamise? Kumb üldse neid raamatuid vaevub lugema?

Lisaks sain kindlustunde, et teatud tüüpi inimestega ei olegi võimalik läbi saada ja et see on okei. Ei peagi. Peaasi, et lapsed oleksid terved, vaimselt ja füüsiliselt. Ja näiteks et politsei ei käiks uksi maha löömas teise vanema juures (ja ei, ma ei saa sellest ilmselt kunagi üle).

Et vahel saavad mõlemad vanemad suurema koorma lahus elades, aga vahel saab ema aega juurde (jep); võimaluse olla haigena haige, isegi kui lapsed on just tol nädalal tema juures (jep); rohkem säästa, olgugi et võrreldes varasemaga on sissetulek 1/3 umbes (suvaline näide (elust enesest)). 

Et lapsed kasvavad tervemad ja tugevamad, kui nad ei kaota lahutusega ühte vanemat (mõlemad raamatud ja enamik eksperte), enamasti. Lastel on hea, kui vanematel on hea, olgu nood siis koos või lahus.

Kõige vahvam mõlema raamatu juures on see, et ma olen kindel, et ka vastaslapsevanem leiab sealt kilde, mis tema valikuid ja otsuseid õigustavad. Ja kas pole see mitte siin ehk kõige tähtsamgi? See, et mõlemad vanemad leiaksid oma kindluse ja jaksu ja annaksid lastele sellest tulenevalt kasvamiseks kindla ja stabiilse kodu?

Mis siis, et ristivastupidise.

kolmapäev, 29. oktoober 2025

Oranž raamat: Katrin Saali Saul “Kärgpere käsiraamat”

 See raamat on mul lugemist oodanud pea aasta otsa ja vast oleks teab kui kaua edasi oodanud, kui mul poleks oranži raamatu postituseks olnud oranži raamatut vaja läbi lugeda. Win-win!


Päris kärgpere mõõtu me välja ei anna, meil pole minu-sinu-meie-teie-nende lapsi, ainult lapsed üle nädala (mille kohta lugesin ka just ja plaanisin postitada helesinise raamatuna, aga pigem tuleb eraldi vahepostitus kohe siia sappa).

Selle raamatu esimene versioon kandis pealkirja “Eluterve kärgpere käsiraamat”, aga ju leidis autor ka ise vahepeal, et too kontseptsioon jääb mitte eneseabi- vaid pigem fantaasia- ja ulmežanri alla. Ain’t no kärgpere “eluterve”. Tegelikult peaks selle raamatu pealkiri vist olema “Kasuema käsiraamat”, sest mulle tundus, et rõhk on just sellel. Ja pikk sissejuhatus on ka just sel teemal, et kuidas mitte olla kahjuema.

Sellest raamatust oleks minule olnud kõige rohkem kasu laste isaga suhte loomisel ja lahutuse kaalumisel. Samuti soovitaksin vanavanematele ja muudele asjassepuutuvatele, kes siiski igapäevaselt ei pea sellesse süvenema. Mina leidsin kasulikke viiteid paralleelse vanemluse ideele, millega asjaolude sunnil juba kursis olen. Aga kui lahutanud lapsevanemad on endiselt või taas suhtlemisvõimelised, kui konfliktid, mis lahutuseni viisid, on lahendatud, mitte kalevi alla lükatud, siis tasub seda raamatut aeg-ajalt ikka sirvida.

Näide:

Omg yes. Ma ei teadnud, et oleks olnud aktsepteeritav.

Jepsidi jeps. See “kuidas”, aga mitte “kas”.

Suhte loomisel ja ehitamisel, ka enne lapsi, tasub hoida pilk peal järgmisel:

Ouch. Ja veel kord ouch. 
Why you come for me like this?!

Peakski ette võtma mõne hea raamatu teemal “parallel parenting solutions”. 

Kuna ma lugesin just paar raamatut varem läbi Lisa Bjärbo “Lapsed üle nädala” (Kadi-Riin Haasma imelises tõlkes, Rootsi andmed, aga üsna sarnane Eestile), siis oranž jättis pisut mageda mulje - ja just meie konkreetse olukorra tõttu, mitte et raamat ise mage oleks! (Eriti kui sa juhtud olema (tulevane) kasuema!)

Kuna sel teemal on eestikeelseid raamatuid vähe, siis võiks lahutusinstantsid selle lahutuspaberitega kaasa anda - tegelikult need mõlemad tasuks kaasa anda, mõlemale lahutajale ja lisaeksemplarid mõlemale vanavanemate komplektile, kui neid veel on.

esmaspäev, 20. oktoober 2025

Punane raamat: Naomi Alderman “The Future”

 Eesti keeles oleks see ilmselt “Tulevik”, aga ma lugesin seda inglise keeles ja kohe, kui see välja tuli. Juba siis oli kapitalismus ülimäda ja enamik “väljamõeldud tegelasi” kellegagi ühitatavad, seega andis veidi… kui mitte otseselt lootust, siis jaksu edasi oma asja ajada metade ja amazonide ja muude kiuste. 


Praegu võiks sellest veelgi rohkem jaksu saada. Kuigi tulemus vist oleks sama, sest need hullud miljardärid on vahepeal aina hullemaks läinud.

Raamatu kaas viitab jänese ja rebase vastastikkusele, söö või saa söödud. Elus muidugi kõik nii pole ja on ju ka julgeid jäneseid, kes joovad šampanjat, endal rind rasvane. Nii ka siin.

Kui Trump esimest korda Ühendriikide presidendiks valiti, oli üks mu lemmikmeeme see, et poisid, paneme valge maja maketi stuudiosse ja teeme sinna ovaalkabineti - las oranž pontsik olla seal ja tehku tõsielusaadet, seda ta oskaks. See oleks olnud hea “long game”.

Siin raamatus on ka pikk mäng teoksil. Väga vahva, seejuures. 

Samas on see ka maailmalõpu-raamat. Mis on see Sündmus Suure Algustähega, mis meile, maamuna parasiitsitikatele, otsa peale teeb? Kes on selleks valmis? Kes oleks valmis milleks tahes, et seda üle elada? Kes oleks valmis veetma aastaid punkris, kuniks oht möödas, ja edasi kas ihuüksi elu lõpuni või metsikus postapokalüptikas?

Kelle sina kaasa võtaksid? Mille sina kaasa võtaksid? No näiteks, et kui sul on piiramatult vahendeid ja umbes 10-aastane etteteatamisaeg valmistumiseks? Kuhu sa läheks? 

Ei, igavesti hea raamat. Ja sobib ka õrnema hingega lugejale (nagu ma ise tänapäeval, “Teenijanna lugu” näiteks on liiga karm mu otsmikusagarale. Sellised tasub lugeda enne, kui see täielikult välja areneb. (Ja lõbustusparkide Ameerika mäed tasub ka enne 23-25ndat eluaastat läbi sõita. Või vähemalt enne laste saamist. Pärast pole enam see)), olgugi et veidi vägivalda ka siin sees on.

pühapäev, 19. oktoober 2025

Roosa raamat: “Moxie”, “Weyward” ja “Bunny”

“Weyward” on eesti keeles sama pealkirjaga, teisi minu otsingud eesti keeles ei leidnud. Aga “Bunny” võiks olla “Jänku” ja “Moxie” näiteks “Söakas”.


Pidin alustama punasega nagu vikerkaar, aga ometi olin roosad lugemata raamatud vasakusse serva ladunud. Olgu siis roosa.

“Moxie” on sarjana ka, aga nagu enamasti ikka, tasub raamatu lugemise ja sarja vaatamise vahele jätta piisavalt aega laagerdumiseks, ükskõik kummast sa alustad. (Nali, muidugi raamatust alustad!) Kaas on roosa, aga soovitaks igale (eel-)tiinekale oma elus. Ja igaühele, kes on kunagi (eel-)tiinekas olnud. Kuidas leida oma hääl? Kuidas leida oma vägi? Kuidas seista enda eest ja selle eest, mis sinu meelest õige? 

Igavesti vinge GRRRRL power lugemine.

“Bunny” on satiiriline sisevaade ühe uhke ülikooli uhke kirjandusprogrammi õpilaste maailma. Ma küll ei õppinud kirjutamist, aga filoloogina ja Eesti mõttes “uhke” ülikooli tudengina oli äratundmishetki küll piisavalt, et oleks kogu oma veidruses samastatav. Soovitan! Ja sellele olla järg ka. I love you, Bunny! I love you, too, Bunny! Café au lait mocca, palun! 

Samas, satiir või mitte, keegi ei keela sul olla sina ise, milline iganes sa siis mis tahes ajahetkel oled. Selles mõttes ka ikka täiega girl power.

Ja “Weyward”. Leidsin selle eestikeelsest bookstagrammist, aga lugesin inglises. Ega saanud käest panna enne, kui läbi sai. Mis oleks rohkem GRRRRL power ja naisvägi kui “nõiad” ja looduse rütmis elamine? Mulle meeldivad herstory raamatud ja ajaloo läbivaatamine läbi nende silmade, kes toona seda kirja ei pannud (ehk et mis võis valgete puritaanmeeste sõnade taga tegelikult olla?) Sekka suguvõsasaagat ja iseenda leidmist ja enda ja kallite eest seismist. Endaga leppimist. 

Kaks viimast lugesin e-raamatuna, esimese paberil ja kinkisin edasi oma toona eelteismelisele (nüüdseks täisteismelisele) lähisugulasele. Kas ta seda luges? Pole aimugi. Tänapäeval loetakse vist teistsuguseid asju. Aga mulle meeldis ja ma oleks tahtnud seda (eel-)teismelisena lugeda ja igatahes kui tal see veel alles, siis ta vast vahel mõtleb mu peale, kui pilk roosa raamatuselja leiab. Ja meenub, mis me oleme rääkinud. Aga võib-olla ka mitte. Ega tema ei pea sama väge ja sama iseend leidma nagu mina: ikka iseoma väe ja iseoma end. 

laupäev, 18. oktoober 2025

Vikerkaarevärviline lugemine

Ma tahan rohkem raamatutest kirjutada.

Ei tea veel päris hästi, kuidas, sest üks raamat viib teise ja kolmanda raamatuni ja siis seostub midagi neljandat ja kas postitus üldse on siis enam Autor Aa raamatust “Bee”?

Aga et algus oleks tehtud, teen värvide järgi. 🌈 Esimesena punane - lõppu lilla ja roosa!

Üksvahe hoidsin lugemata raamatuid riiulis sedasi.


Ise olen rahul, see on peamine.

reede, 3. oktoober 2025

Nagu hambaarsti juures

Teate, kus on nagu hambaarsti juures?
Hambaarsti juures.
Eriti kui sa pole seal mitu aastat käinud.


Eelmisest reedest selle reedeni on olnud 18 asja, mis on vaja olnud teha, sh kaks psühholoogi, kaks sõbrakohtumist, neli sporditundi, viis muusikatundi ja kolm hambaarsti. Ja seda ainnult kalendrit vaadates, kindlasti tuli kalendriväliseid asju ka juurde. Tavalisel nädalal poleks see kindlasti õnnestunud, aga kuna ma nagunii juba valus ja palavikus olin sel nädalal*, siis oli eluspüsimise foon nagunii vaevarikas ja see kõik ei paistnud oma erilise kerrukusega eriti silma. No kui pannakse neid aegu kuus kuud ette. Siis muidugi satuvad kõik samma nädalasse. Vähemalt ei olnud see nädal skaute.**


PS! Hambaarstist üle tee on silmaarst, kus käime (ja kaks sammu paremale on postkontor ja kaks sammu vasemale on raamatupood, welcome to Main Street, Smalltown) ja seal antakse lastele vapper olemise eest … kommi. Keep da business goin’. Businesses supporting businesses. Vähemalt ei anna hambaarst midagi, mida silma toppida, et silmaarstile kliente saata. Annab hoopis kleepse. Kuigi eks neid annab ka kindlasti kuidagi silma kleepida, kui lapsel silma peal ei hoia.

~~~~~~~~~~~~~~~~~
* sest lapsed toovad koolist koju




** tegelikult ei ole skaudid, sest pole tavalise kirikuga kaudselt seotud. Aga sama teeb välja. Ilmalik ka pole. Mitte et ma oleks üleöö avastanud ühe konkreetse konfessiooni võlu, ei. Lihtsalt vanema lapse klassikaaslased esimeses klassis olid enamjaolt selles noorteühingus, kus siniseid särke ja oranže kaelasidemeid kanti. Nii ka tema. Ja pisem tema sabas, kui aeg niikaugel oli. Kindel side kohaliku kogukonnaga või nii. Ikkagi immigrantide teine põlvkond, mitte igiammused põliselanikud oma sotsiaalsete sidemete ja turvavõrkudega.