¿Que pasó en España?

Pues, para empezar tengo que admitir que ni necesito ni me intresa el castellano escrito. Lo que necesito para comunicar ya tengo y lo que me falta de trabajar con la idioma no voy a conseguir con ejercicios de gramática y tal. Õnneks mu õpsid said ka sellest kohe kenasti aru ja nii olengi juba nädala eratundides vaevelnud kuulamisharjutustega, mis on mu oskuste piiri peal. Üsna kõva ebamugavustsoon, eriti sellisele “viielisele”, nagu mu taastusravi terapeut mind mu suhtumise pärast nimetas, kelle jaoks vigade tegemine pole võimalus. Parem siis juba kõik minna. Läksid pulgad, mingu ka trumm jms. Jah, isiklik areng ootab mind ees, kui ma lisaks arusaamisele, et vead on head ja parem on teha pool rehkendust, andes endast parima, kui üldse mitte, teades, et nagunii kogu rehkendust teht ei saa, why bother even starting. Arvatavasti jään elu lõpuni tegelema teadliku eneseületusega, et oleks pool rehkendustki tehtud. Sest perfect is the enemy of good ja kogu see ülejäänu. Kas sellist perfektsionismi ka diagnoositakse? On kellelgi professionaali soovitada? (Haha, nagu seda peale su enda keegi loeks (siiski, tsau, Kadri!))

Grupitunnid on ka head, sisaldavad palju arutelu ja kinnistamist, tuupimist mitte. Nii et paistab, et koolivalikuga läks õnneks.

Grupitundides oleme kolmekesi koos noorukese prantslanna ja veidi vähem, ent siiski noorukese venelannaga. Täitsa huvitav on neid kuulata - enam-vähem samasugune jutt tuleb sealt nagu ma ise mäletan end suust välja ajavat 20selt. Oh teid, lapsukesi! Aga ega ma ei surgi ka (kui siis imevähe, õpetaja lõbustuseks, kes mu vanune). Las arvavad. Elavad natuke, küll siis ise näevad. Prantslanna on siin keelt õppimas, elab siin, kuni mõtleb välja, mis elult tahab. Hetkel huvitab massaaž, alt-meditsiin ja esoteerika. Arved maksab isa. Venelanna arvete kohta ei tea, aga tema ka elab siin ja õpib keelt. Tublid noored, et nii kaua on keeletundides vastu pidanud. Paljud sisserändajad loobuvad pärast algelise B-taseme saavutamist, nagu teatakse.

El Torcal de Antequera. Oli 200 miljonit aastat tagasi merepõhi, vesi uuristab põnevaid kujundeid-mustreid.

Vat sedasi teeb loodus. Ei ole inimese laotud.

Aga see on juba küll inimese laotud, Dolmenes de Antequera. U 4500 a tagasi elas siin ca 100-pealine inimkari, kellest töövõimelisi (e kivilahmakate vedamiseks sobilikke) oli u 50 ringis. Aga miks nad need ehitasid?

Vaat sellepärast:

Jumalanna, arvasid need kivilohistajad. Kalevipoja haud, a maha matmata jäänud, leidis eestlane. Poteito-potaato. La Peña de los Enamorados, armunute nägu. Olla olnud kunagi, kui araablased veel siin elasid (u 700 kuni 1400 maj), aga kristlasi ka juba oli, üks kristlik neiu ja araabia noormees (või vastupidi, või kaks neiut või kaks noormeest, ühesõnaga, keegi täpselt ei tea, aga) olla armunud ja kuna üks oli araablane, teine kristlane, oli armastus keelatud. Ronisid noored siis üles näomäele ja hüppasid alla, et järgmises elus koos olla või midagi muud sellist rumalat.

Ekskursioonil tutvusin ka teiste õpilastega - ameeriklane, kes õpetab siin inglist ja õpib keelt, pensionärpaarike, puhkusel paariks nädalaks ja õpivad keelt, mu ämma-äia meenutav paarike, nädal puhkust ja õpivad, UKst hiljaaegu sisserännanu, kes ei kavatse koju naasta enne pensionipõlve. Käiaksegi oma vähest puhkuseaega koolipingis kulutamas. Enesetäiendamise huvides. Does not compute. Aga arvestades, kui palju on neid ja mind on üks, olen mina see imelik, kes puhkuse tahaks veeta koduaias lilli rohides. Lastega liivakastis. Rannas. Metsas lonkides. Päike, lilled, heinamaa. Aga samas, nemad saavad iga päev kodus ja kodumaal elada. Eks sellest see erinevus.

Mida veel? Ahjaa, Belgia stiilis hüvastijätu sain ka. Ootasime tunnikese lennukis ja siis lahkusime ilma pagasita, sest pagasiosakond leidis, et oleks sobiv aeg etteteatamata streigiks. Üsna kena, sest lisaraskuseta ja otseteed minnes maandusime ikka enam-vähem õigel ajal. Ainult et kohver tuli minust kaks päeva hiljem. Pereema (eneseületus! Peres ööbimine! Suhtlemine kohalikega! Kolm linnukest kirjas.) surus mulle vastuväiteid kuulamata pesuasjad ja vajalikud asendusriided sülle. Üldse on tore proua. Tütar meenutab ka kedagi tuttavat. Ja boonuseks ootamatu kutsa, keda kõrva tagant ja kõhu alt sügada.

Seekord elan koolile lähemal, 10-15 minutit jala minna. Eelmine kord oli esimesel nädalal vaja 45 minutit rongiga itta sõita, siis 10 minutit jala. Aga elukoht oli muinasjutuline ja teistele puhkuseks parim. Naabritel oli must kass, kes meie tegemisi jälgis. Teisel nädalal tuli rongiga sõita tunnike itta ja 10 minutit jala. Kah kena koht. Naabritel oli must kass, kes meie tegemisi jälgis. Ja kolmandal nädalal tuli sõita bussiga pool tundi lõunasse ja 10 minutit jala visata. Ja naabritel oli must kass, kes meie tegemisi jälgis. Coinkidink? (See: Ned Flanders.)

Seekord pole muud transporti vaja peale kondimootori ja rannapromenaadile, mis aknast ei paista, aga mida on kuulda, olen isegi jooksma jõudnud. Hommikul, enne kui liiga kuumaks läheb. Kool pole kesklinnas, vaid rahulikumas idaosas, see oli teadlik valik. Järgmine kord tulen samma kanti, aga siis enam mitte üksi.

Rääkides üksitulekust, siis lapsed ka kodus pärast esimest õhtust videokõne ei ole enam karjunud, pisarad voolamas. Pool on tehtud, pool on alles. Viis päeva eneseületust veel, siis on kaks kursust maas ja viimane vaja üle elada. Siis on juba valimised ja saab rahulikult tagasi tööle minna.

Oh, well, I’m screwed then. (Nali, chicas.)

Üks maas, kaks veel

Et kui takso suudad lennujaama vastu tellida ja hinna kokku leppida telefonis, kus öeldakse, et sorri, ma inglist ei räägi, kas siis on pigem A2 või B1 kirjas?

Eelistaks muidugi pügala või paar kõrgemat, aga kui flirt ära jääb, siis sobib ideaalselt ka see.

See esimene eelmisest halapostitusest tuttav koolitus sai kahe päevaga otsa ja lõpuks, kui etlesime klassikalisi briti komöödiasketše, tuli tõdeda, et head õpetajad on nagu head koomikud - nad toovad su samm-sammult mugavustsoonist välja, ebamugavustsooni, and that’s where the magic happens. No et isiklik areng ja/või huumor ja/või kõik eelnevad variandid. Kui keelt ei kasuta ega aktiivselt ei tegele selle harjutamisega, siis muidugi on tulemus selline nagu esimese päeva esimene sats. Aga kahe päevaga jõuda teise päeva eelviimase-viimaseni JA sketšid? Annab lootust. Muidugi oli koolitusel ka paar sellist tüüpi, kes tegelikult oma perfektse keelekasutuse ja aktsendiga sellest vist suurt kasu ei saanudki. Aga teise päeva lõpuks oli grupi tase palju ühtlasem - võib-olla olid need koolitaja poolt gruppi istutatud sellid? No nii teistele motivatsiooniks? Mine tea... igatahes toimis.

Ja siit, ebamugavustsoonist, tulebki minna järgmisele kursusele. Vähemasti lennujaamast öömajja saan. Mis homme hakkab saama ja mida näitab ametlik tasemetest (kahjuks nad seda restoranitesti vist ei aktsepteeri?), see selgub juba ebamugavustsoonis.

Kui kogu hala ja ärevus kõrvale jätta, siis tegelikult on see isegi täitsa põnev! 

Eile panin igaks juhuks nimekirja paberile, mida kaheks nädalaks on vaja kaasa pakkida. No et kui kiireks või ähmiseks läheb, siis põhivarustus on olemas. Kui see oleks nüüd komöödiasketš, siis järgmine stseen oleks see, kui ma Malagas kohvri avan ja seal on... riiete jms asemel see paberike nimekirjaga.

Ma tean, naljakas. Võtke heaks. Huumor ikka aitab ärevuse vastu. (Onju?)

Kes jõuab rohkem küsida?

Püha taevas, kuhu kadus märts? Ja enamik aprilli takkapihta? Kas keegi veebruari sai kätte? Kuidas see üks koolitus juba järgmine nädal on? Kas ma tõesti pean juba nädala (NÄDALA??) pärast Malagasse põrgulaagrisse (andeks, curso super extra intensivo’le) lendama? Kas ma mitte ei pidanud kõnesid kirjutama mitu nädalat varem? Kas ei pidanud kordama, tuupima, eelmise intensivo ekstensiivseid lisamaterjale? Kas mind saadetakse, kilbil muidugi, koju tagasi ja ma hülgan oma lapsukesed asja eest, teist taga? Kas öeldakse üldse nii? Või öeldakse hoopis tühja asja pärast? Kas imposter syndrome’ile on maakeeles viisakat vastet? Kas see tunne kunagi üle ka läheb? Millal? Kas uus õpetaja on sama äge ja laia silmaringiga ja vahva huumorimeelega nagu Cesar? Kas nad saavad aru, et mulle on vajalikum arusaamine kui tilded ja esdrujula’d? Kas nad on piisavalt paindlikud, et seda ka arvesse võtta või tõmban kaks nädalat, hambad ristis, vihikusse joonlauaga värvilisi jooni grammatikakonspektide vahele? Kas ma joonlaua leian üles? Kas mul on joonlauda? Kas ma julgen näpata lapsukeselt mõne värvilise pliiatsi seks otstarbeks? Kas tal on mõni terve pliiats veel? (Hahahhahahhahha hahahhhaaahaha hahahahahaa, kõõks. Hea nali. See on üks asi, mida ta ilmselt ei märkagi, neid paari puuduvat pliiatsit oma pliiatsimeres.) Aga ikkagi, kas ma minikursuse kõned saan kokku? Mina? Päriselt? Kas kellegi teise kursuse kvaliteet sõltubki päris-päriselt minu kokkupusserdatud kõnedest? Kas see on see hetk, kui nad avastavad, et ma olen neil need aastad vaikselt nahka üle kõrvade vedanud? Või Malagast naastes? Või Hispaania-järgse kohaliku hispaania-intensiivi järel? Et millal see sündroom üle läheb? Miks ma üldse sinna kaheks nädalaks lähen, lapsi hüljates, kui tagasi tulles nagunii aju sodiks tambitakse? Kuidas ma enne seda, kui hispaania keele kursusele lähen, hispaania keele piisavalt hästi selgeks saan, et ma endale päris häbi ei teeks? Kas ma mitte seda eelmine kord ka ei küsinud endalt? Kuidas see laps siis ütleski? Kas nii, et emme, ära muretse, kui sa mõnda asja ei oska, küll sa koolis õpid? Kuidas ma jätan siukse tarkpea maha? Kes seal sedasi mu life coach siis on? Kas ma suren maha selle päikese all seal? Kas ma kodu-kooli vahelt mujale kui poolsurnult voodisse jõuan? Kuidas, jumala pärast, ma ennast JÄLLE, olen suutnud selle sama reha otsa ajada? Kas selle pärast, et ma tegelikult jumalat ei usu? Et tuli nagu jumal juhatab, aga kuna usku pole, et siis ei juhata ka? Kas ma siia kirjutamise asemel peaks hoopis magama minema, ja uskuma, et ehk hommik on õhtust targem, nagu emme ütles? Kas tuli nüüd rohkem küsimusi kokku, kui sada tark vastata jõuaks?

Hingame sügavalt sisse. Välja. 

Kes on täiskasvanud inimene? Kes vastutab ise oma otsuste ja valikute eest? Kes on lapsevanemavastutust jagava kaastäiskasvanu ja oma kutsikad õpetanud iseseisvalt hakkama saama? Kes juhib ise oma elu ja otsuseid ja mõtteid? Who’s a good girl? Who’s a good girl?

Yes, you are! Yes, YOU ARE a good girl!

Okay, thanks! Good talk, you! Yes, I mean you. You’re reading this now. You. You did this. Thanks! Be proud of you. You are also a good girl and/or boy (circle as appropriate). Switching to English may be appropriate, considering the mini-training I’m about to mess up for someone with my... NO! Shhh. Good girl. Grownup decisions and responsible et cetera (see above). Good. Girl.

PS! There was a movie (or a book) once where the protagonist-kids realized that grownups don’t actually call themselves grownups. Only kids call them that. Grownups call themselves ‘adults’. Just saying. Am I my own nagging inner voice? Stop it. You’re embarrassing yourself publically. 

Oopsie.

Suurlinna rõõmud‽

Kasutasin pealkirjas obskuurset interrobangi, sarkasmikirjavahemärki, et vähegi mõista anda kohe, et pole siin mingit rõõmu.

Rõõm on elada siin ime-imelises linnas!

Rõõm on elada siin ime-imelises linnas‽

Vahe missugune. 

Kolmandat päeva on saastehoiatus üleval. See tähendab, et kogu see sudu, mida me õhu asemel sisse hingame, kaksab iga hingetõmbega elu lõpust minuteid maha. Ilmselt oleks ohutum ja tervislikum ahelsuitsetada, sest siis oleks mingigi filter vahel. Nali. Oot. Interrobang‽ Siin elamist võrreldaksegi sellega, mitu suitsu päevas sa tõmbad lihtsalt õhku hingates. Meil tõmbad vahel mitu, tavapäevadel ühe-kaks, Pekingis keskmiselt neli suitsu päevas. Sina, sinu naaber, sinu lapsed, sinu vastsündinud beebike. Igaühel on pläru suus lihtsalt sellest, et siin elate. Sünnist surmani. Iga päev.

Yeah, theres an app for that. Jep, selleks on äpp.

Isegi kui seda autode ja tööstuse paska poleks õhus ringlemas, isegi kui loodus oleks esikohal, oleks ikka nõme. Sest kuused-kased on siin ka siuksed, mis aktiivselt inimesi tappa üritavad. Ja nii tulebki varakevadest varasuveni igapäevaselt allergiarohtu võtta, sest tabletita nuuskad lihtsalt oma elujõudu välja. Laps naeris ja ütles, et emme, kui sa nuuskad on su nina nagu valgusmõõk. Hea, et mu kannatustest vähemalt huumorit ammutatakse. Hea, et ta ise seni on pääsenud. Kui ta siin kasvab, võib-olla siis tal ei teki siinsete tolmlejate vastu allergiat. See on see hellhole, mis sind aktiivselt, olgugi et ebatõhusalt, tappa üritab. Aga elad ikka edasi oma pronkspuuris (kuldpuuriks oleks seda palju nimetada, aga päris plekkpuur ka pole) ja võtad tabletti, et mitte maha surra.

Jäin ükspäev tööl pilti uurima. Et mis. Lähemalt uurides selgus, et pealkiri “Pealkirjata” maali tähendusele küll valgust ei heida, aga kunstnik on kodumaine Kaido Ole. Vaat siis. Istu edasi oma pronkspuuris, aga lapsed upita ikka välja, kui saad. 

Mida?

Laps: *seletab midagi*

Ma: “Mida?”

Laps: *seletab uuesti*

Ma: “Mis-mis?”

Laps: *selgitab kannatlikult*

Ma: “Kallike, palun anna andeks, ma ei saa midagi aru.”

Ja no ei saagi. Mitte ühestki sõnast ei saanud aru. Tema viga oli see, et ta hakkas midagi tähtsat rääkima poolmagavale emale. Õnneks on tal isa teine igapäevast lapsevanemavastutust teostav täiskasvanu ka. Ja ta ei pahandanud mu peale. Kesse ikka abitu kassipoja peale pahandab?

Siis ehk tuleb seda su enda poole ka tagasi, kui ükshommik abitu kassipojana ärkad.

Keerulisem mure on see, et kohvi kõrvale tegin ajalehe lahti ja no kurat. Sealt KA ei saa midagi aru. Mis? Mida? Mis mõttes nii? Miks te sellise artikli sellest teemast tegite? Miks see mees räägib sellest asjast? Ja kas too asi üldse kedagi huvitab, kui see ja see on veel õhus? What is happening?

Kas see ongi varane seniilsus? Kas see on hoopis õietolmust, mida ma olen kaks nädalat sisse hinganud ja välja nuusanud? Ma peaks täna veel tööle minema, ei tea, kas ma seal saan midagi aru? Kas seal on vaja üldse midagi aru saada? Kas seal on üldse midagi arusaadavat? Kas seal on üldse midagi arusaamatut, kui nagunii sama pudrukausi ümber pidevalt kembeldakse?

Vahel kodus piiksub. Kahed piiksud oleme tuvastanud - töö lõpetanud nõudekas ja pliit, kui sinna midagi ootamatut peale panna. Aga kolmas piiksumine on veel tuvastamata. Kindlasti midagi olulist. Õnneks piiksub umbes korra kahe nädala peale. Kaks korda seega pärast kolimist. Ja sisse pole ka veel murtud. Urraa. Kunagi siia murti sisse. Enne meie aega. Vana kodu eelis oli see, et sinna oli omalgi keeruline sisse saada, saati siis veel murdvargal. Aga siia liugled sisse nagu nalja, nii sina kui varas. Kuuldavasti valvet polnud peal ja turvakardinaid ees, kui sees käidi. Vast need siis peavad. Vast ei pea ja tulevad ninjad, kes meie riidekapid ja lastetoa ära konmarivad. Ma ei saaks nendest muidugi aru, kui nad nii teevad, et miks, aga ma ei saagi enam millestki suurt midagi aru. Peaaegu-aastane magas täna jälle 7 tundi jutti. Võib-olla varsti on mul siis ka jälle inimese tunne peal selle igaöise mitukordaärkamise hiinapiinamise asemel.

Õietolmuallergiaga soovitatakse allergiahooajaks puhkus võtta ja reisida sinna, kus tolmu enam/veel pole. No tänan, tõesti. Kas keegi üldse nii teha saaks? Keegi selline kindlasti, kellel pole vaja puhkust võtta, sest et ta nagunii on palgatööst sõltumatu.

Esimene aprill on endiselt ebameeldiv. Sooviks õnne, aga kardan lööklainet. Loeks somet, aga nagunii millestki midagi aru ei saa enam. Poeks koopasse ja magaks talveund edasi, aga karupojad on juba ärkvel ja kus sa’s sedasi magad. 

Ja üldse oled sa keeruliste tunnetega lilleke, nii et vaata, et sa piisavalt vett jooks ja päikest peale saaks.

Ilmselt jooksis programm “Asjalik” kokku ja tühikäigu vältimiseks käivitus asendusprogramm “Mida?” Häšštääg esmaspäevad.

***

Käisin vannis ja ostsin uue piimavahustaja (eelmine andis eile otsad, teist päeva elame nagu loomad. Must kohv?!? Okei. Nii siis nii. Must ja kibe. Nagu ma isegi, hohohoo), sest self care. Ei toiminud piisavalt. 

Parem munakoor pihus kui kana katusel. 

Autoportree seesmise ja välimise resonantsist

Vahel avaneb hommikul aknast nii udune päev, et aiaotsagi pole näha. Siis saab tõdeda, et näe, peas sees on sama mis väljas, nagu tollel Kanada preeriakirjanikul, keda ma õppisin siis, kui pliiats oli terav, aga sõel enam ei pidanud. Ma olin kunagi ikka päris terav pliiats. Nüüd on teiste kord, on teritatud juba kah seda otsa. Las nüüd lapsed olla need kirkamad kriidid perekonna pliiatsikarbis. Vahel on tuhme värve kah tarvis. Ja siis olen mina platsis! Võtke heaks!

Algul karjud, siis harjud

Siin sellised valentinipäevamõtted, et. Abielu. Milleks? Peaaegu kuus aastat abielus, aga ikka ei tea. Vähemalt mees on tore. Aga abielu?

Abieluvoodi ja üheinimesevoodi. Kujutad ka ette, et abielu oma on lai - 140cm oleks kitsas veel, 160 selline keskmik ja 180 on korralik abielu. Ja üheinimese max 120. Aga pigem 90cm jupp. Eks?

Tegelikult. Loogiline ju, et kui sa armastad ja kallistad ja tahad ligi olla või PEAD ligi olema, sest kui ei sunnitaks, ega siis poleks ka, aga abielu ju. Siis peaks kaksi sinna 90 cm juppi ära mahtuma. Nutad ja mahud. Algul karjud, siis harjud. Teadlased ka ütlevad, et peaks 1,5 tundi füüsilist kontakti päevas olema, et suhe lahti ei liguneks rutiinis. Aga kust sa võtad selle aja, kui töö ja tööleminek-tulek ja lapsed, eriti kui mitu, ja eneseharimine jms. Ikka öösel, kokkupressitult, abieluvoodis.

Aga üksi, üksi laiutad. Nagu kuninga kass, sest et ei PEA jagama mitte kellegagi. Oma uhkes meritähe üksinduses. Ja siis peabki olema voodi nii pikk kui lai. 180 ajaks asja ära. Üheinimesevoodi.

Aga abielu. Valentinipäevamõtted. Üks aasta käisime romantilisel kohtingul ja tegime seda 40 küsimuse ja neliminut-silmavaatamist ilma naermiseta. Üks aasta viskasin abielusõrmuse krõbedate sõnade saatel nurka. Üks aasta panime titti magama, üks ühes, teine teises toas. Üks aasta tegime oma esimest kohtigut järele... no iga aasta on midagi tehtud. Erinevalt pulma-aastapäevadest, kus viiest kaks oleme üldse samas riigis olnud. Või noh, vähemalt ühe. Aga ma pole kohvi pidanud peaaegu kuus aastat ise tegema. Mõned harvad korrad. Mina ja kohv... vahel mu kofeiiniringes on liiga palju verd, ütleme sedasi. Armastus käib sõltuvuste kaudu.

Kolmesõnaga, ei muudaks midagi.

*

Valentinipäev on armastus ja sõbrapäev on sõbrad ja singlite jaoks on singles’ awareness day. Täiesti eri asjad, ühel päeval koos. Täpselt nagu need ülejäänud 364 päeva. 

Kes on sinu parim sõber? Teadus ütleb, et peaksid sina ise olema. Aga kui sa oma sõpradega räägiks nagu sa endaga oma peas räägid, mitu sõpra sul siis oleks? Siis sa ju pole oma bestie, kui ennast minema püüad peletada. Peletis, selline.

Nagu Indrek Hirv, eks.

mu peegelpilt on pisut pikem must
ma lepin taga kurjas kui ka hääs
mu meel on nonde teiste pärast must - 
mu vaenlased end varjavad mu pääs

see elu-surma pääle heitlus endas
on pannud paljud vangutama päid
ka peegelpilt on tumm kui kogelen tas - 
ja palju sõbralt ikka tahta täid

nüüd püüan unedes neid tabada
kuid iga sunnik sääl on nõnda kaval
et päeviti mu pääs on vaba ta  
ja pea siis ilumaski elulaval

ma mõtlen ühel päeval lõhun kapsa - 
ja tapan kõik kes täidavad mu pääd
siis peegli varjus võta kõva naps sa
hää sõber kes sa sinna maha jääd

*

Raamat on vales riigis. Koos komadega, vist.

Sellised sõbrapäevamõtted. Ja valentiniluuletus.

Päriselt

Paps: “Kas te tahate hommikuks pannkooke või midagi lihtsamat?”

Laps: “Pannkooke! Ma tahan aidata teha!”

Ma: “Pane siis oma kokamüts ka pähe.”

Laps: “Jaa! Siis ma olen päris kokk! Siis ma olen päris kokk! Siis ma olen päris kokk!”

No näed, isegi viieaastane teab, et you have to look the part. Dress for the job you want, not the job you have. Kui näed välja nagu see, kes tahad olla, siis sa oledki ja kogu moos. Vaat see on eneseusk!

Aga meie kahtleme endas. Kas ma ikka oskan seda? Kas ma saan hakkama? Kas ma olen piisavalt hea?

Üks on veel, et fake it til you make it. Aga see ei meeldi mulle väga, sest noh, kaua siis? Mis siis, kui must ei saagi asja, I will never make it?

Teine on samasugune, aga meeldib mulle - pretend you’re good at it. Ega neil suurt vahet pole peale selle, mis sa ise endast arvad. “Hey, I’m good at this!” Ja varsti ehk ise ka usud seda.

Aga see viieaastase oma on ikka parim. “Ma olen päriselt selles hea.”

Ja sinna juurde see, et kui midagi on vaja, siis minnakse läbi seinte. Või vähemalt läbi uste. Kui sina parasjagu vetsus istud. Kui midagi on vaja, tuleb kohe korda ajada. “Emme, sa lubasid, et me teeme seda õhupalli ja fööniga trikki “Raketi” saatest.” Sellest lapsest veel üks ülbe ülemus saab, ma ütlen. Häšštääg emme tunneb uhkust.

Selle mündi lapse teine külg on muidugi see, et ta on oma vanemate laps. Ei ole veel jõudnud selleni, et “ma ei viitsi, aga teen ikka, mis sa palusid, sest ma armastan sind”. Praeguseks on ainult “ei viitsi”. Ja see, et “aita mind, ma ei saa ise, mu jalad ja/või käed on soolikad”. Ausalt, ma ainult ühe korra olen ise nii öelnud, aga sellest piisas. Muidugi, tüütu on, kui su asjalikust lapsest saab tegutsemisvõimetu soolikas, aga võib ka öelda, et tulevane ülemus oskab ülesandeid delegeerida. 

Peaasi, et ta oma alluvatega õiglane ja arvestav oleks. Läbi seinte võib ju minna küll, aga mitte üle laipade.