Genius / Fail

On selline vanemdamis-podcast, “One Bad Mother”. They get it. Neil on saatelõik “Genius / Fail / Rant”, kus kuulajad saavad automaatvastajasse sõnumi jätta, oma geniaalse vanemdamistriki või uskumatu vanemdamisläbikukkumise kohta (stiilis “Kus on lastekaitse silmad?” Meie õnneks on lastekaitses enamasti pimedad tööl. Siiski ka paljude õnnetute laste õnnetuseks. Aga pimedail on ka tööd vaja.) Või lihtsalt rant’i jätta, seda on ka vanemail vahel vaja. Aga kuna seda ma siin blogis nagunii iga kord teen, siis seekord ainult genius/fail (heavy on the fail, kes see ikka head mäletab (selleks peakski vist rohkem seda ka kirja panema, muidu jääbki ainult feil meelde, sest inimpsüühika)). 

Aga mitte ainult lapsevanema rollist lähtuvalt, vaid laiemalt. Sest inimesel on veel nii palju muid võimalusi feilida (või end geniaalsena tunda).

No näiteks. Eile tahtsin trenni minna. Laps ei taht lasta, hakkas röökima, et emme, ära mine ära. Viiene, mitte ühene. Ma pole teda ku-na-gi äraminemisega ähvardanud (kuigi paljud seda teevad (kui sa kohe hea laps pole, siis emme läheb ära. ESITEKS, laps pole hea või halb, laps on laps ja tema TEOD on head või halvad. Ja TEISEKS. Kes kurat ähvardab oma lapsi nii?? Idioodikepikesed, that’s who. Igatahes)). Kui laps lõpuks rahunenud, panen tosse jalga, uksest välja astumas. Sisetunne ütleb, et vaata korra lahtiolekuaegu. Jep, tänks, sisetunne! Laupäeviti avatud 13ni, aga kell juba 18. Feil.

Täna sain varakult sussid jalga ja ukse juurde, ainult et siis oli kell juba 12.35. Ja ka pühapäeviti avatud 13ni. Feil.

No ja siis see.

5: “Need pruutmees ja neiu seal selleks ei saanudki abielluda, et nende pered riidlesid.”

Ma: “Jah, õnneks nad said aru, et riidlemisel pole mõtet.”

5: “Pükste pärast. Miks teie issiga riidlete? Ärge ka enam riielge.”

Ma: “Eks me ka mingi sama totul põhjusel riidleme. Sul on õigus. Me peame ka aru saama, et ei ole mõtet.”

Lotte ja kadunud lohed. Ja riidlevad lapsevanemad. Fail hard.

Sellest nädalast ei tulegi ühtegi geniaalset vanemdamis- ega muud hetke meelde. Automaatselt salvestub (sest teadus!) negatiivne, nii et proovin tuleval nädalal rohkem geniaalsust tähele panna. 

Kas see läheb geniaalse alla, kui su laps vanavanematele seletab, kuidas vahel peab vait olema, sest vaikusest tulevad need kõige paremad mõtted? Nii et ikkagi kuulab, kuigi aru saada pole absoluutselt (minu ees).

Näitasime lastele vana “Lõvikuningat” (kohalik tele, ingl k, kohalikud subtiitrid), enne kui Eestisse jõudes uut viima vaatama. Läheb peale küll (viiesele, ühene surkis pildil seda karvasemat näpuga).

5, maailma saladuste avastamise näoga: “Simba küsis isalt, kas ta võib kõike teha, mis tahab, ja isa ütles ei!” Et mitte ainult tema loovust ei suruta ühsikondlikesse raamidesse, vaid ka lõviprintsidel. Live and learn.

Ah, ja see ka, et kui ühene ja ma olime kaks päeva nöha käes vaevelnud, meenus, et meil on aurumasin, millega sümptomeid leevendada ja jalavanni saab ka teha. Ei tea, kas see läheb unustamise tõttu feili alla või tänu meenumisele geniaalse alla. Ilmselt mõlema. 

Ühe geniaalne on teise feil, kui parafraseerida rahvatarkust. Ja siit ka, et tänane feil on homne geniaalne. Ja igal geniaalsel sähvatusel on omad feilid. Ja igast feilist võib kasvada geniaalne sähvatus. Jah, viimane lõik näitab juba palavikku. Seda vist, mis mul alates veebruarist on.

Natuke postituse konteksti sobimatut tööalast ka. Sest milleks meile sujuvad teemaüleminekud?

Mis asi see Luksemburg on?

Eile teel koju tegime pisikse tiiru ja käisime Luksemburgist läbi.

Tankimas käisime, miks sa ikka muidu tanklasse sisse keerad?

Tegelikult peaks, kuni siin kandis elame, naabrid korralikult üle vaatama. Muidu jääbki see kindlasti väga ilus koht vaid tanklaks, kus ujumisjärved on juba aastaid sinivetikate tõttu kinni ja millest läbi sõitmine kestab, eriti koduteel, hoolimata tema väiksusest terve igaviku.

Serveriruumi jahutus ei tööta

Üksus LAPS 1.0 on teist päeva 38+, alustuseks oli 39,7.

Üksus LAPS 2.0 kõõlub 37,5 kandis. Temavanuste jaoks on see mitte-päris-palavik, aga kahtlaselt kuum küll.

Üksus ABIkaan 1.0 (ei me ette tea, eks, võib-olla suren kunagi sellesama 1.0-i otsa, aga võib-olla ikka tehakse kunagi sellele mudelile ka versiooniuuendus. Praegu kahjuks ei arenda keegi, turg pole vist huvitatud) on ka 39,5 peal.

Üksus ISE 36.101 (arendajad töötavad palehigis, peaaegu iga päev tuleb uus ja etem versioon välja ja vana lapitakse üle. Kas keegi kujutaks ette, mis õõv oleks TÄNApäeval kasutada versiooni 23.001???) on veebruarist alates 37,2 peal. Ei teagi. Kuum lihtsalt. 

Nagu me kõik. Perekond kuum. Ilm on endiselt kuum. Kui kodus alla 30 kukkus, siis pidime lausa lõuna poole rändama, et ikka täie eest kütaks.

No et kui jahedaks läheb, siis kohe esimesel päeval vinguma ei pistaks, et varbad ja ninaots külmetavad, vaid et oleks meeles veel see kuum.

Nii nagu taevas, nõnda ka maa peal

Nii ütlesidki. Hetkeks võttis mõtlema, et kas nii ütlesidki, aga töö käib siiski tellija materjalist. Kontekst pole kuigi oluline, sest igaüks teab, et mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale. Kuigi eks need härjadki ju maa peal elavad. Midagi vahvat jäi veel kõrvu - et isegi tavaliselt nii taltsas saksa lambakoer on viimasel ajal urisema hakanud.

Tantsupeole seekord ka ei saa. Elu on ees. Viimati, kas oli vist noorte pidu, jäi see kontsert ära, kuhu meil piletid olid. See, mida noored ise Vabaduse platsil hiljem pidasid. Selle ilmaga, millega poleks... ah, las olla. Ja laulupidu meeldibki mulle rohkem telekast vaadata ja teistel siis seekord uhked kohad. Midagigi sellest näpuvääratusest head tuli. Välismaa eestlased vs filoloogid... või kui ma ütlen endale, et see oli kategooriast sõltumatu nutiseadme eriauhind, võib-olla siis pole nii mõru see va pill. Aga tantsupeole ikka ei saa. Loodetavasti seekord operaator või režissöör või keegigi on varem tantsupeol käinud ega käki ülekannet ära. Seekord. Kuigi, kuigi. Ma olen siiski eestlane, uhke ja hää, ja leian kindlasti midagi, mille üle kurta ja muretseda. Kust ma muidu hingesooja saan?

Kui hing välja arvata, siis soe on küll. Kuuldavasti Aafrikast. Jah, ma mõistan neid, kes kurdavad, kui nii soe on, sest ma täitsa kujutan ette, et võib päris tore olla, kui sa 24/7 ei higista ja kogu aeg ei kleepu, aga mul pole juba mitu päeva kordagi külm olnud! Mitte kordagi! Isegi korrakski mitte! Ja see juba on midagi.

Laialdase kurtmise varjus on siiski jäänud mulje, et Aafrika soojale pigem ei näidata ust ega jäeta Vahemerele uppuma ka.

Kolleeg kogub mänguasju pagulaste lastele. Vaatasin õnnetult kodust katastroofitsooni ja. Kellegi pole nii palju mänguasju vaja, kui siis neil, kes jagavad need pisikestele lastele, kes kodust pidanud kiiruga lahkuma, väike komps kepiga õlal. Sünnipäevad ja jõulud toovad nagunii meie omadele manti juurde. Aga see nõuab korrastamist. Kas ma suudan? Esimese maailma hädad, häbi kohe.

Elustiil on ka selline, et häda kohe. Ei ole mõeldud inimesed nii elama, et hommikukohvi magustoiduga segi võib ajada. Räägin küll endale (sest kes oskaks sulle paremini puru silma ajada, kui sa ise, kes sa tead täpselt, mida sa kuulda tahad?), et vaimse tervise toit ja nii. Praegu toidame vaimu ja kui sellega jonksus (haha, khm), siis hakkame toitma keha nii, et keha ennast liigutada suudab. Ise väga hästi teades, et terves kehas terve vaim ja pool internetti on täis teadust, mis on seda ka tõestanud. No ja kaua sa endale ikka valetad, läksin trenni. Kaks korda nädalas treeneriga. Või mis, treener ei puutu väga asjasse, masinad teevad. Ma ei oska selle kohta muud öelda, kui et see on seda raha väärt. Isegi tavalisele 30-minutisele jooksusatsule, mis ka masohhistlik ettevõtmine, annab silmad ette. Tekib lausa lootus nii kaua elada, et lapselapsed ää näeks. Kaasnev nähtus, kui seda rada jätkan, on kardetavasti ka kergekujuline kaalukaotus. Sellest oleks kahju, sest garderoob sisaldab päris meeldivaid juppe praegu. Aga noh, lapselapsed ja tervena elatud aastad ja muu selline.

Masinad on targad, vaatavad kohe, et tuli X ligi, tark masin teab, et X on masinat sikutamas käinud vähe ja raskust väga ei kannata veel. Vaja treenida siit ja sealt seda ja toda lihast. Masin jätab meelde, kus on X-i nõrkus, kus Y-i ja teiste. Mõne asja jätab ka treenimata, et oleks nõrk koht, kui vaja. Kui masinad omadega nii kaugel on, kui loodetakse ja kardetakse, ega masin siis ennast ohtu sea sellega, et annab oma nutist inimesele märku. Ei, masin ootab. Masin õpib. Masin valmistab inimese ette, kuni masin on kindel, et inimesest jagu saab. Ja siis masin päästab planeedi. Näiteks. Aga X mõtleb, et vaat kui vahvad masinad, aitavad ka vale elustiili juures mõne tervena elatud aasta juurde sikutada.

Muus plaanis on meil tujud, mitte tunded, kuni lumi pole maas. Ju see mingi Eesti värk ole, Nipernaadist nubluni. Päike, lilled, heinamaa, uitav meel ja. “Sa kirjutad samamoodi nagu räägid,” ütsid vanasti. Laps ka lõpetab lauseid “ja” või “et-iga”. They screw you up, your mum and dad, ja parem grammatiliselt laps nässu keerata kui vaimselt, eks? Kuigi teised jälle ütlevad, et sa oled see, kuidas sa mõtled, ja sa mõtled nii, nagu sa räägid, nii et sõnad on tähtsad. Kolmandad jälle ütlevad, et ei pea alati kuulama, mida teised räägivad, vahel võib oma peaga ka mõelda. Aga kesse enam oskaks, mh?

Masin vast.

Maailm ja mõnda, mis seal sees on

Mu esimese blogi viimane alapealkiri oli Bullfight of Banal Ideas. Nagu seegi siin!

Vahepealt on puudu jäänud Hispaania-järgse intensiivi muljed. Noh, jah. Kui sealset kaht nädalat poleks all olnud, siis oleksin vist nutnud ka. Kaheksa tundi päevas õhuta ruumis ajab inimarvuti korralikult kärssama ja kui teised intensiivpalatikaaslased on nullist C1-ni õlg õla kõrval ja ühtse programmi alusel töötavate metoodiliste õpetajate käe all õppinud, siis minu auklik taust on korralik pettumus. Nii mulle kui minust elulooma eeldajatele. Kokkuvõtlikult, Hispaaniasse läksin kindla teadmisega, et sügisel ootab katastroof, naasin lootusega, et saab küll veel asja, ja koduse kursuse lõpuks oli sügisdüstoopia tagasi. Vähemalt on seks ajaks katseaeg läbi, kui kotist põrsas avastatakse.

*

Eurovisioonipostituses on ära märgitud Ukraina enne Krimmi annekteerimist.

Olgu ajaloolise tõe huvides ära märgitud ka Ukraina pärast (kui sa tahtsid siin automaatselt lugeda “peale” ja kasutad seda ka sõnas “pealelõuna”, siis ole hea ja võta kasutusse ka sõna “allalõuna”, eks? Me ju ei diskrimineeri leksikaliselt) Krimmi annekteerimist:

Meie kõigi heameeleks hääletati võitjaks Islandi-Palestiina ühisetteaste. Jah, tegelikult mitte, aga praeguseks on mul meeles ainult see Avengerite esitus ülemisel pildil ja Palestiina sallidega islandlased. Kes võitis? Mis lauluga? Kes üldse pärast Padar-Bentonit võitnud on? Enne oli see  Pikemalt mõtlemata ei tule teisi meelde ja ma ei hakka ju Eurovisiooni pärast mõtlema, kui mul on viimased aastad õnnestunud rohkem või vähem edukalt seda tegevust vältida.

*

“Troonide mängu” mage lõpp on ka lahti kirjutamata. Siin on sellest väike intro. (vaata 0.15 kuni 1.00, ausalt. Näed? Algkursus sellest, kuidas teiste tuules lennata.) No mis ma oskan lisada sellele, mida teised on kirjutanud? Seda säravat lõpplahendust ei tulnud, jauratakse siiamaani, kes tegi mida valesti ja halvasti ja kes oleks pidanud kuningaks kroonitama. Igaühel olid oma soovid, keda pukis näha, asjaosalistest endist pidasid kõik ja peavad vist siiani. Ei ole lahendust veel näha.

*

“Troonide mängu” mage lõpp on ka lahti kirjutamata. Siin ja siin ja siin on need tekstid, millega sissejuhatus teha viimasele osale, siin ja siin ja siin arukamad kokkuvõtted, kui mul pakkuda. Aga mage ta ju oli. Ühekülgne ja õhuke. Ühesõnaga täiesti sobiv, sest this is the way the world ends - not with a bang but a whimper. Visises tühjaks nagu õhupall. Aga õnneks me elame tänapäevas ja miski, mis seda jura veidigi heastab, on meemid. (Ja samas õigustab ka blogide lugemisele raisatud aega, kui keegi on nii kenasti pärlid sigade jaoks kokku kogunud.)

*

Vahepealsed võlad iseenda ees on seega likvideeritud. Jätkame tavapärase saatekavaga! Et maailm ja mõndagi banaalset mõttekäiku, mis seal sees on.

Prügikasst

Täna algas hommik tänavalt prügi kokku kraapides. Ikka sõna otseses mõttes. Tegelikult on üsna mitmed neljapäevad alanud tänavalt prügi kokku kraapides. Mida julgemaks naaber läheb, seda rohkem on vaja kraapida. Kass on palju sellise näraka kohta öelda. Umbes kolme kassi suurune “kohev” elajas (paks, noh). Eks ta selleks olegi nii paks, et nii palju mahlast prügi öösiti saab.

Kasside vastu pole mul muidu midagi. (Midagi peale allergia.) Seni, kuni neid ei lasta öösel vastu prügipäeva õue või kuni nad naabrite lillesibulaid ära ei jära või naabrilaste liivakasti täis ei lase. Räägin kui see sibulate ja liivakastiga naaber. Ühesõnaga, õuekassid on värdjad nagu ka nende omanikud. Toakassid on okei. Omanikud ka.

Tahaks öelda, et plusspool sellel, et päev algab tänavalt prügi kokku kraapides, pidžaamas ja uneuduste silmadega, see silver lining, see tilk mett tõrvapotis oleks see, et pärast seda saab päev ainult paremaks minna. Aga ma ei ütle seda, sest ma pole selline optimistlik naiivitar. Sest ma tean, et kui päev algab tänaval prügi kokku kraapides, siis võib juhtuda, et ülejäänud päev kulgeb samas võtmes. 

Vanaema juures haarasin ükskord terrassile vedelema jäänud veepüssi ja liivakastikusik sai tugeva sortsu oma nahal tunda. Pärast seda hoidsimegi veepüssi terrassil. Siinne närakas põgeneb ka kõvema aknast käratatud KASSASAAD peale kodu poole. Tema jaoks oleme meie need tänamatud närakad, kes hoovi veetud linnuraibet millekski ei pidanud. Värske liha ju. Veidrikud.

Mida teha? Sest meil on siin siuke prügimajandus, et kolmapa õhtul viid kotid maja ette ja neljapa hommikul u poole viiest poole kümneni, sõltub tuule suunast ja prügimeeste eelmise õhtu pidudest, viiakse minema. Kas panna neljapäevahommikuks äratus ja loota, et prügimurdja hommikul oma tiiru ei tee? Või minna pisikese plastkonteineri teed - et uhame oma kotid sinna ja prügionud võtavad välja. Kas võtavad? Kurat seda teab. Ideid?

Sööks ta siis vähemalt selle kõik ära, mis ta välja kisub. Ahne see meie naabrite prügikasst.

And that’s the long and the short of it.

Kuidas sinu päev algas? Kohe palju paremini, kui siuke võrdusmoment tekkis, eks? Võta heaks! Järgmisel neljapäeval jälle!

Muidugi ma vaatasin Eurovisiooni poolfinaale

Muidugi vaatasin, kõiki kolme vaatasin. Või vähemalt proovisin.

Ukraina enne Krimmi annekteerimist

Esimene poolfinaal oli teisipäeval, poole kõrvaga kuulasin laule, ühe silmaga vaatasin ka. Belgia ülekande ajal ei ole lauludel supakaid. Kust ma siis teadma pean, millest need on? Vahel, muidugi, on hea, kui sa ei tea, millest laul räägib. Abikaan on mul näiteks ära keelanud hispaaniakeelsete laulude, mida järjest rohkem nii siin kui Eestis autoraadiost lastakse, tõlkimise ja sisukirjeldused. Et las olla niisama hea biidiga lõbus laul edasi, tema ei pea teadma, et keegi ära tappis ennast või kellegi teise. Aga raske on vaadata ja hinnata, kui sa ei saa aru, kas see, mida sa praegu kuuled on niisama onomatopoeetiline inin või lihtsalt kehva hääldusega inglise keel. Noh, see eurovisiooni ametlik keel, globish. Vaba silma ja kõrvaga tegin viimase keelekursuse koduseid ülesandeid. Või ei, ametlikult ei antud kodus lahendada, aga mitteametlikult pidi eelmise päeva materjali siiski une pealt ette kandma. Ja sinna vahele panin kirja need laulud, mis pilku-kõrva piisavalt köitsid, et harjutused hetkeks kõrvale jätta. Ja ma ei pea silmas, et olid “head”, vaid et erinesid millegi poolest sellest üldisest taustaeurokast. Kokku saime üheksa ja et oleks kümme edasipääsejat, pookisime Soome veel otsa, nii naabruskonnapoliitiliselt.

Tulemus: 7/10 (naabruspoliitika järgimine oli viga).

Kolmapäeva õhtul oli teine Eurovisiooni poolfinaal  Esinesid neli härrat ja kaks prouat mittemidagiütlevate ja pealiskaudsete üheminutiste soolodega. Lõpuni ei vaadanud ja edasi ei pääsenud keegi. Asi läks rahvusvahelise žürii kätte, kes pärast rahvahääletuse tulemuse väljakuulutamist sel tuleval pühapäeval hakkavad oma kaalusid sättima, et selle poolfinaali võitja välja selgitada. Igav. Isegi telefonihääletus ei toiminud, pidi neti kaudu jeblama, id kaardi pinn see ja id kaardi pinn too.

Aga vähemalt oli neljapäevaks jälle aru pähe võetud ja jätkati vanaviisi. Õnneks või kahjuks siis enam koolitöid teha ei olnud ja kuna kohalik telekas üle ei kandnud, siis tuli rottida ETVst. See muidugi tähendas Reikopi ja lauludel supakaid, nagu ikka Eestis kombeks. Kuna tundus, et traditsioonilise vaatamisega siit poolfinaalist paberile ühtki edasipääsejat kirja ei saa, sundisin ennast telefoni scrollima, et tekitada sarnane “tegelen muude asjadega ja panen kirja, mis üldisest foonist eristub” olukord. Lõpuks pigistasime lausa 12 edasipääsejat kirja ja elimineerisime Šveitsi ja Aserbaidžaani. Viga. Lõpptulemus taas 7/10. Tegelik võitja oli Twitter, nagu Eurovisiooni ajal ikka. Neljapäevane eriauhind läheb kasutajale @polaarkaru: “Tore, et Armeenia ja Aserbaidžaan on teineteisest esinemisjärjekorras võimalikult kaugele pandud. Oleks ju piinlik lava pealt tulles kokku joosta ja karjatada "Karabahh on meie!".”

Mõnel on jalkatulemusi ennustav krabi või kala, mõnel valib tulemuse kilpkonn. Meil on mudilane. Suunamudija? Tulemusemudija?

Finaali proovime BBCst kätte saada, vähemalt oleks GH tuntud headuses. 

Tervislikum oleks homme ja ülehomme varakult magama minna ja lasta mõlema Eurovisiooni viimased vaatused mööda minna. Mõistlik oleks ennast enne uut nädalat välja puhata, küll ajalehed hommikul pasundavad, kes võitis, kes kaotas, kes millise naabri poolt hääletas ja milliseid fraktsioone nüüd looma hakatakse. See ei muuda ju midagi, kui ma mõni tund hiljem teada saan. Ja teatud pühapäevase tulemuse teadasaamine võib une üldse silmast väga kaugele paremale ära pühkida. 

Aga millal ma varem mõistlik olen olnud?