Avalik vabandus

Nagu “Final Destination”, eks. See film. No et surm on ettemääratud ja igaühel on oma aeg ja sellest ei pääse. Kui ühte surma väldid, tuleb homme uus katse.

Nii et ma vabandan südamest kogu maailma ees, et ma septembris arstile läksin, mitte ei alistunud oma saatusele ja lahtise turvavööga vastu elektriposti ei sõitnud. Nüüd on “Lõpp-punkt” täie hooga käimas ja collateral damage lihtsalt hoomamatu.

Halb nali. Aga see hoiab elus.

Kevad tuli. Ootamatult. Uskumatu, et sel aastal KA kevad ikka tuli. Ma juba arvasin, et jääb olemata, sest koroona.

Social distancing. Sotsiaalne isoleerimine? Pikivahe hoidmine. Ma mõistan, et see võib raske olla. Kui sa oled harjunud hommikul tööle minnes tee pealt kohvi võtma. Trennis käima. Tööl lobisema. Oledki selline sotsiaalne ja aktiivne ja väljapoole elav inimene. Aga sissepoole elajad on selleks kogu oma elu harjutanud. Need meemid, et kui sa avastad, et uued karmid sotsiaalse pikivahe hoidmise reeglid on su igapäevaelu. 

Ma olin viis kuud järjest kodus just. Kuu aega saingi tööl käia, enne kui lõpp-punkt laia vikatiga tõmbama hakkas.

K ütles, et ta tahaks ka selles olukorras positiivseks jääda. Ka? Kas ma, morbiidsusehunnik, olen siis positiivne? No et ta tahaks ka asja huumoriga võtta. Ega peale kodusolemise ei saagi ju muud parata sinna. Mis see muudab, kui ma ei püüa oma olemist veidi kergemaks teha sedasi? Tal ongi vist raskem kui mul, ta on harjunud väljapoole elama.

Pidage vastu ja hoidke end!

Kas need, kes usuvad, ütlevad, et olge hoitud, ja need, kes ei usu, et hoidke end? Kas need, kes usuvad, teevad ka enda hoidmiseks kõik, mis võimalik, et nende hoidja neid hoida saaks? Siis pole ju lõppeks vahet.

Mu laps ütles vahepeal midagi tarka jumala kohta, naistepäeva kontekstis.

Kuuene: “Ma tean, miks naistepäev tähtis on! Sest vanal ajal arvasid poisid ja mehed, et need, kellel nokut ei ole, ei saa osasid asju teha. Aga MEIE juba teame, et sa ei juhi autot ilma püksteta ja valima minnes on ju ka püksid jalas, nii et vahet pole, kas sul on noku või ei.”

Ühiskonnaõpetuse tund jätkus.

6: “Aga igas riigis ei ole nii, mõni riik on veel vana aja moodi ja seal ei tohi naised kõike teha. See pole üldse KiVa. Kõige tähtsam on, et me oleksime üksteise vastu head.”

Ja edasi usuõpetus.

“Miks? Hmm, nad arvavad, et nende jumal ütles nii, et naised ja tüdrukud ei tohi. Aga TEGELIKULT ei ütle jumal midagi. Ainult seda, et me peame üksteise vastu head olema. Muud asjad on inimesed välja mõelnud.”

Kuskil olla ka mingi uurimus, et mitteusklike perede lapsed, kes pole usuõpetust saanud, olla empatilisemad ja kaastundlikumad. 

On mis on. K kardab majandustagajärgi, mis võib rohkem kahju teha kui viirus ise. Mina jagan hommikuvõimlemise videot.  Elu läheb edasi. (Lihtsalt osade jaoks tsipa teistmoodi.)

Kiire küsimus seoses koroonaga

Faktid: kõige paremini aitab nakkust vältida sooja vee ja hariliku seebiga kätepesu ja käsi peab pesema piisavalt kaua. Ja piisavalt kaua tähendab kaks korda sünnipäevalaul (võtsin aega, 20 sekundit).

Või siis sedasi.

Küsimus: siis miks õpetab Jänku-Juss lastele, et piisav aeg kätepesuks on üks “Sepapoisid”? (Võtsin aega, 15 sekundit.)

Kas Jänku-Juss tahab, et me ära sureme?

Et kasvatada küla, on vaja tervet last

Nädalavahetusel:

❄️ Parandasin tuule lõhutud lillepoti

❄️ Ehitasin peenart (mille eelmises elus olid mingisugused närilised minema viinud (vt ka: rotid viisid meie kapsaraua minema))

❄️  Mürgitasin hiiri (hiired naeravad)

❄️  Kaevasin aias välja mutantohaka (u ruutmeeter suur, kätte sain ka u 1,5 m risoomi. Täielik tulnuk.)

❄️  Käisin kinos (1917, imevõtted ja kodukant)

❄️  Tõmbasin jala lõhki (trikitõuksijat must ei saa)

❄️  Panin oma imiku, kes sündis kaks tundi tagasi, kirja kooli, kus ta sügisel käima hakkab

❄️  Tegin kuuesega kummikomme (sünnipäevaks saadud komplekt, tegemine oli vahva, maitse jäle)

❄️  Tegin kuuesega limateadust

❄️  Vahetasin aastase titeraamatutes patareid (juba kahetsen)

❄️  Tõin pottidesse uusi lilli

Michelle Rial on imeline.

❄️ Lõhkusin ise lillepoti

❄️ Parandasin lillepoti

❄️ Ravisin terveks mõlemad lapsed (üks on jälle nohus...)

Kasvagu küla!

(Millest selline postitus? Noh, et kui mõtteid põle, on vähemasti teod.)

2019 raamatud

Teist aastat järjest oli eesmärgiks raamat nädalas. 2018 tuli kokku 44.

Tänavu 40. (Elisa 14, Libby 18, iBooks 3 ja päris raamatuid 5.)

Eelmise aastaga võrdluses kehvake, aga arvestades konteksti, ravumeid ja oluliselt vähenenud kognitiivset kapatsiteeti olin ise ikka väga üllatunud, et paari lehekülje kaupa lugedes nii palju kokku sai.

Kindlasti oli säravamaid hetki ja palju oli ka selliseid, mille ma pooleli jätsin - kirja läksid ainult läbiloetud raamatud. Aga mäluga on kehvasti. Osa raamatuid, mille äppe uurides avastasin, et olen lugenud, üllatasid ennastki. Millest see oli? Meeldis mulle või ei? Osad tulid vaikselt meelde, osa ei. Võib-olla peaks hakkama lugemispäevikuvihikut pidama nagu algkoolis. Ilmselgelt see twitteris jäädvustamine ei toimi.

2017 lugemise eesmärk oli raamat kuus. Selle täitsin siis ja igal aastal pärast seda. Täidetavaid eesmärke on ka vaja seada. Võib-olla võtangi oma 2020 eesmärgiks jälle selle. Väikesed õnnestumised on ikkagi õnnestumised ja inimene vajab eduelamusi. No ja kui tuleb rohkem, siis tuleb.

Või peaks mingi teema võtma? Või peaks nii, et mitte raamat nädalas ega kuus vaid iga kuu üks raamat kõigis kolmes keeles, mida lugeda oskan? Kas pingutan sellega jälle üle? 

Jama on jah sellega, et kui hea raamat läbi saab, siis see on nagu maailmalõpp. Eriti kui autor on juba manalas ja pole lootustki, et edasi kirjutab.

Snoovõmkoodõm

“Uus aasta, uus sina!” ütles paps ja laps ei vajagi enam abi hambapesul, peapesul, vetsutoimetustejärgsel pühkimisel. Elumuutev võluvägi ikka nendel uutel aastatel.

Jõulud olid toredad. Mu -oloogid ja -iaatrid olid sama üllatunud kui ma ise, kui kergelt ja positiivselt pühad möödusid. Ei taha veel hõisata, aga paistab, et pool aastat intensiivset teraapiat ja ravumeid on tulemuseks andmas selle, et peab hakkama jälle tööl käima. Võib-olla nad selleks jätsidki mulle selle kodusolemise aja, et ma rongidega ei peaks kokku puutuma? No, mine hullu tea, eks ole.

Laps 1.0 sai jõuluvanalt ihaldatud “kakamänku” ja mõnda muudki. Laps 2.0 sai isikliku suurelapsenuku ja autoraja. Kui jõuluvana poleks, peaks ma Djecole mingi igakuise püsimakse tegema vist.

Ise sain vannikraami ja lõhna ja salli. Ja sära laste silmis ja selle ka, et ma ei saanud kordagi sõimata! Keegi meist ei saanud, sest isiklik peksupoiss oli kaasas. Ei, ikka peab tegema igakuise püsimakse laste tulevasse teraapiafondi. Suure pere rõõmud.

Vahmiil. Üks känd, kaks käbi ja nende paariskännud ja käbid.

Kuusk oli ilus.

Söök oli hea.

EMOskäik oli suhteliselt kiire ja vägagi tulemuslik.

Aastavahetuse magasin maha, sest tolle päeva jaks sai otsa. 

Head uut aastat. Same shit, different year. 

Ahaa, lubadustest ka. Ikka sama vana: lugeda raamat per nädal. Tekitada vähemalt sama kogus sääste, mis enne haigust ja perelaiendust. Jätkata trenni. Ja endale mitte otsa peale teha, ei otseses ega ülekantud tähenduses.

Õppevahend.

2019

See on jälle see postitus, et kui muud ei taha ega suuda, et blogis liikumist oleks, siis seda ikka. Aga võibolla peakski just sellist staffi täis olema? Nagunii enda jaoks kirjutan. Igatahes.

1. Mida sa tegid aastal 2019, mida sa polnud varem teinud?

Võtsin pikaks ajaks haiguslehe. Parem mõneks ajaks pingile kui eluks ajaks mulla alla. Istutasin lilli ja säilitasin neid enam-vähem elusana. Läksin teraapiasse. Ja trenni.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ma ei mäleta, et oleks lubadusi andnud. Eesmärke püstitasin küll. Kümme kilo kaalust alla. Sain viis ja sedagi peamiselt kõhuviirusele ja depressioonile. Aga kuus kuud olen viisakalt trenninud sellegipoolest. Lugeda läbi raamat nädalas ja dokumenteerida see oma lugemisraamatutwitteris. Dokumenteerimine katkes kevadel ja rongist jäin maha suvel. Aga pusin edasi. 

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Üks sõbranna beebi, keda ootasin, sündis Zürichis, ja teine, võõras beebi, keda paljud blogilugejad rõõmuga ootasid, sündis Metzi kandis. Vabandan, kui kellegi beebi ununes, aga mu mälu pole haigusest tingituna enam isegi mitte sõel vaid nagu korvpallirõngas (ilma võrguta...)

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Ei meenu. Taas, vabandan, kui kellegi lein on ununenud...

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2020, mis puudus aastal 2019?

Piisav keskendumisvõime lugemaks raamatuid rohkem kui kahe lehekülje kaupa. Tervislik kogus pohhuismi. Töö ja eraelu tasakaal. Piisav ööuni. Kuuene veinijahutuskapike. Tervise puudumisele ja perelaiendamisele kulunud sääste tahaks ka tagasi koguda. Aeg endale.

6. Mis riike külastasid?

Hispaania, UK, Prantsusmaa, Luksemburg. Saksamaa, Holland. Tavalised kahtlusalused. Ei tea, kas peaks siia Eesti ka panema? Taani, Rootsi.

7. Mis kuupäev aastast 2019 jääb igaveseks su mällu? Miks?

Ei meenu küll midagi sedasi. K pakub, et äkki see on selline sündmus, et me 1. märtsil kolisime. Kas see just igaveseks meelde jääb, aga elumuutus ikka.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Olen kuulnud kiitust, et abi otsisin. Ise pole veel veendunud, et see õige otsus oli, aga parem ikka proovida, ähk aitab.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

See, et ma ennast depressioonist välja ei saanud mõelda kõrvalise abita, nagu suured suunamudijad kelgivad.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Peast haige.

11. Möödunud aasta parim ost.

Kupsik.

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Abikaane. Ta on päris tubli vahel.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Abikaane. Ta on päris nõme vahel. 

14. Kuhu läks enamik su raha?

Ravile. Lastele.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Ei ajanudki miski.

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2019 meenutama?

Ma ei ütleks, et 2019 aastal oleks olnud midagi, mille pärast seda alati meenutada.

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Sama.

ii. kõhnem või paksem? Sama. Kaal on väiksem, suurus sama.

iii. vaesem või rikkam? Sama. Ainult ilma säästudeta.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Lugenud.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Õnnetu olnud.

20. Kas sa armusid aastal 2019?

Ei.

21. Kui palju üheöösuhteid?

Ei.

22. Mis oli su lemmik sari või telesaade?

Brooklyn 99 on vist ainus, mida olen olnud võimeline vaatama oma vähenenud kognitiivse kapatsiteediga.

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Eip, vihkasin ennast eelmine aasta ka.

24. Parim raamat, mida lugesid?

“Britt Marie oli siin”. Ports ulmekaid ka, mis mõnusad olid.

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Billie Eilish vist. Ei olnud suurem asi uue muusika aasta.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Lepingu. Aga vahel on nii, et sa arvad, et tahad midagi ja siis saadki selle ja siis avastad, et vbl oleks parem olnud, kui ei oleks seda saanud.

27. Mis oli selle aasta parim film?

Eee. Vist ainus film oli tõde ja õigus, konkurentsi puudumise tõttu siis ka parim. Vaata: vähenenud kognitiivne kapatsiteet.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Käisin ühe tuttava üllatuspeol. Tasuta synnapidu!

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Korras tervis.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Kõik-jupid-on-kaetud

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Ravimid. Mu lapsed.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Need Briti koonipärijalapsed ja kuldaväärt Briti jm koomikud, kes on võtnud päevapoliitikat pilada. Otseselt ei ole võimeline kursis püsima uudistega, aga tänu neile pole rongist päris maha jäänud.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Brittidest on kahju. Ameerikas vangis peetavatest lastest on kahju. 

34. Keda igatsesid?

Ennast. Midagi sõnulseletamatut.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Psühhoterapeut.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2019 õpetas.

Keegi ei täna sind, kui sa ennast tööga ära tapad.

Nii et jah, sügavat ja huumorist pakatavat lugemist siit ei tulnud. Vaata ka: vähenenud kognitiivne kapatsiteet. Jõulud on läbi. Peaks raamatukokkuvõtte ka tegema ja. Oli mis oli. Kohe on uus aasta ja homme on uus päev. Šveitsi R ütleb siukse jutu peale, et kohe näha, et keegi on teraapias käinud.

Sada salli, tuhat tuju

Lubati lahkesti levitada ja vastata ja kuidagi peab sellel blogil ju hinge sees hoidma, kuni ma ära otsustan, kas ma tahan seda edasi kirjutada või ei. Sedagi teksti olen kaks nädalat rinnal soojendanud. Aga las ta olla. Minna. Mida iganes.

Kelle rõõmuks sa riietud? Enda, oma partneri, kolmandate isikute? 
Jah. Selles mõttes, et jah, ma riietun. Enda rõõmuks, K rõõmuks, sõprade ja võeraste rõõmuks. Kui poleks vaja, üksikul saarel, soojas kliimas, kus pole midagi teravat ja kõik on pehme, siis ei riietuks ka. Aga elu on selline. Las siis teeb juba rõõmu. Mugavusega. Värvidega. Mustritega. Ma kannaks muidu hea meelega ainult musta, aga mu lemmikvärv on vikerkaar, nii et garderoob on kompromiss.

Kas riietumine on sinu jaoks väljakutse? 
Minu riietumisstiil on “kas see on puhas? Sirge ja paras? Katab kõik vahvad jupid ära?” Nii et selles mõttes ei ole. Aga kui oled mitu aastat järjest sügavamasse depressiooni vajunud ja keegi teine majas ka ei märka üleajavaid mustapesukotte masinasse pista, siis on paras väljakutse küll nende üksikute puhaste rõivajuppide kokkuajamine ja -sobitamine.

Sinu stiili-iidol(id)? 
Iidolina ei oska kedagi kuulsat määratleda. Mõned kolleegid on imehea maitsega ja tänaval vahel salaja pildistan kedagi, kellest šnitti võtta. Tavalised inimesed.
  
Sulle pakutakse võimalust tasuta omandada üks riietusese vabalt valitud kuulsa moemaja/moekunstniku loomingust. Niisiis…? 
Kui mul selline võimalus oleks, siis helistaksin mõnele moe- ja stiiliteadlikumale tuttavale ja paluksin abi. 

Mitu paari jalanõusid sul on, kaasa arvatud toasussid ja flipflopid? 
Kahed madalad saapad (pruun, must), kahed u 3-4 cm kontsaga kingad (punane, must), kahed tennised (punased Mustangid, hallid Mustangid), madalad rihmikud, kolmed madalad kingad (pruun, hall, sinine), kolmed tossud (kahed jooksu, ühed jõusaali), kolmed soojad toasussid. Eestis oli põrandaküte ja null paari toasusse. Siin on soojenduseta kivipõrand. Kokku 15. Ei, 17. Kahed varbavaheplätud ka, mis mulle kunagi kingiti, aga mida ei kanna mujal kui ujulas ja sinna unustan alati kaasa panna.

Aga mitu paari kontsaga kingi?
Kahed, 3-4 cm.

Sinu garderoobi kõige kallim ese?
Nahkjope. Plastjope, tegelikult. Mis see enam päris nahast oleks? Aga kuradi kallis oli ikka. 

Ei, pulmakleit oli kallim. Pulmakleidi kohta üsna odav.

Sinu garderoobi kõige odavam ese?
Mida laiemaks ma kasvan, seda laiemaks ema ees kasvab. Vahel käin tema kapis “šoppamas”. Tasuta. Need asjad.

Mida kannad öösiti? 
Pidžaamat. 

Millele sa ei suuda “ei” öelda, kuigi tead, et sul neid kodus kapis rohkem, kui eluajal ära kanda jõuad? 
Sallid... “Naisterahva meel on muutlik, sada salli, tuhat tuju,” leelotas kunagi üks kolleeg, miis, kui tavapärase asemel ootamatult kastanpruuni juuksepahmakaga tööle ilmusin. Hiljaaegu viisin kastitäie sooje ja poolsooje salle pagulaste heategevuskohta, aga ikka on suur (SUUR) sallikorv ääreni.

Kõige maitsetum riidetükk, mida sa kunagi kandnud oled?
Kelle jaoks? Kellegi jaoks on minu maitse kindlasti maitsetu. Eri aja minude jaoks ka. Aga ma ei tegele selliste asjadega, kui on puhas, paras ja katab lõbusad kohad, siis käib küll.

Millist riietuseset sa (enam) iialgi selga-jalga ei paneks, löödagu või maha? 
Ära iial ütle iial. Välja arvatud et valge pulmakleit ilmselt läheks siia hästi.

Milliseid värve sa hea meelega kannad?
Jah.
  
Ja milliseid värve sa kohe kindlasti ei kanna?

Teatud valge ja beeži toonides paistan veel haiglasemalt plass kui tavaliselt, neid ei kannaks. Aga kui on puhas, paras ja... teate küll.

Millisest olemasolevast riietusesemest sa mingi hinna eest ei loobuks? 
Kõigel on hind. Asjadel vähemalt.

Oled sa endale ise rõivaid õmmelnud? 
Jah. Väga hästi välja ei tulnud, aga kandsin ikka, oli selline eluetapp, hilisteismeiga. 

Räägid ehetest ka? 
Abielusõrmus alati. Fitbit vahel. Terve rida üksikuid kõrvarõngaid, mille paariline on “kuskil”. Ema kingitud värviliste kividega keed-võrud.

Millist dekoratiivkosmeetikat kasutad? 
Mul on kotis üks roheline läbipaistev huulepulk, mis peale pannes roosaks läheb. Ma väga roosat ei kanna, aga äge vidin on.

Hea meelega teeks mingi kena nude asja iga päev, aga ei oska. Ja aega ei oska ka selleks leida muu kaose sees.

Ning last but not least – milline oli sinu viimatine raju imagomuutus? 

Siis kui Erasmuseks minnes poisipea ja tuulitukka tegin? Või erasmusest tulipunase sonksiga tagasi tulin? Või baka esimesel aastal blondi mopi mustaks värvisin? Ammu, sõnaga. Ei viitsi enam.

Ei viitsi enam. Selle lasen oma hauakivile graveerida. No tenía más ganas. Stop the world, I want to get off. Teraapias läheb kenasti tänan küsimast.