Tempel mällu igaveseks

Oma elu lihtsamaks elamise nimel olen juba mõnda aega FBd puhastanud. Maha võtnud kõiksugu meeldimisi kõiksugu lehtedelt, kõiksugu jälgimised on ka maha võetud. Nii kui miski ette hüppab, jälle maha. Eesmärgiks on, et jääks kas ainult inimesed sinna seinale jooksma või siis inimesed ja sekka need vähesed laikidega lehed, mis tõesti huvitavad (aga tegelikult selliseid lehti vist üldse pole). Seda kõike selleks, et algoritmid ei näidanud ühel ilusal hetkel enam ühtegi päris inimest. Ainult seda lehte ja neid uudiseid ja toda ajatapusaiti. No olen ajaga üle saanud sellest pidevast FOMOst, et kõike on vaja jälgida ja kõigega kursis olla. Mis mul sest? Ega oma elu elamata jää, kui mõni asi minust mööda läheb. Ongi rahulikum. Saabki süveneda. (Aga päris nii ikka ka ei saa, et üldse FB maha jätaks. Sõltlane siiski. Saadagu aru.) Neid laike oli eri lehtedele lihtsalt nii palju kogunenud, et võta neid maha palju tahad, ikka kasvab lohele uus pea otsa tagasi. No ei jõua kogu rehkendust korraga. Isegi poolt ei jõua. Seega jooksevad feed'i ikkagi mingisugused asjad, mis tegelikult ei huvita. Ja muidugi sõprade-tuttavate laigitud lehtedelt viskab ka aeg-ajalt artikleid-reklaame vahele. Ühest sellisest jäigi silma väljamaa ajatapusaidi üleskutse kommenteerida, mis lapsepõlves nähtud film su kogu eluks armistas. Too tuttav oli ka sinna kommenteerinud, et temal oli selleks "Bämbi".

Mulle "Bämbi" mingit traumat ei tekitanud. Võib-olla selleks, et ma olin raamatukoi juba titest saati ja sain oma kitseseikluse kätte raamatust, mitte filmist. Äkki filmis oligi nii palju traumeerivam SPOILERS see ema mahalaskmine? Noh, et juhuks kui lugupeetud lugeja ei teadnud, et Bämbi ema maha lasti, siis oli hoiatatud hetk tagasi. Mind see igatahes ei morjendanud, aga kujutan ette, kuidas see võib olla küll too tempel mällu igaveseks.

Omagi lapsel on kindlasti juba mitmeid asju mällu tembeldatud. Ta oma jutu järgi seesama "Eesti jõulud", mida me Nukuteatris vaatasime. Sest hundid. "Coco", sest luukered. "Paddington", sest see paha. "Boss beebi", sest see paha, kes emme ja issi ära viis. Mis tahes lastekas, kus on mõni pahalane.Ta on meil selline empaat, emasse. Kuigi mul on see ajapikku tekkinud vist, lapsena küll ei meenu, et oleks miski sedasi traumeerinud.

Aga siiski, aga siiski. Kindlasti ju midagi on, mis templi lapsele mällu lõi. Mis filme või multikaid ma vaatasin? Igasugu nõukamultikaid. Igasugu suurtefilme. Ulmeid ja olmeid. Grimmide muinasjutte. Lasteaias kasvataja poeg ja teises lasteaias söögitädi tütar on ainsad, mis siiani negatiivsetest kogemustest meeles. No need kõige suuremad peksjad ja kolkijad, kelle vägivallale mingeid sanktsioone ei järgnenud, sest nende käes oli võim. Riielda sai see, kes peksa sai, kulm verd jooksmas.

Aga filmid... "Tuulest viidud"? Võib-olla see jättis templi mällu igaveseks. Sest Scarlett ja "I'll think about that tomorrow. I can't stand to think about it today. But I can stand it then. At Tara. After all, tomorrow is another day." Mälu järgi, ilmselt polnud päris nii. Ja ma ei taha sellega öelda,et ma kujutaksin ette. et ma olen mingi 21. sajandi mugavuspagulasest Scarlett O'Hara. Kui, siis mingisugune veider kombo Scarlettist ja Rhett Butlerist.

Ma usun,et need kaks on mind rohkem mõjutanud kui mis tahes muud väljamõeldud tegelased kokku. (Isegi päkapikud, jah! Kelle jaoks pidi hea laps olema. Aga ainult detsembris.)

Scarlett meenutab mulle natukene ka Holly Golightlyt. Filmist, mitte raamatust. Ei saa öelda, et nad oleksid kardinaalselt erinevad, aga sarnased nad tegelikult ju ei ole. Ma ei teagi, mis neis teineteist meenutab. Ja millega ma siis samastun. Ilmselt oleks pidanud selle läbi mõtlema, enne kui internetti üles panen. Sest see samastutav ühisosa, nagu kindla peale välja tuleb, on nagunii midagi jaburat. A la pinnapealsed ja sisutühjad inimesed. 

Aga parem omaenda pinnapealsus kui kelleltki teiselt üle võetud sügavamõttelisus.Onju?

Võib-olla ma peakski läbi mõtlema, milline ma olen ja milline olla tahaks. Ma pean ennast üldiselt igavaks inimeseks. Samas mul ei ole endal endaga kunagi igav. Alati on midagi teha või lugeda või lakke vahtida või. 

Aga ei. Ei mõtle sellele.

Sest nagu ütlesid klassikud, kes lõid lapsele templi arenevate ajukurdude vahele - I'll think about that tomorrow.

*

Tegin lopuks siiski kaneelisaiu. Ilma defitsiittoote, kardemonita. Ahjuplaaditäis headust, aga juba esimesest tulid kõrvetised. Elagu paduraseda elu. Aga. Ma olen absofakingläbijaluudselt veendunud, et see pool teelusikat kardemoni oleks olnud too imerohi, tänu millele poleks kõrvetisi tulnud.

*

Sõnu pean ka sööma. Pärast seda, kui leidsin lausa kahe massmoepoe naisteosakonnast taskutega pidžaamapükse. Äkki on maailmas siiski midagi paremuse poole liikumas? Sellisel juhul maitsevad need söödud sõnad päris hästi, sellise võrdsuse mekiga.

*

Aga mis sind lapsepõlves armistas? Kas ka lasteaias omavolitsevad-isevalitsevad  kasvatajate lapsed? Mõni film? Miks?
Millal sa viimati sõnu sõid ja kas maitses?

Ja kas su kodupoes kardemoni on?